07-08.12 Lend Tallinn-Stockholm-London-Delhi-Kathmandu
Juba teist aastat järjest minu reisi ajal otsustas Finnair streikida. Pühapäeva õhtuks oli selge, et teisipäevale kavandatud lend Tallinn-Helsinki-Delhi jääb ära. Helsingisse oleks ikka saanud ja streigi alguses kauglennud toimusid, kuid nüüd streigivad kõik. Kaarel otsib võimalus, kuidas ikkagi reis toimuks ja pakub varianti kevadel märtsis Everesti baaslaagri reisiga soodsamalt liituda. Õnneks esmaspäeva õhtuks on Kaarel sebinud meile lennu Tallinn-Stockholm-London-Delhi-Kathmandu. Meie seltskond on väike. Reisijuht Rene, tema elukaaslane Koidu, tädid (õed, kes on palju koos ringi reisinud) Aili ja Anne ning Aili poeg Ville. Kaarel seekord kaasa ei tule. Olime enne kokku saanud, restoranis Elevant, kus andsime oma passid/pildid India viisa tegemiseks ja saime Kaarelilt/Renelt reisi kohta rohkem infot. Kokku pidime saama Tallinna lennujaamas Lennart Meri kuju juures, kus siis Kaarel meie passidega ootab ja saadab meid ilusti reisile. Mina muidugi ei suuda leida seda Meri kuju ja tiirutan mitu ringi lennujaamas ringi. Lõpuks märkasin Kaarelit ja ülejäänud seltskonda, kes kõik olid jälginud mind ja ei saanud aru, miks ma nende juurde ei tule. :) Enne lendu ostsid tädid tax freest konjaki kaasa, mis pakiti kilekotti, teibiti kinni ja hunnik tsekke said ka kaasa. Esimene lend on Estonian Airiga Stockholmi, kuigi oli lühike lend, siis meie vahetatud piletid olid esimese klassi omad, istusime kardina taga, jalgadel oli rohkem ruumi ja isegi võileiva saime. Stockholmis paar tundi ootamist ja järgmine lend Brittish Airways'iga Londonisse ja sealt edasi Delhisse. Kuna pagasi saame alles Delhis kätte, pidid tädid tükk aega seletama ja tsekke näitama, et oma konjakiga lennukisse pääseda. Lennuk on kahekordne ja meie oleme jälle esimeses klassis. Öö läbi lendame, nii et joon neli topsi veini ja magan rahulikult. Saime endale veel teki, padja, hambapasta, hambaharja, silmaklapid, sokid. Delhisse jõudes muidugi migratsioonikaartide täitmine ja tohutu passikontrolli järjekord. Õnneks on viis tundi aega järgmise lennuni. Passi ja viisat kontrolliv onu on väga jutukas. Näen, et ta midagi räägib Koiduga ja juba mõtlen, kuidas ise ta küsimustele vastata. Olengi peale Koidut onu juures. Onu tembeldab migratsioonikaardi, vahib viisat ja lehitseb niisama passi. Siis vaatab mulle otsa, naeratab ja ütleb "very beautiful!" :) Koidu käest oli küsinud "do you smoke?". Käsipagasi kontrollis jälle tädid oma konjakiga peavad selgitama, miks neil see kaasas on. Indias on järjekorrad eraldi meestele ja naistele. Meie järjekorra lõpus on veel kardinatega kabiin, kus ootab naispiirivalvur ja katsub läbi. Mehi katsutakse avalikult. Ostsin endale veel pärast mango mahla, maksin dollarites ja tagasi sain ühe india ruupia. Kogu lennujaam haiseb imelikult ja välja vaadates on udu kõikjal. Õnneks on siin lamamistoolid ja saab veits magada enne järgmist lendu. Pagasi saime ka vahepeal kätte ja tädid said oma konjaki sinna panna. Käsipagasi jaoks jagati mingid sildid, kõik kotid tuleb eraldi ära sildistada, uuesti kontrollist läbi, kus silt tembeldatakse ja enne lennukit kontrollitakse veelkord, et kõikidel pakkidel oleks sildid ja templid. Minul on seljakott ja magamiskott. Käekoti toppisin seljakotti, et ei peaks nii palju sildistama. Kathmandusse lend kestab ainult 1,5 tundi ja juba aknast näeme Himaalaja mäestikku.
 |
| Himaalaja |
Kathmandu lennujaam on pisike ja hakkame seal kohe migratsioonikaarte täitma. Seintel on mitu kuulutust kadunud inimestest. Ühe tüdruku pilt, kes on hiljuti kaduma jäänud Langtangi piirkonnas matkates, ehk siis meie sihtkoht. Päris kõhe tunne tekib. Viisa teeme piiri peal, 25$ ja 15 päeva, pildid kleebib onu ise blanketile, viisa liimib passi, tembeldab ja olemegi kohal. Minu ja Rene mobladel on ainsatena levi, teiste telefonid on tummad. Kellaaeg on 3h45min Eesti ajast ees, Indias on 3h30min, aga et erineda Indiast, siis... Meie sherpa Gambu koos bussijuhiga on meil vastas. Sherpa oli neli päeva jalgsi oma kodunt tulnud, et nüüd järgmised 10 päeva meiega veeta. Tervituseks saime kollastest lilledest pärjad kaela.
 |
| Kathmandu |
Kathmandu hotell on päris korralik. Meie kohale jõudes elektrit pole. Aga lubatakse, et paari tunni jooksul peaks tagasi tulema. Vesi oli ka ainult leige. Tädid kõrvalt toast teatavad, et kui lasta veel 10 minutit joosta, läheb soojaks. Meil seda millegipärast ei juhtu, 15 minuti möödudes on minu arvates vesi hoopis külmem. Kuna elektrit pole, ei saa tuld ka põlema panna, ettenägelikult on vannitoa riiulil küünal ja tikud. Käin siis kiirelt küünlavalgel dushi all. Võtame kõrval olevast tühjast toast endale soojapuhuri ja paneme selle juba stepslisse, juhul kui vahepeal peaks elekter tagasi tulema. Tädidel on mingi tähtis e-mail vaja saata ja leidsid hotelli kõrvalt internetikoha, aga kuna elektrikatkestus on üle linna, siis internetti ka pole. Kõigepealt suundume raha vahetama, sest mägedes pole kaardiga midagi teha ja dollaritele ei saa ka kindel olla. Raha vahetatud, läksime õhtust sööma ja homseks varustust/toitu/jooki varuma. Restoranis tellisin liha, ütlesin küll küpsemisaste kohta: well done, aga sain ikkagi verise tüki. Pakutakse varianti, et nad küpsetavad üle, aga loobun sellest, isu on läinud. Pärast käime poodides ja ostan endale käimiskepid, mida müüakse tüki kaupa. Pole vasaku ja parema käe oma eraldi. Kokku on meil vaja 6tk ja saime alet ka. Teleskoopkepid, nii et pärast saan kokku panna ja koju kaasa võtta. Ostan veel paar shokolaadi ja vett. Puuviljadest on müügil ainult banaanid ja mandariinid. Mandariinidel oli väga väsinud välimus ja ostan ainult banaane. Hotelli jõudes on juba elekter tagasi tulnud ja tuba mõnusalt soe.
