Antarktika 2025

 Unistused on selleks, et neid ellu viia. Nii, et Antarktika ja pingviinid - siit ma tulen!

Lähen ikka juba mulle tuttavaks saanud GAdventure kaudu. Neil nüüd uus laev ka, peaks 128 turisti mahutama. Tundub väike ja see Drake väina ületamine on ikkagist hirmutav.

Reisikava on selline:
09.11 -> lennud Tallinn - Frankfurt - Buenos Aires
10.11 -> Buenos Aireses (lennujaama vahetus, pean sinna ise orienteeruma) - Ushuaia
11.11-12.11 -> Ushuaias
13.11-23.11 -> Ushuaia - Antarktika - Ushuaia
24.11 -> lendud Ushuaia - Buenos Aires - Frankfurt - Tallinn
 

Ekspeditsiooni parka on hinnas ja selle saan endaga koju tassida, kummikud saab kohapeal laenutada. Lisaks ostsin veel telgiöö, kanuusõidust loobusin. Võimalus on ka ujuda, aga seda pean kohapeal vaatama, kas ikka julgen. Kohvri olin sunnitud ka uue ostma, sest vanal oli 3 ratast ja lukustus avanes igakord erinevate numbritega, tavaliselt tuli kaks numbrit tagasi kruttida, väga ei riski enam sellega. 

Ostsin ka Argentina e-SIM kaardi seekord, eks vaatan, kuidas see toimib. 

09.11

Lennujaamas ilusti kohal, kõik boarding passid lasin ka välja printida, kuidagi ikka kindlam tunne nii. Turvakontrollist sain ka seekord väga lihtsalt läbi. Välja tuli võtta ainult akupank, muu kola võis seljakotti jätta. Lugesin üle, olin üheksast inimesest teine, kes sai oma koti kohe kätte. Teised läksid lisakontrolli. Muidugi esimene lend on mul ikkagi traditsiooniliselt keskmine iste, välismaa meeste vahel. Üks nendest mängib mingit kanadega mängu ja teine loeb raamatut. 

Frankfurtis maandudes on siin hull udu. Õnneks viib buss ilusti õigesse terminali ja ei pea ise väga seiklema. Keegi sinna automaatsesse passikontrolli ei lähe... mingi amenikumees seisab seal ees, uurin siis temalt, et kas need ei tööta. Uurib, kuhu ma lendan ja vahib passi, kordab mitu korda Estonia. Ütles, et töötab küll ja mingu ma ikka sealt kaudu. Kõik väravad avanesid ilusti. Siiani on kõik kuidagi üllatavalt hästi sujunud, kahtlane.

Pikale lennule soetasin lisa jalaruumiga koha. Nagu ikka märkan juba lennujaamas kedagi imelikku, kes siis lõpuks minu kõrvale istub. Selleks osutus Andrei, u 190cm pikk, käis närviliselt mööda lennujaama ringi, endal põlvpüksid, mustad sokid ja plätud jalas. (väljas on siin 8 kraadi sooja). Ta vanemad  istuvad rida taga pool.  Tundub väheke uhuu olevat, aga ehk ei ole väga hull. 13h 50min lendu on ees.

Lend möödus tegelikult kiirelt, kuigi Andrei mu kõrval niheleb pidevalt. Jõi veel kaks purki õlut ja nüüd muudkui jookseb wc vahet. Söögiks võtsin kana, punast veini ja coca zero. Täitsa söödav-joodav. 11 tundi veel jäänud. Kehva on veel see, et siin on kuidagi hirmus külm. Isegi Andrei pani lõpuks endale dressika peale. Aga mürasummutavad kõrvaklapid on ikka ühed head asjad. Maandusime Buenos Aireses. Juba lennukis öeldi, et kõik, kes lendavad edasi siselennuga, peavad pagasi välja võtma. Passikontroll möödus kiirelt, tehti pilti ja paremast pöidlast sõrmejälg. Pagasi sain ka ilusti kätte. Nüüd peaksin kuidagi sinna teise lennujaama minema, info on erinev, kusagilt lugesin, et pagasi saab juba seal Ministro Pistarini lennujaamas check-in anda ja siis kusagilt viib transfeeribuss J.Newbery lennujaama. Tallinnas küsisin seda, aga ta oskas ainult vastata, et Buenos Aireses pagasi välja võtma. Pagas käes, aga nagu mitte kusagil pole mingit kohta, ainult Exit sildid. Läksin ikkagi välja ja uurisin Argentinas Airlines infost. Nemad ütlesid, et mingu ma ise sinna teise lennujaama. Kindlasti kusagil oli see õige koht, aga ma ju ei orienteeru üldse. Algselt tahtsin bussiga minna, pidi maksma u 12-16 USD ja iga täistund läheb, taksoga oleks hinnaks 30-35 USD.  Õues püüdis mind loomulikult mingi onu kinni, kes siis takso peale ikka tahtis mind vedada. Hinnaks pakkus 60 USD, hehh hea suslik ikka. Keeldusin loomulikult ja lõpuks kauplesin hinnaks 30 USD. See lausa 51km kaugusel ja ajaliselt lubas 1h15min kohale viia. Aga minu surmakutsar tegi seda 50 minutiga. Üritasin mitte jälgida, aga enamus ajast sõitsime paremal pool teeservas, tema enda tekitatud reas. 

Kohale jõudes oli juba tuttavlik Lõuna-Ameerika kohalik lennujaam oma tuntud kaoses. Tablool minu lendu üldse ei ole. Läksin infost küsima ja tema teatas, et täiesti õige lennujaam ja võin rahulikult sappa võtta (lennuaeg olla muutunud 15 minutit hilisemaks). Järjekord oli umbes 300m pikk ja 1,5h sabatamist. Pagasi sain ära antud, loodan selle Ushuaias kätte saada. Pardakaardi peal on kellaaeg 14:25 ja minu lend tabloole tekkinud, värava number ka olemas. Loodan, et rohkem ei hiline. Siiski suutsid nad värava ära vahetada. Jalutan siis sinna, ega siin enamus infost, mis räägitakse, on hispaania keeles. Lõpuks väljus lend 14:55.

Mul nüüd aknapoolne koht ja kõrval istuvad jaapanlased. Ka siin lennukis on hirmus külm, nii et Jaapani tädi paneb endale suure jope selga. Lend ise möödub kiirelt, söögiks pakuti krõpse ja cocat. 

Maandumine Ushuaias on nii vee ääres, et alguses tundus mulle juba, et maandumegi merre. Sooja on hetkel siin 12 kraadi. Pagasi sain ka ilusti kätte ja väljas ootas mind juba giid koos meie seltskonnaga, kes kõik läheme Albatrossi hotelli. Täpselt ei teagi, aga ehk oli 8 inimest. Ainsana oli tuttav üks poiss, kellega sattusime Buenos Aireses oma lendu tabloolt otsimas. 

selline rõõmsameelne giid oli vastas (tema taga on juhuslikult pildile jäänud ka see ehmatunud näoga poiss)

Giid vuristab bussis kogu info nii kiirelt ette, et ega mul suurt midagi meelde ei jäänud. Homme peaksime hotellist mingi infolehe või midagi saama. Ja kolmapäeval kohvri receptionisse jätma hommikul ja 15:30 sadamas olema.

Hotellis mul suur tuba, teen endale kohe kohvi, käin pesemas ja siis linna peale jalutama, enne kui pimedaks läheb. Enne tellin ka endale homseks ekskursiooni GetYourGuide kaudu. Oušia Rahvuspark ja maailmalõpu rongituur, kell 10.30 tulevad järgi. 

Linnas veits jalutasin ja tegin mõne pildi, ostsin pudeli cocat ja ega rohkem jaksu ei ole. Homme ka päev ees.

30 tundi kodunt ja olengi kohal

10.11

4:45 oli uni läinud, eks jälle see ajavahe teema. Tegin kohvi ja passisin netis. 8 paiku läksin hommikusöögile, mis oli täitsa korralik. Müsli, jogurt, saiakesed, värsked mahlad. Proovisin kohvi ka, aga see ikka ei kõlba juua. 

10:30 kobin alla, ekskursiooni pick-up, õnneks tullakse ilusti hotelli ette. Meie hotellist on veel kaks inimest, põlvpükstes John ja tema jaapanlannast naine. John sätib end minu kõrvale istuma. Bussijuhiks on Hugo ja giidiks Paolo. Juba kuulen ka vene keelt. Noored Valgevenest, väga ebameeldiva olekuga. Röögivad nagu venelased ikka. Kokku on meid 15. Õnneks teised on normaalsed inimesed. 

Kõigepealt soetame endale Tierra del Fuego rahvuspargi piletid, 30K kohalikku. See ekskursiooni hinna sisse ei kuulunud (ja ma lugesin seda punkti loomulikult alles hiljem).  Paolo seletab hispaania ja inglise keeles segamini. Kuna Ushuaia on ikkagi saar, siis siin väga palju loomi pole. Imetajatest mõned siia eksinud guanaakod, palju punaseid rebaseid ja koprad, kes on siin võõrliik. Kunagi sõdurid tõid siia Kanadast 5 paari, et nende nahast mütse teha. Nüüd on saanud nendest suur probleem, sest looduses neil vaenlasi pole. Kanadas pidavat puumad neid sööma. Lindudest on levinud Andide hani.

Sõidame mööda rahvusparki ja teeme vaatluskohtadel peatusi. Väga ilusad vaated loomulikult. Käime ka Pan-Ameerika maantee alguspunktis.

Pan-Ameerika maantee algus

Jõuame kohvi-ja suveniiri peatusesse. Ilusa järve ääres, Paolo näitab kaugele järve peale, seal püüab merilõvi endale süüa. Kohvikus ostan endale kana empanada (piruka) ja klaasi veini. Pirukas oli veits kuiv, aga veini nad ikkagi oskavad teha. Ilmaga on meil vedanud. Kohati küll tibutab vihma, aga enamasti tuuletu ja päike paistab. Pärast (veini)kohviku peatust, teeme veel mõned peatused. Ja siis juba rongijaama, siit algab meie "Maailma lõpu ring" tuur. Mingi segadus on meie broneeringuga, Paolo helistab peakontorisse. Me lähme seniks sooja suveniiripoodi ootama. Asi saab lahendatud ja saame ome rongipiletid kätte koos voucheriga, millega peaks saama Ushuaias tasuta kakao. Läheme rongiga nr 7. Kaasa antakse kõrvaklapid ja vastavalt keelele teavitatakse ka kanali number. Inglise keel peaks olema nr 2. Rongi ees tuleb teha loomulikult kohustuslik pilt triibulistes riietes meestega (selle rongiga veeti vange tööle kunagi), et siis pärast saad selle pildi endale osta. Mind suunatakse istuma esimesse vagunisse, kohe rongigiidi taha, kehva asi on see, et pean istuma selg ees. Minu vastas ja kõrval istuvad itaallannad. Proovin siis ikka ennast küljega sõidusuunas sättida. Kõrvaklapid pähe ja vahetan kanalile nr 2, kus peaks siis inglise keelne jutt tulema. Seinal on ka silt keelte ja kanalite kohta ja seal ka nr 2 kirjas. MInu igatahes tuleb mingi hispaania keelne jura. Katsetan teiste kanalitega ja nr 1 on hoopis inglise keelne. Nii, et algus läks mul sellest jutust kaduma, aga 1902 ehitati Argentina valitsuse käsul Ushuaiasse vangla. Tingimused olid karmid ja põhiliselt tehti metsatööd. Raudteed kasutati vangide ja puidu vedamiseks vangla ja metsa vahel. Meie läbisime sellest teekonnast 7km kitsarööpalisel raudteel, mida vedas auruvedur. Õnneks see rongisõit on aeglane ja saan ikkagi külg ees istuda, nii et süda pahaks ei läheks. Teeme ka vahepeal peatuse, kus on suveniiri pood, saame rongist pilti teha ja soetada endale alguses tehtud vangikostüümides meestega pildi. Mina seda loomulikult ei tee. 

Lõpp-peatuses on meid juba buss koos Hugo ja Paologa ootamas. Sõidame tagasi Ushuaiasse ja ekskursioon lõpeb paarikümne meetri kaugusel minu hotellist. Jalutan hotelli ja tuppa jõudes on seal juba Jules. Voodeid on nüüd ka kaks tükki. Eks see jutt muidugi oli, et ametliku tuuri alguses on esimene öö hotellis ja siis pead jagama tuba. Ta oli alles saabunud Austraaliast ja pakkis oma asju lahti. All fuajees olid juba reklaamid üleval, et seal toimub G Expeditioni info jagamine, nii et varsti suundun sinna.

Tervisedeklaratsioon tuleb täida, jalanumber (kummikute jaoks) öelda, ja ega rohkem polegi eriti midagi. Homme kell 8:00 tuleb pagas receptionisse viia, anti ka nimesildid kaasa, mis ära täita ja kohvrile kleepida. Kella 10st on check-out, 13-15:00 tuleb passiga minna jälle nende juurde, et pardakaart kätte saada ja alles siis saad teada, kellega kajutit jagad. 15:30 jalutame koos sadamasse ja sealt vist mingi buss viib laevale, päris kindel selles pole. Vähemalt ise laevale jalutada ei saa. 

Tuppa tagasi jõudes käin pesemas ja siis linna peale jalutama. Päris tuuliseks on muutunud ja vihma hakkas ka sadama. Üritan leida seda tasuta kakao kohta. Lõpuks tuleb välja, et see jälle kohe meie hotelli juures. Lähen siis sinna ja vabandavad ette-taha, et neil hetkel vett pole ja nad ei saa kakao teha. Täna vist vett lähimate tundide jooksul tagasi ei tule ja tulgu ma homme kakaole. Samas pakkus võimalust kakao asemel shokolaadi valida, nii et valisin siis hoopis selle. Läksin tagasi hotelli poole ja avastasin, et meie hotelli alla on veinipood. Astusin aga sisse ja seal see onu rääkis ainult hispaania keelt. Aga nüüdsel ajal on tark mobiiliäpp abiks ja siis selle abil rääkisime. Lõpuks jõin seal kaks klaasi veini, ei hakanud pudelit ostma. 

Nüüd veel vaja juuksed ära pesta ja homme hommikuks kohver pakkida.

12.11

Ega ma palju magada ei saanud, sest mu toakaaslane norskab väga kõvasti. Lõpuks olin sunnitud oma mürasummutavad kõrvaklapid pähe panema. Need aitavad väga hästi, aga kole ebamugav on magada. Ehk paar tundi ikka sain magada. Kella 8ks pidime pagasi koos oma nimega alla viima ja siis vaba aeg. Check-out oli 10 ja siis läksin linna peale jalutama. Ilm on siin väga kiirelt muutuv, aga mul oli kogu praegune varustus seljas, nii et päris mugav. Lõunaks võtsin kanasalati ja kohvi. 

Jalutasin hotelli tagasi ja juba sain pardakaardi, ilusti minu nimi, kajuti number ja päästepaadi number peale trükitud. Jalutame (poiss GAdventure lipuga ees) koos sadamasse, seal ootavad meid bussid. Laeva peale ise jalutada ei tohi, sest kai peal on kaks piirikontrolli. 

Kohvrid on juba kajuti ukse taha viidud, toas ootas mind ekspeditsiooni parka (selle saame endale), GAdventure veepudel, kummikud, tervituskaart ja pudel punast veini. 

Kohe on ka tervitusjoogi-söögi aeg. Tutvustatakse meeskonda, räägitakse reisist ja laeva reeglitest üldiselt. Ilm pidavat järgmised 2 päeva rahulik olema, aga see võib ka iga hetk muutuda. Kohe peaks ka päästeõppus tulema. Signaali kuuldes tuleb kajutist kaasa haarata päästevest, soojad riided ja minna oma kogunemiskohta. Seal siis näidatakse, kuidas päästevest selga käib, peame kõik endale vestid selga ajama ja päästepaadi juurde minema. Sellega õppus lõppes. Pidime vesti uuesti kokku pakkima ja kajutis kappi tagasi panema. Juba oligi õhtusöögi aeg. Pärast seda võis vajadusel oma kummikuid või parkat vahetama minna. Olin tellinud endale M suuruses parka, mõõdud olid kodukal kirjas. Aga no ma sellesse upun ära, nii et vahetasin S suuruse vastu. Wifi on ka saadaval, võtsin 2Gb/40USD. Arveldamine käib kuidagi nii, et saad oma kajutikaardi peale panna ja lahkudes maksad kogu oma arve. Väga mõistlik, siis ei pea nendega sahmima. Kajutiuksed lukku ei käi, aga kapis on olemas seif, kuhu väärtuslikud asjad paigutada. Kajutis on ka telekas, kus kanal nr 6 pealt näha päevakava ja tegevusi. Neli kanalit on filmidega, mis on ilusti inglise keeles. Miski kanal pidi näitama laeva ees otsas olevat kaamerapilti. 

