Lõuna-Aafrika ringreis ja Victoria Falls (12.11.2011 - 30.11.2011)

12.11 Lend Tallinn-Frankfurt-Kaplinn

Hommikul tegin trennid ära, pakkisin asjad lõplikult ära ja siis minek. Katrin, Alar ja ema tulid saatma lennujaama. Hullult sitt ilm oli õues - vihm, udu ja külm. Germalo infoputkast sain oma piletid ja bussikoha nr. 16. Terve lennujaam oli neid vastikuid Iirimaa jalkafänne täis. Õnnelikud ja täis kui tarakanid. Pagas kaalus ainult 13 kg, nii et kingitusi saan rahulikult osta. Esimene lend on Lufthansaga Tallinn-Frankfurt. Kõrvale sattus mulle mingi tädi istuma ja kahtlustan, et tema on ka seal minu toakaaslane. Aga eks see siis selgub kohapeal. Juba hakkan kahtlustama, et unustasin plätud koju. Hommikul käisin veel trennis nendega, aga kas ma need ka trennikotist kohvrisse tõstsin... ei ole kindel, meelde küll ei tule. Terve lend kuulan mp3-mängijast muusikat, sest midagi tarka teha pole. Käsipagasis on küll sudokud, aga panin koti üles ja ei hakka seda sealt alla kiskuma. Õnneks pakutakse süüa ja aeg läheb ka kiiremini. Söögiks on 6 mingit lihapalli moodi asja ja saiake. Võtan joogiks endale punast veini ja coca-colat. Pärast sööki üritan veits magada, aga see ei taha õnnestuda. Ruumi on nii vähe ja mu põlved jälle ära ei mahu :(

Frankfurti jõudes on meil 3 tundi vaba aega. Kõik poed on läbi käidud, midagi osta pole. Süüa-juua ka ei taha, kuidagi kahtlane on olla. Reisiärevus vist. Lahendan sudokusid ja vahin moblaga fb-s. Jäätist oli enne passikontrolli müügil, aga siin pole kusagil näha. Ühe jäätise sööks küll praegu. Nüüd ei viitsi enam tagasi ka minna, pealegi pole mu orienteerumine kõige parem.

Kell 22.05 (kohaliku aja järgi) stardime Frankfurt-Kaplinn. Jälle Lufthansa lend. Rida 51 ja see on suht lennuki lõpus. 12 paiku lubati õhtusööki pakkuda. Olen jälle selle tädiga kõrvuti ja ta teatas ka nüüd mulle, et me vist toakaaslased. Teisel pool istuvad tore abielupaar Saaremaalt Maret ja Arvi. Lennuk on täielik pask, ruumi on jälle jube vähe. Kuna mul veel keskmine koht siis ei saa ennast kuidagi liigutada kasvõi jalgu sirutada. Isegi telekat pole, kuigi on kauglend. Ainult üldine telekas. Süda on ka nii paha ja pea valutab. Kahtlustan neid eelmise lennu lihapalle. Võtsin juba ühe 400se ibumetini. Peavalu kadus vähemalt ära, aga paha on ikka. Juba hakatakse õhtusööki pakkuma. Kahe erineva variandi vahel on valida: pasta ja kana. Küsisin pasta ja loomulikult sain kana. Ei hakanud seda käruga plikat tagasi ka kutsuma. Ei söönud eriti midagi. 2 topsi vett jõin. Kõige suurem pettumus on ikkagi see, et oma telekat pole. Pleileri unustasin ka ülesse kotti. Kuulasin siis kohalike kõrvaklappidega muusikat. Vahepeal vaatasin üldisest telekast filmi, aga seda olin ka näinud varem. Hoian silmi siis kinni ja loodan, et ehk hakkab veits parem. Kõik kõrval magavad. Ma vist max tunnikese magasin. Hommikul on ikka veel süda paha.

13.11 Esmatutvus Kaplinnaga

Maandusime 10.05 Kaplinnas. Tundub kuidagi külm ja pilvine. Natuke vist isegi tibutab vihma. Ainsad, kes lennukist lennujaama vedavast bussist maha jäid olid mina ja Arvi. Terminali jõudes on seal tohutu järjekord, õnneks olid teised meile järjekorra ära võtnud ja trügisime siis sinna vahele. Migratsioonikaardid olime juba lennukis ära täitnud. Mõtlesin juba oma pagasi peale ja siis avastasin, et olen oma kohvriluku võtme koju unustanud. No mitte kusagil pole. Kogu seljakoti ja käekoti sahtlid ja kohad on läbi sobratud. Võtmest pole haisugi. Jäi vist koju laua peale. Õnneks see selline väike tabalukk, mida annab arvatavasti kergelt lahti murda. Vaatan hoolega oma reisikaaslasi ja tugevamaid mehi, keda appi kutsuda, kui endal luku lahti murdmine ei õnnestu. Ja enne passikontrolli vaatasin veel korra ühte käekoti sahtlisse ja sealt see võti vastu vahtis. Jälle asjatu paanika. Passikontroll möödus ladusalt ja meie hoolega täidetud migratsioonikaardid visati lihtsalt hunnikusse. Pagasi sain ka kohe kätte, sest olime enam-vähem viimased reisijad. Beagle oli narkokoeraks ja tegin moblaga pilti ka.

beagle narkoerana

Meie kohalik giid Andre oli meil ilusti vastas ja kärutasime oma kohvritega bussi juurde. Jube pisike buss, istusin oma kohale nr.16, minu toanaaber juba ootas mind seal. Kokku on meid 23, giid Ervin ja reisisaatja Kersti. Enne hotelli jõudmist tiirutasime linna peal, buss sõitis koos pagasiga juba hotelli. Ervin näitas ära, kus asuvad kaubaduskeskused, söögikohad, mingi akvaarium ja kuidas meie hotellini jõuda. Jalutasime koos hotelli. Väga luks värk tundub olema. Kohe alguses pakutakse tervitusjooke: mahla ja veini. Olen toas Silviaga, kes on raamatupidaja Pärnust. Tuba on super: vann, veekeetja, föön, telekas, laiad voodid ja õues on pisike bassein, mille kõrval ka jõusaal. Kuna siin ööbime 3 ööd, siis äkki leian aega ka trenni tegemiseks, kuigi vaevalt.

Meie hotell, taustal Table Mountain

Kuna õhtuse trummishowni on veel aega, läheme peale kohvi joomist ja pesemist linna jalutama. Ilm on minu jaoks ikkagi külm. 20 kraadi sooja vist ainult. Natuke päikest ka, aga enamasti ikka pilvine ja tuuline. Teen pilti coca-cola mehest, 42 000 coca kastist ehitatud.

Coca-Cola mees

Jalutasime ookeani ääres, pärast ostsin jäätist 3 suure palliga. See oli hirm hea. Istusime mingit puhkpillide kontserti kuulama ja jäätist limpsima. Päike ka paistis. Silvia käis okserattaga tiirutamas. 80 randi ja 5 ringi tegi.

Mina loomulikult ei läinud, sest veits ikka pea käis ringi sellest lennureisist. Jalutasin niisama, kuna pühapäev, siis linnas ainult turistid ja hea rahulik. Leidsin ühest poest veel varvastega tossud. 1500 randi (~150 eur) maksid. Ostma ei hakanud, sest oleksin nendega nagu jeti. Hotelli tagasi jõudes leidsin oma kohvrist ikkagi need plätud üles:)

Õhtul ootab meid ees: põnev interaktiivne trummishow ja tutvumine kohaliku köögiga. Ootused on suured, sest õhtu eest tuleb välja käia 500 randi (~50 eur). Kõigepealt oli siis see trummishow, kus pidime ise neid trumme taguma. Näidati ette ja siis tagusime järgi. Mingi rahvuslik muusika pidi lõpuks kokku tulema, aga loomulikult ei läinud mitte sinna poolegi. Minu ees istus ka veel üks eriti juhmakas vanamees, kes järjekindlalt valesti tagus ja ise sellest aru ei saanud.

Olin nõks pettunud, sest ootasin seda põnevat showd, kus nad ikka ise mängivad. Järgnes 13-käiguline õhtusöök. Joogid tuli ise lisaks tellida, laual kannus olev vesi oli hinna sees. Vein oli eriti kirve hinnaga, nii et piirdusin ainult veega. Sööke oli üle terve Aafrika: tomatisupp, lillepotis küpsetatud sai, 2 korvi mingi täidisega, apelsini-kreveti varras, lihavarras, antiloobiliha pada, vürtsikas salat, riis rosinatega, spinati-tomati soe salat, karri kana, läätsed, magus pontsik ja puuviljad. Alguses tundus, et vähe on süüa, aga tegelt sai kõht päris täis.

Söökide vahepeal lauldi ja tantsiti kohalikke rahvatantse.

Päris tore oli, kuigi selle raha oleks võinud ikka klaas veini olla hinna sees. Öösel eriti magada ei saanud, sest kõht oli julma täis ja mu toanaaber norskab:( Ta alguses hoiatas ka, et ta võib natuke nohiseda... no kui see on nohisemine?!?

14.11 Table Mountain e. Lauamägi, Hea Lootuse neem

Hommikusöök hotellis oli väga rikkalik. Kõike oli: müslid, jogurtid, pannkoogid, puuviljad, soe söök, saiakesed jne. Nii harjumatu, tavaliselt on sai ja moos. Olin enne teinud endale toas kohvi, sest siin mingi kahtlane kohv. Alustasin ka malaariatablettide võtmist. Kõrvalnähte ei suutnud tuvastada, loodan et neid polegi. Kuna hommik oli pilvine ja Table Mountain on pilve sees, siis muutsime oma kava ja sõitsime esmalt Hea Lootuse neemele. Käisime Aafrika kõige edela poolsemal tipul ja lasin Andrel endast pilti teha (lubasin endale mõne turisti pildi ka).

turistina... Hea Lootuse Neemel

Edasi tuletorni vaatama. Mingi tõstuk sõitis ka sinna, aga õnneks oli võimalus ka jalgsi minna, mida ma loomulikult ka kasutasin. Nii kaua pole ennast juba liigutanud, trenni igatsus on suur, kuigi see on alles reisi kolmas päev. Andre näitas teist tuletorni ka, mis oli ehitatud poole mäe peale, et laevadel parem märgata oleks.