09.12 Sõit matka alguspunkti Syabru Besisse (1400m).
Varahommikune söök hotellis. Julgen ainult pannkooke moosiga süüa. Toas olen eelnevalt kohvi joonud, mille Eestist kaasa vedasin. Kõik muud toidud: muna, vorstid ja veel midagi tunduvad kahtlased. Puuvilju, müslit, jogurtit... mitte midagi pole. Kuna pärast matka tuleme samasse hotelli tagasi, saame jätta mittevajalikud asjad siia hoiule, et ei peaks kogu kraami mägedes seljas tassima. Jätan osa riideid hotelli. Jeep juba ootab meid väljas. Seljakotid seotakse katusele. Minu seljakott on ainus, millel pole kaitsvat katet, polnud aimugi sellisest asjast. Kolm rida istmeid. Õnneks sain juhi kõrvale istuda.
 |
| Pambud seoti jeepi katusele |
Käime veel korra poes, saan coca-colat osta ja algab sõit mägedesse. Liiklus on teistpidi ja nii harjumatu tundub alguses. Mägedes on kitsad teed, aga meie juht on väga kogenud ja kui keegi vastutulles mööda ei mahu, siis ta signaalitab ja põrnitseb nii kaua, kuni vastutulev auto tagurdab kohani, kus me teineteisest mööda saame. Tagumine rida, kus istuvad mehed hakkavad ütlema, et miskit koliseb. Lõpuks kuuleb isegi meie jeepi juht, et mingi kolin on. Peatame auto ja siis käib eriti suur kolakas. Tuli välja, et tagumise rehvi kõik mutrid on sõiduga ära kadunud. Mehed hakkavad parandama, mis koosneb sellest, et ülejäänud ratastelt võetakse mutreid vähemaks ja pannakse kadunud mutrite asemele. Oleme peatunud sellises kohas, kus meie taga olevad bussid mööda ei mahu. Kogu bussirahvas suhtub sellesse väga rahulikult ja tulevad välja jalgu sirutama, niisama jutustama.
 |
| Rehvivahetus |
Sõit jätkus ja ma vahetasin oma esirea koha teise ritta (mitte vabatahtlikult), kus oli juba tunduvalt kitsam, põlvi polnud kuhugi panna, kõik kohad olid kanged ja tee muutus aina auklikumaks. Õnneks oli varsti lõunasöögi aeg ja peatusime väikelinnas einestamiseks. Suutsin ainult coca-cola osta ja väljast ostsin veel koti mandariine. Ville ja sherpa võtsid tüüplilise Nepali söögi, mulle see isuäratav ei tundunud.
 |
| linnapilt |
 |
| Lõuna |
Pärast lõunapausi jätkus meie teekond ja mulle tundus, et tee muutus veel kitsamaks ja auklikumaks. Sõidukiirus oli max 30km/h. Pidevalt peatused, et kedagi mööda lasta. Palav ja tolmune, kõik olid väsinud. Magada ka kuidagi ei õnnestunud. Järjekordne peatus, aga seekord ei saanud enam keegi edasi-tagasi. Veoautod olid üritanud üksteisest mööduda eriti kitsas kohas, öösel oli vihma sadanud ja nüüd olid küljed koos pori sees kinni. Me saime kõik välja jalgu sirutama minna. Meie taga olid bussid, kus inimesed katusel istusid koos kitsede ja kanadega. Õnneks meil on ikka jeep ja ei pea katusel istuma, kuigi reisikava näeb ette, tagasi mägedest tulek on kohaliku bussiga.
 |
| kiilusid kinni |
 |
| kohalik bussiliiklus |
Kuna paarsada meetrit edasi on kontrollpunkt, kus meie autojuht peab dokumente näitama ja midagi tembeldatakse. Otsustame sinna jalutada. Kohalik teedeehitus, mida Hiina finantseerib on täies hoos. Tehnika on vägev, samas onud toksivad kividest killustikku. Ju neil väga kiiret pole.
 |
| Kontrollpunkt |
 |
| Toksivad killustikku |
Tunnike läks selle peatusega kui järgmise kurvi taga jälle mingi jama. Seekord veoauto keset teed ja mehed loobivad killustikku kastist maha. Mehi on terve kari, aga ainult kaks labidat, nii et ülejäänud neist loobivad pisikese kühvlikestega ja üks lausa kätega. Jälle ootame mitukümmend minutit.
 |
| teede ehitus |
Peale kaheksa tunnist sõitu jõudsime lõpuks oma matka alguspunkti Syabru Besisse (1400m). Hotell tundub ilus, tuba tavaline. Tekke pole ja kui Rene läks küsima, siis ollakse väga üllatunud, et meil ju endal magamiskotid kaasas ja miks meile veel tekke vaja on. Tuli välja, et hotell täis ja ainult kaks tekki on neil pakkuda. Igatahes suutsin ühe endale saada. Sooja vett loomulikult pole, aga koridoris on pesemisvõimalus ja sooja vett tuleks gaasiga kuidagi teha... Nii, et sellest ma loobun. wc on ka kuidagi väga kahtlane, kõik võimalikud torud ja kaaned on teibitud. Elektrit ka pole.