Mullivann

Ajan endale parka selga ja lähen ülemisele tekile päikseloojangut vaatama. Pidime ka pingviinide saarest mööduma, aga selleks ajaks on juba nii pime, et me pingviine ei näe.

Kajutisse jõudes avan veini, pakun seda ka Julesile, aga ta loobub, pidavat mingeid kangeid ravimeid võtma. Pealegi tal kõrva taha määrimiseks mingi udupeen geel, mis pidavat aitama merehaiguse vastu.

Tahtsin veel oma kohvri voodi alla suruda, miskit jääb nagu ette. Leidsin sealt selle punase veeülikonna. Sama, mille Carlos (insener Hispaaniast) endaga päästeõppusele kaasa vedas ja ta oli ka ainus, kes endale päästevesti juba kajutis selga ajas. Õnneks natuke sättimist ja kohver mahub ka ilusti voodi alla.

 

13.11

Öö möödus suhteliselt rahulikult, enamus aega magasin (klapid küll peas). Vahepeal võtsin kapist endale lisateki ja padja. Laev müriseb, koliseb ja kajutinaaber Jules norskab veel sellest mürast üle. Enne hommikusööki lähen oma kohvitassiga kuuma vee jahile. Laev juba kõigub korralikult ja täis kohvitassiga on küllaltki keeruline laua juurde liikuda. Eks läheb veel aega selle kõikumisega harjumiseks. Hommikusöök on väga korralik: puuviljad, müsli, jogurt, saiakesed, sooja sööki on ka, aga sinna leti juurde ma ei läinud. Kajutisse tagasi minnes on Jules juba teki all, tal süda paha ja oli veel kõrva taha seda geeli pannud, proovib nüüd natuke magada, ehk hakkab parem. Ma ka pikutan veits, nii et esimese loengu  - “Miks liustiku jää sinist värvi on?” – magan maha. Aga kell 10 algavale binokli kasutamise workshop ja linnuvaatlusele jõuan ilusti. Haaran ka oma binokli kaasa. Seal siis õpetatakse, kuidas enda järgi binoklit sättida ja mida jälgida. Kuna minu (õigemini Kadri isa) binokli peale on veel kirjutatud “Made in USSR”, siis need digitaalsed vigurid puuduvad. Näen sellega väga hästi, ühtegi nuppu keerama ei pea. Albatrossid lendavad kogu aeg laeva taga, linnuteadlane Kevin teatas, et 4 liiki erinevat albatrosse nägime täna. Väiksemaid linde oli ka. 

Linnumees Kevin

Kohe vaatlusele järgnes loeng pingviinidest. Kevin rääkis, keda kohata võime ja kuidas käituda. Päris huvitav loeng, kuigi nii mõnigi mu kõrval tukastas. Endalgi tuli hull uni peale, soe ruum ja vaikselt kõigutab. Kohe edasi järgnes lõunasöök, jällegi, kõik valikud olemas.

Läksin veel loengut kuulama teemal “Once upon the Ice”. Meru rääkis Antarktika avastamisest pikalt-laialt. Veerand kuulajatest magasid. Kuidagi on nii, et kõht on täis, soe ja siis vaikselt loksuv laev. Kohe sellele järgnes kohustuslik infotund telkijatele. Matt on meie laagrijuht. Nii palju jäi meelde, et kokku on 30 telki ja 60 inimest. 5 inimest on veel ootelistis. Igaüks saame magamiskoti, mati, telk kahe peale, padi tuleb ise teha olemasolevatest asjadest. Laevalt patja kaasa võtta ei tohi. Tuli täita veel mingi dokument, ega ma väga seda lugeda ei viitsinud, aga lõpus tuli lauanaabril (suvaline inimene, kes parasjagu su kõrval istus), see allkirjastada. Matt rääkis meile reeglitest. Võib-olla juba kahe-kolme päeva pärast toimub telkimine, aga see oleneb kõik ilmastikuoludest. Telgikaaslase sai ise valida ja mu kõrval seisis Franzesica, kes oli ka üksi. Nii, et oleme siis telgikaaslased ja grupis A. Näidati ka, kuidas telki püstitada, aga kas see nüüd mul kolme päeva pärast meeles on… vaevalt. Õnneks on Matt ja Vanessa kohapeal abistamas. Ilmaprognoos on praegu väga hea, näitab -4⁰C. Üldse on praeguseni ilmaga vedanud. Drake väin on juba poole peal ja hetkel lained 2-3m, keeruliseks pidavat minema kui on vähemalt 10m.

Telkimise infotunni lõpus pakuti veel võileibu ja kooki. Järgnes esimene osa loengust teemal delfiinid ja vaalad. John seletas kuidas neid eristada ja mida jälgida, ega mul eriti midagi meelde ei jäänud. Suur võimalus on paljusid neist näha selle reisi jooksul. Natuke vaba aega ja juba kella 18st on kapteni kõne ja reisi ametliku alguse tähistamine. Saime kõik suupisteid ja pokaali vahuveini. Räägiti veel homsest kavast. Meie reis siiani on kulgenud suurepärase ilmaga ja olema oma graafikust ees. Nii, et homme juba toimub esimene maale minek. Eesmärgiks on minna Pingviinide saarele. Aga täpsemad juhised riietuse ja muude värkida kohta saame homme hommikul. Kuna kõik korraga ei saa minna, siis jaotatakse meid nelja gruppi. Registratuuris pidavat ennast kirja saama panna. Lähen siis sinna ja satun sellesse gruppi, mis homme peaks esimesena maale minema, ehk olen siis grupp Albatross kuni reisi lõpuni. Gruppide minekud roteeruvad, nii et järgmine kord läheme teisene jne. Õhtusöök seekord polegi rootsilaud, vaid menüüst saab tellida. Satun väga toredasse seltskonda ja aeg möödub kiirelt. Korra pärast sööki käisin veel tekil jalutamas, aga suht külmaks on läinud. Baaris pidi esinema kitarriga mees, aga minu jaks on tänaseks otsas. Liiga palju loenguid ja infot. Nad ütlesid ka, et kuna oleme ajakavast ees, siis nad pidid ajakava kokku suruma, et jõuaks enne kohale jõudmist vajalikud teadmised meile jagada.

14.11

Nüüd on ikkagi tuul tõusnud, kõigutab palju rohkem, meri tundub ka aknale palju lähemal olevat ja vett pritsib vastu akent. Dushi all tuleb ka käia nii nagu oleks surfilaua peal. Sööma minnes pole ikka veel suutnud harjuda, et toolid on ketiga põranda küljes. Endiselt kõik ragistavad nendega, mina kaasaarvatud. 9:15 on juba kohustuslik infotund kõigile, kes lähevad Zodiacile (paadiga maale). Peame oma kohaloleku kaardiga registreerima. Räägitakse ära kogu vajaminev info, mida on ikka päris palju. Pärast seda tuleb kajutist tuua: veekindlad püksid, kindad, müts, sall, seljakott puhastamiseks. Pidin oma mütsilt karvase tuti eemaldama. Õnneks see ainult üks õmblus. Kummikud desinfitseeriti. Registreerisid oma kaardi, et oled turvakontrolli läbinud. Kuna polnud teadlik, et püksid peavad kummikute peale minema, siis need praegused on natuke suured mulle. Lähen siis uuesti kummikuid vahetama. Matt otsib mulle väiksemad kummikud nr 39,5. Need sobivad väga hästi. Lähen koos temaga uuesti oma kummikuid desinfitseerima. Nüüd peaks kõik  korras olema. Õues on palju külmemaks läinud ja kaugemal on näha jäämägesid.

Ajasin oma riided selga, toast tuli ka üks teistsugune päästevest kaasa võtta (õpetus oli ka meil hommikul) ja selga tõmmata. Juba tuligi teadeanne, et grupp Albatros on oodatud zodiaci väljumisele. Haarasin lihtsalt päästevesti kätte, sest no minu mõistus sai otsa. Õnneks seal kohapeal aidati mind sellega, ma oleksin ise selle ikka täiesti valetpidi selga ajanud. Paat sõitis ette, ühekaupa astusime paati ja siis mööda äärt tuleb ennast istudes õigesse kohta lohistada. Olime kõige esimene paat. Sõitsime saare teisele poolele, seal aidati meid ühekaupa ilusti paadist välja. Aega anti 75 minutit. Pingviini saar on vulkaaniline, aga viimati oli see vulkaan aktiivne 300a tagasi. Hooaja jooksul käivad nad siin 2-3 korda, kuna ajaliselt ei jõua, sest Drake väina ületus võtab palju rohkem aega. Meile on juba ette valmistatud kaks rada. Kohe alguses lühike rada, mis viib pingviinide kolooniani ja seal pidi vedelema ka mõned merielevandid (kuni 4 tonni kaaluvad). Teine rada viis mäkke, kus ka vulkaanikraater näha. Hakkasin mäkke ronima, kogu tee on lipukestega tähistatud, ei midagi keerulist. Päris tippu me täna ei saanud, sest ajaliselt poleks see võimalik olnud. Vaated olid muidugi fantastilised. 

Pingviini saar

Alla jõudes läksin vaatasin pingviinid ka üle. Neid seal väga palju polnud ja kuna pesitsushooaeg alles algab, siis mingit hirmsat (sita)haisu ka mitte. Selle eest on meid juba hoiatatud. Üks pingviin oli väga uudishimulik ja muudkui tuli mu poole. Ma siis taganesin natuke, sest u 5m peaks vahe jääma.  Neid merielevante ma alguses ei näinudki. Uurisin Kevinilt (meie linnuteadlane), et kus need siis on. Ta näitas mulle siis neid, ma olin ekslikult pidanud neid kivideks. Kogu selle aja jooksul nad ei liigutanud ennast. 

Oligi aeg juba tagasi suunduda. Enne paati minekut, loputasime kummikud vees puhtamaks. Laevale jõudes olid kohe harjad (nagu tennises liivaväljakutel), kus kummikud puhtamaks kraapida. Sinu taga olev inimene pidi siis kontrollima taldu, edasi Kevini juurde, kes taskulambiga veel kord tallad üle kontrollis ja siis lõpuks tuli astuda roosa vedelikuga täidetud kausist läbi. Kevin soovitas veel, kui kummikud juba kuivad, logo juurest kontrollida, ega sinna mingit puru pole jäänud. Kõige lõpuks tuli kaart jälle läbi tõmmata, et oled laevas tagasi. Natuke oli vaba aega ja juba tuli infotunnile minna, kus räägitakse homsetest plaanidest. Proovime teha lausa kaks maaleminekut. Esimene juba kell 8, seekord on meie Albatrossi grupp viimane. Kella 14 juba teine maaleminek. Tuleb tihe päev. Pärast õhtusööki oli veel "tutvu oma reisikaaslastega" üritus. Korra läksin ikka sealt ka läbi. Aga uni tapab, hiilin suht varsti sealt minema. Homme varajane ärkamine.

15.11

Hommikusöök oli juba 7, sest tunni aja pärast peaks maaleminek olema. Magasin peaaegu terve öö kõrvaklapid peas, sest nüüd lisaks norskamisele on Julesil ka köha tekkinud. Hommikusöögil istus mu lauda James, tal ka kajutikaaslane norskab, enne tänast polnud norsanud. Siis ta oli nii unise olekuga. Ta oli paar korda vastu seina koputanud ja lootnud, et norskaja ärkab üles, aga ei. Siis ta ei viitsinud kõrvaklappe ka kotist üles otsida.
Tänane esimene randumine on Snow saarel. Pidavat peaaegu ainus koht olema, kus alati võimalik mereelevante näha. Minu grupp stardib sinna viimasena. Täna sain juba ise päästevesti õigetpidi selga. Meri on rahulik, aga kajakisõit jääb jälle ära. Nemad siis liituvad viimase ehk meie grupiga. Täna randume liivasele rannale. Kohe alguses on meid üksik pingviin tervitamas. 

Lumine rada viib meid, mereelevantidest möödudes, mäe otsa. Tänane tee on tervenisti lumine ja kohe kui natukene kõrvale astud, vajud põlvini lumme. Aga kergem rada kui eile ja aega anti ka üle kahe tunni. Käisin tipus, tegin mõned pildid seal ja liikusin tagasi. 

Osadel merielevantidel olid paarinädalased pojad, need olid juba nii suured. Hiiglaslikud isased mörisesid nende lähedal. 

Tänane teine maale minek on Deceptioni saarele. Hetkel on olud rahulikud, päike paistab ja tuult peaaegu polegi. Siiski jälle kajakisõitu ei toimu. Minu Albatrosi grupp läheb kolmandana. Seekord on keerulisem maaleminek ja sellele saarele nad saavad minna korra kolme aasta jooksul. Paat sõidab kaldale selg ees, hüppame sealt siis põlvini vette ja koos pingviinidega kaldale.  Nii palju pingviine. Alguses loetakse sõnad peale, et siin on pingviinide maanteed, peame nendele teed andma ja segada ei tohi. Muudkui tatsuvad ringi, osad on juba pesa peal haudumas, osad alles ehitavad pesa. Veedame seal paar tundi. Väga ilus paik. Tagasi laevale jõudes olen suutnud kuidagi pisikesed kivikesed oma püksisäärde sokutada. Kui kummikud ära võtsin oli terve põrand neid täis. Homme on ka võimalusel kaks maaleminekut ja võib-olla ka telkimine. Miski torm on liikvel ja sõidame nüüd selle eest ära. Õhtul veel Paolo laulis. Väga meeleolukas päev.

 16.11

Panin endale ikka kella helisema, et enne hommikusööki tekile jalutama minna. Ilm on täna jällegi ideaalne, peaaegu tuuletu. Kajakisõitjad saavad täna lõpuks vette minna, enne nad on palju teooriat ja kuivatrenni laeval teinud. Osad nägid juba vaala, aga ma pole veel neid märganud. Ainult pingviinid ujuvad ringi. Täna viib lumine-jäine rada ilusate vaadeteni. Lähen täiesti tippu. On ikka ilus küll. Suurepärased vaated kõikjale. 

Tipus

Alla minnes tegime veel zodiaci tuuri, ehk tiirutasime paadiga ringi. Jäämäed, liustikud, pingviinid, üks hüljes vedeles ka lumel. Tegime veel planktonimõõtmise ja andmed sisestati äppi. Valge ketta (läbimõõt 30cm) lasime vette, jälgisime kui sügavalt on veel ketast näha ja märkisime tulemuse üles.

Meie pisike (aga tubli) laev

Pärast lõunasööki läksime tekile vaatama oma laeva manööverdamist läbi kitsast kanalit. Jäämäed on väga lähedal. Pingviinid ujuvad ringi ja isegi mõnda küürvaala nägin. Pilti muidugi ei jõudnud teha.

Tänane teine peatus on Port Lockroy baasis, mis asub Goudieri saarel. Seal asub postkontor, suveniiripood ja muuseum. Eelnevalt olen juba laevalt postkaardid soetanud, aadressid ja tervitused peale kirjutanud. Nüüd on ainult margid  puudu. Passi saab sealt templi, nii et selle haaran ka kaasa. Poest ma midagi muud ei ostagi, margid saan ise peale kleepida ja kaardid postkasti libistada. 19 november pidi postiljon tulema ja võimalus on juba enne jõule kaart kätte saada, eks näis. Passi saan templi , natuke vaatan muuseumis ringi. Siin piiratud aeg, sest poodi/muuseumi lubatakse maksimum 40 inimest korraga. 

Postkontor-suveniiripood-muuseum

Siit nad tulevad

Edasi sõidame kohe nurga taha, kus juba pingviinid ootamas. Enamus nendest pesadel haudumas ja lumel on laisklemas hüljes. Mõned kormoroonid ka, kes on oma pesad pingviinide vahele teinud. Kalda juures hiiglaslikud vaala luud, mis on üle 100 aasta vanused. 

Hüljes

Tagasi laeva jõudes on meie telgid ja magamiskotid hunnikutes. Telkimiskoht pidavat väga lähedal olema, Damoy Pointis. 