Poole sabaga sisalikku nägin ka. Siis jälle sööma, enamus võtsid kala, aga ma loomulikult jäätist. Ei jõua neid praade süüa. Pealegi olin hommikul hotellist õuna ja muffini kaasa võtnud. Edasi pingviine vaatama. Bussiga sinna eriti lähedale ei saa ja mingi 500m tuli jala minna. Väravatest edasi viis ookeani äärde liivaranda laudtee. Tuli välja, et viimased 20a nad on püsivalt Aafrikas ja käivad ainult paar kuud aastas ookeanis söömas. Oktoober-november on neil sulgede vahetus. Olid endale liiva sisse augud kaevanud ja püherdasid seal. Kokku on üldse neid seal ligi 3000, aga meie nägime vähe ~30-40.

Nii lähedalt ka ja no küll nad on pisikesed ja armsad. Võiks vabalt mul kodus vannis elada. Inimesed on ehitanud neile sinna pesakastid, mis kaitsevad nende mune kajakate ja muude röövlite eest. Kogu see rand on kaitse all ka loomulikult. Pildid sain igatahes tehtud.

pingviinide pesad

Väga palju aega meil seal polnud, sest kiirustasime Kirstenboschi botaanikaaeda. Seal oli ka kuidagi väga kiire, sest oli vaja õigel ajal jõuda selle Table Mountain'i tippu. Mõne lille pildi joostes ikka tegin.

Üritasin bussis natuke magada, aga mu agar toanaaber äratab mind pidevalt üles, seletab midagi ja näitab bussiaknast kitse või lehma :( Lõpuks panin kõrvaklapid pähe ja silmad kinni, aga isegi see ei takista teda mind segamast. Pean vist varsti talle mainima, et ma tahan magada. Table Mountain'i tippu sõitsime tõstukiga ja kohe öeldi, et ärge kusagilt kinni hoidke. Põrand pöörles ühte pidi ja välisseinad teistpidi. Ei teagi, milleks seda vaja oli... õnneks suht ruttu jõudis tippu.

Seal oli loomulikult hullult külm tuul, aga ilusad vaated Kaplinnale. Kohalikust suveniiripoest sain postkaardi osta ja saatsin koju (1 päev peale koju saabumist jõudis ka kaart kohale). Muidu oleks Katrinile ka saatnud, aga ma ei tea tema uut aadressi peast.

Nägime veel mingit kaljujänest, aga jänest see küll ei meenutanud. Ervin väitis, et eesti keelset nime pole ja otsetõlge on kaljujänes.

Lõpuks sõitsime bussiga mööda linna ja tegime väikese jalutuskäigu värviliste majadega tänavatel.

Jõudsime hotelli ja sellega oli tänane ametlik programm läbi. Õhtul läksime kuuekesi kuulsasse kohalikku õllekasse, mida Ervin oli meile esimesel päeval reklaaminud ja soovitanud. Teised võtsid õlled, mina kokteili mai-tai, milles oli kaht sorti rummi, amarillot ja mahla ka vist. Igatahes oli väga hea. Natuke veel jalutasime linnas ja mingi kahtlane kamp hakkas meil järel käima. Kõhe tunne oli küll, aga õnneks nad varsti kadusid kuhugi ära. Nüüd on toanaaber vannis ja üritan mingit huvitavat saadet telekast leida, aga ega sealt ka midagi ei tule. Peaks kuidagi varem magama jääma, äkki siis seda norskamist ei kuule. Homme veel paksult riidesse ja siis peaks natuke soojemaks ka minema. Olen täna natuke päikest ka saanud, käed ja nägu on punased. Ujuda tahaks ka juba.

15.11 Tutvumine Lõuna-Aafrika veinikultuuriga ja vaalavaatlus.

Tänane päev algas varakult, kell 8.00 pidime juba bussi peal olema. Leena ja Vova läksid haidega sukelduma, ülejäänud grupp veinimõisa ja vaalavaatlusele. Bussiga tiirutasime hommikuses Kaplinnas, Ervin midagi seletas ka, aga ega mulle midagi huvitavat meelde ei jäänud. Suundusime bussiga edasi vaalade poole. Peale paari tunnist sõitu jõudsime pisikesse linna, mille rannikule tulevad vaalad endale kaaslast otsima. Arvasin alguses, et meil seal mingi sõit laevaga, aga tuli välja, et laeva sõit seal vetes keelatud. Vaalade kaitseks loomulikult. Anti poolteist tundi aega ja saime mööda kalju äärt jalutada. Mõnda vaala ikka nägime, aga nad olid kõik suhteliselt kaugel. Saba pildistamisest ei tulnud mul ka midagi välja:( No ehk arvutist vaadates ja zoomides on näha, et pildil ikka vaal on. Passisin kaldal kaameraga pildistamiseks valmis umbes 10 minutit ja kohe kui mujale vaatasin või kaamera kinni panin oli vaalal saba püsti. Ja nii mitu korda järjest, vihale ajas küll, aga vähemalt nägin neid niisama.

vaal

Vaalad vaadatud, läksime edasi teise väikelinna, kus anti 2 tundi vaba aega lõunatamiseks ja shoppamiseks. Näidati ära, kus buss pärast meid ootab ja läksime sealt kaheksakesi lõunatama. Valisime söögikohaks Andre poolt kiidetud kiirsöögikohta "Muggs & Beans". Võtsin endale kanasalati ja igati maitsev oli. Mehed tellisid õlled, aga need said otsa ja asendati teistega, kuni selgus, et neid ka enam pole. Lõpuks said kõik erinevad soojad õlled. Järsku ilmus ettekandja mingi kausiga ja uuris, kes meist praetud maksa tellis. Keegi seda omaks ei tunnistanud. Ettekandja uuris oma märkmikust ja teatas, et see, kes tellis segumahla, tellis ka praetud maksa. Segumahlaga mees võttis siis selle kausi endale ja naine käskis tal selle ära süüa, sest kui ta selle juba tellinud oli siis peab ära sööma. Kausitäis maksakastet, ei mingeid lisandeid, lihtsalt maksakaste. Kummaline, et selline söök seal üldse menüüs on. Naine sai ka vale söögi, kanavardad, aga sõi need ka ära. Arvega oli veel suurem segadus, kuna me ei tahtnud ühist arvet. Ettekandja käis kaks korda küsimas, et kuidas ikka see maksmine meil on, kes üksi, kes kaksi. Läks siis juba kolmandat korda arvutama ja Nigulas ütles, et nüüd peaks omavahel kohad ära vahetama :) Seda me muidugi ei teinud, sest siis poleks me sealt minema saanudki. Niigi läks üle tunni aega seal kiirsöögikohas. Pärast läksime supermarketisse jäätist ostma. Magnum on ikka nii hea. Eestis seda eriti ei müüda. Hakkasime vaikselt bussi poole jalutama, kõik erinevatesse poodidesse sisse hüpates. Lõpuks oli mul pea nii sassis, et polnud vähimatki aimu, kus pool meie buss võiks olla. Õnneks leidsin poe eest meie reisisaatja Kersti, kes mulle õige suuna näitas. Ise oleks loomulikult vastassuunas läinud. Sõitsime Simonsig'i veinimõisa degusteerimisele. Vahuvein avati mõõgaga, mina loomulikult selle hetke magasin maha ja teised pudelid avati tavaliselt. Pakuti veel 2 sorti valget ja 2 punast veini. Eestis pidi ka maaletooja olema. Palju ostsid kaasa ka veini, aga ma ei viitsi ju tassida, pealegi kui Rimist võin osta...

Tagasisõit Kaplinna möödus kiirelt, eks selles oli ka vein süüdi. Hotelli jõudes pakuti adminnide juures jälle juua, siidrit ja portveini. Tegime selle laua tühjaks. Natuke puhkasime toas ja läksime shoppama. Silvia tahtis raamatupoodi minna, et seal endale LAVi raamat osta, kus oleks ka kogu meie reisiteekond sees. Mingi raamatu ta ostis, mina tahtsin raha vahetada, aga seal nõuti passi, mida mul kaasas polnud. Rahavahetus jääb siis mõneks teiseks päevaks. Netis pole ka nii kaua käinud ja üldse uudiseid ei tea. Homme plaanin ikka netti jõuda. Seal hotellis pidi suur bassein ka olema.

16.11 Oudtshoorn ja jaanalinnud, aedade tee, Knysna linn

Hommik algas hirm vara, juba 6.15 sööma ja 7.20 bussis. Hotellist sai hommikul veel kaasa haarata õunu ja muffineid. Buss on väga väike ikka ja mu naaber muutub aina tüütumaks. Teisel pool vahekäiku istub Triin, kellega me ainsatena, kohe bussi liikuma hakates magame. Äkki ta toanaaber ka norskab?!? Alustame oma sõitu läbi Robertsoni ja Worcesteri linna. Sõidame mööda kuulsat route 62. Peale 2,5 tundi sõitu tuli ka jalgade sirutus peatus ja uurin seal Ervinilt benji hüppe kohta. Alguses teatas kohe, et ei ole võimalik, sest meie programm on nii tihe. Siis natuke mõtles ja lubas Andrelt uurida. Andre seletas, et kui loobun Monkey Landist ja bussijuht on nõus mind sinna transportima (maksan ise), ootama ja tagasi ka. Helistas benji hüppe firmasse ja sealt teatati, et kogu päev on bronnitud mingi grupi poolt ja kuidagi nad ei saa ühte inimest vahele võtta. Nii, et lähen ikkagi Monkey Landi. Kahju :( Järgmine peatus oli Ronnies Sex Shop'i juures. Kuna poe nimi pidi eksitav olema ja müüakse ainult tavalisi suveniire ja näkse, ei viitsinud sisse minnagi. Pealegi väljas päike paistis. Tegin poe taustal pildi ka, muidu pole jälle pärast ma ühelgi pildil.