 |
| Hotell Sky |
 |
| hotelli vastas oli selline hoone |
 |
| Linna peatänav |
Pakime asjad lahti, suutsin köögist endale sooja vett sebida ja sain kohvi teha. Kohe palju soojem hakkab. Mobiilil enam levi pole ja nüüd siis tuleb see nädal mobiilita hakkama saada, sest mägedes toimivad ainult satelliittelefonid. Kella 6-7 paiku on väljas juba kottpime, aga siiski otsustame neljakesi linna uudistama minna. Tädid jäid hotelli. Tänavavalgustus puudub ja ainus valgustaja on kuu taevas, oleme taskulambid kaasa võtnud. Minu taskulamp on eriline nikerdis ja eriti ei valgusta, nii et hoian ennast teiste ligi. Käisime silla peal jõge vaatamas, või no pigem kuulamas. Leidsime baari, kus minu tungival nõudmisel ostame veini. Müüjanna lahkelt soovitab väga head hiina veini. Ostame selle ja kuna see baar on nii pisike ja imelik seltskond on seal, siis läheme hotelli tagasi jooma. Pudelit avades leidsime pealt kirja, mis teatab, et selle "veini" kangus on 28. Kutsume tädid appi jooma. Kuue peale suudame selle ikka ära juua, aga no jubeda maitsega, nagu toores konjak. Elektrit pole tagasi tulnud ja sooja vett pole, nii et kaome kõik magama.
 |
| seltskond baaris |
10.12 Syabru Besist - Lama hotelli (2748m)
Hommikul alustame oma nädalast matka Langtangi matkarajal. Tädid palkavad endale pakikandja 10$/päev ja ta kannab kuni 50kg. Lasen meestel oma uhked matkakepid ühepikkuseks kruttida, sest minu mõistus seda teha ei suuda. Kohe alguses on piiripunkti moodi putka, automaatidega valvurid. Eestis on Kaarel eelnevalt meile matkapassid teinud ja nüüd kontrollitakse/tembeldatakse. Praegu on ilm päris soe veel, arvatavasti 20. Kogu matk on mööda jõe äärt, vahepeal jõge ületades. Kogu aeg üles ja alla, vahepeal on trepiastmed ka. Aga see on alles avatud matkarada, mis pole veel väga populaarne turistide hulgas. Annapurnaga ei anna võrreldagi. Saan kohe alguses teada, et ainult üks tee on lõpuni välja, nii et eksimine võimatu.
 |
| Matka algus |
 |
| rippsild |
 |
| kandja |
Tempo on meil aeglane, sest väga kiiret õnneks pole. Muretsen vaikselt, et kuidas kõrgusega toime tulen. Ülejäänud seltskond on väga palju mägedes matkanud. Minu ainus mäekogemus pärineb ajast, kui me Alpides korra bussist väljusime ja siis oli kõrgus ~3000m. Hemoglobiinitase pidi ka mul alla igasuguse miinimumi olema, mägedes kus hapnik hõredam, peaks päris raskeks minema vist. Esialgu tundub kõik täiesti tavaline. Tädid pakuvad hommikul minu unist ja kahvatut nägu nähes kohe aspiriini. Seletasin neile, et olengi selline hommikuti. Liigun üksi ja omas tempos, mis on meie seltskonnast kõige kiirem. Leppisime lõunasöögi koha kokku, ootan teisi seal järgi ja võtan päikest. Silt söögikohas teatab, et oleme juba 1970m kõrgusel. Reisi alguses otsustasime, et teeme ühise kassa ja sealt makstakse kõik söögid, et saaksime ühe arvega maksta ja võimalikult vähe segadust tekitada. Söögid lõunaks tellime ka kõik samad toidud, et võimalikult kiirelt edasi liikuda. Kuni matka lõpuni on igas paigas sama menüü, ainus erinevus on hinnas, mis on kõrgemal ka kõrgem. Otsustasime seekord makaronide kasuks, eriti õnnestunud valik ei olnud, jälle see kummaline maitse, mis on kõikidel siinsetel toitudel. Aga söögikohas oli nii armas koer, kes rõõmuga pooled minu makaronid ise ära sõi. Üldse on siin mägedes armsad koerad liikvel, nagu karvased rotveilerid.
 |
| Bamboo |
 |
| koerad olid seal armsad |
Täna õhtuks on plaan jõuda Lama hotelli. Kuna päike loojub 6-7 paiku ja pimedas mägedes liikuda ei tohi, siis peame kiiremini edasi liikuma. Tädidel on juba jalad krampis, teised ka väga väsinud olemisega ja pea valutab vist kõigil peale minu. Neil on isegi mäehaiguse tabletid kaasas ja võtavad hoogsalt neid. Minul hea olla, energiat ülegi. Eks trennid tulevad nüüd mulle kasuks, eriti "easy" spinnid! :) Enne Lama hotelli ootas mind ühes ööbimiskohas juba meie kandja, kes ütles, et peaksime ikkagi sinna ööbima jääma. Sest kell juba palju ja Lama hotellini on sealt 20 minutit minu tempos minna, aga tädide tempoga mitu tundi. Nii, et otsustasime seal siis ööbida. Paras urg on see ööbimiskoht. Õnneks on siin sooja vett ja lähen dushi alla, enne kui tädid jõuavad ja järjekord tekib. Taskulambi laenan ühelt mehelt, kes enne mind pesemas käis. Selle sai ilusti lakke riputada. Päikesepaneelidega soojendatakse vett, aga vesi on kuum ja vahepeal keeran isegi külma juurde. Tädide kohale jõudes on juba pime, soe vesi meie poolt ära raisatud ja kuna päike loojunud, siis pole neil sooja vett lootagi.
 |
| Dushiruum/putka |
 |
| meie ööbimisputkad |
Koguneme kõik söögituppa. Meiega koos on selles ööbimiskohas veel matkajad Kanadast, aga nemad on juba tagasiteel alla. Proovin nende hulgast tuvastada taskulambimeest, et talle see tagastada. Minu arvates võiks see vabalt kuuluda mitmele neist. Liigun siis aeglaselt nende laua poole, taskulamp käes ja loodan, et keegi teeb sellise näo, et see on tema oma. Õnneks üks mees tõusebki ja saan tänades talle taskulambi tagastada. Õhtusöök on mingi riisivärk ja seda valmistatakse mitu tundi. Aga istume söögitoas, ahjus on puud, tuba soe ja joome ingveri teed. Väga mõnus.
 |
| õhtusöök valmib |
Valime menüüst hommikusööki, et nad hommikul saaksid meile seda varakult tegema hakata ja õnneks ei pea see kõigil sama olema. Valisin endale müsli (jakipiimast)jogurtiga ja tass kuuma vett, et saaksin endale kohvi teha. Sellega ei tohiks kaua aega minna. Rene teatas, et hommikune äratus on 6.30, pool tundi aega pesuks ja asjade pakkimiseks. Kell 7.00 hommikusöök ja kohe peale seda hakkame liikuma. Uuris peremehelt, kas on võimalik nii vara hommikusööki saada ja peremees teatas, et "no problem!". Saime endale ööseks veel paksud/rasked vatitekid ka, mis magamiskoti pealt kogu aeg maha libisesid. Tuul puhus läbi seinte ja päris külm oli juba. Aga kuidagi ma magama jäin.