 

Pärast kiiret õhtusööki, hakkasime telkimiseks valmistuma. Olen grupis A, mis peaks siis esimesena minema. Receptionist haarame magamiskoti, telgi ja veel ühe rohelise koti (madrats, vaiad telgi kinnitamiseks ja linad magamiskoti sisse). Seljakott veel isiklike asjadega ka kaasas. Kogu selle kupatusega läheme paati, ilm on hetkel suurepärane ja meie paat esimene.Telkimisala on piiratud lipukestega. Võime vabalt endale sobiva koha valida ja hakkame telki püstitama. Õnneks mu telgikaaslane tundub seda eelnevalt teinud olevat. Siis on aeg grupipildiks ja loomulikult jalutavad pingviinid ka uudistama. Kuna peame nendega distantsi hoidma, läheb väheke aega selle pildiga. Telkimisejuht Matt pakub ka võimalust väike matk mäe otsa teha, seal juba järgmised pingviinid ootavad. Päike hakkab ka loojuma (ametlikult 22:28 ja päksetõus 3:38), kuigi minu arvates siin pimedaks ei läinudki. Mäe otsas on endale pesa teinud paarsada pingviini. Tagasi telkimispaika jõudes, hakkame ennast magama sättima. Ei teagi täpselt kui külm võib olla, jope, kummikud ja veekindlad püksid võtan vähemalt ära. Jope ja püksid topin kotti, see on tänanepadi. Soojemad sokid jalga ja poen magamiskotti. Igavesti ebamugav, sest see meile antud magamismatt on pigem jooga jaoks. Nii õhuke ja see on ju peaaegu vastu lund. Temperatuur -4 ja koos tuulega -13.

17.11

Öösel tõuseb tuul ja ikka nii tugev, et telgilagi on peaaegu vastu maad. Pingviinid ka üldse ei maga, kisavad öö läbi. Ega ma ei saanudki magada, nii kõva ja ebamugav. Väga külm polnudki, aga just see madrats. Kella viiest juba kõik kohad valutavad ja enam ei jaksa pikali mitte miskit pidi olla. Nüüd on juba tuul nii tugev ja külm on kõikjale pugenud. Kuna 5:30 pidi niikuinii äratus olema, siis hakkan juba vaikselt pükse ja kummikuid jalga toppima. Enamus on juba üleval ja jalutavad õues ringi. Siin on kaks wc-d ka, aga neid ma ei kasuta (nüüd on ikka juba väga külm). Pakime telgi kokku, mis on küllaltki keeruline sellise tuulega. Kohe võtab tuule alla ja on nagu langevari. Lähme juba sadamasse paati ootama. Peaaegu tund aega peame seal tuule käes ootama, aga saame esimese paadi peale. Sõites pritsib paati nii vett kui jääd. Õnneks laev pole kaugel, pardale jõudes pakutakse kuuma kakaod. Magamiskott tuleb võtta kajutisse ja üritada see kuivama riputada. Lähen kohe ka kuuma dushi alla. Siis kohvi, hommikusöök ja väike uinak.

Tore, et ikka tegin selle Antarktikas telkimise ära. Ainukordne võimalus ja ainus kord kui ma seda ka tegin.

Hakkame läbima väga kitsast ja jäist Lemaire kanalit. Kapten on kindel, et see meil õnnestub (oleme ikkaga ekspeditsioonile tulnud). Lähen seda ka tekile vaatama, ilusad vaated ja tuul on ka vaibunud. Vaikselt manööverdame jääpankade vahel, mõnele väiksemale sõidame otsa ka. 

Kohe peale kanali läbimist, jääme akrusse vähe vaiksemasse koht ja toimub Polar Plunge, ehk võimalus jäisesse vette hüpata. Ma ikkagi loobun sellest, vee temperatuur pidavat olema -1⁰C ja ma pole veel sellest telkimisest toibunud. Päris palju inimesi teevad seda, me siis tekil ergutame ja naerame. Kokku 77 inimest, kellest 42 olid naised.

Pärast lõunat hakkame vaikselt Yalour saarte poole liikuma. Pidime hetkel kõige lõunapoolsem laev olema ja suundume veel kaugemale lõunasse. Väga põnev, seal proovime ka maalemineku teha.

Jääolud on päris keerulised, aga siiski toimub täna ka maaleminek. Kõigepealt tiirutame paadiga jääpankade vahel, ühel lamas hüljes, paljudel on pingviinid. Maale minnes antakse (kuna oleme viimane paat) meile aega 45 minutit, sest jää liigub kiiresti ja on oht laevaga kinni jääda. Siin miski uus liik pingviine, näod üleni musta värvi. Osad juba hauduvad, teised alles ehitavad pesa. Jooksevad ringi kivid suus, mõned käivad teistelt varastamas kive. Nüüd jälle suurepärane ilm. 

Tagasijõudes teen oma kohvi ja võtan veel klaasi veini, praegu happy hour, nii et 5 usd.

Õhtuses infotunnis kuuleme homsetest tegevustes. Üks suur jääpank on meie lähedal, nii et proovime seda vältida ja jääme ööseks ankrusse. Hoiatati, et vajadusel sõidame öösel edasi, kui see jääpank meie poole tuleb, et me siis ei ehmataks kui keset ööd mootorid käivitatakse. Tehti tänasest kokkuvõte ja vastati küsimustele. Keegi siis uuris, et mis värk selle külmakahjustusega oli. Pepper oli eelmine õhtu (kui me telkimas olime) uurinud, et kas keegi on nõus oma varba mustaks värvimisega. Mitu inimest olid nõus. Pepper värvis ühe mehe väikse varba mustaks. Kui me täna hommikul telkimast tulime, kutsus Pepper arsti meie paatidele vastu, et on kahtlus külmakahjustusest. Arst jooksiski receptionisse ja see mees mängis väga hästi oma osa. Ütles, et hommikul telgis ärgates ei saanud enam jalale toetada, tohutu valu ja nüüd varvas must. Arst sai õnneks naljast aru, kuigi oli ka valmis amputeerima.
Pärast õhtusööki oli meil täna bingo. Kogu tulu läheb GAdventure enda loodud heategevus organisatsioonile Planeterra. Üks pilet on 10 USD, ma osalen ka ühe piletiga. Numbrite asemel on Antarktika seotud loomad, linnud, loodusnähtused, teadlased. Kokku oli neli mängu ja teise mängu võitsin MINA. Auhinnaks sain ühe kokteli voucheri. 

Bingo õhtu

Siin ka toimumas oksjon erinevate esemetega ja loterii. Homme uurin täpsemalt, palju see loterii maksab. Sest seal oksjonil ma küll osaleda ei jaksa. 

18.11
Hommikukohvi tulin tekile jooma. Peaaegu tuuletu ilm, päike särab sinises taevas. Lihtsalt ideaalne ilm jälle. Vaalad ujuvad laeva ümber. 

Hommikukohv

Tänane esimene peatus on Petermanni saarel. Kajakid saavad ka sõitma minna. Meil on rada vaatekohtadele, kus näeme jääpankade surnuaeda, pingviine on ka kõikjal. Siin on ka rist püstitatud mälestuseks kolmele briti uurijale, kes teise uurimisjaama minnes kadunuks jäid. Pärast jalutuskäiku teeme ka paadiga tiiru jääpankade vahel. 

Pärast lõunasööki teen endale veel ühe kohvi ja liigun tekile, päike paistab, jääpangad mööduvad vaikselt, pingviinid ujuvad ja kaugelt on isegi vaala näha.

Kohe järgneb ka tänane teine maale minek. Kõigepealt mäe otsa ilusaid vaateid nautima, pingviinid on ka kõikjal. Teel sinna näeme kaugemal vaalasi ujumas. Kohe on kuulda kui nad hingama tulevad. Ega ma väga pilti ei saanud teha ja nad ikka kaugel minu kaamera jaoks. Mäe tipp vallutatud, läksin teist rada pidi observatooriumit vaatama, John pidavat seal rääkima. Arvasin, et see mingi ehitis, kus saab taevasse vaadata või kaugusesse. Seal hoopis varemed ja kuna hetkel veel lund palju (alles kevad algas) siis näeme ainult akna ülemist raami. Vähemalt pingviinid olid lähedal. 

Tagasi paadi juurde ja täna pidime väheke aega ainult ringi sõitma. Paadile minnes on just sellel hetkel otsustanud kari pingviine meile teele ette tulla. Kuna neil on eesõigus siis ootame nende otsust, kas nad tulevad või lähevad. Mõned minutid ootamist ja saamegi paati. 

Pingviinidel on eesõigus

Jennifer on paadijuhiks täna ja lähme korra ka vaalu vaatama. Ehk õnnestub näha, Jonathan annab meile 30 minutit aega. Kohe nurga taga olid üks vaal, jälgime teda pikalt, aga eriti head pilti ei saa. Aeg hakkab juba otsa saama, kui märgame kaugemal veel kahte vaala. Hiilime paadiga nende poole. Jonathan juba läbi raadio annab käsu, et kõik peavad hakkama laeva poole tulema. Meile õnneks sattus mitu karja pingviine ujuma ja nendest ei tohi läbi ujuda, kui vaal on läheduses, siis ei tohi paadi mootorit ka käivitada. Passisime siis nende vabandustega seal ja äkki ujuski vaal meie paadi juurest läbi, vee alt oli teda juba näha ja siis tuli veel peale. Selline ürgne hääl ja no on ikka suur küll. Kaameraga proovisin pilti ka teha, eks pärast ekraanilt ja suuremalt vaadates on aru saada, kas jäi midagi või kedagi pildile. Kogu paadi seltskonnal näod särasid. Ma polnud kunagi nii lähedalt vaala näinud, tänased vaalad olid küürvaalad.

Antarktika terviseks

Õhtusöök on meil laeva tekil, pakutakse grillitud liha, glögi, ja kõike head.

Õhtusöök

Täna on muusika õhtu, Pablo mängib kitarri ja laulab. Lunastan baaris oma bingoga võidetud kokteili, väga meeleolukas päeva lõpp. 

19.11

4:33 oli äratus, linnumees Kevini lahke hääl annab teada, et kella 8 suunas on näha kuningpingviini. Ajasin ka end välja ja kohe meie laeva juures ta ujuski. Väga huvitavad soengud ja riietusstiilid olid inimestel. Eks ikka enamus magas meist. Aga nüüd olen oma "päris" pingviini ära näinud. Läksin tagasi magama. Tänane esimene maaleminek toimub Paradise Bays, Brown Station. Nagu ikka on ilm suurepärane, peaaegu tuuletu, temperatuur -6. Alguses ronisime mäe tippu, hetkel siin päris jäine, aga tipus kohutavalt palav. Päike lõõskab, päiksekaitse sulab näolt. 

Tee tippu

Alla tulles viib tee uurimusjaamani, mida kasutatakse suvel, ehk detsembri lõpust. Kõik majakesed on ümbritsetud pingviinidega, sest sealt hakkab lumi kõige kiiremini sulama. Majakesed on siia uuesti ehitatud, sest 1984a põles kõik maha ja tegemist oli süütamisega. Uurimisjaama arst (kes ka oma psüholoogilisele uuringule allkirja andis), ei suutnud enam hakkama saada mõttega, et peab veel ühe talve seal veetma. Kuna oli kihlatud ja lubanud tagasi minna. Pani põlema, kõik inimesed õnneks evakueeriti ja pääsesid eluga. Ta ise olla saanud väiksese karistuse. Suurim karistus oli vast see, et naine jättis ta maha.

Paadiga tegime veel tiiru kormoronide pesitsuspaika, kalju serval. Siin on nad väga hinnatud linnud. 

Teine maaleminek on Neko Harbouris, seal liivane rand, seisma ei tohi jääda, vaid kohe lumele kõndida. Rannas lebavad paar hüljest ja loomulikult pingviinid. Liustikud on väga aktiivsed ja tsunami oht pidevalt. Igatahes kui pingviinid hakkavad jooksma, tuleb neile järgneda, nemad juba teavad kui tsunami tulekul on. Kaks päeva tagasi oli siin suur torm olnud ja palju lund sadanud. Täna loomulikult sinine taevas, päike paistab, tuult pole ollagi. Teeme väikse matka poole mäe peale. Vaated jälle suurepärased. 

Pärast tiirutame paadiga ringi, vaala näeme ka, aga ta sukeldub pidevalt mitmeks minutiks, nii et loobume temast. Ühel jääpangal on hüljes päevitamas, lähme teda vaatama. Vesi on ka nii selge ja madal. Pingviinid ujuvad meie paadi juures.

Tagasi laeva jõudes on juba tavapärane kella viie tee, pakutakse küpsiseid, kooke, võikusid. Ja kuna on jälle happy hour (kella 16-19ni), siis klaasike punast veini sobib siia väga hästi. Homsed plaanid... kõik oleneb jälle ilmast. Hommikul Charlotte Bay ainult paatidega või Portal Pointis maale, pärast Palaver Point ja seal peaksime mõlemat tegema. Sõidame juba praegu põhja poole tagasi. Homme peaks olema viimane päev, kui oma jala Antarktika pinnale saame panna.

Õhtusöök möödus mul kahe Austraalia härra seltsis. Olid väga huvitatud Eestist ja jõime punast veini. Tänane meelelahutus on filmiõhtu ja rahva tungival soovil, linnumees Kevini rõõmuks on filmiks "Happy Feet". Pidime veel jälgima, mitut liiki pingviine näeme. 5 on õige vastus. Korra käisin ka päikseloojangut vaatamas, väga ilus jälle.

20.11

Hommiku veedame Charlotte Harboris, nagu ikka peaaegu tuuletu, sinine taevas, päike kütab taevas. Seekord teeme 1,5h paadituuri, maale ei lähe. Kohe alguses jääme teistest maha, sest mootor enam ei käivitu. Tundub, et kütus on otsas. Matt vahetab paagi, aga sellest ei tundu abi olevat. Kutsume Buzzi appi. Selle paagi ja vooliku vahetusega on õhk kuhugi vahele jäänud, midagi nad seal pumpavad ja mässavad, lõpuks saavad tööle. Buzz hüppab oma paati tagasi ja saame oma kruiisimisega alustada. Nägime hülgeid mitmel jääpangal päevitamas ja paar tükki oli ka vees. Kuidagi imelik on, et pole ühtegi pinviini näinud. Ehk pärast lõunat ikka näeme mõnda veel. 

Laeva tagasi jõudes teen kohe ühe kohvi. Receptionis ostan ka ühe loteriipileti, 25 USD/tk.

Teine ja üldse viimane maale minek Antarktikas on Palaver Pointis. Kajakid saavad ka viimane kord sõitma minna, kuna ilmastikuolud on suurepärased. Tavaliselt nad siin kajakidega ei sõida. Viimast korda siis kuulen, et tiim Albatros on oodatud zodiaci sõidule. Riided selga, kummikud jalga, päästevest selga (nüüd juba õiget pidi), kaamera seljakotti, päikseprillid, müts, sall, kindad, mobiil, plastikkaart. Edasi boarding alale: kaart läbi tõmmata, kummiku taldade kontroll, roosast veest kummikud loputada. Laevatrepist alla, käsi trepil olevatele meestele, käsi paadijuhile, kolme sammuga paati, istud ääre peale ja libistad ennast mööda äärt õigesse kohta. Maale minnes ootav Jonathan, kes räägib meile paigast kuhu oleme sattunud, mitu rada on meid ootamas. Üldiselt ootab kusagil punktis pingiinide juures meid linnumees Kevin. Tippu jõudes ootab Matt ja nagu ikka: tipus avaneb meile teadaoleva universumi kõige suurepärasem vaade. Jonathan juba ei valeta, tõepoolest on vaade suurepärane. Tänane matk mäe tippu oli kõige järsem ja terve rada kaetud pehme lumega. Vajusin mitu korda põlvini lumme. Pärast tuleb sellised sügavad augud lumega kinni lükata, sest kui pinviinid nendesse kukuvad, siis ei pruugi seal enam välja saada. Tõusumeetreid mäe tippu oli üle 200m, mida polegi väga palju, aga lihtsalt see pehme lumine rada oli raske. Pärast vaatasime veel pingviine. Paadiga sõites nägime hülgeid, pingviinid ujusid meie ümber. Enne oli ka üks vaal meie laeva juures, aga nüüd teda enam pole näha. Laeva tagasi jõudes ikka kummiku taldade kontroll, roosast vees loputad kummikud, tõmbad kaardi läbi ja ongi kõik. Toas võtad kummikud jalast, päästevesti seljast ja paned riided kuivama. Sooja dushi alt läbi, kuivad riided selga ja ongi juba kella viie tee aeg. Päeva kokkuvõtte ajaks võtan ka klaasi veini (happy hour ju). Saame ka teada, et Drake väina ilmateate ja ilm on isegi veel parem kui tulles. Lained kuni 2m, mis 1-10 skaalal ei pidavat isegi 1 olema. Uskumatult hea ilm.