Edasi sõit jaanalinnufarmi poole, mis oli ka selle päeva tipphetk. Enne kohale jõudmist hakkas meie buss suitsema. Bussijuht väitis küll, et "it's ok, no problem" ja farmini meid välja vedas. Seal oli kõigepealt lõunasöök, mis oli meil hinna sees. Suured ümmargused lauad (~10 inimest). Lubati kolm käiku: salat, liha ja jäätis. Laual oli juba salatikausid ja kauss sinepiga. Meie laud oli nii tark, et valasime selle sinepi sinna salati peale. Päris maitsev. Saabus jaanalinnuliha ja tuli välja, et see sinep oli ikkagi sinna mõeldud. Küsisime endale uue sinepi kausi. Teised lauad polnud oma sinepit ära söönud:) Jaanalinnu filee kõrvale pakuti (lisaks sinepile) riisi ja köögivilju. Liha oli grillitud ja maitse poolest meenutas kõige rohkem veiseliha. Järgmiseks ootasime jäätist. Leena, kellega kõrvuti istusime küsis, et äkki ma söön tema jäätise ka ära, ta magusat eriti ei söö. Kuna magustoidu lusikas oli väga suur (meie mõistes supilusikas) siis ootasime suurt jäätise kuhja ja ma kahtlesin, kas ikka jõuan kaks jäätist ära süüa. Leena lohutas, et aega meil on... Magustoidu saabudes saime loomulikult pettumuse osaliseks. Ei mingit jäätist, vaid hoopis imepisike koogitükk, mis mahtus ilusti sellele suurele lusikale. Küpsisepõhi ja linnupiima moodi asi peal. Leena loovutas oma tüki ikkagi mulle, sest lubadus on lubadus. Alguses väideti küll, et ainult vesi on hinnas, lõpus selgus, et tee/kohv ka. Järgnes pool tundi kohalikus jaanalinnupoes shopates. Minu, kui noore inimese käest küsivad kõik nõu, mida oma lapsele või lapselapsele osta. Kõik usuvad ka ja ostavad. Siis pidime vaatama videot. Palju meelde ei jäänud, aga midagi sellest farmist ja jaanalindudest. Näidati, kuidas õiget jaanalinnunahka ära tunda: tuleb võtta sule kohast kinni ja tirida, kui see ise ilusti tagasi läheb on õige, aga kui jääb sinu tiritud suunda on võltsing. Jalutasime aedikute vahel ja vahtisime jaanalinde. Kõigil, kes kaaluvad vähem kui 80kg on võimalus end jaanalinnu seljas pildistada ja kes ratsutada tahavad võivad kaaluda 75kg. Pildistamiseks püüti üks suur jaanalind kinni ja pandi talle kott pähe. Aeti mingisse sulgu ja seal kõrval oli trepp. Ronid selga, kott võetakse linnu peast ära ja teed pilti. Mõned meist ikka tegid, aga ma ei taha sellist pilti (linnu piinamine). Ratsutada ei tahtnud keegi, aga meie auks korraldati väike võidusõit, kus kaks kohalikku ratsutasid lindude seljas.

Ekskursiooni ajal oli Andre meile asendusbussi sebinud, sest meie buss andis ikkagi otsad. Vedasime kõik asjad uude bussi, mis oli ka palju suurem ja ma sain lõpuks ometi oma toanaabrist lahti. Sõit laguuni poole jätkus läbi mägede ja orgude. Tänane ööbimispaik on Knysna linnas laguuni ääres olevas Protea hotellis. Kõige luksuslikum siiani, mul on lausa 5 patja ja voodi on laiem kui Nepali kahe inimese oma.

Õnneks on seal ka õige stepsliauk, nii et saan kõik vajalikud aparaadid täis laadida. Internet ka tasuta, tuli adminnide juurest lihtsalt voucher küsida, kus koodid peal ja igal korrusel on arvuti. Hõivasin suurema osa õhtust endale teise korruse arvuti. Bassein oli ka, aga ei viitsinud vaatama minna, sest see suleti tund pärast meie saabumist. Netis vahtisin vist mitu tundi. Isegi ühe pingviini pildi suutsin fb-sse panna. Hullu aeglane arvuti ja see pilt ka 10 mega, üritasin väiksemaks teha, aga ei õnnestunud. Ragises tükk aega, lõpuks õnnestus. Sest nüüd enne Krügeri parki ei tea, kas tasuta netti pääsen ja nii suurt häda ka pole, et selle eest maksma hakkan. Nüüd käisin veel vannis ja see on nii suur ja pikk, et ma sain oma jalad välja sirutada. Eks vahin veel nats telekat ja üritan magada. Homme õnneks ei pea nii vara ärkama. 9.10 peame alles bussi juures olema.

17.11 Knysna laguun, sõit Port Elisabethi

Hommik algas sellega, et "Wake up call" kell 7.00. Ei tea, meie küll ei tellinud ja mobla pidi mul helisema alles 7.27. See telefon on ka minu voodi pool, nii et võtsin ikka vastu, muidu jääbki helisema. Ei hullu, ärkasime siis varem. Hommikusöök oli õnneks jälle väga rikkalik. Sõin kausitäie maasikaid peaaegu üksi ära ja nii juhtus ka india pähklitega. Pärast pagasiga bussi juurde minnes selgus, et meie asendusbuss on asendunud uue bussiga, mis jääb meile reisi lõpuni. Bussijuhiks on Hendrik ja buss ise veel suurem ja mugavam kui asendusbuss. Panime pagasi ja mittevajalikud asjad bussi ja läksime laguuni äärde ootama oma laevasõitu. Esimestena laeva, sest tahtsime ülemisele korrusele kohad saada. Sõit ise kestis laguunil 1,5 tundi ja päris ok oli. Mõned ilusad pildid tegin.

Algas sõit Monkey landi ja lindude paradiisi poole. Buss on ikka palju mugavam, lausa sirutada saab ja joogitopsihoidjad on:) Monkey landi jõudes pidime kõigepealt endale söögid tellima, et nad siis hakkavad neid valmistama. Siin imelik komme, et ütled enda nime ja pärast hüütakse su nime, siis saad enda söögi:) Selgus, et meie grupis on kolm Sirjet. Eks siis pärast ole näha, kes mis söögi saab. Monkey Landis saime endale kohaliku giidi (rangeri), kes siis hoiatas meid pärdikute eest, et võivad läikivaid asju varastada. Igasuguseid ahve nägime ja vahepeal tuli ületada ka rippsild, mis oli kuidagi kahtlane, sest giid läks kusagilt kõrvalt.

Lõunaks olin tellinud endale kana liha, mis oli saia sisse pandud ja salat kõrvale. Lindude paradiisiaed pidi olema maailma suurim, 204 liiki linde. Hull dzungel ja puuteedel keset seda käisime, vahepeal oli jälle rippsild, mida tuli ületada ja mida ka samal ajal parandati. Papagoid, punaiibised, flamingod, tuukanid jne. Kõike nägime.

Hakkasime vaikselt liikuma Port Elisabethi poole ja tee peal peatusime minu benji hüppe silla juures. Keegi just hüppas seal. Tegin sillast pilti ja nii kahju ikka, et ise hüpata ei saanud. Äkki siis Zimbabwes hüppan, kuigi ei usu eriti, sest see pole ikka see õige.

benji hüppe sild

Bussis enamus ajast magasin. Hotelli jõudes on õues juba pime, muidu jälle meile juba tuttav city lodge ketti kuuluv hotell. Net on tasuline ja vaatasin siis hoopis korra moblaga uudiseid. Ei taha mõeldagi, mis pärast arve on. Läksime ookeani äärde jalutama ja linna peale kolama. Meiega ühines ka Krista Pärnust, kellel on üksinda tuba. Enamus poode oli juba kinni, aga leidsin lõpuks rahavahetus koha ja pass oli mul seekord ka kaasas. 60 randi oli teenustasu ja mingeid dokumente pidi täitma ja passi koopia tehti. Aga nüüd on jälle raha, mida raisata. Läksime mereandide restorani, mida jälle Ervin oli soovitanud. Võtsin sushit: John's special. Väga hea. Homme ootab meid ees terve päev bussisõitu. Eks näis, mingis külas pidime ööbima, kus pole poodigi ja seal meil 2 ööd.

18.11 Wild coast ehk Metsik rannik.

Hommik algas juba tuttavalt "Wake up call", no kes krt seda meile tellib. Reisijuht Kersti väidab, et ei tea asjast midagi. Peale hommikusööki pakkisime asjad ja haarasin hotelli fuajeest endale 2 muffinit ja õuna kaasa. Terve päev bussisõitu ees, kavatsen enamuse ajast magada ja pleierit kuulata. Esimese peatuse tegime mingis linnas, kus saime hotelli wc-s käia ja pudelipoes varusid täiendada. Wc-s ei käinud ja pudelipoest ostsin vett ja rummikokteili. Vihma veits tibutas, aga jalutasime kirikuni, kus korra ka sees käisime. Seal oli muljetavaldav trummikomplekt.