11.12 Lama hotell - Langtangi küla (3500m)
Hommikul Rene käis äratamas ja kella seitsmeks olime kõik valmis, asjad pakitud ja kõhud tühjad. Läksime söögitoa poole ja seal täielik pimedus, mitte kedagi polnud liikvel, kuigi kell oli isegi paar minutit seitse läbi. Rene läks siis uurima, et milles asi. Tuli välja, et nad kõik rahulikult magavad alles. Ei nemad tea kellaajast midagi. Hakkasid siis alles meile sööke tegema, minema saime nõks enne üheksat. Oleksin vabalt võinud pool üheksa ärgata. Täna peaksime kiiremini liikuma, et eilset hilinemist tagasi teha. Kuna otsustasin täna ka veel plätud jalga panna, siis meie kandja on mures ja uurib "don't you have any shoes?" :) Üksinda on nii hea rahulik jalutada, jõe kohin, okstes sahistavad ahvid, linnulaul ja mingid linnud teevad veel sellist "jou-jou" häält, nagu keegi hüüaks põõsastes. Kohe alguses öeldi, et ei tohi muusikat kõrvaklappidega kuulata, muidu ei kuule seljatagant tulevaid eesleid ja nad võivad sind kuristikku lükata. Inimesi tuleb vähe vastu, mõned turistid, aga enamasti kohalikud kandjad. Kõik tervitavad viisakalt "namaste". Vahepeal jälle peatused, kus tädisid järgi ootame ja teed joome. Lõpuks otsustavad tädid, et võtavad endale hobused. Viimase osa meie tänasest matkast on siis tädid hobustega, väidavad et väga palju kergem pole, sest üle sildade tuleb jala minna ja järsemad tõusud/langused samuti.
 |
| puhkepaus |
 |
| tädide hobused |
 |
| matkasell (mina) |
 |
| usumüürid või midagi sellist |
Tänane ööbimine on juba 3500m kõrgusel. Usulistel põhjustel alates Lama hotellist enam liha ei pakuta. Mina olin siiani arvanud, kui sellest räägiti, et Lama all mõtlevad nad seda looma/kitse. :) Nii, et nüüd oleme taimetoitlased. Meiega koos on ööbimispaigas sakslaste telklaager, kes homme meiega Kyanjin Gompa'sse tulevad. Nendel on plaan 6000m mäge vallutama minna. Tänane maja on natuke parem kui eilne, päris putka pole, ikkagi kahekordne. Aga hull tuul on õues ja kuna katus on ehitatud nii, et on plekk, mida hoiavad kinni sinna peale asetatud kivid, siis kolin on juba õhtul päris suur. Õhtusöök on jälle mingi riisivärk. Pärast sööki on kell alles 8, õues kottpime. Otsustasime Villega küla peale uurima minna, kas kusagil midagi huvitavat ka toimub. Taskulampidega valgustades oli mul varsti pea nii sassis, midagi ei saanud aru, kuhu poole minna või kus poolt tulime. Natuke tiirutasime, aga küla täiesti välja surnud, mitte kedagi kusagil polnud. Orienteerusime oma majja tagasi, söögiruumis istusime kõik ahju ääres. Tädid olid oma Eestist ostetud konjaki välja toonud ja jõime seda. Pärast uurisime perenaiselt, kuidas neil riisiõluga lood on. Väitis, et eile oli just valmis saanud ja ta võib meile maitsa tuua. Küsis veel, et kas kolmveerand topsist piisab. Ütlesime, et meile kuue peale vabalt, lihtsalt tahame maitsta. Lõpuks perenaine saabus suure mitmeliitrise kannuga, mis oli triiki sooja riisiõlu täis. Kohati läbipaistev valge vedelik, milles hõljusid riisi tükid. Alguses tundus jube vastik, aga mida rohkem juua, seda talutavamaks muutus. Et perenaist mitte solvata, jõime ikka kõik ära. :) Öösel oli juba tuul tormiks muutunud, katus kolises ja külm oli ka.
 |
| kandjad |
12.12 Langtangi küla - Kyanjin Gompa (3870m)
Hommik oli raske ja võtsin tädide pakutud aspiriini. Kuidagi kugistasin oma tellitud omleti, jõin kohvi, tädide hobused küll hilinesid tunnikese lubatust ajast... hakkasime vaikselt liikuma. Kuna väljas on mõnes kohas juba jääd, siis vahetan plätud matkasaabaste vastu. Esialgne plaan on lõunaks kohale jõuda. Paar peatust vahepeal tee joomiseks ja niisama puhkamiseks. Vaated mägedele on fantastilised.
 |
| mäed |
 |
| puhkepaus |
Tempo on meil täna päris kiire olnud, nii et jõuame ilusti ööbimispaika, mis on ka meie matka lõpp punkt ja kõige kõrgem ööbimispaik 3870m. Tiibeti ja Hiina piir pidi paari kilomeetri kaugusel olema. Lõunauinak keelatakse ära, sest pidi oht olema, et enam ei ärka. Esialgses reisiplaanis oli jutt, et võimalus oleks homme 4350m mäe tippu ronida, see asus kohe meie hotelli kõrval. Sherpa käest saan teada, et tegelikult võiks minna 5000m tippu. Aga see on tunduvalt pikem ja raskem matk. Otsustasime proovida Rene ja Villega, et kuidas vastu peame ja ronisime hotelli kõrval olevat mäge pidi üles. Jõudsime Renega 4200 peale, kuid päike juba loojuma hakkas, nii et pöördusime tagasi. Paarsada meetrit allpool oli Ville, kes peale seda otsustas homme mitte 5000m peale tulla. Rene reisisaatjana liitub siis teistega ja mina sherpaga lähen 5000m mäge vallutama. Käisime jakipiimajuustu laos, kus seda sai ka kaasa osta. Templis käisime ka. Varsti oli jälle õues pime ja meil aeg õhtusöögile suunduda. Õhtusöögisaal oli esimesel korrusel ja meie magamistoad teisel korrusel. Sõime-jõime ja tõime ahju äärde oma magamiskotid sooja. Sest ega siin mitte mingit kütet pole. Sooja vett loomulikult mitte ja isegi külma vett pole, sest voolikud olid kinni külmunud ja vett toodi kõrvalt majast.