 

Kuuba 2024

Tundus kuidagi viimane hetk Kuubale minna, enne kui seal mingi sõda või riigipööre tuleb. Lähen jälle GAdventure kaudu. Seekord küll online reisi broneerimine ja maksmine ei toimi, peab kindlalt neile Londonisse helistama. Midagi Kuuba riigi eripärast ja pankade nõudmistest rääkisid, et miks ei saa ise maksta, aga selle naise aktsent oli tugev, et ma ei suutnud aru saada ta jutust ... igatahes jagasin oma krediitkaardi andmed talle ja nende kaudu sai siis teha makseid. Kummaline, aga tundub et toimis. Viisat nagu vaja polegi, mingi turistikaart tuleb teha, selle saab Reisiekspertist. Lennupiletid bronnin ise, sobivaim tundub Turkish Airlines olema. Muidugi nüüd Turkish teatas, et Tallinn-Istanbul lend on tühistatud. Lähen siis läbi Riia.

Reisikava:

04.10 -> bussiga Riiga ja sealt lennud Riia - Istanbul - Havana

05.10 -> Havana

06.10 -> Havana

07.10 -> Havana - Sancti Spiritus

08.10 -> Sancti Spiritus - Bayamo

09.10 -> Bayamo - Baracoa

10.10 -> Baracoa

11.10 -> Baracoa

12.10 -> Baracoa - Santiago de Cuba

13.10 -> Santiago de Cuba - Sierra Maestra

14.10 -> Sierra Maestra - Camagüey

15.10 -> Camagüey - Trinidad

16.10 -> Trinidad

17.10 -> Trinidad - Cienfuegos

18.10 -> Cienfuegos - Havana

19.10 -> Havana - Istanbul

20.10 -> Istanbul - Tallinn

Kadri ja Mareki pulmas sain Kadri neiupõlvenime ärasaatmisega seoses endale "M" tähega kivi kaasa. Eks poetan selle Kuubal kuhugi ilusasse paika.

"M" täht Kuubale

Turismikaart tehtud ja see kehtib nüüd 6 kuud (maksis 45 €). Jäänud on veel migratsioonikaart, mille saab teha 48 h enne reisi, see muidugi puha välismaa keeles ja siis peaks qr-koodi saama, mida esitada piiri peal. 

04.10

Hommikul veel pakkisin ja tegin migratsioonikaardi ära. Jestas, seda oli kokku 4-5 lk, telefonis täitsin ja arvutis tõlkisin. Kogu jutt oli hispaania keeles. Mingi koodi sain, saatsin endale maili peale ka ja salvestasin telefoni. Nüüd siis bussiga Riia lennujaama. See Riia bussijaama buss hilines 15 minutit ja siis mul jäi ainult 5 minutit oma lennujaama bussile jõudmiseks. Pileti peal oli miski plaan ka, et kus kohas täpsemalt see peatub, aa uurisin siis ikka oma bussijuhilt. Näitas mulle suuna kätte ja paremal pidavat olema punane buss. Tee äärde jõudes nägin vasakul seda punast bussi ja lippasin selle poole. Juht oli parasjagu õues, uurisin, et kas läheb lennujaama. Vaatas mu piletit, piiksutas ära, haaras kohvri ja vastas jaatavalt. Olin bussis ainuke, ütles veel mulle 7 minutit. Hakkasime vaikselt sõitma ja siis ta alles sõitis sellesse õigesse paremal pool asuvasse peatusesse. Sealt tuli veel paar inimest ja linnast tulid veel mõned peale, aga ikka väga tühi. Check-in tehtud, pardakaardid olemas, pagasi peaksin Havannas kätte saama. Turvakontrollis tehti jälle ohtlike ainete test, selle läbisin edukalt. Nüüd polegi enam palju aega jäänud. Istanbul ootab. 

Akna ääres on küll koht, aga minul akent polegi. Just minu istme kõrval on hoopis sein. Kõrval istuvad hirmus pikka kasvu türgi poisid. Lennukis on kole palav, täielik saun.

Minu akna(ta) koht 😒

Söögi valik oli kana või pasta. Võtsin ikka kana, topsi pepsit ja punase veini. Vaatasin "Ahvide planeedi" uut filmi. Kole palav on siin lennukis ja mitte ainult minul, kõik lehvitavad selle hädaabi juhendiga lisaõhu saamiseks ja küsivat vett. Lennujaama sõitsime bussiga, väljas on 20 kraadi sooja, aga võrreldes selle lennuki saunaga, tundub täitsa jahe. Aga Istanbulis kohal ja nüüd ongi juba Havanna lend ees ootamas, 12h 30min. 

05.10

Väravas oli tohutu järjekord. Polnudki gruppideks jagatud ja seisime kõik ühes sabas. Poole saba peal haaras teenindaja minu passi ja suunas teise laua juurde, see siis tembeldas pileti ja vahtis passi. Hüüdis teisele, et siin üks isik Eesti passiga. Pidin veel näitma tagasisõidu piletit ja siis saadeti mind business classi reast otse laua juurde, sooviti head reisi missis Ede ja olingi lennukile teel. Teised sabatasid veel pikalt. Lennuk on tuugalt täis, õnneks mul vahekäigu poolne iste. Süüa sai korralikult, nõks magasin ka, vaatasin filme.

Kuubal kohal. Üllatavalt kiiresti läks passikontroll, migratsiooni tädi ütles mulle Hola Ede, turistikaardiga ka oli korras, foto tehti ikka ka. Nüüd siin lennujaamas 30 minutit tasuta netti. Pagasiga läks aega, kohutav lihtsalt. Tühi lint lihtsalt ketras ringi ja siis tuli paar kohvrit minutis parimal juhul. Lõpuks oli kell juba 10 (lennuk maandus 7:35). Istanbuli lennust oli jäänud meid sinna u 15, kelle pagasit polnud või oli osaliselt kätte saanud. Istanbuli kiri kadus ekraanilt ja Cancuni pagas tuli juba. Meie seast üks väga aktiivne tädi hüüdis läbi ava, kust need kohvrid peaksid tulema, töömeestele, et kas Istanbuli kohvreid on veel tulekul. Nemad pistsid seal avast kolmekesi pead välja ja väitsid, et kogu Istanbuli kraam on lindile saadetud. Samas tõdesid, et kontrolligu me kõrvalt lindilt, et sinna võis ka mõni sattuda. Läksin, suhteliselt lootusetu olekuga juba, sinna teise lindi poole. Ja minu kohver "punane musirull" ootas mind seal lindi kõrval. Hüüdsin teistele ka, et otsige siit. Tormasin ise välisukse poole. Sest polnud kindel, kas minu transfeer on veel seal ootamas. Ta ikkagi juba üle kolme tunni oodanud. Ja ta oligi seal, GAdventure silt käes. Olime mõlemad rõõmsad. Õues palus oodata lennujaama ees, et ta sõidab parklast ilusti ikka lennujaama ette. Varsti oligi kollane takso ees ja uhasime majutuse poole. Taga olid isegi turvavööd, minule tundmatu automark. Polegi vist sellist logo läinud, aga samas rippus lausa kuus lõhnakuuske. 

Minu takso oma kuue lõhnakuusega

Uuris, kas ta paneb konditsioneeri sisse, aga ütlesin, et nii sobib ka. Aknad lahti ja soe tuul vuhisemas. 45 minutit sõitu ja olingi Azul Villa ees. Mingi mees haaras mu kohvri selga ja tassis treppidest üles. Tuli ka noor naine, tema siis toimetab oma perega seda majutuspaika. Kogu info vuristas nii kiirelt ette... meelde jäi, et kell 18 on kohtumine giidi ja teiste grupi liikmetega. Kui midagi vaja, siis küsigu tema käest. Tegi passist koopia ja juba juba jälle oli mu kohver kadunud. Nüüd selle naise äi tassis seda minu tuppa, kuhu oli veel mitu korrust kitsaid treppe. Ega ma ei teagi hetkel täpselt, mitmendal korrusel mu tuba on. Aga toa tähiseks on "S". Tuba ise on suur ja konditsioneeriga. Konrad (naise äi) lülitas selle ka tööle. Vannituba ka korralik, isegi rätikud ja shampoon olemas. Käisin kohe dushi all.

Villa Azul (see tumesinine)

ja see oli ainult 1 korruse trepp

vaade vannitoa aknast

Wifi pidavat ka olema, aga minul see küll ei tööta. Vahepeal oli elekter ära olnud ja siis ruuter taaskäivitus. Ehk õhtu poole on olemas. Läksin siis uurima ja ei ole seda wifit, aga nüüd see naine jagas oma telefoni netti mulle, et saaksin kodustele teatada, et kõik on korras ja olen kohal. Pärast tõi veel linna kaardi, kus ilusti ära märgutud villa aadress. Kusagil lähedal pidavat olema nn Valge Maja. Et ta võib mulle raha vahetada ja soovitada söögikohti. Samas pidavat kõrval kohe pizzeria olema, mis ka tema perekonna käsutuses. No hetkel ma veits puhkan sellest lennureisist ja siis lähen vast jalutan ringi. Tegin endale kohvi, minu keeduora töötab ainult vannitoa pistikus. Tegin veel tunnise uinaku ja plaanisin linna peale minna. Juba olin ukse juures, kui käis tohutu pauk. Alguses ei saanud arugi, mis juhtunud on, aga siis lõi välku ka. Müristas nii, et siin seinad värisesid. Paduvihma hakkas sadama...noh, ma pigem siis ei lähe veel uitama. Tunnike sadas, aga nüüd juba parem, nii et ikka lähen välja jalutama. Kõigepealt vahetan 50 eurot perenaise juures kuuba peesodeks. Sain vastu 14 000 peesot, et siis 1 eur = 280 peesot. Ei tea veel siin hindadest midagi. 

14K Kuuba peesosid

Google mapsi abil jalutan siis selle Kuuba Valge Maja juurde. Liiklus on üllatavalt hõre, üle tee saab ka igalt poolt astuda. Sebrasid pole veel märganud, aga kuidagi kõik nii rahulikult kulgevad, et ohtu küll ei tundnud. Valge Maja leidsin ilusti üles. Sisse ei hakanud minema, sest sulgemiseni oli jäänud 10 minutit. Tulin sama teed tagasi ka. 

Kuuba Valge Maja

kõrval oli ka ilus (ja tähtis) maja

Vahepeal haakus mingi vanamees mulle sappa. Muudkui seletas, et ta muusikaõpetaja ja täna mingi esinemine tal kusagil samba festivalil. Lõpus küsis, et äkki ma ikka ostaks ta lapselapsele süüa. Ütlesin, et mul pole kohalikku raha, täna alles saabusin. Õnneks kadus siis minema. Jalutasin vaikselt hotelli tagasi. 

kiisu

Varsti juba see grupiga kohtumine. Grupis on meid ainult 4 inimest. Mark ja Faye UK-st ja täna õhtu saabuv norrakas. Temaga kohtume siis homme. Giidiks on Jorge Luis. Rääkis meile lühidalt reisist, jõime tervituseks rummi kohaliku Colaga. Pärast läksime kõik koos sööma. Võtsin mereannisupi ja Mojito. Kõik maitses hästi. Kaon nüüd magama ära, väsitav esimene päev on olnud ja see seitsmetunnine ajavahe ja lennukiöö annavad tunda.

mereannisupp

06.10

Ärkasin juba 5:22, selle ajavahega harjumine võtab veel aega. Selline avastus ka veel, et kui sellele keeduorale lisada usa otsik, toimib igas pistikupesas. Tegin kohe kohvi, nii hea ikka. Kella 8 paiku on hommikusöök ja 8:50 saame Jorgega all maja ees kokku. Hommikusöök oli täitsa korralik, aga see kohvalik kohv ikka juua ei kõlba. Guaava mahla oli ka, väga maitsev. Jorge juba ootas meid terrassil, liikusime vaikselt kohtumispaika. Mainisin veel, et eriti äge oleks roosat värvi auto. Jorge helistas kuhugi ja rääkis, aga ega ma ju aru ei saa midagi. Kuna autodega läks veel aega, läksime õhtuse show eest maksma. Õhtul ootab meid ees "Buena Vista Social Club", "Afro-Cuban All Stars" ja "Tropicana". Hind (60€) sisaldab ka õhtusööki ja 3 jooki omal valikul. Aga nüüd juba saabusid meie autod. Mõlemad ilusti roosad. Minu autoks osutus 1962.a Bonneville. Tiirutame mööda vanalinna, juht räägib meile Kuubast ja majadest, millest parasjagu möödume. Vahepeal peatume väljakul, kus asub Jose Marti memoriaal. Jalutame ringi, pildistame autosid. Sõidame veel ringi ja ongi tunnike otsas. 

minu roosa iludus

Läksin ikka rooli ka

meie juht tegelikult

tähtis hoone

taamal ka tähtis hoone

Jose Marti memoriaal

Teeme tiiru vanalinnas, Jorge viib meid tähtsate majade ja väljakute juurde. Seletab Kuubast ja sellega ongi meie tänane ametlik programm läbi. Jorgega kohtume juba homme hommikul. Õnneks Mark orienteerub ja vantsime tema sabas ööbimispaika tagasi. 

kuju - naine on köögis tähtis (või midagi taolist)

Federico Chopin

Kuju - Vestlus

 niisama kuju

veel üks tore kuju

Teeme 15 minutilise värskendus pausi. Käisin pesemas ja vahetasin riided, sest need juba olid mu külge kleepunud. Jalutasime käsitöö turule, et seal ringi vaadata. Ega midagi huvitavat ei leidnud. Ikka "Hello my friend, good price for you!", kõik müüvad sama kaupa. Jan Ove (norrakas) läks tagasi ööbimispaika, me uitasime veel natuke aega ringi. Õues on ikka päris palavaks läinud, maandusime baaris ja võtsime külmad õlled. Mark ja Faye võtsid veel friikaid, mina jäätist.

Õlu pakuti kruusist

kirik

üks ilus maja sein

Pärast jalutasime ööbimispaika. Nüüd mõned tunnid vaba aega, nii et teen kohvi, pesen juuksed, vedelen niisama. Pidime all 19:45 kokku saama, et siis koos showmaja poole jalutada. Kella kuue paiku hakkas sadama ja ega väga paremaks ilm ei läinud. Mul seekord õnneks vihmavari kaasas, nii et võtan selle kaasa. Saime Marki ja Fayega all kokku, keegi meist pole vahepeal Jani näinud. Ootame natuke aega ja siis läks Mark tagasi treppidest üles Jani otsima. Aa tema uksele koputamisele ei vasta keegi. Ehk ta siis tuleb sinna majja ise. Meile kamba peale anti üks pilet ja see on õnneks minu käes. Õues on muidugi juba kottpime ja vihma kallab korralikult. Mark läheb ees kindla sammuga, aga kuidagi ikka suutsime tänav varem ära keerata. Natuke veel ekslesime ja siis juba oli õige teeots leitud. Läksime sisse, lootsime baarist leida Jani. Aga teda polnud kusagil. Meid juhatati lauda ja kui Jan jõuab, siis saab meiega ühineda. Markil ikka ei anna rahu ja läheb korra veel meie ööbimiskohta tagasi, et äkki Jan on välja ilmunud. Varsti tuleb tagasi ja ei miskit,  ehk Jan läks kuhugi mujale, magab nii sügavalt, et ei kuule koputamist, või... no ei teagi. Eelroaks võtan krevetid - ei midagi erilist; supiks oli kanasupp - täitsa söödav, aga kana maitset ei suutnud meist keegi tuvastada; pearoog on homaar - noh söödav, aga mitte mingi tohutu maitseelamus (Mark saatis enda homaari tagasi, sest see oli täiesti toores); magustoituks oli puding - minu jaoks liiga magus. Joogiks võtsin sangria - millegipärast oli põhjas hunnik suhkrut ja see rikkus joogi ära; punane vein - endiselt hea (ei olnud kohalik toodang); kohalik cola jook - maitses nagu tavaline coca-cola. Nii, et söök/jook - kõlbas süüa, aga rohkem ei tahaks. Show oli tore, kartsin hullemat. Esinejateks olid muldvanad endised staarid. Vanim proua oli 84a. Muidugi ei puudunud ka tantsnumbrid ja õnneks oli lavale tahtjad oli piisavalt, pealegi olid meie istekohad piisavalt taga nurgas. Lauldi ja tantsiti kaks tundi, õnneks vahepeal räägiti ka inglise keeles. 

84a proua

Selle onu vanus oli ka 80 kanti

Tagasitulek möödus jälle vihmasajus, õnneks õhk on soe. Homme lahkume siit juba Sancti Spirituse poole. 