Järgmine peatus oli supermarket, et saaksme söögi-joogivarusid täiendada. Tänavapilt on juba midagi muud, ainult mustad ümberringi - jube. Marketist ostsin banaane, vett ja küpsiseid. Öeldi, et varuksime, sest järgmised kaks ööd ööbime külas, kus poodi pole ja lõunasöök pole hinnas. Veel natuke bussisõitu ja oligi tänane lõunasöögi koht. "Steers" kiirsöögikoht. Kiiresti ei saanud midagi ja aega läks tohutult. Lõpuks läks veel Andre kööki uurima, et milles asi. Mõned hamburgerid teha ja nii kaua läheb aega. Tellisin endale laimi jäätisekokteili, sain mingi roosa ja kahtlaselt maasikamaitselise. Laimi polnud kusagil. Kersti jagas meile raamatuid, milles oli vist kohalikust elust/hotellidest/tegevustest kirjutatud. Toa peale üks raamat. Silvia sirvis seda natuke ja andis mulle. Mina loomulikult vaadata ei viitsinud, panin selle korraks lauale, et lähen maksan arve ära. No ja sinna see raamat jäi. Moraal selle kohta, et minu kätte ei tohi asju anda, suudan need kohe ära kaotada. Vahepeal Silvia uuris, et ta tahaks nüüd seda raamatut lugeda, pidin siis tunnistama, et olen selle sinna lõunasöögi kohta unustanud :( Bussisõit jätkus Coffee Bay ehk kohvilahe suunas, kus on ka meie järgnev majutuskoht endises Transkei autonoomses piirkonnas. Kuna terve päev on sadanud vihma ja väljas udu, on ka bussiaknad udused ja midagi näha pole. Ervin väidab, et tegelikult on väga ilusad vaated. Vahepeal on ees suur avarii toimunud, õnneks väga suurt ummikut pole ja saame ilusti edasi, sest pidime isegi graafikust maas olema vihmase ilma ja märja libeda tee tõttu. Ervin ütles, et lõpu poole on väga kehva tee ja pimedas ei tahaks seda suure bussiga läbida. Aga varsti ongi pime, nii et sellest me ei pääsenud. Õnneks nägin aknast teeviita, mille peal on "Ocean view 1 km" ehk siis meie hotell. Juba jõuan rõõmustada kuni selgub, et jõgi on üle ujutanud meie tee. Ervin, Kersti, Andre ja bussijuht Hendrik lähevad kõik asja uurima. Andre on oma sõbra Jeepiga vastu kutsunud ja see sõidab üle jõe mitu korda. Juba jõudsime bussis hirmuga mõelda, kuidas me bussis ööbima peame ja pagas ka all, mis võib märjaks saada. Või peame kuidagi jalgsi läbi pimeda jõe hotellini minema, pagas pea peal brrr.... natuke aega veel ja kõik olid bussis tagasi ja sõitsime aeglaselt Jeepi järgi üle jõe. Vett tuli hirmsa hooga ja polnud aru saada, kus kohas tee veel oli. Aga õnnelikult läbisime selle ja kohe oligi meie hotell. Vihma kallas ja kottpime. Ootasin bussi juures oma kohvrit, aga mida polnud oli loomulikult minu kohver. Keegi siis teatas, et oli näinud tädi punase kohvriga hotelli poole suundumas. Läksin seda otsima ja oligi seal adminnide juures. Jootraha ka ei osanud kellegile pakkuda, sest kedagi minu kohvri juures polnud. Tervitusjoogid joodud, hakkasime oma toa poole orienteeruma. Tädi, kes meid sinna juhatas ei teadnud tegelikult meie toast midagi. Hotelli juhataja, mingi kuri valge mees, ütles talle kurjalt midagi ja siis tädi pööras otsa ringi ja meie tuba oli hoopis vastassuunas. Igatahes on meie tuba suur ja lausa kolm voodit. Endale võtsin kaheinimese laia voodi ja Silvia tahtis akna ääres ookeani kohinat kuulata, nii et temal on kitsas voodi. Vannituba on ka väga suur, aga sellise kahtlase välimusega, vaevalt ma julgen sinna vanni minna. Kohe varsti selgus ka, et sooja vett polegi. Hommikul kella seitsme paiku pidi mehaanik tulema ja korda tegema. Õhtune söök on hinnas ja koguneme söögisaalis. Seenesupp, kala, kana ja kook. Täiesti söödavad kõik. Peale sööki tahtis Silvia veel jalutama minna, aga ma seekord loobusin, sest väljas on pime ja porine. Bassein pidi ka kuskil olema. Tuba on nii niiske, et rätikud ja voodilinad on ka niisked. Käisin terrassil meie naabritega rääkimas, sest kell on alles üheksa ja und pole ollagi. Meie teised naabrid on Ivar ja Pille, kes käisid veel kord veevärki uurimas. Lõpuks hakkas Pille veekeetjaga vett soojendama ja juukseid pesema. Stepslid on ka valed, õnneks Pille laenas peale veekeetmist adapterit, mis sobis sinna. Toas on minu jaoks külm ja niiske. Aken on ka lahti, mis on tegelt hea, sest Silvia norskamine sumbub ookeani kohinasse :)

19.11 Khoisani hõim ja Hole-In-The-Wall

Ärkasin isegi ilma kellata ja "Wake up call"i ka polnud. Ookean kohiseb ja aknast vaadates on meie hotelli nimi "Ocean view" õigustatult selline. Hommikusöök on mõnusalt kodune ja tädi praadis mulle muna ja tomatit. Joguritit, müslit, puuvilju - kõike oli. Kohaliku teejuhi juhendamisel tutvume khoisani hõimu tavade ja traditsioonidega. Külastame lähedal asuvat küla, aga et sinna jõuda peame kõigepealt jõe ületama. Hotelli peremees veab meid oma jeepiga üle jõe, mille vesi on tunduvalt alanenud eilse õhtuga võrreldes. Satun esimesse jeepi ja kuna kuuekesi mahume jeepi, jääme jõe juurde teisi ootama. Kohalikud lapsed mängivad vees ja pildistan neid. Kõik poseerivad ja tahavad kaamerast enda pilti näha, õnneks raha ei küsi. Ervin otsustab tulla hüpates üle jõe.

juuksurisalong

Ronisime mingi mäe otsa, kus kohalikud ootasid ja meie teejuht seletas midagi tähtsat. Pugesime kõik majja ja istusime juttu kuulama. Istusime neljakesi voodi taolise asjanduse peal, mis kahtlaselt ragises. Väga toetada ei julgenud, kuigi tädi väitis, et kõik on ok. Kuna oli laupäev ja lastel kooli polnud, olid ka naabrite lapsed meid uudistama tulnud. Tädid müüsid ubadest valmistatud ehteid, aga ma ei ostnud midagi. Tagasi mäest alla tulime teist teed pidi, mis on juba palju järsem ja libedam. Ilmaga meil eriti vedanud pole, sest jälle tuul, pilvine ja midagi kohati sajab. Seekord tuli meil jõgi juba ise ületada. Vesi oli soe ja midagi hirmsat selles polnud.

Hotelli jõudes toimus hääletus, et kes tahavad minna seda auku vaatama. Viimased 5 km taksoga on jube tee ja vaevu läbitav, et oht kinni jääda. Aga maksta tuleb taksodele sellegi poolest. Suitsetavad naabrid olid ainsad, kes loobusid ja nemad said ka raha tagasi. Ülejäänud otsustasid riskida. Sest kuna ilm on sitt, päevitada ei saa, siis midagi tarka pole siin hotellis ka teha. Käisin korra ookeanis jalutamas, ujuma ei läinud, sest minu jaoks on vesi külm ja ilm tuuline. Toanaaber Silvia muidugi käis ujumas. Tegin rannas pilte ja oligi aeg auku vaatama minna.

Sõit toimus kahe mikrobussiga. Kuna juhid oskasid ainult kohalikku khoisani keelt, siis võtsime oma bussijuhi Hendriku ka kaasa, kui tekib vajadus tõlkida. Meie bussis olid veel köied, juhuks kui kinni jääme ja kõhna poiss, kes pidi mehaanik olema. Kõhna poiss istus meie kõrvale ja jõi suurest pudelist Sprite, viisakas nagu ta oli pakkus seda mulle ja Kerstile. Me loobusime ja tänasime. Fuihh, ei tea mis seal peale Sprite veel olla võib. Alguses oli asfalttee, mis väga õudne ei tundunud, kui mitte arvestada seda, et meie juht rääkis hoogsalt Hendrikuga juttu ja samal ajal vaatas tee asemel Hendrikule silma sisse. Kersti siis ikka hüüdis neile, et vaadaku teed ka vahepeal :) Mingit jubedat õhuvärskendajat oli sinna bussi lastud ja hais muutus kogu aeg tugevamaks. Õnneks varsti tagant monteeriti aknad lahti, muidu oleksime küll lämbunud. Asfalt lõppes ruttu ja keerasime mudasele teele. Kersti uuris palju maad veel sõita on. Vastuseks saime 10km. Õudusega mõtlesime, et viimased 5 km pidi alles tee jubedaks minema. Varsti Andre helistas meile teisest bussist ja teatas, et meie bussil lohiseb midagi vastu maad. Kõhna poiss võttis porimati ja läks selili asja uurima. Teipis natuke ja teatas "no problem". Sõit jätkus veel pikalt. Kersti uuris uuesti, et palju maad veel on jäänud. Selle peale teatas juht, et 5km või siis 10km :) Ega nad vist teagi, kui pikk kilomeeter on. Lõpuks jõudsime kohale ja viimased 100 m mäest alla jalutasime, sest isegi kohalikud juhid kartsid sinna bussiga kinni jääda. Veel natuke maad käisime ja olimegi "Hole-In-The-Wall" juures. Suured lained ja väga ilus koht. Võtsin veel kivikese rannast kaasa. Tuulega pidime muusikat kuulma, mis tekib kui tuul läbi selle augu puhub, aga ma küll midagi ei suutnud eristada. Ühtlane kohin ja mühin tundus mulle.