 |
| ööbimispaik |
 |
| vaade toaaknast |
 |
| küla |
 |
| juustuvabrik |
 |
| tempel |
 |
| õhtusöök valmib |
13.12 Matk Lirungi liustiku juurde ja Cherko Ri mäe vallutamine
Hommikul ärgates on vesi pudelis jääs. brrrr... üldse ei taha magamiskotist välja pugeda. Koperdan ikka alla, sest hommikusöögi olin 6.30 tellinud, et kella 7 paiku saaksime liikuma hakata. Minu shokolaadipannkooke pole loomulikult mitte kusagil. Läksin välja uurima, et äkki saan sooja vett, saaksin vähemalt kohvi juua. Rene oli ettenägelikult kuue paiku juba peremeest äratamas käinud. Oma vee ma sain kätte, aga pannkookidega läks ikkagi aega, pealegi sherpa oli endale seda riisitoitu tellinud ja sellega läks veel rohkem aega. Nii, et alles kaheksa paiku saime liikuma hakata. Kaasa võtsin vett, coca-colat, snickersi ja soolaseid küpsiseid.
 |
| päiksetõus |
Alguses on päris tasane maa ja tempo on kiire, sest mäe tippu peaksime jõudma hiljemalt 12ks. Vaikselt hakkab tee üles poole minema, ilm tuulisemaks ja sherpa oma siniste tennistega liigub väga kiirelt. Vahepeal ikka ootab mind ka järgi ja teeme söögi-joogi peatusi.
 |
| puhkepaus |
 |
| tipp paistab |
Sherpa räägib, et ta see aasta polegi siin käinud ja täpset teed ei tea. Iga aasta pärast liustiku sulamist on tee tippu erinev ja ise samal ajal hüpleb kiirelt edasi. Vahepeal kaotan ta silmist ja lähen umbes enam-vähem otse edasi. Nii ohtlik tundub, no üles veel kuidagi minna, aga alla... pean vist istuli tulema. Praegu küll ette ei suuda kujutada. Väikesed veerevad kivid kõikjal ja samas suured kivid, kus tuleb turnida. Paar tundi tõusu ja juba tipp paistab. Ise poleks uskunud ja nagu pärast välja tuli sherpa ise arvas ka, et me tippu ei jõua, sest tuul oli tugev ja oleksime pidanud poole pealt tagasi pöörduma. Tippu jõudes on ikka uhke tunne küll. Meie taga tuli veel üks sakslane, kes tuli niisama turnima ja oli meid juba ammu jälitanud. Palusime tal meid pildistada. Sherpa pani oma laste pildid kivide vahele ja mina haarasin maast väikese kivikese kaasa. Siis oligi aeg tagasi minna, enne kui pimedaks läheb. Õnneks oli tagasitee teiselt poolt mäge ja tundus tavalise jalutuskäiguna. Uurisin, et miks me sealt tulla ei võinud... kuna see tee on 3x pikem, siis poleks mitte mingi nipiga ühe päevaga tippu jõudnud.
 |
| tipus |
 |
| koos sherpaga |
 |
| sherpa oli väga väle |
Tagasi jõudsime juba nelja paiku, teised olid samal ajal 4350m peal käinud. Algselt oli neil plaan veel teine tipp ka vallutada, mis oli kohe seal kõrval ja paarsada meetrit kõrgem, aga tugeva tuule tõttu loobusid. Peale lõunasööki läheme küla peale kolama. Tädid ostsid käsitööd ja kadusid varsti kuhugi. Meie leidsime koha, kus sai piljardit mängida. Veetsime seal piljardit tagudes kuni õhtusöögini. Õhtusöögiks jälle mingi riisivärk, soojendasime samal ajal oma magamiskotte. Kõik olime väsinud ja uni tuli kohe.
14.12 Kyangjin - Lama hotell
Hommikusöögiks olin tellinud endale müsli piimaga. Kuna jogurtit polnud, mõtlesin et käib see piim ka. Müsli oli ilusti kausikeses ja klaas sooja piima (piim oli pulbrist segatud). Seda sooja piima ma muidugi kuidagi ei saa alla neelata, nii et tellisin endale mahla. Müsli-mahlaga, no hädaga võin süüa. Peale sööki jätsime pererahvaga hüvasti ja hakkasime alla liikuma. Täpselt sama rada, mis tulles. Tädid ka ilma hobusteta. Eesmärk on õhtuks Lama hotelli jõuda. Matk on minu jaoks kerge ja aeg läheb ruttu. Lõunasöögi kohas tellime juba enne tädide jõudmist kõigile momosid. Nagu pelmeenid. Kuna liha veel pole, siis kapsatäidisega. Midagi nad kööki tegema lähevad, aga alles poole tunni möödudes märkasin peremeest, kes läheb kapsapõllule kapsa järgi. Tädid jõudsid ka juba kohale ja lõunaga läheb ikka üle kahe tunni.
 |
| jakid |
 |
| kapsapõld |
 |
| momode valmistamine |
Kohe paarsada meetrit edasi oli jälle kontrollpunkt, kõik matkapassid tembeldatakse. Kõrval võrkpalliväljak. Ei kujuta ette, kuidas siin mängida, kui teisel pool on kuristik. Välja lüües oled kohe pallist ilma.
 |
| võrkpalliplats |
Enne pimedat jõuame ilusti Lama hotelli. Käin ruttu dushi all, enne kui vesi otsa saab, sain isegi pea ära pesta. Nii hea soe vesi, väike aken on ka, nii et taskulampi pole vaja. Tädidele jätkub ainult leiget vett, aga kes ees see mees! :) Toad on teisel korrusel ja põrandalauad on nii paigaldatud, et vabalt näeb nendest läbi esimesele korrusele. Seinad on enam-vähem sama... nii, et tuul puhub kõikjalt. Teised söövad õhtust, mina loobun, sest süda paha nendest momodest. Joon coca-colat, mis tapab kõik bakterid. :) Toome jälle oma magamiskotid alla ahju äärde sooja. Öösel ma magada eriti ei saa, tuul puhub ja voodi on ka viltu, nii et magada tuleb pea alla poole. Padjast ka mingit abi pole. Alles hommikul ärgates tulin selle peale, et oleks võinud ennast teistpidi keerata.