07.10

Hommikusöögile saabus ka meie norrakas Jan. Ta oli lihtsalt magama jäänud ja ärkas alles 20:30 ja kuna veel vihma ka sadas siis ei viitsinud tulla enam. Pärast hommikusööki pakkisime asjad ja hakkasime Sancti Spirituse poole sõitma. 10 kohaline buss ja juhiks Michael. Tema on meiega kuni reisi lõpuni. Kõigepealt sõitsime John Lennoni parki. Seal on ka tema kuju istumas pargipingil. Kohe pingi taga oli treening grupp, kes tegid midagi ringtrenni taolist (hantlid, kangid, matid). Väheke eemal võimlesid tädid. 

John Lennoniga

tädid võimlemas

Uurisin veel, et miks seal John Lennoni park, et äkki siis Havannas käinud või Kuubale midagi head teinud. Tuli välja, et John Lennon pole kunagi Kuubal käinud, aga neile sümpatiseerib tema Imagine laulu sõnum. Kõik koolilapsed kuulavad seda laulu inglise keele tunni alguses ja teavad sõnu peast.

Bussisõidu ajal rääkis Jorge meile Kuuba ajaloost ja elust praegusel keerulisel ajal. Võimul on üks ja ainus Kuuba Kommunistlik partei, mille bossiks on siiani Raul Castro. Presidendi nime ütles ka, aga seda ma enam ei mäleta, tema siis võimul alates 2018 (tuli välja, et tema nimi on Miguel Díaz-Canel). Valimised küll toimuvad, aga presidenti valida ei saa. Provintsi pealikke saab valida ja nemad siis vist valivad presesidendi. Ei teagi, igatahes on maksimum presidendiks oleku aeg 10a. Raul Castro oli 2008-2018 ja siis nüüd praegune on kuni 2028 aastani. Kooliharidus on tasuta, ülikool ka. Haigla ka tasuta, kõik operatsioonid ja isegi hambaravi. Samas kui tahaksid apteegist valuvaigistit osta, siis see pole võimalik. Neid tuuakse sisse ja müüakse mitteametlikult. Alkoholi ja suitsu saavad kõik osta. Pole mitte mingit vanusepiirangut. Maanteed on laiad ja liiklus hõre. 

Meie buss

Kütust on vähe ja seda müüakse vastavalt limiidile. Nt meie buss tankis Havannas paagi täis, aga edaspidi saab päevas võtta 15 liitrit diislit. Seda peab ta siis ka õhtuti raporteerima bussifirmasse. Vahepeal on teel ka politsei kontroll, aga turistibusse nad üldiselt ei kontrolli. Nii ka meie sõitsime rahulikult edasi. Ühest linnast teise liikudes on võimalus osta pilet riiklikule bussile, aga seda tuleb teha vähemalt 2-3 nädalat enne minekut. Kuna neid liigub nii vähe. On ka mitteametlikud bussid ja neile ostad pileti bussist. Nägime ka neid ja need on nii tuugalt täis topitud, et osad rippusid lihtsalt ukse küljes. Aga on lubatud ka hääletamine. Inimesed seisavad tee ääres ja lehvitavad rahapatakaga. Tõendamaks, et neil on raha enda sõidu eest tasumiseks. Nägime neid iga teeotsa juures ja kõik lehvitasid rahaga.

Lõunapeatuse tegime mingi farmi juures. Võtsin singi-juustu võileiva ja cola. Võileib oli täitsa ok, aga see cola jook ei olnud eriti minu maitse. Veel paar tundi sõitu ja enne Sancti Spirituse jõudmist pidime tanklasse tankima sõitma. See ainus sobilik tankla siin läheduses, kellega meie bussifirma lepingu teinud. Aga elektrit polnud ja tankla suletud. Paluti tagasi tulla õhtul 20 paiku, et selleks ajaks peaks elekter tagasi olema. Linna jõudes kõigepealt viisime asjad hotelli, väga kõrgete lagedega toad ja pimedad. Õnneks on konditsioneer olemas ja isegi telekas.

Selline uhke tuba

Wifi koodi sain ka ja seda saan kasutada kokku 2 tundi. Aga Jan andis enda oma ka mulle, nii et siis 4 tundi. Nüüd kuni õhtusöögini vaba aeg. Jorge seletas kuhu minna. Korra login netti ja avan google mapsi, et kaart olemas oleks. Õnneks on meie hotell kohe kiriku juures ja seda torni on kaugele näha. Miski kuulus kollane sild pidavat siin kohe lähedal olema. Teen endale veel kohvi ja pärast sätingi jalutama. Õues Jorge kutsub mind tagasi, et tervitusjooki pakutakse. Kas sooviksin pina coladat rummiga või ilma. Võtan ikka rummiga, joon seda terrassil, räägime Jorge ja Michaeliga juttu. Varsti näeme Marki ja Fayed, kutsume ka nemad tervitusjoogile. Pärast jalutan koos nendega silla poole. Täitsa tavaline sild üle jõe. Uitame edasi ja sattusime rongijaama, kus parasjagu parandati rongi. Inimesed kõik juba mineku valmis, aga miski häda selle veduriga oli. Mark tahtis kohe appi tõtata. Varsti oligi ühe hambaga mees sõprust sobitamas ja seletas pikalt-laialt rongidest midagi. Meist see rongi sinna jaama jäi.

Kollane sild

Katkine rong

maja värviga sobilik auto

Jalutasime tagasi hotelli poole. Marki ja Faye läksid kirikusse. Läksin ka korraks sisse, aga kuna mul eriti huvi polnud, jalutasin hotelli. Ostsin hotelli baaris vett, sain veel klaasi jääga ka kaasa, sest vesi oli soe. Õhtusöögiks võtsin kana. Toodi ka veel lisaks supp ja magustoit. Võtsin veel ka klaasikese punast veini. Kõik maitses hästi. Aga nüüd ma jälle nii väsinud, et kaon oma tuppa. Hommikul jälle varajane äratus.

08.10

Hommikusöögiks ikka muna ja sai. Pakkisime asjad ja viisime bussi. Korra käisime kõrval tänavas vett ostmas, läbi trellitatud akna sain 1,5 liitrise pudeli 250 peesoga. Siis sõitsime tankima. Täna saime lausa 20 liitrit, hinnaga 132 peesot/liiter. Nad pidavat päevase koguse (u 200 liitrit) jagama busside vahel ära, kes selles provintsis sõidavad ja vastavalt bussi suurusele, saavad ka kütust. Kuna ees on ootamas pikk sõit, hakkame vaatama dokfilmi Fidel Castrost. Suurema osa ajast suudan silmi lahti hoida. Lõpu poole korraks panin silmad kinni... ja kui uuesti avasin oli juba film läbi. Mark ka magas, Jan ja Faye ikka vaatasid ilusti lõpuni. 

sellises torus müüdi soolapähkleid

Esimese pikema peatuse teeme Camagüey linnakeses. Võtame bicitaxid e rattariksad ja lähme tähtsaid väljakuid vaatama. 5-6 väljakut, üks uhkem kui teine ja igal väljakul on peatus, Jorge räägib tähtsat juttu, aga ma ei suuda midagi meelde jätta. Eks nad tegelikult on ikka väga sarnased. Siin linnas me ööbime tagasitulles. 

võtsin juhtimise üle

onu (pidi veel elus olema) käis igapäevaselt pingil värsket ajalehte lugemas ja nüüd see kuju on pühendatud talle 

tähtis tööstus Camagüey linnas on savist anumad

minu lemmikkuju - klatsimoorid rääkimas, üks tool on mulle ka jäetud

pesu kuivatati kõikjal

Jätsime oma rattad ja suundusime lõunale. Jorge viib meid pizza kohta, mis kahjuks suletud, sest hetkel pole elektrit. Meid juhatakse järgmisse pizza kohta tänava lõpus. Ma tegelikult eriti süüa ei tahagi, sest hirmus palavaks ja lämbeks on läinud. Võtan ühe külma õlle. Teised võtavad ikka pizzat. Siis nad lasid ikka lisa taldriku ka mulle tuua ja pool vägisi olin sunnitud pizzat sööma. Mingi tohutu maitseelamus see nüüd polnud. See on imelik, et nad üldse mingit salatit või puuvilju ei müü söögikohtades. Bussijuht Michaelile laseme pizza kaasa pakkida. Nüüd veel 3.5h jäänud järgmise linnani Bayamo, kus on meie tänane ööbimispaik. Bussis peame oma õhtusöögi valiku ära ütlema, proovin siis kala. Kohale jõudes elektrit pole ja kuna generaatorile on kütust ainult 3-4 liitrit jäänud siis see lülitatakse sisse 30 minuti pärast. Saime oma toad kätte. Mul seekord lausa rõduga ja vaade järjekordsele väljakule. Jube palav on toas. Õnneks on vesi olemas, nii et saan pimeduses pesemas käia. 

vaade rõdult

Poole tunni pärast on elekter olemas, saan konditsioneeri tööle panna ja hingata. Teen kuuma vett ja kohvi. Siin enam polegi euro pistikuid. Hea ikka, et taipasin usa otsiku kohvrisse visata. Saame varsti all kokku, et hotelli restorani sööma minna. Suht kehva toit seekord. Kala oli soolane ja praetud banaanid magusad. Hunnik riisi oli ka, ma natuke seda sõin, aga mul sellest pizzast kõht nii täis ja lihtsalt ei jaksa. Magustoiduks oli konserv puuviljad, mitte reklaamitud riisipuding. Noh, asi seegi, ega ma siin veel mingit tohutut maitseelamust saanud pole. Samas pole kõige hullem. Need hommikused muna variandid on nii naljakad, sest vahet pole mida tellid saad ikka sama asja. Praetud muna ja omlett on täpselt sama asi ja kui küsid munapudru saad selle sama omleti/praetud muna lihtsalt noaga ära hakituna. No eks näis, mis variant homme on.

Õhtul läksime veel baari, mis asub kohe minu toa kõrval. Võiksin vabalt oma rõdult sinna baari astuda. Õues on ikka veel nii palav. Võtan Cuba Libre, täitsa hea. Tore õhtu, aga ma olen juba nii väsinud. Tuleme hotelli tagasi. Jan, Jorge ja Michael lähevad edasi, aga minu jaks on otsas. Uurin receptionist veel korra interneti kohta, aga seda nüüd seoses selle eletrijamaga pole. Kuigi mul on wifi olemas, aga väidetavalt ta ei saa kasutajaid teha. Toas panen teleka tööle, sest see baarist kostuv muusika on päris häiriv. Ainus inglise kanal näitab "Psühho" filmi. Taustaks täitsa hea vaadata.

09.10

Hommikusöök oli jälle omlett. Ja siis muidugi saia ja mingid imelikud jahukäkid. Proovisin korra, aga no see oli nagu saepuru ja papp veega segatud ning siis korra ahjus küpsetatud, igavesti halb. Puuvilju oli ka natuke, arbuusi, guaavat ja kaks banaani lõiku. 

saepuru/papi küpsetis

Bussis üritab Jorge jälle meile hispaania keelt õpetada. Aga me ei mäleta mitte midagi, kuigi ta iga hommik ütleb meile põhiväljendid. Näitab meile Kuuba populaarsemat päevalehte "Granma", 6x nädalas ilmub ja maksab 1 peeso. Siis näitab toiduraamatut, igas majapidamises on üks. Seal kõik perekonnaliikmed kirjas ja kõik märgitakse sinna: toidukogused, mis saadi, mis kuupäeval jne. See pidi olema tähtsaim dokument Kuubal. Nt. ühele inimesele on ettenähtud kuus: 5 kanamuna, 1 kana, mingid kilod riisi jne. Neid saad siis riigipoest odavalt osta. Ülejäänud kraami võid erapoest osta, aga seal hinnad kordades kallimad. Keskmine palk pidi olema kuus 10-15 usd, ehk 3000 peesot ja pension pool sellest. Tänane dokfilm on Kuuba loodusest. Kahte sorti madusid, aga need pole mürised. Iguaanad, sisalikud, linnud, kalad, haid, krokodillid, nahkhiired ja mingi puurott. Varsti olemegi jõudnud Guatanamo linna, siin meil lõunasöögi paus. Tunnike aega ja leidsime kõrvaltänavas mingi pizza koha. Seal teatakse, et pizzat neil pole, aga on spagette. Võtame külmad õlled ja siis spagetid. Ma võtsin spagetid juustuga (100 peesot, ehk mingi 30-40 senti). Varsti on meil õlled laual, klaase muidugi ei tooda. Hakkab meiega midagi seletama. Lõpuks siis saime aru, et nende spagettidega läheb ikkagist aega. Näitasin oma kella ja küsisin eesti keeles, et palju siis aega läheb. Näitab näpuga seierile ja peaks siis 15 minutit minema. Olime nõus ja hakkasime õlut jooma. Poole tunni möödudes läheb Mark uurima, et no kaua veel. Öeldaks 5 minutit. Lõpuks saime oma spagetid kätte, tellimisest oli möödunud 45 minutit. Kugistasime need kolme minutiga alla ja läksime tagasi bussi juurde. Jorge ja Michael olid apteegis. Jorge tahtis mingit vitamiini süsti ja tagasitulles saab selle. Riiulid on peaaegu tühjad, valuvaigisteid ei pidavat olema, ainult mingi köharohi ja vist kaltsiumitabletid. Ühesugused purgid on laotatud suure vahega ritta, et tunduks, nagu oleks neil kaupa. 

apteek

Nüüd paari tundi sõitu ja olimegi rannas. Peale meie polnud seal kedagi, kivine rand, aga vesi soe ja lained mitte väga kõrged.

rand

Jätkasime oma sõitu Baracoa poole. Kuna ees on kurviline mägitee, siis lähen esiistmele istuma. Mul kipub ju süda pahaks minema, kui ette ei näe. Ilusad vaated mägedele ja Michael sõidab kindla käega. Baracoasse jõudes viime asjad oma kodumajutusse, kus meil nüüd 3 ööd. Mamma Elvira on meid tervitamas. Tutvustatakse ka tema venda, kes haarab mu kohvri ja veeretab selle treppide juurde. Siis muidugi kaob kuhugi. Venitan ise oma kohvri treppidest üles ja imeväel ilmub Elvira vend jälle välja ja veeretab mu kohvri toani. No temast oli tõesti suur abi. Tuba täitsa korralik, konditsioneer on olemas, wifit pole, dushiotsikust tuleb vett väga kasinalt, nii et ma siin juukseid pesema ei hakka. Käin pesemas, teen kohvi ja varsti ongi aeg õhtusöögile minna. Pererestoran ja meile pakuti: kõrvitsasuppi, salat, miski ubade värk, riis, krevetid, sealiha, mingi kohalik pisike kala, banaani, kookosekaste, jäätis ja mangomahla. Võtsime Fayega punast veini ja lõpuks veel selle paiga spetsiaalne kohv. Orange kohv: kondentspiim, kohvikoor, kohviliköör ja kohvi. Effektse välimusega, hirmus magus, aga õnneks oli seda vähe. 

õhtusöök

kohv

Kõhud täis, läksime kohalikku baari, kus peaks bänd esinema hakkama. Mark läks enne korra majutuskohast läbi ja kogemata astus sisse valesse majja. Kuna uks oli lahti, siis läks lihtsalt kellegi koju. Nad polnud väga külalislahked olnud. Nüüd hakkas bänd ka mängima. Onud viiekesi mängivad. Üks tundub laulvat ka, aga teda pole üldse kuulda. Kahjuks võib siin suitsetada vist, hirmus suitsuhais, aga võibolla tuleb see õuest. Ikka üks plika tantsib, suits sõrmede vahel. Pole enam harjunud sellega, et võib igal pool suitsetada. Kole palav on ka siin. Ega me seal kaua seal vastu ei pea. Jalutan koos Marki ja Fayega majutuskohta tagasi. Seekord leiame koha ilusti üles. Elvira on meid tervitamas ja saame passid tagasi. Raamatusse tuleb allkiri veel anda. Mark veel uuris enne minult, et kas sain selle dushivärgiga hakkama. Ütlesin, et kole vähe tuleb seda vett. Siis ta seletas, et kõigepealt tuleb nuppu keerata lõpuni, siis mingit kangi keerata, et see oleks otsikuga paralleelne ja vist mingit lülitit tuli ka vajutada. Liiga palju infot minu jaoks. Igatahes ta tuli vaatas üle, noh mingi asi ikka ei tööta, aga vett ikkagi tuleb, no võibolla natuke suurema hooga kui enne. Aga täitsa talutav ja saan hakkama. Seda lüliti funktsiooni ta ei suutnudki tuvastada. 

selline huvitav lahendus

Üldse on siin toas väga palju nuppe ja lüliteid. Üldiselt ülemist vajutades midagi juhtub, aga enamus neist ei tee vist midagi. Loodan, et need kusagil koridoris või teises toas tulesid ei kustuta. Aga nüüd kaon magama. Homme pikk päev ees.