Tagasisõit oli juba tunduvalt aeglasem, sest vahepeal hakkas jälle vihma sadama ja teed muutusid veel libedamaks. Jälle helistas Andre Hendrikule ja teatas, et meie bussi all midagi lohiseb mööda maad. Buss peeti kinni ja Sprite poiss läks jälle teipima :)) Kahtlustasime, et Ervin tahtis lihtsalt suitupeatust. Sõit jätkus ja tegime Ervini tungival soovil järgmise peatuse hipide baari juures. Mingi vanamees jälitas tikutoosiga Ervinit ja pobises vaikselt mushroom :) Eks ta teadis, kellele seda pakkuda.

Tagasi hotelli jõudes oli kell juba nii palju, et oligi aeg varsti õhtusöögile suunduda. Enne katsetasin sooja vee olemasolu ja täitsa olemas. Aga see vann on nii kahtlane, et kannatan homse õhtuni ära. Õhtusöögi saalis tekitasime korraliku segaduse sellega, et otsustasime lauad kokku lükata. Tahtsime ühiselt laua ääres olla. Kohalikud teenindajad sattusid sellest paanikasse, sest nende mõistus oli otsas. Kahvlid, noad, lusikad ja nõud tuli ka ringi tõsta ja neid oli üle ja puudu... Lahendasime selle ise ära ja vaatasime, et kõigil oleks millega ja millegi pealt süüa. Tänane õhtusöök oli tunduvalt parem kui eilne. Juurviljasupp, krevetid, liha magusa kartuliga ja kook. Enne kooki tulid meile esinema kohalikud tüdrukud. Tantsisid ja laulsid, ainult seelikud olid seljas. Kahjuks polnud mul kaamerat kaasas, sest ei tassi seda õhtusöögile niisama. Ja esinemine oli üllatus meile hotelli peremehe poolt. Peale esinemist sai raha panna kaabu sisse (andsin 10 randi) ja kõige väiksem tüdruk saadeti kaabu järgi. Pisikene oli nii ehmatanud näoga ja raha nähes hakkas nutma.
Nüüd sain naabritelt adapteri laenata, et mp3 mängija homseks bussisõiduks täis laadida ja saan rahulikult muusikat kuulata. Lahendan veel mõned sudokud ja siis magan. Toanaabri norskamine polegi nii hull, sest aken on lahti ja ookean kohiseb. Lõpuks ometi saan magada :)

20.11 Sõit Durbanisse

Täna jälle bussisõidu päev ja ligikaudu 500km teekond ees. Hommikusöök oli meil kõik koos pika laua taga. Soe vesi oli ka toas olemas, nii et sai pesta. Õhuniiskus on nii suur, et kõik riided/rätikud/linad on ikkagi niisked. Bussi juurde tassivad kohalikud tädid meie pagasi pea peal. Juba vaatamisest hakkab kael valutama. Esimene pissipeatus oli juba paari tunni möödudes ja veel paar tundi sõitu ja ongi lõuna. Seekord paluti mitte lauda istuda ja tellida aja kokkuhoiu mõttes "take away". Kuna väljas oli jube palav, ostsin jäätise ja mahla. Sõin päikese käes veel teisegi jäätise. Päikest võiks rohkem olla, ikka olen veel sama valge kui Eestis. Edasi sõitsime kanjonisse, et seal pildistada ja jalgu sirutada. Loomulikult oli meie kohale jõudes seal hull udu ja midagi eriti näha polnud. Tegin siis kohvikus pildi pildist, milline kanjon välja näeb.

Istusime kohvikus, tellisin juustukoogi jäätisega. Väga suur tükk toodi. Kohviku rõdult ei saanud mingit pilti teha, nii udune...

5 randi pidi veel maksma, et kaljunuki peal pilti teha. Olin ainus, kes istuda julges. Tahtsin tegelt veel jalad üle ääre riputada, aga siis oleksid mu reisikaaslased ära minestanud.

Jätkus sõit Durbini poole. Ervin pidevalt räägib midagi kohalikest ja kommetest jne. Ei viitsi väga kuulata, meelde midagi ei jää ja kuulan muusikat, pleieri aku on tühjaks saamas... Enne linna jõudmist Ervin hoitatab, et see pidi üks ohtlik linn olema ja et me mitte mingil juhul üksinda linna peale kolama ei läheks ja et isegi kambaga minnes on ohtlik. Soovitus oli mitte hotelli territooriumilt lahkuda. Hotellis on jälle mingi suurem segadus meie tubadega. Lõpuks saime kahe peale ühe uksekaardi. Kuna mu toanaabril oli plaan ikkagi linna minna ja minu plaan oli netis passida, siis läks ja tegi endale lisakaardi, et ei peaks üksteise kannul kõndima ja ootama. Net maksis 50 randi tund aega. Lugesin veits uudiseid, kirjutasin emale, vaatasin töömailid üle ja nii see tunnike oligi otsas. Õnneks on siin hotellis sellised stepslid, mis sobivad laadimiseks. Laen jälle kõik asjad ära, sest ei tea kuidas homses hotellis on.

21.11 Suulude küla Shakaland, st Lucia kaitseala

Hommik algas jälle selle fucking "wake up call"iga ja kell on alles 5.53. No kes krt selle tellinud on?? Telefon on ka alati loomulikult võimalikult kaugel mu voodist. Hommikusöök nagu city lodge hotellile kohane, väga rikkalik. Kõigepeale sõitsime bussiga paarsada meetrit ja läksime siis kaldapealsele jalutama. Jube lämbe ja palav, aga päikest pole kusagil.

Jalutasime siis ookeani ääres bussini, sõitsime veits linnas ringi. Peatusime raekoja ees ja üritasin pildistada niisama parki ja inimesi. Üks väga kurja näoga poiss jäi ka pildile.

Anti vaba aeg shoppamiseks kohalikul India turul. Poole tunniga jõudsin osta magneti ja maitseaineid. Igasugu maske, puulusikaid ja muud träni ma ei osta.

maskid

maitseained. Boy Spice?

Järgnes tee Suulude küla poole. See on sama, mis meie vabaõhumuuseum. Väga ilusate kõhulihastega poiss oli giidiks. Tutvustati tavasid, relvi, nõiatelk, kus oli hullult suitsu. Kõikidesse telkidesse läksid mehed enne ja istusid paremale, seejärel naised ja istusid vasakule. Mingi tädi näitas veel kuidas õlu tehakse ja seda anti maitsta ka. Tundus vastikum kui see Nepali riisiõlu, aga võib-olla kui rohkem juua, muutub see ka talutavamaks. Pealik maitses kõigepealt, siis mehed ja meie saime kõige lõpus maitsta. Pealikuga koos tegin ka pildi. Läksime vaatama suulude tantsu ja laulu. Päris huvitav oli. Lõuna oli ka hinna sees. Väga head toidud jälle, eriti magustoit. Ahjuõunad puru sees ja vaniljekaste. Mingi magus kook, nagu oleks soe kirjukoer. Pärast lõunat jätkus ekskursioon, läksime kivihunniku juurde. Maast tuli võtta kivi ja parema käega kivihunniku otsa visata. Et kui tippu pidama jääb läheb soov täide ja kui maha veereb tuleb õnnetus. Õnneks minu kivi jäi ilusti tippu pidama. Giid viis meid küla maketi juurde ja seletas kuidas suulude küla planeeritakse. Kelle maja ja mis pidi jne. Lõpuks viidi meid veel suulude filmi vaatama.

soovide kivihunnik

Algas sõit St. Lucia Wetland Park kaitseala poole, mis on maailmatähtsusega märgala ning ühtlasi kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Aafrika suurim suudmeala, kus leidub suhteliselt väiksel maaalal viis erinevat ökosüsteemi. Meie hotell asub St Lucia järve piirkonnas. Hoiatati jõehobude eest, kes pidid pimeda saabudes tänavatel ringi luusima ja isegi ründama. Eelmine aasta oli meie hotelli aias mitu jõehobu öösel jalutanud. Linnakeses (pigem küla) on vist ainult üks tänav ja läksime siis jalutama. Turult ostsin pisikesi ananasse 50 senti tk. Poest Sprite, mis on väidetavalt sugar free, banana shake ja guava mahla. Suveniiripoest leidsin ilusa magneti. Ega siin rohkem eriti täna teha ei viitsi, väljas pime ka ja jõehobud liikvel. Toas on õnneks telekas, aga valed pistikupesad (stepsel ei pidanud mitte mingi sõna olema), nii et laadida ei saa. Jätan teleka ööseks mängima, sest toakaaslase norskamine on talumatu.

22.11 St Lucia ja Hluhluwe rahvuspark

Ärkasin juba kuue paiku. Toanaaber oli kelleltki adapteri laenanud ja laadisin igaks juhuks kaamera aku täis. Hommikusöök oli kehvem kui ma juba harjunud olen, aga vähemalt oli värskelt röstitud müslit ja arbuusi. Kogunesime hotelli ees, et koos jalutada jõe äärde vee-safarile. Laevuke ootas juba meid sadamas ja läksin kohe teisele korrusele. Ilm oli loomulikult pilves ja tuuline. Kohe alguses nägime jõehobusid piilumas kõrkjates, varsti ujus terve kari meil ees (12-15tk). Ervinil oli linnuraamat kaasas, näitas meile linde ja otsis raamatust õigeid nimesid. Linnud mind eriti ei huvitanud. Kaldal olid krokodillid ja veel hunnik jõehobusid.