15.12 Lama hotell - Syabru Besi
Hommikuks võtan jälle pannkoogid. Vähemalt tean, mida saan. Tänane plaan on nii, et alguse kuni Syabru Besini läheme kõik koos, nõks enne lahkuvad tädid koos kandjaga meie matka alguse hotelli ja järgmisel hommikul sõidavad kohaliku bussiga meie järgmisesse hotelli. Meie lähme sinna üle mägede ja jalgsi. Loodus on kõikjal nii ilus.
Teeme viimase ühise lõuna, enne kui tädid oma teed lähevad. Meie tee jätkus järgmised neli tundi ainult mäest üles. Päris raske ronimine. Seljakott tundub tunduvalt kergem kui matka alguses, aga olen vist lihtsalt ära harjunud, keppidest on ka kasu, saab ennast üles tõugata.
 |
| rippsillad olid pikad-pikad |
 |
| ületan jõge |
Enne pimedat jõuame oma ööbimispaika. Seekord lausa kivimaja ja hotelli moodi tundus olevat. Sooja vett on ka õnneks, olen kohe pikalt-pikalt dushi all. Pärast sain teada, et kõrval toas oli ainult külm vesi ja nad ei tulnud selle pealegi, et meilt uurida, kuidas veega lood on ja käisid külma dushi all :( Moblal pole endiselt levi ja läheme külasse uurima, kuidas siin internetiga lood on. Leidsimegi nurga tagant koha, kus internet saadaval. Võtame nelja peale 2 arvutit, tund aega, neli teed ja konjaki :) Internet käis seal lauatelefoni kaudu, nagu meil kunagi alguses, et helistad või miskit. Jube aeglane, hotmaili lahti ei saanud, üritasin siis facebooki saada. Muidugi pidin security checki läbima ja viie sõbra pilte tuvastama. Pool tundi läks sellega aega, lõpuks sain kirjutada natuke ja oligi aeg otsas. Lonkisime oma hotelli ja sõime veits. Läksime ahjuga tuppa, kuhu kogunes veel hotelli rahvast ja rääkisime/jõime niisama. Igalt poolt rahvast, nii huvitav nendega muljeid vahetada.
 |
| päkapikk |
16.12 Syabru Besi
Hommik on jälle päris raske ärgata. Õhtuks pidime tädidega kokku saama oma järgmises ööbimiskohas. Alustame päeva paaritunnise jalutusega mägedes. Lõunaks jõuame maanteele, sealt edasi on kuni õhtuni maantee, ei mingit metsateed enam. Sööme praekartuleid munaga. Nii hea kodune toit, valvan veel kõrval, et nad sinna oma maitseaineid ei lisaks. Vahepeal on kandja sherpale helistanud ja teatanud, et tädid sebisid meile jeepi ja saadavad selle meile vastu. Juhuuu... varsti ongi ilus valge jeep meil vastas ja tunnike sõitu, olemegi hotelli ees. Fantastiline, sest tolmusel maanteel poleks väga kõndida tahtnud. Ööbime külakeses, mille keskelt läheb maantee, ühel pool kuristik ja teisel pool mäed. Kohe hotelli kõrval on internetikoht. Jälle pean seda fb security checki läbima. Suht tüütuks muutub vaikeselt, võiks juba aru saada, et ma kodunt eemal. Kohe kui see tehtud, läheb elekter ära mitmeks tunniks. Otsustame siis selle tänava läbi jalutada, ühest küla otsast teise. Ostsime pirukaid, pidid olema soolased ja magusad. Mina küll ei suutnud eristada, tavalised rasvapirukad, kahtlustan, et ma olen jälle ilma sisuta pirukad saanud.
 |
| miski ehitus käis |
 |
| nipsumäng |
 |
| peatänav |
 |
| teki valmimine |
 |
| pirukad |
 |
| õmblustöökoda |
Õhtusöögiks tellisin pizza, kahjuks oli ka see täielik pettumus. Poe pizzapõhi, millele oli ketsupit peale valatud. Aga rõõmustav oli see, et moblal tuli levi tagasi. Sain kohe hunniku sõnumeid, kus uuriti kas ma ikka elus olen, et lennuk oli mägedes alla kukkunud. Uurisin sherpalt ja sain teada, et Everesti kohal oli eile lennuk alla kukkunud ja kõik 16 inimest surnud. Kuna mu moblal levi polnud, siis kodused muretsesid. Igatahes minu plaan minna lennukiga Everesti kohale tiirutama jääb ära. Hull koduigatsus tuli peale ja suutsin Katrinile saata sõnumi umbes sellise sisuga: lennuk kukkus alla, ilm on külm, toit on sitt, elektrit pole. Tädid räägivad oma bussisõidu kogemusest. Kandja oli kohe varakult neile istekohad võtnud, aga ikkagi oli kohutavalt kitsas, buss inimestest täis, osad katusel, palav, tolmune, õhku hingamiseks pole. Nii, et tädid keelduvad homme tervet päeva bussis veetmast. Nemad lähevad selle sama jeepiga, kes meil täna järgi käis. Rene uurib, kes tahab bussiga minna ja kes jeepiga. Kõik oleme nõus maksma, et saaks jeepiga minna. Kandja on ainus, kes bussiga läheb, sest talle lihtsalt pole ruumi jeepis. Asi on siis otsustatud. Sööme, joome ja vaatame telekast india filmi. Kobime oma tuppa ja jälle nii külm, sooja vett loomulikult pole. Magamiskotile lisaks raban endale kaks tekki. Nii on päris soe. Keset ööd hakkab keegi kirikukelli taguma ja vahetult meie akna taga. Iga natukese aja tagant, aga mitte kellaaega, sest jube pikalt taob. Hommikul saime teada, et inimesi kutsuti hommikupalvusele. Ju siis ei olnudki päris keset ööd. :)
17.12 Sõit Kathmandusse
Pärast hommikusööki, milleks on minul jälle pannkoogid, on meie ilus puhtaks pestud valge jeep ukse ees. Enamus aja magan, ärkan lõunasöögiks, siis jälle magan ja olemegi Kathmandus oma vanas hotellis. Tuttav värk - elektrit pole, vaevu leige vesi ja küünlavalgel käin dushi all. Lähme kõik koos linna kolama ja shoppama. Tädid on endale mitu seljakotti lisaks ostnud, kuhu kõik kingitused ära mahutada. Jõlgun siis tädide ja Ville sabas, sest üksi ei julge. Väljas pime ja ma ikka üldse ei orienteeru. Hotellist võtsin visiitkaardi, et vähemalt teaks, kus ööbin. Tädid shoppavad, me käime niisama ringi. Lõpuks on kell juba palju ja otsustame hotelli tagasi minna.