10.10

Hommikusöök toimub terrassil kohe minu toa akna taga. Hispaaniakeelne tädi midagi küsib, lõpuks vastame talle si-si. Lahkub naeratades. Varsti on see Elvira vend söögiga kohal. Omlett, avokaado, saiad, mingi vorsti moodi asi (seda ma ei puutu), kurk ja tomat. Alguses banaani ja guaavat ka. Täiesti söödav. Kohvi ma isegi ei proovinud, sest see tundus olema hull tökat. Teised lahjendasid seda kuuma vee ja piimaga. Väidetavalt väga palju paremaks ei läinud. 9:30 olime valmis minekuks, esmalt kakaokasvandusse. Seda farmi toetab GAdventure. Meid tervitab perenaise tütar, kes matšeete käes, räägib meile kakao kasvatamisest. Nad teevad seal kõike käsitsi ja on sunnitud 90% saagist väga vähese raha eest riigile müüma. Hooaja kõrgajal on neil lisaks oma perele ka kolm abilist. Pakuti joogiks kakao-banaani-kaneeli jooki. Saime muidugi ka kaasa osta.

Matšeetega giid

kakao vili väljast...

... ja seest

müügilett

Järgmine peatus oli kohas, kus valmistatakse Baracua piirkonnale omast maiustust nimega Cucurucho. Seda valmistatakse erinevatest puuviljadest, põhiliselt kookosest, riivitakse ja küpsetatakse tunnike. Maitses täitsa hea, aga kaasa seda osta ei saanud koju toomiseks, sest see säilib ainult nädala. Nüüd siis edasi tigude farmi. See oli lihtsalt üks mangopuu, kus värvilised teod elasid. Keegi midagi ei rääkinud ka. Istusime pingil, mangopuu all ja oligi kõik. Millegipärast ootasin midagi enamat. 

Cucurucho keetmine

perepoeg

kuulus tigu

Sõitsime lõunasöögi kohta. Mere ääres pakuti juba tuttavat toitu. See meil ainus lõunasöök, mis hinna sees. Eks ikka: riis (kahjuks on seda siiani alati pakutud õlis praetult ja ülesoolatuna), väiksed kalad, suured kalad, lammas, avokaado, praetud juurviljad (enamus suvikõrvits), kaheksajalad, homaar. No tegelikult vahet pole, mida võtad, kõik on sama maitsega. Joogi eest tuli ise maksta, kuna õlu ja vesi oli sama hinnaga, siis võtsin külma õlle. Laudade vahel luusis üks kondine koer, tema sai ka natuke meie sööki. 

lõunasöök rannas

tema sai ikka ka meilt süüa

Edasi randa ja ujuma. Tänane rand polnud küll nii kivine, aga minu jaoks liiga suured lained. Natuke ikka kalda ääres olin, aga tohutu jõuga tõmbab vette. Ujumisest ei tulnud küll midagi välja. Sellega meie tänane programm sai läbi, Elvira juurde jõudes on elekter läinud. Vähemalt vesi on olemas. Kuna mu juuksed said ujudes märjaks, olen sunnitud ikka neid siin selle toreda veesüsteemi kiuste pesema. Pool tundi võttis aega. 

tänane rand

Pärast läheme linna peale jalutama. Promenaad on siin täitsa ilus. Väga palju kondiseid hobuseid veavad vankreid pungil kohalikke. Tundub olema kohalik ühistransport. Väga palju sõidetakse elektrijalgrataste ja -motikatega. Samas ka tavalistega. Autod on ikka pigem luksus. Veel üks asi, mida olen märganud, et enamus kohtades on kiiktoolid. Hotellides, kodudes, nii ka siin mamma Elvira juures. Jalutame veel natuke ringi ja siis oli plaan itaalia pizza koht järgi proovida, aga see avatakse alles 19. Nii, et proovime ühte teist kohta. Aga no sealt menüüst ei isuta midagi. Lahkume sealt ja läheme tagasi pizza kohta, mis nüüd juba avatud. Võtsin singi pizza ja kohaliku cola ja siis kolme peale pudeli punast veini. Kõik maitses seekord küll hästi. Väga enam see Kuuba söök ei isuta. Teadsin küll, et siit mingit maitseelamust oodata ei tasu, aga et see nüüd nii kehva on... kuidagi arvasin, et neil on rohkem puu- ja juurvilju. Kliima on nende kasvatamiseks ju küll sobiv.

promenaad

vein ja cola jook

Ja see orkaan, mis Floridat tabas, läks õnneks Kuubast mööda. Havannas olla eile sadanud paduvihma ja mingi osa linnast oli uputanud, aga ei midagi hullu. Siia Baracua linna see ei jõua. Homme on meil vaba päev ja valisin tegevuseks rahvuspargi matka, kus lõpus on ilus kosk ja pärast seda veel valge liivaga rand.

Nüüd tahaks juba magada, aga täna siin mingi püha, vist oli midagi revolutsiooniga seotud. Hull möll ja pidu peaväljakul, meie ööbimispaik on kohe selle kõrval.

11.10

Hommikusöök ikka muna ja sai. Seekord polnud isegi avokaadot. Mõned lõigud banaani ja guaavat. Ah no, mis seal ikka, mul oma kohvi joodud ja sellest täitsa piisab. Joon ikka tassi "Non Stress" teed. 

Non Stress tee

niimoodi kaunistati hommikusööki: ketšup muna ja juustu peal,
eile oli kurgi ja vorsti peal sinep ka 😕

Täna siis see kosega matk. Kuigi tean, et ei tasu midagi tohutult ilusat oodata, on ikkagi ootused kõrgel. Lähme meie bussiga, aga tänaseks giidiks on Juan. Tee matka algusesse on kohutav, kaks tundi loksumist ja oleme kohal. Jorge uurib veel meie õhtuste plaanide kohta, et ehk ikka tahame sinna üleeilsesse restorani minna. Teine menüü pidi täna olema, aga hetkel ei taha keegi meist Kuuba toidust kuuldagi. Jorge oli väga üllatunud, et meile see Itaalia pizza koht meeldis. Oleme juba terve hommik Fayega unistanud, kuidas me õhtul punast veini seal joome. Tundub, et Jorge oli väheke solvunud, et me tema sõbra restosse minna ei tahtnud. Jorge ja Michael jäävad bussiga meist maha ja me alustame oma matka. Eelnevalt on meid ka hoiatatud, et teele jääb u 6 jõe ületamist, vastavad jalanõud siis jalga. Mul ikka oma truud sandaalid. Varsti ongi jõgi meil ees. Aga see kõigest maksimum 10-20 cm sügav. Kohe jõe kõrval on ka veis käruga ja onu soovib meid hirmsasti üle jõe vedada. Loobume sellest ja nüüd ta muidugi hakkab meid selle käruga jälitama. Järgmised jõe ületused mööduvad ka ilma tema abita. Varsti on teel aed ees ja see veis sealt oma käruga läbi ei pääse, nii et tema jääb õnneks sinna. 

sellised käruga oleks üle jõe saanud

Tunnike veel kõndimist ja olemegi lõpp-punktis. Juan teatab, et meil on tunnike aega ja läbi jõe edasi minnes pärast kurvi 60-70 m ongi kosk. Jätku me oma asjad sinna hoiule, et seal kõik turvaline. Samas mainib, et me oma raha eelnevalt üle loeks...  võtame ikka asjad kaasa. Mul täna veel Kadri ja Mareki pulmast saadud "M" tähega kivi kaasas. Et pidavat ju olema tohutult ilus kosk. Hakkame liikuma mööda jõge, esiti on vesi põlvini ja ei tundu midagi hirmsat. Läheb järjest sügavamaks ja koske pole kusagil näha. Mark vajub seljakotiga vette. Lähme siis korra kaldale ja jätame ainult ujumisriided selga. Tõstame seljakotid pea kohale ja sammume vapralt edasi. Faye ujub, sest temal asju pole. Vesi on ikka rinnuni. Lõpuks on jälle kalda koht. Jätame seljakotid sinna, Mark laotab oma seljakoti ja riided kuivama. Nüüd on juba kosk näha. Võtsin ainult kivi ja mobla kaasa. Väheke veel ujumist ja olimegi kose juures. Seal õnneks mõned suuremad kivid, kus peal saab seista. Ega see kosk nüüd midagi vapustavat polnud, aga "M" kivi viskasin heade soovide saatel kose juurde. Mark filmis, hoiatasin teda ka, et kui nüüd midagi sassi läheb, siis ta peab sukelduma ja selle kivi sealt sügavast veest tagasi tooma. Tundub, et kõik õnnestus. Vähemalt unikaalses kohas on nüüd see kivi (siin eriti turiste ei käi) ja ma pole kindel, et ilusamat kohta meid siin Kuubal ees ootab. Ujuda oli mõnus, kohalik poiss ronis kalju otsa ja hüppas sealt vette. Kose juurde ma ujuda ei julgenud, sest seal oli ikka väga sügav. Varsti oligi tunnike möödas. Sammusime/ujusime seljakotid pea kohal tagasi. Juan juba ootas meid ja kõndisime sama tee tagasi bussi juurde. 

tee koseni

kosk

väike konn

Nüüd ootab meid ees Maguana ranna külastus. Pidavat olema valge liiva ja helesinise veega. Seekord ei pidanud pettuma. Tõesti ilus rand, olime seal jälle ainsad turistid ja kohalikud peaaegu üldse ei uju. Jan vaevleb kõhumurede küüsis ja magas palmi all. Markil pole ka kõige parem olemine. Me Fayega naudime helesinist vett. Tõesti mõnus oli. Lõpuks tuli Mark ka ikka ujuma. Kuna aega veel oli siis tegime ühed külmad õlled. Tagasitee möödus kiirelt.

tänane rand

Tahtsin raha vahetada ja seda võimalust pakub ka Elvira. Läksin alla ja kiiktoolides istuvad kaks täiesti ühte nägu tädi, võib-olla siis Elvira õde on teine. Mina neid eristada ei suuda ja pöördusin loomulikult vale Elvira poole. Tema suunab mind õige Elvira poole. Pool tundi läheb aega ja sain raha vahetatud. Temal juba parem kurss ka 1 euro = 300 peesot. Õnneks täna elekter ka olemas. Panen oma riided terrassile kuivama, teen kohvi ja naudin seda terrassil kiiktoolis. 

kiiktool

Varsti on aeg minna meie pizza kohta sööma. Võtan siis esimest korda elus pizza spagettidega, pole enne seda menüüs näinud. Tellime punase veini ja siis nad panevad selle 15 minutiks külma. Sest siin on ikka päris palav. Võtan veel purgi kohalikku cola jooki, see on küll hea külm. Varsti on meie vein piisavalt külm ja saame seda juua (võtsime sama, mis eile). Nüüd läheb elekter ära. Mõne minuti möödudes käivitatakse tohutu mürina saatel generaator. Ei kujutagi ette, mis meie pizzadest saanud on. Saalis töötab ainult üks ventilaator, õnneks kohe meie laua kõrval. Köögis toimetatakse taskulambi valgel ja põhirõhk läheb ahjudele ja meie saali laelambile. Varsti ongi meie pizzad valmis. Väga rammus õhtusöök, aga lõuna jäi meil vahele. Huvitav kombo, et spagetid pizza peal, aga täitsa toimib. Varsti tellime ühe veini lisaks, aga nüüd neil enam seda sorti pole, nii et saame veits kallima veini. See pannakse ka vähekeseks ajaks külma. Kuna seda jäi meil järgi, võtab Faye selle pooliku pudeli kaasa.

spagetipizza

Hotelli tagasi jalutame Marki pealambi valgel. Elektrit pole ka Elvira juures. Tuba on ikka juba päris palavaks läinud. Loodan, et enne hommikut tuleb elekter tagasi. Õnneks 23st tuli elekter tagasi.

12.10

Hommikul ärkasin selle peale, et elekter läks ära ja kõik oli nii vaikne. See oli juba enne 7. Hommikusöök peaks kell 8 olema, aga nad on juba termosed lauale vedanud. Lähen võtan endale kuuma vett, et kohvi teha. Poole üheksa paiku tuli elekter tagasi ja peale hommikusööki sain jahedas toas pakkima hakata. Täna hakkame sõitma linna nimega Santiago de Cuba. Tänane dokfilm räägib mingist usust, mis toodi siia Aafrikast ja siiani populaarne. Õnneks, nii nagu need kõik eelmised filmid, saab ka see poole lause pealt otsa. Muidu kõige populaarsem pidi olema katolik usk. Kolm korda on paavst Kuubal käinud ja see on olnud väga hea Kuubale, sest siis parandatakse teid ja vuntsitakse majad üles. Lõuna ajal teeme peatuse meile juba tuttavas Guantanamo linnas, Jorge läheb oma vitamiinisüste saama ja me lõunasöögi kohta otsima. Alguses läksime Jorge soovitatud kohta, aga seal õlut ei müüdud. Teine soovitatud koht müüs ainult kaasa pizzat. Läksime ikka juba meile tuttavasse kohta spagette sööma. Seal olid ka külmad õlled saadaval. 

pizza koht

Jäime sinna pikemalt ja natuke hilinesime. Jorge jagab meile oma telefoni numbri, et me siis järgmine kord helistaksime. Poolteist tundi veel sõitu ja olemegi jõudnud Santiago de Cubasse. Kõigepealt peatus tohutu suure monumendi juures. Vist oli kuidagi revolutsiooniga seotud. Järgnes kindluse/muuseumi külastus. Õues on nii tohutult palav, ja see kindlus ikka mäe otsas. Väga palju kõndima ei pea, aga ikka jube palav, üle 40. Pidi olema ka kõige palavam linn Kuubal. Kindluses pildistada ei tohi, peaks mingi raha selle eest maksma. Jorge teatab, et ärge päris selle piletikontrolli nina all pildistage, aga mujal saate rahulikult pilte teha. Oleme jälle ainsad turistid, mõned kohalikud on ka kindlust vaatamas. Marki oodates nägime ka valgeid inimesi. Sakslased, kes niisama tiirutasid Kuubal. Mingit kindlat plaani polnud ning liikusid busside ja taksodega. Hakkasime vaikselt bussi poole liikuma, seal oli ilus auto ootamas. Kui Kuubal saab tüdruk 15 aastaseks, siis korraldatakse talle pidu, renditakse ilus auto ja sõidetakse mööda kuulsaid paiku, et seal pilte teha. 

monument

kindlus

ilus auto vajas natuke remonti

Me sõitsime linna tagasi peaväljakut vaatama, seal ühe maja rõdul oli Fidel Castro oma esimese kõne pidanud. Nüüd plaanitakse sellest majast teha Fidel Castro muuseum. Jalutasime järgmise väljakuni, kus mehed mängisid Kuuba kõige populaarsemat lauamängu doominot. 

järjekordne väljak

doomino mäng täies hoos

Siis juba jahedasse bussi ja kodumajutuse poole. Tänane majutus on mamma Ana juures. Hetkel jälle elektrit pole, aga generaator nii palju töötab, et saab lülitada toas tuled põlema ja panna venitlaatori tööle. Kella 19st pidi elekter tulema ja siis saab ka konditsioneeri tööle panna. Me pidime siis juba kokku saama, et linna peale minna. Käin kohe pesemas, no nõks parem kui Elvira juures, aga... ei virise. Vähemalt on vesi olemas. Kella 19 sain konditsioneeri tööle jätta. Lähme mingisse urgu sööma. Ega eriti ei tahaks midagi, sest kõht on täis ja siin on nii palav. Aga kuna kõik teised võtavad, siis võtan ka krevetid. Kohe saabub ka supp lauale, mida keegi pole tellinud. Juurviljasupp, aga minu jaoks jälle liiga soolane. Siis läks elekter ära ja meile toodi latern, et näeksime süüa. Õnneks kestis seekord elektrikatkestus ainult 15-20 minutit. Minu grillitud krevetid olid lihtsalt kuhi sibulaga praetuid pisikesi krevette. Valge riis oli ikka soolane. Lõpuks toodi veel ka riisipuding, mida keegi polnud tellinud. Oehh.. minust jäi enamus toidust järgi. Santa Cola oli joodav. Kuidagi pole selle Kuuba söögiga sõbraks saanud. Siiani on parim olnud esimese õhtu mereannisupp. 