Vahepeal käisin supermarketis pizzat ja õuna ostmas. Vaevalt jõudsin süüa ja juba olidki meie 4x4 maastikusõidukid hotelli ees. Läksin sinna, mis ei olnud eestikeelne, ehk Andrega. Sõit rahvusparki kestis 45 minutit, lahtine jeep ja nii tuuline. Õnneks olid meil tekid.

Hluhluwe pargis nägime: antiloope, ninasarvikuid, kaelkirjakuid, sebrasid, pühvleid, lõvisid. Elevanti meie jeep ei näinud. Aga Ervini jeep, mis läks vahepeal katki ja oli tund aega kauem pargis, nemad olid elevanti ka näinud. Ehk Krügeri pargis õnnestub ka elevante näha. Tagasisõit oli veel külmem. Leidsime istmete alt vihmakeebid, mille jalgadele panime ja mässisime ennast teki sisse. Niimoodi oli natuke soojem.

Käisin enne baari minekut veel turult läbi ja ostsin ananasse ja papaiat. Papaia eriti hea ei olnud, aga ananassid olid nii magusad. Supermarketist ostsin kohalikku shokolaadi. Läksime üheksakesi kohalikku baari, kus lubati live muusikat. Lükkasime jälle lauad kokku ja jäime muusikat ootama. Kahjuks oli esinejaks süntesaatoriga valge onu, kes laulis üldtuntud laule. Ootasime tegelikult kohalikku muusikat, aga mis seal siis ikka, kõlbas ka see onu. Tellisin endale 12 kuningkrevetti ja kamba peale võtsime veini ka. Õnneks punast :) Hull kuhi oli mul krevette, aga jõudsin ära süüa. Tagasi hotelli jõudes, vaatasin igaks juhuks rõdult hoovi ka, sest eelmine öö olid Leena ja Vova jõejobu lonkimas näinud. Täna on hoov tühi. Vaatasin veel reisikava ja homme terve päev bussisõitu. Peaks üritama magada, sest homme jälle vara vaja ärgata.

23.11 St Luciast Svaasimaale

Äratus nagu alati "wake up call" 5.53. Mobla oleks äratanud 5.57. Hommikusöök oli tavaline, aga selles Elephant hotellis pole saiakesi ja võiveiva peale pole ka midagi panna. Ervin soovitas kõigil enne Krügeri parki jõudmist malaariatablettide võtmist alustada, sest seal pidi oht suurem olema. Mina võtan juba reisi algusest ja iga päev, õnneks kõrvalnähte pole olnud. Asju pakkides märkasin hoovis mingit elukat, läksin rõdule vaatama, arvasin et kass. Tegelt oli tumedat värvi vöödiline suslikust suurem elukas. Ei teagi kes. Igatahes algas meie sõit Svaasimaa kuningriigi poole. Õnneks kehtivad seal ka LAVi randid. Piiriületus oli nagu ikka, kõigepealt migratsioonikaardid täita ja Ervin palus jälgida, et kõik saaksime passi ikka 2 templit. LAVist välja ja Svaasimaale sisse. Eelmine aasta olid osad saanud ainult ühe templi ja mingi jama oli olnud. Meil läks kõik sujuvalt ja passid tembeldati õigesti. Esimene kohvi/tualeti/suveniiri peatus oli kohvikus, kus olid ka näidiseks Svaasimaa tüüpiline onn. Väga madalad uksed, aga sisse roomates oli juba ruumi palju.

Edasi oli sõit läbi tüüpiliste Svaasimaa külade. Väga vaene riik, mida LAV toetab. Majad on ehitatud saviplönnidest. Rahvas ise on rõõmsad ja kogu aeg tee ääres lehvitasid. Lõuna peatus toimus svaasi küünalde valmistamise käsitöökojas. Kohtusime meistriga, kes siis meie nähes voolis käsitsi ninasarviku küünla.

Sain sealt ostetud enamuse suveniire. Svaasimaa küünlaid, magnetid ja seebid. Leidsime sealt ka poe, kust sai osta Swazi Secreti Marula õli. Ostsin kohe 2 õli ja kehakreemi. Väljast veel laudlina ka. Rohkem ei plaani midagi osta. Zimbabwest veel magnetid ja kõik. Lõunaks sõin shokolaadi-tsilli koogi jäätisega. Hirm hea. Järgnes sõit kohalikult turule, sealt ma ei ostnud midagi, sest kõikjal on sama träni ja ei viitsi tassida. 10 minutit veel bussisõitu ja jõudsime oma ööbimispaika. Svaasimaa kunginga villad, mis ehitati konverentsi jaoks ja nüüd on kasutusel hotellina. Väike kompleks villasid, ümber kõrge kivimüür ja väravates automaatidega valvurid. Saime villa nr 3 koos ühe imeliku abielupaariga. Minu arvates see mees töötas veel jotis ja siis ta oli juba kummaline. Mehe nime ei tea, aga naise nimi on Sirje. Nemad olid siis alumisel korrusel ja terve teine korrus oli meie päralt.

Wifi pidi ka olema, aga kuna mul läpakat kaasas pole, siis ei ole sellest midagi kasu. Uurisin ka kohaliku arvuti kasutamise võimalust. See pidi tasuline olema, aga millegipärast ei töötanud. Moblal levi pole. Nii, et ei miskit. Õhtusöök on hinna sees ja väga hea, eriti jälle kook vaniljekastmega. Pärast uurisime veinikeldrit ja mehed ostsid sealt veine. Siis avastasid, et ei viitsi tassida ja võiks ära juua :) Istusime basseini äärde baari ja jõime veini, kahjuks seekord valget, aga asi seegi. Jutustasime mitu tundi, sest keegi ei viitsinud pool üheksa magama minna. Leppisime Pillega kokku, et hommikul läheme jooksma. Jalad on istumisest kanged ja tahaks ennast juba liigutada. Panen endale 5.27 kella helisema, eks hommikul vaatan, kes tõesti viitsin minna. Igatahes saime veel teada, et Andre on meie "Wake up call"i tellija.

24.11 Svaasimaalt Krügeri rahvusparki

5.27 ärkasingi, et jooksma minna. Alguses tiirutasin niisama villade vahel, aga seal mingit erilist tiiru teha ei saanud. Pille õhtul näitas ka, kus villas nemad elavad, aga muidugi pole nüüd mul sellest vähimat aimu, isegi nr ei mäleta. Õnneks varsti jooksis Pille mulle vastu ja otsustasime hotelliterritooriumilt välja minna. Koos ikkagi julgem. Seletasime väravas valvuritele, et läheme pooleks tunniks jooksma. Tänavatel juba inimesed liiguvad, eks tööle vist. Vaatavad meid küll väga üllatunult, aga ei midagi hirmsat. Isegi üks valge mees jooksis meile vastu ja tervitas. Tagasijõudes ruttu pesema ja sööma. Puuviljade valik oli hea ja müslit sõin ka. Asjad pakitud ja buss juba ootas. Meie villa ees olid 3 turvat, küsisin neilt siis luba pildistamiseks, õnneks olid rõõmsalt nõus.

turvad

Svaasimaa viimane peatus toimus klaasimeistrite juures. Nägime töökoda ja klaasi puhumist. Poest oleks isegi ostnud lõvi kuju, aga need oli kõik lamba näoga ja kuidagi eriti koledad.

klaasipuhumine

Märkasin seal ka shokolaadipoodi ja tormasin sinna, aga täielik pettumus, mitte midagi huvitavat polnud. Ühest teisest poest leidsin Swazi Secretsi marula õlist huulepalsami. Vihma loomulikult jälle sajab ja udune, nii et midagi eriti näha pole. Piiriületus ka kiirelt ei lähe. Millegipärast peame jälle migratsioonikaarte täitma ja LAVi uuesti sisenedes pandi tempel mitte viisa lehele vaid suvaliselt Sri Lanka templite kõrvale. Ah ega see nii oluline pole. Telefonil on jälle levi ja Katrinilt kohe mitu sama sisuga sõnumit. Lõunapeatus toimus suures kaubanduskeskuses, kus söögikohtades pakutakse ainult pizzat ja burgereid. Uurime Andrelt, et kas suppi ka kusagil pakutakse. Andre pööritab silmi ja teatab, et seal küll seda ei pakuta. Läheme hoopis Spar supermarketisse. Mingit isu pole ja eilsest ikka veel kõht täis. Ostan shokolaadi, banaani ja mahla. Hommikusöögilt olin veel õuna ja virsikuid kotti toppinud. Alkoholipoest ostan Marula likööri, mida pidi Eestis ka müügil olema. Tegelikult tahtsin rummi osta, aga see kõik imporditud. Jõuame Krügeri parki ja tegime paaritunnise tiiru oma bussiga. Vihma jälle sajab ja bussiaknast eriti pildistada mulle ei meeldi. Kohe nägime elevanti ja veel sebrad, impalad, kaelkirjakud, jõehobu, krokodilli, tüügassiga, gnuu, kudu jne. Olin nii väsinud, et osa ajast magasin bussis. Eks seal õigel safaril jõuan vaadata ja pildistada. Kohe pargi aia taga ongi meie hotell. Protea ketti kuuluv, aga viletsam kui eelmine. Pistikupesad on ka jälle valed, õnneks laadisin eelmises hotellis kõik akud täis. Internet pidi ka tasuta olema, aga ainult üks arvuti ja siin üle 300 toa.