18.12 Kathmandu vaatamisväärsused
Hommik algab väga vara, sest tahame jõuda palvusele, mis pidi vist 5.30 algama. Mikrobussiga on kohalik giid meid juba ootamas. Kuna mind religioon ei huvita ja midagi meelde ei jää, siis... Käisime vist päikesetemplit vaatamas ja selle ümber käimas. Üle 100 ringi pidi tegema, et pattudele andestust saada. Me tegime vist kaks ringi. Templi juures liitus meiega sherpa. Edasi läksime surnupõletamist vaatama, mis oli kohutav. Just valmistati ette matust, kaugemal eelmise matuse laip põles, hais oli jube. Kõik jäägid lükatakse vette. Inimesed pesevad ennast seal samas.
 |
| palveveskid |
 |
| tempel |
 |
| matus |
 |
| leinajad |
Kava nägi ette lõunapausi, aga lükkasime selle hilisemaks, sest söögiisu oli kõigil läinud. Läksime mäe otsa ahvi templit vaatama või oli see ahvide mägi, mille tipus on tempel. Ah ei teagi. Pärast lõunat jalutasime läbi linna järgmiste templite juurde. Meie giid oli väga vilets, vaatas kogu aeg kella ja ootas, et saaks meist juba lahti. Ise midagi ei rääkinud, ainult kui küsida, siis lühilausetega vastas. Enamuse infost sain Renelt ja sherpalt. Kirjutasin kaebuse tema kohta ka, järgnevatel reisidel teda enam ei kasutata.
 |
| jõgi (hirmus palju prügi oli kõikjal) |
 |
| onu suure kandamiga |
 |
| tuvid ja lehmad |
Õhtuks on meil planeeritud õhtusöök koos sherpa ja kandjaga. Leidsime elava muusikaga koha, aga läksime siiski välja istuma, sest ei viitsinud üle muusika karjuda. Sherpa kinkis meile valged sallid ja meie talle Eesti nänni. Ta oli kaasa võtnud fotoalbumi, nägime pilte tema kodust, perekonnast ja Everesti vallutamisest. Ega ta ise ei tahtnudki Everesti tippu minna. Aga sherpana läks sinna oma klienti alla aitama. Meie kandja käib ülikoolis ja teenib kandjana kooliraha. Väga tore õhtu oli. Pärast läksime neljakesi baari edasi. Tädid läksid hotelli. Siis sai kell 23.00 ja alates sellest kellaajast on pidutsemine keelatud. Baari tuli kari politseinikuid, nuiad käes ja vilistasid. Inimesed suhtusid päris rahulikult ja läksid ukse poole. Meile veel öeldi, et pidu läheb edasi alumisel korrusel (omanikud on politsei kinni maksnud). Natuke aega olime seal, aga kuna kõik olime väsinud, võtsime riksad ja poisid väntasid meid hotellini. Linnas ei liigu ühtegi inimest ja hotelli väravad olid ka kinni. Kolistasime seal natuke ja unine valvur tuli meile väravat avama.
 |
| riksa |
19.12 Vaba päev, rafting
Viimane päev Nepalis. Tädid läksid spaasse, kus võtsid paketi nimega "treking" (väsinud jalgadele), mis koosnes viiest protseduurist. Ville magas. Mina, Rene ja Koidu otsustasime raftingule minna. Hommikul kella 6st pidime sealse turismibüroo ukse ees olema. Onu jõudis loomulikult 6.30 ja jalutasime sealt edasi bussi poole. Sõitsime 3-4 tundi oma matka alguspunkti, olime ainsad meie bussist, kes raftingule läksid, teistel muud ekskursioonid ees. Kohapeal liitusid meiega kolm austraalia poissi. Saime kiivri, veekindla jope ja aeru. Muud asjad võisime jätta sinna ja need viiakse meie teekonna lõppu. Vajaminevad asjad, mis paati võtta, pandi tünni ja seoti keset paati. Otsustasin fotokat mitte kaasa võtta, nüüd muidugi kahetsen. Tugevad austraalia poisid istusid kõige ees, järgmine rida Rene ja järelejäänud austraalia poiss, meie Koiduga kui kõige nõrgemad istusime kolmandas reas. Kaks juhendajat olid paadi lõpus. Ronisime kõik paati ja minu üllatuseks pidi istuma paadi ääre peale, mitte ilusti keskel. Kalda ääres harjutasime aerutamist ja õppisime käsklusi. Kolmanda kategooria jõgi, algajaid kõrgema kategooria jõgedele ei lubata. Suure veega pidi see jõgi ka mõnes kohas neljanda kategooria oma olema. Kõik pidid päästma oma ees olevat inimest, ainult üks inimene korraga läheb appi. Igaks juhuks ütlesin enda ees istuvale austraalia poisile, et ta vette ei kukuks. Õudne tundub. Hakkasime vaikselt mööda jõge aerutama, paadi ots tõusis juba esimese kärestikuga 45 kraadi ja kõik läbimärjad. Selle peale meie juht ütles, et selle kategooria on nii 1-2. Tasapisi hakkame aerutamisele pihta saama ja mulle isegi väga meeldib. Kärestike vahel puhkame ja võtame päikest. Kolm tundi olime paadis. Vesi on külm ~10 kraadi. Lõpus hüppavad kõik poisid vette. Kaldal ootasid juba meie kotid, mis vahepeal sinna toodud. Saime riideid vahetada ja süüa. Ekskursioon nägi ette ka bussisõitu tagasi Kathmandusse kohaliku bussiga. Mitu bussi peatati kinni ja uuriti, kas on 3 istekohta sees, et me katusele ei peaks minema. Lõpuks oligi selline tühjem buss. Leidsin endale istekoha bussi lõpus viimases reas. Hõivasin aknaäärse koha, õigemini 1,5 kohta. Minu jalad ei mahu mitte mingi nipiga