Santa Cola

Jalutasime tagasi Ana kodumajutusse. See palavus on nii väsitav. Õnneks on nüüd mu tuba juba mõnusalt jahe. Telekas näitab ühte kanalit, aga vähemalt natuke summutab konditsioneeri mürinat. Mamma Ana lubas ainult on/off nuppu vajutada ja väitis, et midagi muud ei tööta. Klõpsisin ikka veits paremaks. Puhus hirmsa hooga ja 17 kraadi. Nüüd peaks olema 22 ja auto režiim. Tundub, et puhub vähe paremini, aga seda temperatuuri ma enam kusagilt ei näe. Igaks juhuks rohkem ei torgi, äkki lakkab üldse töötamast.

13.10

Selle kodumajutuse voodi on kohutav. Nii pehme, ei mingeid vedrusid, lihtsalt vajud svammi sisse. Kole ebamugav, ükskõik mis pidi magada. Nii külm on ka, et vastu hommikut panen kampsiku selga, mul niigi kapist võetud tekk peal. Kella 7st on jälle elekter läinud. Võtan hommikusöögile oma kohvitassi kaasa, ehk saab kuuma vett sealt. Seal ainult kohv ja mahl, nii et küsin eraldi kuuma vett. See tuuakse koos tassi ja teekotiga. Jätan need Markile, ise saan oma kohvi juua. Tänane hommikusöök on nõks parem, isegi maasikamoosi ja tavalist juustu on saadaval. Muidu siin kipub alati kitsejuust olema. Jätsime mamma Anaga hüvasti ja soovisime kuhugi poodi sõita, et vett osta. Tankla juures ongi pood. Kauba valik on pehmelt öeldes kasin. Võtan 5 liitrise vee ja Mark tahtis 2x5 liitrit. Tuleb välja, et siin sulas maksta ei saa. Hinnad on dollarites, aga maksta saab ainult kohaliku kaardiga. Nii, et maksame Jorgele ja tema siis ostab meile vee. Jorge peab pangas käima ja valuutat sinna kaardile panema, siis saab sellega osta teatud riiklikes poodides. Kohaliku rahaga pole nendes midagi teha. Kaardile vist sai kohalikku raha ka panna, aga siis on selle kurss 120 (tänaval on ~300). Vesi käes ja osaliselt villitud väiksemasse pudelisse, sõidame surnuaia poole. Seal muidugi igavene tuli ja just ka vahtkonna vahetus. Väga kõrge sammuga sõjaväelased tähtsa muusika saatel marssimas. Hommikul 8st kuni õhtu 5ni ja iga 30minuti tagant on vahtkonna vahetus. Jalutame surnuaeda, pärast matuseid kahe aasta möödudes avab perekonnliige kirstu ja korjab kondid kokku. Need asetatakse väiksemasse kasti ja maetakse samale platsile. Nägime ka ühte matust. Lõpuks käisime ka Fidel Castro haual. Kuna tema lemmik lill oli kalla, siis iga päev tuuakse sinna uued kallad. Ei midagi tohutult suurt ja uhket. Väidetavalt ta ise ei tahtud, et temast tehakse monumente, muuseumeid, ega tema järgi nimetataks lennujaamu või haiglaid. Muidugi on Havannas juba tema muuseum olemas ja sama plaanitakse teha ka siia Santiago de Cuba linna. Uurisin ka, et miks ta just siia maetud on, et kas sünnilinn. Siit linnast algas tema korraldatud revolutsioon ja esimene lahing, mille nad küll kaotasid. Aga sellest sai kõik alguse. Pärast surnuaeda lähemegi seda hoonet vaatama, kus rünnak aset leidis. Siiani on seintes kuuliaugud näha. Hetkel on selles kool, aga värava juures saame pildistada.

kõrge sammuga sõdurid

Fidel Castro haud

Bacardi perekond

Surnuaia väravad

kuuliaukudega maja

Edasi sõidame Bayamo linna tagasi, et seal lõunat süüa. Tänane dokfilm on salsa tantsu teemaline. Täpselt nagu 80ndate aeroobikavideo. Ei jaksa seda jälgida, kuulan kõrvaklappidest muusikat ja vahin niisama aknast välja. Meie bussi on tekkinud kast: toiduõli, jahu, spagetid jne. lisaks veel kaks suurt kobarat banaane. Eks kui giidid lähevad tuurile mööda Kuubat antakse neile pere ja sõprade poolt tellimused kaasa. Sest siin on ikka väga suur toidupuudus. Bayamos läksime pizza kohta, võtsin spagetid ja dounati, väikse pudeli vett ka. Mingi maitse elamus polnud, aga kõhu sai täis. 

vot seda "Super Dog" ei julgenud võtta

Nüüd sõidame mägedesse. Vahepeal on bussi vahetus, sest meie buss on pigem ikka linna sõitudeks. Tõstame kompsud ringi, jätame Michaeliga hüvasti, temaga kohtume homme. Tunnike veel sõitu mägistel teedel ja olemegi Sierra Maestra rahvuspargis hotell Villa Santo Domingo ees. Hetkel sajab paduvihma ja elektrit pole. Ootame receptionis, kuniks vihm järgi jääb ja kärutame maja poole. Elame kõik ühes kahekordses onnis. Rõdult on vaade Yara jõele, ma veel teisel korrusel ka. Tuba on suur, vannitoas veesurve olematu, elektrit pole. Aga muidu mulle täitsa meeldib. Pidime alguses toiduvaliku ka tegema, ma täna loobun sellest praest. Tõesti ei jaksa õhtul nii palju süüa. Eks joon midagi ja vaatan, ehk on valikus puuviljasalat või midagi. Teen veel õues väikse tiiru jõe äärde, aga praegu on ikka väga libe. Meid homme ootamas 6 km matk (3 km sinna ja siis sama tagasi), kuhugi mäe otsa vist,  Fidel Castro jälgedes. 

vaade rõdult

tõuksiga poiss

vee surve oli olematu. Vesi lihtsalt nirises mööda seina alla 😕

Kella 19 paiku käivitati generaator. Igaks juhuks lülitasin kõik asjad enda arvates tööle, et tagasitulles oleks tuba jahe ja valgus olemas. Õhtusöögil jõime Fayega punast veini. No ei isuta need söögid. Täna oli veel valikus jälle see papist ja saepurust plönn. Pärast sööki läksid Jan, Jorge ja keegi kohalik kõrval lauda dominod mängima, me nautisime punast veini ja rääkisime niisama. Tagasi toa poole jalutades läksime receptionist läbi, et uurida wifi kohta, see peaks meil hinnas olema, aga nad seletasid, et ainult krediitkaardiga saab maksta ja sinna see siis jäi. Kole keeruline on siin see interneti teema. Jalutasime taskulampide valgel tagasi maja juurde. Tee peal nägime veel kahte konna, üks neist veel hiigel suur. 

suur konn 😬

Aga toas tuli ilusti põles, konditsioneer töötas, muutsin selle 16->24 peale, telekas ainult sahises, aga seal niikuinii kohalikud kanalid ainult. Kaon magama ära, hommikusöök juba kell 7:00.

14.10

Öö möödus päris rahulikult, kui kuked välja arvata. Hakkasid kirema juba 4-5 paiku. Hommikul elekter olemas ja siin veel 220V pistikud, nii et vesi läks lausa keema. Hoopis teise maitsega kohv tuleb. Hommikusöögiks pakuti ka TERVEID banaane. Seni oleme ainult pisikesed lõigud saanud. Hamburger - lihtsalt sai, juust, sink. Muna seekord ei pakutud. Õnneks ilm on ilus, veel ei saja. Buss viib meid matka alguspunkti, meiega on bussis veel kohalik giid Fidzi (või midagi sarnast) ja kari kohalikke oma kompsudega. Tänane plaan on minna Fidel Castro jälgedes tema punkrit vaatama. Olla seal redutanud lausa 6 kuud. Fidzi näitab meile mudast teed, mis siis on meie tänane rada. Kole libe on tõesti, muidu nagu raske polegi, aga just see muda teeb liikumise keeruliseks. Tee pea on mitu onni, üks oli haigala, siis muuseum ja lõpus Fidel Castro onn isiklikult. Sinna oli ta lasknud isegi külmkapi vedada. 

mudane tee Fideli jälgedes

muuseum

Casa de Fidel

Casa de Fidel

Külmkapiga tuba

Lähedal on apelsinipuu ja Fidzi uuris, et oleks meil soovi apelsini süüa. Muidugi soovisime, Fidzi ronis puu otsa ja ladus oma seljakoti täis. Sõin tagasiteel vist 5-6 apelsini, väga maitsvad. Buss juba ootas meid koos kohalike tädidega. Sõitsime hotelli tagasi, jätsime Fidziga hüvasti, andsime natuke tippi ka. 

see sinine täpike on Fidzi apelsine korjamas

matkateel avanesid sellised vaated

Nüüd meil 45 minutit aega pesta, kohver pakkida, väike lõunasöök ja 5h bussisõit järgmisse linna. Kõigepealt sõidame tunnikese oma mägede bussiga, kaasas ka 4 kohalikku. Siis saame kokku uuesti Michaeli ja oma bussiga. Enne linna jõudmist käime tanklast läbi, täna jälle ainult 15 liitrit diislit. Jõudsime ilusti juba tuttavasse Camagüey linna, kus ööbime Gran Hotellis. Tuba on täitsa korralik, kuigi mul on veel kapi peal pesemata veiniklaasid ja pooltühjad õhupallid, õnneks ülejäänud tuba on koristatud. Laed on jälle 4-5 m kõrgused ja konditsioneer käib tohutu mürinaga ja on pooleldi aknast väljas.

minu tuba oli nr 220... 😏

mürisev konditsioneer

Käisime korra söömas ka. Jälle pizzakoht, seekord kahjuks tohutu pettumus kõigile. Suurem osa menüüst otsas, isegi Cola ega Mojitot polnud. Pizza oli tulisoolane ja vein kohalik, mis serveeriti mulle shampuse pokaalis ja jäätükkidega. Hirmus kehva maitsega. Lõpuks taheti arvega ka tünga teha. Mark käis vaidlemas ja mitu korda siis parandati seda arvet. Ah, no mis seal ikka teha, see ongi Kuuba.

kohalik vein jääga

Hotelli tagasijõudes saan viimaks oma interneti paroolid ja kasutaja. Uurisin ka, et kaua seda siis on. Vastati, et no 1-2 h, oleneb kuidas elektrit on. Nüüd alates homsest jälle kõik kodumajutused. Aga nüüd pean küll selle konditsioneeri välja lülitama, kuidagi aina rohkem müriseb ja tundub, et sellega kõik päris korras pole.

15.10

Öösel muidugi läks nii palavaks, et pidin selle konditsioneeri ikka vahepeal tööle panema. Aga selle mürina saatel on ikka keeruline magada. Nii, et öö möödus konditsioneeri sisse ja välja lülitades. Hommikusöök oli jälle muna ja sai. Seekord isegi mango mahl ja jogurt. Kahjuks mulle see jogurt ikkagi ei maitsenud, tekstuur oli liimine. Täna sõidame Trinidadi. Tänane dokfilm on Kuubast ajal, mil NSVL lagunes ja nad pidid ise hakkama saama. Väga palju ei jaksanud seda jälgida. Ise nad kutsuvad seda aega 1990-94 spetsiaalseks perioodiks. Lõunapaus seekord meile juba tuttavas Sancti Spirituse linnakeses. Võtsime võileivad ja mina Cola. Täiesti söödav, aga võileib on hirmus kuiv. Lihtsalt röstsaiad, vahel siis rebitud liha. Ei mingit kastet, võid, salatit ja üldiselt ka mitte juustu, isegi kui on juust, siis see pole jõudnud ära sulada. Salati nad panevad võileiva kõrvale taldrikule. Tunnike veel bussisõitu ja oleme Trinidadis. Nüüd kaks ööd kodumajutuses. Mina ja Jan oleme ühes kodumajuses, perenaise nimi on Lina, tema abikaasa haaras kohe mu kohvri ja tassis selle teisele korrusele. Jan on alumisel korrusel. Minu ukse kõrval on kohe suur terrass. Mark ja Faye on mõned majad edasi. Kõigepealt on linnaekskursioon. Nagu meil juba tavaks saanud, lähme peaväljakule ehk "one square a day, will make Jorge happy! 😊". 

selline tuba siis

helesinine maja oli meie kodumajutus

terrass

järjekordne väljak

ilusaid autosid seal ikka jagus

Lähme korraks kodudesse tagasi ja siis on meil ette nähtud salsa õpetus. Ma lähen lihtsalt siis vaatama, pole mitte mingit soovi tantsida. Ja seal olimegi loomulikult ainult meie neljakesi. Mees ja naine õpetasid. Mingi peegelpildis sammud ja pööre ümber vasaku õla. Mulle juba vaatamisest täiesti piisas. Pidime ka oma homse ekskursiooni otsustama, valikus on: hobusega ratsutamine mingi kose juurde; rannapäev, aga sinna peaks taksoga minema 17 km; trummide ja mingit asjade õppimine. Mul oli tegelikult plaan vaba päev võtta. Teised lähevad ratsutama. See mulle kohe üldse ei sobi. Jorge pakkus ka varianti, et ma ei pea hobuse selga ronima, vaid läheksin käruga. See mulle sobib väga hästi. Salsa tunni lõppedes on vaba aega õhtusöögini. Jalutan koju, seal muidugi elekter läinud, mul oli plaan tassike kohvi teha. Aa no mis seal siis ikka. Tulen oma privaatsele terrassile ristsõnu lahendama. Õhtusöök on Club Havanas, seekord saame ise menüüst valida. Võtan itaalia salati, mango mahla (parim siiani) ja mingi magustoidu, mis oli ka täitsa hea. Kohalik bänd laulis, tore õhtu. Jalutasin Marki ja Fayega koos kodu poole. Elekter endiselt läinud, nii et perenaine tuleb näitab mulle, millist lampi saan kasutada. Neil generaator ilusti töötamas, toas saan kasutada ühte lampi ja ventilaatorit. Lootust on, et 12 paiku tuleb elekter tagasi. Ütlen veel talle, et hommikusöök sobiks kella 7:00. 