Osa aknast on ainult võrk ja kõik on kuulda, mis väljas toimub. Imelikud hääled on juba praegu ja ma loodan, et need on linnud, kes seda häält teevad. Sitikad ka siristavad... öösel läheb kindlasti hullemaks. Õhtusöök on jälle hinna sees. Tänaseks eksootiliseks roaks on krokodilliliha. Sõin lausa kaks tükki ja kanaliha moodi, ainult natuke vintskem. Väga rikkalik valik, proovin kõike natuke maitsta. Lambaliha, kala, merekarpe, juustu, jäätist, torte ja seda head sooja kooki vaniljekastmega. Õgin ennast kurguni täis. Leidsin selle public computeri ka üles. Lugesin delfist uudiseid, ema oli kirjutanud, üritasin fb-sse logida, aga loomulikult tekkis fb-l kahtlus, et ma sellisest kohast tahan sisse logida. Pidin jälle security checki läbima ja oma sõprade pilte tuvastama. Õnneks läbisin edukalt checki ja Katrin oli ka online. Sain uudiseid teada ja jutustada oma muljeid. Järgmise nädala trennid bronnisin ka ära. Ega netis väga kaua olla ei saanud, sest vaikselt tekkis juba järjekord seljataha. Uurisin veel Andrelt, kuidas afrikaani keeles siil on (Katrin palus uurida) ja kirjutasin Katrini fb seinale. Veel palus Katrin uurida, et kas vesi voolab kraanikausis teistpidi alla. Läksin uurima ja tuli välja, et voolabki teistpidi. Nüüd käisin veel vannis ja jõin teed. Hommikul juba 5.15 on start. Ervini andmeil ei tohiks vihma sadada, aga on pilves. Soojad riided palus kaasa võtta. Loodan, et ikka natukenegi päike paistab. Eks näis.

25.11 Krügeri rahvuspark

Varajane äratus ja loomulikult veel ka "wake up call". 5.15 kogunesime, pakuti kohvi ja küpsiseid. Kaasa anti hommikusöögi pakk. 5.30 startisime. Väike segadus oli autodega, nii et lõpuks tulid meie autosse Enn ja Sirje. Ervin tutvustas alguses autojuhte ja teatas, et meie juhiks on Paul. Pärast "Paul" tutvustas ennast ja väitis, et on Elvis :) Nägime kõiki "Big Five" loomi, isegi leopard oli kivi otsas ja puu taga. Mingi pildi tegin ja kui seda väga zoomida, on tõesti leopardi selg näha. Hüääni, kes talle taga ajas nägime, aga pilt tuli udune ja teravus on puudel. Haigutav isalõvi oli ka nii lähedal. Impalad, elevandid, sebrad, pühvlid jne.

leopard on seal kivi otsas, põõsa taga

vaade aknast

Hommikusöögi sõime kohe juba jeepis ära. Pärast tehti veel peatus piknikuplatsil ja meie auto seltskond olime ainsad näljased, kellel oli juba söödud. Vahtisime niisama ringi ja sirutasime jalgu. Õnneks on täna soojem ja isegi päikest natuke. Lõunapaus toimus järgmisel piknikuplatsil. Pakuti salatit, küpsetatud banaane, lihalõike ja magustoiduks kook vaniljekastmega. Leena loovutas enda tüki ka mulle. Enne pargist lahkumist oli loomulikult suveniiripoe külastus. Ostsin kaks magnetit, emale pajakinda/lapid. Hotelli jõudes märkasin, et arvuti oli vaba ja hõivasin selle. Uurisin Katrinilt sõnumite kohta. Millegipärast sain jälle 8 sama sisulist sõnumit, mis kõik lõppesid poole pealt ära. Sain nüüd ka sõnumi lõpu teada :) Meie bussijuht Hendrik tuli rääkima ja uuris, kuhu lähen ja millega üldse tegelen. Tema arvas, et olen õpilane ja 18-20 aastane. Nii üllatunud ka, kui teada sai, et 31 ja töötan. Ootan õhtusööki, kuigi eelmisest söömingust endiselt kõht täis. Akna taga jalutavad kitsed ja ahvid jõlguvad kõikjal.

Õhtusöök oli jälle suurepärane, kõht oli nii täis ja midagi eriti ei tahtnud. Tänane eksootiline roog on kuduvorst. Kuna ma eriline vorstisõber ei ole, siis seda ei võtnud. Väga isuäratavad suured valged kalmaaritükid olid saadaval ja kõik tõstsid endale neid taldrikule. Otsustasin proovida ja loomulikult oli see viga. Midagi nii hirmsat pole selle reisi jooksul veel söönud. Vastik-vastik-vastik. Jätsin kõik järgi ja juba suus oleva tüki neelasin ohtra veega tervelt alla. Jube. Sõin hoopis natuke jäätist ja kooki. Jälle oli aeg magama minna, sest varajane äratus ees. Läbi aknavõrgu on kuulda imelikke hääli: linnud, loomad, sitikad-putukad, aga mu toanaabri norskamine on kordades hullem.

26.11 Mpumalanga Provints ja Panorama Route, Cullinani teemandid

Varajane äratus ja loomulikult "wake up call". Õnneks see telefon pole minu voodi lähedal ja toanaaber vastas ise sellele, aga ärkama pidin ikka. Kohv ja minek. Hommikusöögipakk anti jälle kaasa. Kuna 5 meie seltskonnast meiega Zimbabwesse ei tule ja lendavad Johannesburgist täna Frankfurti poole, teeme jootraha korjanduse giidile ja bussijuhile. soovitavalt 15 randi päev. Andrele 210 ja Hendrikule 120. Sõitsime mööda Panorama Route'i, mis on oma nime saanud just märkimisväärselt kaunite vaadete poolest Klein Drakensbergi kaljudele. Siin asub ka maailma suuruselt kolmas kanjon - Blyde River Canyon. Jälle olid udu ja pilved kohal.

Alla poole sõites kadusid pilved ja Bourkes luck potholes'i jõudes oli ilm selge.

Kava järgi oli järgmiseks peatuseks Jumala aken (Gods window), kus avaneb vaade 900m kõrguselt lopsakatele põlismetsadele. Kuna ilm läks aina pilvisemaks, pakkus Andre välja kose vaatamist. Valisime kose. Andsime seal ka Andrele ümbriku jootrahaga ja pakuti veini:)

Andre

Edasi jätkus tee lõunapausile. Poest ostsin lehttaignas juustuburgeri ja jäätise. Pärast lõunat tegime peatuse bensiinijaamas, kus takso juba ootas ja 5 meie grupist suundusid lennujaama. Meie aga läksime tutvuma Cullinani teemandikaevandusega. Kõigepealt vaatasime videot, siis anti hirm rasked sinised kiivrid kõigile ja läksime kaevanduse territooriumile. Muuseumis giid rääkis ajalugu, ega ma kuulata eriti viitsinud. Kiiver on ka nii raske ja kael väsinud. Väljas näidati kohta, kus leiti siiani maailma suurim 3106-karaatine teemant. See lõigati üheksaks suuremaks ja umbes sajaks väiksemaks kivikeseks. Kaks suuremat 530-karaatine Aafrika Täht on Elisabeth II valitsuskepil ja 317-karaatine Cullinan II Elisabeth II kroonil. Ekskursiooni lõppes poes. Seal pakuti shampust ja õuna. Meie grupist üks mees ostis oma naisele kõrvarõngad hinnaga 3680 dollarit. Poe ale oli 20% ja lennujaamas peaksid veel 14% käibemaksu tagasi saama. Järgnes veel teise teemantipoe külastusega, aga sealt ei ostnud keegi midagi. 

Johannesburgi jõudes teeme peatuse linnas ja käime Nelson Mandela väljakul, aga seal ma pilti ei tee, sest kaamera unustasin bussi ja pealegi on väljas kottpime. Protea hotellis jälle ja õnneks on õiged pistikud. Õun oli ka laua peale jäetud. All korrusel pidi net tasuta olema, aga kõik arvutid on hõivatud ja ei viitsi oodata. Käin vannis, joon teed, vahin veits telekat ja magama.

27.11 Lend Johannesburg-Victoria Falls, õhtune kruiis Zambesi jõel

Tavaline hommikusöök. Sõin ainult puuvilju seekord. Papaia on ikka nii hea. Pakkisime asjad ja oligi aeg lennujaama sõita. Hotelli ees andsime Hendrikule jootraha ümbriku, sest tema meiega Zimbabwesse ei tule. Ervin pakkus veel Eestist kaasa võetud piparkooke, sest esimene advent pidi olema. Ajaarvamine juba nii sassis, et polnud sellest aimugi.

Lennujaamas öeldi, et igaks juhuks peaks meil olema ette näidata ka väljaprinditud e-piletid. Olin need loomulikult kohvrisse pakkinud. Enne check-in'i tuulasin kohvri läbi ja leidsin piletid. Panin need turvaliselt käsipagasisse. Suure sagimisega olin nüüd kohvriluku ära kaotanud. Mitte kusagil pole, käsipagasis, taskus, põrandal, kohvritaskutes... oehh, küll ma võin ikka üks hunnik õnnetust olla. Leidsin mingi juhtme/klambri taolise asja ja kruttisin selle sinna asemele, et lukud päris laiali ei vajuks. Brittish Airwaysiga lendasime ja lennuk oli tunduvalt mugavam kui Lufthansa omad. Sain vahekäigu juurde koha ja sain jalgu sirutada. Isegi lõunat pakuti: lasanje, makaronisalat ja marmelaad shokolaadis. Passikontroll läks kiiresti, sest juba lennukis täitsime migratsioonikaardid ära. Kohvrid olid lihtsalt visatud hunnikusse, mingit konveierlinti pole. Ise siis kaevasime kohvrihunniku otsas, et enda oma leida. Välisukse juures juba poisid tantsisid ja laulsid, nagu meie reisile kombeks hakkas kohe padukat sadama. Veel oli väike segadus meie bussiga, sest Ervin ei suutnud seda leida. Bussijuht oli Germalo asemel sildile mingi oma koodi kirjutanud ja me jalutasime bussijuhist mitu korda mööda. Läbi vihma, mis oli õnneks soe, jõudsimegi bussi. Pisike buss, aga ilusti mahtusime ära. Sain veel endale 1-se koha. Bussijuht ja giid on ühes isikus. Nime ma muidugi ei mäleta enam. Sõitsime hotelli ja seal lausa kohver tiriti käest. Tubade asukohta ei öeldud ja pidime järgnema poisile, kes meie kohvreid vedas. Toas toimus põhjalik instruktsioon teemadel, kuidas kasutada telekapulti, kus on tee ja kohv, stepslite asukohad jne. Rõduuksed paluti kinni hoida, sest paavianid on liikvel. Toanaaber andis jootraha.