sinna ära. Kuidagi viltu proovin istuda, sest 15cm jääb puudu. Nii väsinud, et enamus bussisõidust magan. Iga kord kui ärkan on minu naaber vahetunud. Tuli välja, et nad kõik tahtsid valge naise kõrval istuda ja siis vahetasid pidevalt omavahel istekohti. Muidu on sõit tüütu ja kestab 6-7 tundi. Linna jõudes on juba pime, võtame takso ja sõidame hotelli. Otsustasime veel linna kolama minna, vahepeal oli elekter paar tundi ja saime internetis olla. Loen, et Eestis mitu meetrit lund ja hull torm oli olnud. Üritasime India ruupiaid vahetada, aga neid Nepalis ei vahetata, kuigi naaberriik. Pärast läksime elava muusikaga baari. Keset baari on tünni sees lõke, generaatorid mürisevad, sest elekter on jälle läinud. Laval esineb kohalik bänd ja päris hea muusika. Istusin alguses seina ääres oleval diivanil. Äkki Ville ütles, et ma oma seljataha ei vaataks! Hull kiusatus oli vaadata, aga noh hea, et ei vaadanud. Diivani seljatoe äärel, minu kaela tagant oli rott jooksnud :/ uhhhh... kui õudne. Diivanilt kolisin siis toolile, kuhu seljataha ei saanud ükski rott. Põrandale ka väga vaadata ei julgenud, kindlalt rotid sibasid ringi. Oleme seal jälle 23.00ni, kuni politsei tuleb meid ära ajama. Poiss väntab riksaga hotelli juurde ja jälle on hotelli väravad kinni. Kolistame pikalt, unine valvur tuleb ja vabandame, et me nii hilja jõudsime. Elektrit pole ikka veel ja tuba on külm. Öösel tuli elekter millalgi tagasi, läbi une kuulsin kui soojapuhur tööle hakkas, telekas mängima ja tuled põlema. Kuna olen nii väsinud siis magan edasi.
20.12 Kathmandu - Delhi
Pärast hommikusööki käime veel viimaseid suveniire ostmas. Aeg ongi pakkima hakata, olen kaasa ostnud: teed, mett, magneteid, küünlaid, jakipiimajuustu, mütse. Taksodega lennujaama ja check-in järjekorda. Minu meepurgid tekitasid kahtlust ja pidin need kotist välja võtma ja näitama. Kuna purgi peal on kirjas Everesti mesi, siis seda eriti ei tohiks välja viia. Aga natuke rääkimist ja naeratamist, ongi meepurgid ilusti minu kotis tagasi. Lend on lühike, ainult 1,5 tundi. Delhi lennujaamas on meil hotellist vastu tellitud takso. Kärutame oma pagasiga vist mitu kilomeetrit auto juurde. Hotell asub meil natuke keskusest eemal ja väljast tundub väga korralik. Pagasi haaravad poisid kohe meilt ära ja lähevad treppidest kolmandale korrusele. Meie üritasime liftiga minna. Pressisime viiekesi lifti ja uksed läksid kinni, tuled kustusid ära. Täielik vaikus. uhhh... minu üks suurimaid hirme on lifti kinni jääda ja nüüd loomulikult juhtub see Indias. Vajutame kõik nupud läbi ja tuled lähevad põlema, uksed lahti ja oleme ikka veel esimesel korrusel. Tuli välja, et oleme liiga rasked. Silt lifti seinal teatab küll, et kuni 8 inimest, aga nende inimeste all pole vist mõeldud pakse eurooplasi. Toad on kahtlase välimusega. Varsti toodi meile linad ja rätikud. Kunagi olid need kindlasti valget värvi. Nüüd mulle juba tundub, et rätik liigutab :/ Mina igatahes neid puudutada ei julge. Õnneks on elekter. Soe vesi ka, aga vannituas on hallituse ja veel mingi hais. Toad üle vaadatud, suundume kõik koos õhtusöögile. Minu tellitud lambaliha on nii hea, lausa sulab suus. Jõin mangolassit, mis on ka väga-väga maitsev. Pärast sööki läksime linna jalutama ja see oli küll kohutav. Kõikjal on jube hais, kerjused tüütavad, lõkked keset teed, igasuguseid elukaid ka: rotid, kassid, koerad, kitsed (või olid need ka koerad), lehmad. Hotelli jõudes pugesin oma magamiskotti magama. Ei mingeid linu, tekke, patju.
21.12 Delhi - Helsinki - Tallinn
Hommikul söön traditsiooniliselt pannkooke. Lennujaamas läheb tohutult aega. Finnair on oma streigi lõpetanud, nii et lendame nendega. Siis saame teada, et iga reisija saab anda ära ühe koti, ülejäänud lisatasu eest. Kuna tädide kottide arv on tunduvalt suurenenud ja lisa ei taha maksta, lähevad nad kiletama. Paar dollarit ja teeme kõik koos check-in'i, et kaaluga probleeme ei tekiks. Lennuk on pooltühi ja peale tõusmist teatakse, et kes tahab võib ära kolida oma kohalt. Lähen kohe akna äärde kahesele kohale. Kaheksa tundi lennata. Söök on vilets, õnneks on punane vein päris hea. Unistan juba ahjukartulitest, tera timmust, jogurist. Üritan mitu korda vaadata filmi "Eat pray love", aga ei suuda silmi lahti hoida. Siiani pole lõpuni vaadanud. Helsingisse jõudes on ilm külm ja lumine. Meie lend Tallinnasse on viie tunni kaugusel. Jube, kui tead, et kodu nii lähedal ja pead lennujaamas passima. Lõpuks meie lend koju. Katrin on lennujaamas vastas ja jookseme autosse. Nii külm -15. Kodus lähen kohe sooja vanni, elekter on ka olemas, internet töötab. Nii hea on jälle kodus olla!