16.10

Öösel tuligi elekter, mõnusalt jahedaks läks tuba. Seda luksust oli kella 5ni, siis elekter kadus ja lülitasin jälle venilaatori sisse, sest siin läheb päris kiirelt palavaks ja umbseks. Hommkusöögile lähen oma kohvitassiga. Väga korralik hommikusöök, üldse siin Kuubal on kodumajutuse hommikusöögid palju paremad kui hotellides. 8 paiku oli Michael oma bussiga juba ootamas, viib meid mõned tänavad edasi hobuste juurde. Minu tõld oli ka ootamas. 

minu tõld juba ootas

algus oli linna tänavatel

Selle ratsutamisega oleks mul ikka väga keeruliseks läinud, seal tõllas oli päris hea istuda, kuigi tee oli väga künklik ja mudane. Esimene peatus oli suhkruroo kasvatuse juures. Me kõik loobusime sellest joogist, sirutasime lihtsalt jalgu. Järgnes mitu jõe ületust ja poole meetri sügavust muda lompi. Peatusime kohvi kasvatuse juures. Pakutakse kohvi, et kui ostad saad sigareti tasuta kaasa. Mark ostis kohvi. Lonksu maitsesin, aga kohvil oli suitsu maitse juures. Pakuti ka sigarette ja kohviube kaasa osta. Need kohvioad olid süsimustad ja mulle kindlalt ei maitseks. Jätkasime teed, tahaks juba kohale jõuda. See juht ka hirmus jutukas. Enamus juttu räägib hispaania keeles ja kui ma aru ei saa, siis lihtsalt räägib aeglasemalt... ega see seda juttu inglise keelseks ei muuda. Lõpuks oleme hobuste parklas, sealt juba edasi mööda jõe äärt jalgsi kose poole. Meiega longib kaasa ka vanamees kitarri, vihmavarju ja miski komps on veel. Kosk on seekord ikka kordades kõrgem ja ilusam. Lähme ujuma, nii hea jahe vesi. Onu avab vihmavarju, istub toolile ja hakkab kitarri mängima, kohati ka laulab. Tunni möödudes tulevad juba järgmised turistid ja siis hakkab neid aina juurde tulema. Nii harjumatu, tavaliselt oleme olnud kõikjal ainsad. Muidu pidavatki need matkad algama kella üheksast, aga me kartsime, et läheb kole palavaks ja palusime algusajaks kaheksa. Natuke veel ujume ja siis jalutame hobuste juurde tagasi. Nüüd on seal juba 30-40 hobust ootamas. Olen ainuke tõllas sõitja. Tagasiteel lähevad meie teed lahku, ratsutajad lähevad mujalt. Lõpuks saime uuesti kokku. Jube väsitav on see sõit, selg on juba nii väsinud. Põõsa tagant paistab Michaeli buss ja seal ta meid ootakski, ei pidanudki linna tagasi hobustega minema. Meile see väga sobis.

hobuste parklas

kosk

kitarriga onu

Koju jõudes oli tuba jahe, elekter olemas, käisin pesemas ja tegin kohvi. Saime Marki ja Fayega kokku, et lõunale minna. Mõnda kohta läksime sisse, aga menüüd nähes ei isutanud. Ühes kohas joosti meile järgi ja näidati kuubalaste hindadega menüüd. Siiski, kuna toidud olid samad, siis ikkagi ei sobinud. Eile õhtune koht oli päris hea, nii et läheme sinna. Minu mango mahla täna küll pole ja võtan siis külma õlle, aga juustu-singi võileib on üllatavalt hea. Juust on lausa sulanud ja vahele on pandud ka majoneesi. Enne äraminekut hakkas sadama ja olime sunnitud seal veel aega veetma. Koju jõudes enam elektrit pole, tuba soe. Avan aknad, panen tule põlema, ventilaatori tööle. Seda ainult tunniks, sest siis lakkas ka generaator töötamast. Lähen hoopis terrassile lugema, vahepeal tegid poisid trenni poksikotti tagudes, mõned lõuatõmbed ja kätekõverdused. 

jõusaal

Kohe ongi juba kell 19 saamas ja täna ootab meid Kuuba õhtusöök mõni maja edasi kodumajutuses (ainus õhtusöök, mis reisi hinna sees oli). Tohutuid kõrgeid ootusi pole, aga eks näis. Raamat jäi ka nii põneva koha pealt pooleli. Kella 21 pidi elekter tagasi tulema, ehk siis pärast sööki saan lambivalges edasi lugeda. Õhtusöök oli üllatavalt hea: juurviljasupp, kala, kana, krabi jne. Ei olnud isegi ülesoolatud. Joogiks võtsin külm vee. Nüüd hakkas padukat sadama, mis kuidagi lõppeda ei taha. Õnneks on mul vihmavari kaasas ja saan suhteliselt kuivalt koju. Perenaine juba ootas ja uuris hommikusöögi kohta. Ütlesin, et kell 8 sobiks hästi. Varsti peaks elekter ka tulema, siis saan konditsioneeri tööle panna.

17.10

Pärast hommikusööki jätsin perenaisega hüvasti. Siiani parim kodumajutus. Hakkame liikuma Santa Clara linna poole. Hommikune hispaania keele tund piirdus õnneks ainult buenos diasega, sest ega meist ikka asja ei saa. See-eest tuli viktoriin, et mis kohti Kuubal külastanud oleme, mis linnad ja provintsid, mille poolest need kuulsad on. Noh, ega me sellega ka hiilata saanud. Kui blogi ei kirjutaks, siis peale Havana linna eriti rohkem ei tea, täna hommikul olime Trinidadis. Paljude vihjete saatel saame siiski enam-vähem hakkama. Siis järgnes tänane dokfilm Kuuba revolutsionääri Che Guevara elust. Järgmine peatus ongi Santa Claras, kus külatame tema muuseumi ja mausoleumi, mille sees ka igavene tuli (Fidel Castro isiklikult lasi selle sinna orgunnida). Che pronkskuju (6,7 m) ehitati mausoleumi peale, kui oli 20 aastapäev Che tapmisest Boliivias. Õnneks on ilm ilus ja no soe niikuinii. 

viimane teadaolev ühine foto: Fidel, Raul ja Che

Che Guevara

Lõunapausi teeme samas linnas ja läksime riiklikusse restorani. Menüü oli väga lühike ja sealt ma endale süüa ei leidnudki. Võtsin sangria, sest selle hind oli sama mis colal. Teised võtsid võileivad, aga need hetkel mind ei isuta. Vihma hakkas ka sadama, õnneks mul vihmavari seljakotis. Jätkasime sõitu Clenfuegose linna poole, kus täna ka ööbime. Meie bussis olevad banaanid on juba osaliselt valmis saanud ja Jorge õhutusel võtame kõik ühe. Sest tegelikult on need mõeldud ikka nende peredele. 

banaanid valmivad

Cienfuegosesse jõudes käime väga ilusat paleed vaatamas, mis nüüd tegutseb restoranina, kunagine Hispaania suhkru ärimees lasi selle ehitada. Väga ilus maja tõesti. Järgnes muidugi peaväljakule sõit, õnneks on vihm järgi jäänud. Jorge räägib meile jälle ajaloost, majadest ja kujudest. Siis oli pool tundi vaba aega, läheb mere äärde. Õnneks siin linnas sirged tänavad ja peaväljakult kohe meri paista. Kaile jõudes püüavad kohalikud võrkudega ja õngedega kala. Suurt saaki ei näe olevat. Kõik on sõbralikud ja hüüavad mind mangitoks. Kuubal ongi nii, et kui sulle meeldib keegi, siis ütled talle mango ja kui eriti meeldib siis mangito. Tänane kodumajutus on Antonio juures ja siin on isegi internet. Hirmaeglane, aga siiski. Tulen kohe terrassile kohvi jooma ja internetis surfama. 

palee

peaväljak

kalamees

nemad püüdsid õngega kala

jälle ilus auto

need mänguasjad tervitasid meid kodumajutuse uksest sisse astudes 😟

vasakpoolne oli minu toa uks

Aeg kaob kiirelt ja ongi juba õhtusöögi aeg. Vihma jälle sajab, aga seekord on Michael oma bussiga meiega kaasas. Kuna menüüs on spagetid vodka, singi, juustu ja tomatiga, siis seda ma pean proovima, mango mahla võtsin ka. Alustuseks tuuakse juurviljasupp, siis salat ja lõpuks ka spagetid. Vodka maitset ei suutnud tuvastada, aga see-eest kohutavalt palju küüslauku, eks see lämmatas minu jaoks kõik teised maitsed. 

vodka spagetid

Poole õhtusöögi ajal läks elekter ka ära, generaatori käivitamisega läheb mõned minutid aega. Varsti jälle lambid põlevad ja ventilaator tiirleb ringi. Nagu täiesti lõpus teada saime, et see meie viimane õhtusöök koos. Homme Havannasse jõudes umbes nelja paiku, lähme kodumajutusse (sama, mis esimesed kaks ööd). Michael ja Jorge sõidavad sealt kohe edasi kaupa ära viima, sest siis on veel buss Michaeli käsutuses. Meile näidatakse mõned söögikohad ja kui õhtul veel tahame, võime koos neljakesi sööma minna. Praegusesse majutusse tagasi jõudes on elekter ikka veel läinud. Aga generaator töötab ja lambid põlevad, telekas mängib, ventilaator töötab. Eks kui elekter tagasi tuleb, saan konditsioneeri tööle panna ja ehk veel internetti ka. Hommikusöök juba kell 7:30, kunagi ei tea, mis kellaks äratus panna. Oleneb sellest, kas elekter on ja saan ise kohvi enne teha või pean oma tassiga hommikusöögile minema, et sealt kuuma vett saada. Esialgu arvestan sellega, et elekter olemas ja saan rahulikult oma toas kohvi juua.

18.10

Elektrit ei tulnudki tagasi. Siiani on alati öö jooksul tagasi tulnud, kasvõi mõneks tunniks. Generaator lakkas ka paar korda töötamast ja siis pidin ventilaatori uuesti tööle lülitama, igavesti tüütu. Võtan oma kohvitassi hommikusöögile kaasa. 

hommikusöök terrassil

Laud kenasti kaetud terrassile. Söök on hea, mango mahla on ka. Ilm on jahedamaks läinud, nii et peame vaatama, mis selle rannaga täna saab. Lubab vihmast ilma. Bussis vaatame dokfilmi Bay of Pigs lahingust ja sellese muuseumi olemegi teel. Jorge seletab veel asjadest ja piltidest, mida muuseumis näeme, sest seal kõik hispaania keeles. Muuseumi jõudes on seal elekter läinud, generaator ei tööta, valgus tuleb akendest. Pärast lõunat muuseum erakorralise olukorra tõttu suletakse. Kuna elektrit ja kütust on hetkel nii vähe, siis on täna Kuubal lastel koolist vaba päev. Praegust aega kutsutakse teiseks eriliseks olukorraks. Kõigest on puudus. Selle poolest pidavat natuke kergem olema, et inimestel on internet. 90ndatel elati nagu pimeduses. Jorge ise arvab, et olukord muutub lähima viie aasta jooksul.,

vanamees oma haukuva koeraga

tankla

Ujumiskoht oli tore, palju kalu ja snorgeldajaid. Õnneks vihma ei saja, lihtsalt pilvine ilm. Jorge ja Michael ujuma ei tule, sest nende jaoks on vesi liiga külm. Tulles oli ainult kaks ujujat veel, poole tunni möödudes juba paarkümmend, lõpuks saabus veel kari venelasi röökima. Meil ongi tunnike täis ja aeg edasi liikuda. 

tänane rand

kalad

bussi kõrvale olid sellised iludused tekkinud

Lõunasöök toimub jälle krokodilli farmis, pakkuda võileivad ja liha. Süüa meist keegi ei taha. Muidu võtaks cola, aga eelmine kord sain siin eriti vastiku maitsega juba lahtisest suurest pudelist valatud joogi. Polnud seal enam eriti gaasi ja dr pepperi maitsega. Õlu ka pole. Kuna Michael ja Jorge vajavad puhkust ja süüa, siis meil siin 45 minutit vaba aega. Jan leiab ikkagi baari, kus õlut müüakse. Pole suur õllesõber, nii et jätan selle seekord vahele.

Tunni jorutame seal ja siis sõit Havanna poole. Tuleb välja, et kogu riigis pole elektrit. Mingi suur elektrijaam lakkas töötamast ja ei teagi nüüd, millal tööle saab. Väidetavalt pole seda juba paarkümmend aastat juhtunud. Lennujaam pidavat töötama. Jõuame juba tuttavasse kodumajutusse, jätame Jorge ja Michaeliga hüvasti. Perenaine tellib mulle kella 5:00 takso, et rahulikult saan toimetada, kui nüüd elekter ka selleks ajaks tagasi ei tule... eks näis. Perenaine jagab oma telefoni netti, nii et saan oma lennu toimumist kontrollida. Boarding Passi printida ei saa, selle peale tuleb vastus, et mingi probleem... aga kohad ilusti mõlemale lennule olemas. Niikuinii pean pagasi ära andma, nii et olulist erinevust pole. 

Lähme neljakesi söögikohta otsima. Sellega on täna keeruline, sest Havannas vähestes kohtades on generaatorid, siin üliharva elektrikatkestused. Paljud kohad on suletud, lõpuks leidsime koha, kus sööki pakuti. Võtan jälle spagetid, mereande väga ei riski võtta, sest elektrit pole juba 12h olnud. Cuba Libre ka, rummiga nad ei koonerda. Magustoiduks papaia juustuga. Küünlavalgel toimib meie viimane ühine õhtusöök. 

nagu ikka: cheers, skål ja dirty sex (ehk siis terviseks)

õhtusöök küünlavalgel

Tagasitulles on juba kottpime, valgustame taskulampidega teed. Kodumajutuses annab üks tädike mulle küünla. Otsin terve toa läbi, aga tikke leida ei suuda. Lähen korrus alla poole ja sealt leian sama tädi küünlavalgel söömas. Võtan tuld ja väga aeglaselt liigun tuppa tagasi, et ära ei kustuks. Nüüd mul lausa kaks küünalt, sest Faye ja Mark ei tahtnud. Panen mõlemad küünlad põlema, kaevan kohvri põhjast lennuriided välja. Avan kõik võimalikud aknad, sest ilma konditsioneeri ja ventilaatorita on siin lämmatavalt palav. Õuest kostub muusika ja koerte haukumine. Ehk ikka veits saan magada, sest hommikul varajane ärkamine ja lennuööd ees. 

19.10

Öösel muidugi magada ei saanud. Hirmus palav, elektrit pole endiselt. Nelja paiku ikkagi ärkan üles, sest no täiesti võimatu magada. Pakin taskulambi särades asjad ja juba ongi poiss ukse taga, et mu kohver alla tassida. Teenindus on küll siin väga hea. Takso juba ootab, õnneks ta pole väga jutukas. Alguses küsis, mis lennufirma, siis majutuse perenaine helistas talle ja uuris võtme kohta, vastasin, et see on toa ukse ees. Lõpus 30 raha, maksin 25 dollarites ja 5 eurot. Lennujaama sõit võtab aega ainult 20 minutit, sest need teed on korda tehtud ja kihutame 100-ga. Check-in pole veel avatud, aga lähen juba sappa. Kuuba sporditiim on ka järjekorras. Jorge rääkis, et nad väga enam ei osale võistlustel, sest paljud jäävad välismaale ja enam Kuubale ei naase, vahel isegi kuni pooled põgenevad. Vahetult enne kui mina laua äärde jõudsin, läks kaks korda lennujaamas elekter ära. Pagasilint peatus, arvutid tegid restarti, aga teenindajad olid üllatavalt rõõmsad. Varsti hakkas jälle kõik tööle, no ma oleks väga üllatunud kui mu pagas Tallinna jõuab.

Kuuba tiim

vahetule enne minu chck-ini laua juurde jõudmist, läks elekter ära

Passikontroll möödus kiirelt, sest olin seal üksinda. Tehti jälle pilti, see viisa (turistikaart) tuli neile anda ja oligi kõik. Turvakontrollis tuli kõigil jalanõud ära võtta. Ikka päris räpane on kõikjal, eriti tualetis. Arvasin, et nad ikkagi tahavad turistidele muljet avaldada. Poodides on sama kaup, mis mujal. Ehk siis mitte midagi osta pole. Karamellikomme müüakse 15 eurot pakk. Särgid on sama inetud nagu turul. Nii, et seekord ei ostnud peaaegu mitte midagi kaasa. Kohapeal müüdav kaup oli ka kõik sisse imporditud. Lennujaama internet ei tööta, sest elektit pole, linnud lendavad lae all. Pardakaarti kontrollitakse visuaalselt, mitte mingit qr-koodi lugejat neil pole (sellepärast vist ei saanudki seda netis teha). Nüüd Istanbuli lend ees, 14h 55min. Vist oli mingi tankimispeatus vahepeal. Lennul mul keskmine rida ja vahekäigu poolne iste, aga keskmine iste jääb tühjaks, nii et täiesti mugav. Lend hilineb tunnikese, aga kohe pakutakse võileiba ning saan oma hommikuse kohvi ja pepsi. Vahepeatus on Venezuelas, osad lähevad maha ja uued peale, meeskonnad vahetuvad, koristatakse, tangitakse. Nii, et 1,5h ootamist, kõrvale istub mingi hiinlane.

20.10

See hiinlane oli muidugi väga tüütu. Tahtis krabada ise toidukärult endale õlle. Seda keelati tal teha. Kui järg temani jõudis ja uuriti kas pasta või chicken, vastas ta beer. Vähemalt 6 korda puges minust mööda tualetti. Esimene kord sellise hooga, et ma kohe ei jõudnud reageerida. Peaaegu kukkus sülle, ütlesin talle päris pahaselt, et chill ja ülejäänud õnneks eesti keeles. Mul ju turvavöö, kõrvaklapid, laud... kõik vaja enne eest ära lükata. Telekat ta ka ei osanud kasutada ja vahtis suu ammuli minu teleka filme, totakas. 

hiinlasest ahv oma sööki ootamas

Aga nüüd kenasti Istabulis ja kohe kodu paistabki. Tallinna lend möödub kiirelt. Pagasi sain ka kenasti kätte, kuigi nüüd on kohver kolme rattaga, aga vähemalt jõudis koju. Taksojuht Kristjan on hirmus jutukas, olla ise 23 a elanud Key Westis ja eelmine aasta Eestisse tagasi tulnud. Kuubal käinud polnud ja jahus oma elust siis USAs. Tippi talle ei jätnud, sest ta rääkis nii palju. 

Reisida on tore, seekordne Kuuba kujunes keeruliseks. Muidu maa on ilus, inimesed sõbralikud, aga söök kohutav, elektrit ja kütust peaaegu pole. Päev peale minu koju jõudmist, möllas Kuubal orkaan Oscar, nii et hea, et õigel ajal tulema sain.

Koju jõudes on elekter, internet, soe vesi, hea söök,... 

Kodus on ikka kõige parem!