Läksin hotelliga tutvuma ja niisama pildistama. Aga vihma ikka kallas, nii et pilte teen homme. Arvasin, et raha oleks vaja ka vahetada, õnneks pidi kõikjal LAVi randid kehtima. Õues on meil suur bassein, vihma ka enam ei sadanud. Sain lõpuks ometi ujuda. Vesi oli ka soe.

Oligi aeg minna päikeseloojangu kruiisile Zambezi jõele. Enne paati tantsisid ja laulsid meile juba tuttavad poisid lennujaamast. Paat ise oli õnneks katusega, sest vihma hakkas jälle sadama. Näksid ja joogid olid hinna sees. Jõin rummi ja veini ja vist veel midagi :) Päikeseloojangust polnud haisugi, sest vihma kallas aina rohkem. Aga nägime elevante, jõehobusid ja krokot. Suur kari vante tulid just jooma, väidetavalt 42tk.

Tagasi jõudes poisid jälle tantsisid, andsin paar randi neile. Hotelli jõudes oli juba väljas kottpime, kuigi kell polnud veel seitsegi. Läksime linna jalutama, nii pime on kõikjal, tänavavalgustust eriti pole. Üldse ei näe kuhu astud. Inimesi ka ei liigu. Õnneks oleme kaheksakesi, aga ikkagi kuidagi kõhe tunne. Istusime lõpuks söögikohta "African Mama", kus juba meile vägagi tuttavad poisid tantsisid. Teised tellisid veini ja õlut. Ma ei tahtnud midagi. Hotelli jõudes ja meie hotelli restoranist möödudes nägime jälle neid tantsupoisse... Kahtlane, kas nad tõesti jõudsid juba siia tantsima või on neid veel. Kõik on sarnase välimusega ja riietusega, laulud-tantsud tunduvad ka samad.

Vaatasime korra veel hotelli kasiinosse, aga seal ka täielik tühjus. Läksime tubadesse ja vahepeal oli kuidagi meie konditsioneer tööle hakanud. Jube külm tundub, krutin seda nuppu plussi suunas, aga ikka nii külm. Hullu mürinaga töötab ka, aga loodetavasti summutab norskamise. Laes olevat tiivikut ka ei oska kuidagi tiirlema panna. Kõik lülitid katsetasin läbi. No las siis see konditsioneer müriseb, sest muidu on veel umbsem/palavam. Igatsen juba vaikust, et saaks ometi magada. Homme juba ongi reisi viimane päev, edasi jäänud ainult kojusõit.

28.11 Victoria Falls

Hommikusöök Zimbabwe Kingstom hotellis, tavaline nagu alati. Ainult õunu ja pirne ei saanud kaasa võtta, sest neid lihtsalt polnudki. Muidu restoran vabas õhus ja toit maitsev.

Algas sõit Victoria kose poole, ainult 2-3 minutit ja olimegi kohal. Terve tee on täis tüügassigu, neid on kohe igal pool. Ekskursiooni viis läbi meie giid/bussijuht, kes rääkis avastamisest, vaatasime Livingstoni kuju, stende ajaloost ja lõpuks ka koske ennast. Vaate/pildistamise kohti oli palju. Kose enda laius pidi olema 1708m ja veelangus 108m. Pidin isegi vihmakeebi välja võtma, et kaamerat vee eest kaitsta. Vaated olid fantastilised ja kohati veekohin kõrvulukustav. Ühe kohustusliku pildi kose taustal ikka tegin. Lõpus jõudsime sillani, kus oleks saanud benjihüppe teha. Ervin uuris hinda ja 120$, loobusin sest ikka kirves hind... poole kallim ja poole madalamalt toimuks hüpe. (Pärast uudistest kuulsin, et uue aasta puhul oli seal austraalia tüdruk hüpanud ja köis läks katki, õnneks surma ei saanud).

Sellega sai läbi ka meie ekskursioon, väike suveniiripoe külastus ja kohalikule turule veeti meid ka. Siin on palju pealetükkivamad müüjad kui mujal. Tahavad oma träni riiete vastu vahetada. Toanaaber vahetaski oma särgi kausi vastu. Läksime veel ühte vana puud vaatama, mille vanus pidi olema 1000-1500 aastat.

Hotelli tagasi jõudes läksid teised linna kolama, ma otsustasin ujuda ja päevitada. Varsti olid loomulikult pilved kohal ja päevitamisest ei tulnud midagi enam välja. Toa poole minnes nägin Ervinit. Vahtis seal niisama, uurisin siis, et mis ta seal kükitab. Ütles, et ei julge koridori minna, et suur isane paavian kõnnib seal ringi. Jäin siis temaga sinna koos ootama, sest see paavian oli just meie toa ukse taga. Õnneks varsti paavian lahkus ja sain tuppa pesema/riideid vahetama minna. Kuna südapäev siis otsustasin üksi linna kolama minna. Kohe väravas haakus mulle külge poiss, kes pakkus puulusikaid, kausse, kujusid, tahtis abielluda ja oli muidu ka väga tüütu. Õnneks märkasin varsti meie seltskonda ja liitusin nendega. Neid ümbritses veel rohkem äritsejaid. Sirje lõpuks mingid puust asjandused ostis ikka. Jalutasime viisakamasse piirkonda shoppama. Leidsin sealt Zimbabwe magnetid, maksin dollarites ja tagasi sain randides. Hotelli tagasi jõudes läksime Mareti ja Arviga hotelli kasiino juures asuvasse restorani pizzat sööma ja veini jooma. Jube suur pizza , aga kuna aega oli siis suure hädaga jõudsin selle kõik alla kugistada. Pärast käisin veel ujumas. Oligi aeg jälle minna üle tee 5-tärni hotelli kella viie teele. Kuna ma eriti tee sõber ei ole, siis võtsin endale David Livingstone nimelise rummikokteili. Hotellist oli näha Victoria koske ja udu pilve selle kohal. Tüügassead siblisid kõikjal ringi.

Tagasi hotelli jõudes leppisime kokku, et saame basseini juures kokku ja kõik kellel on vaja midagi ära juua-süüa (eestist kaasa võetud või kohapealt ostetud, aga ei taha koju vedada) toovad selle lauale ja kõik võtavad toast tühja klaasi kaasa. Mina muidugi läksin klaasiga, sest ülejääke polnud. Aga laud oli meil rikkalik: veini, shampust, brändit, viina, konjakit, leiba, vorsti, küpsiseid. Tore koosviibimine reisi viimasel õhtul. Homme algab kojusõit. Tagasi tuppa jõudes avastasin lüliti (koridori kapi sees), mis pani laes oleva tiiviku tööle. Saab selle konditsioneeri välja lülitada ja ei ole nii külm. Muidugi see tiivik töötab vaikselt ja jätan teleka mängima, et toanaabri norskamist natukenegi summutada. Voodi on ka hirm kõva :(

29.11  Lend Victoria Falls-Johannesburg ja Johannesburg-Frankfurt

Hommikul ärgates märkan, et mu jalad on hirmsate sitikate poolt ära söödud, täpselt kuni põlvedeni. Eks seal basseini ääres kindlasti olid mingi putukad. Vähemalt 100 punast sügelevat täpikest. Aga ei lase sellest eriti häirida. Kohe peale hommikusööki lähen päevitama ja ujuma. Kella 10st pidi meil check-out olema ja kell 11.30 bussile. Õnneks Kersti rääkis, et saaksime tubades olla 10.30ni ja pärast sebis mingi ruumi, kuhu saame pagasi viia. Pakkisin asjad ilusti ära ja avastasin, et olen oma kollase särgi ära kaotanud (üks sokk on ka vist kadunud). Vannitoas nägin skorpioni taolist elukat. Sibas seal ringi, viskasin talle rätiku peale ja hüppasin plätudega tema peal. Kuna see oli hotelli rätik, siis sinna maha see minust jäigi. Pagasi viisime hoiuruumi ja ise basseini äärde baari viimast tunnikest veetma. Jõin tequila sunrise'i ja sõin arbuusi. Buss tuli ilusti õigel ajal, tegime jälle korjandust bussijuhile 30 randi andsin. Lennujaam on hull urgas. Jälgisin veel järjekorras, et ma oma toanaabri lähedusse ei satuks, siis on väiksem võimalus, et me lennukis kõrvuti istuksime. Kohver oli mul kuidagi 2 kg kergemaks läinud, särk ja sokk vaevalt nii palju kaaluvad. Check-in'i poiss uuris, kuhu me edasi lendame ja kas olen selle grupi juht. Kersti kuulis ja tormas kohale, et kas on probleem, aga tegelikult poiss tahtis vist lihtsalt suhelda. Lennujaamas oli kaks pooltühja poodi ja nii igav oodata. Sealt ainult 2x päevas lennud ongi. Seekord Brittish Airways'i lend oli kehvem. Ainult võileiva saime ja salvrätte ei antud. Isegi peale seda kui stjuardess mulle Ennu topsis oleva jää sülle kallas. Kuidagi väga kurja ja väsinud olemisega stjuardess oli. Johannesburgis väga palju passima ei pidanud. 1,5 tundi jäi shoppamiseks ja otsustasin kõik oma allesjäänud randid ära kulutada. Ei hakka neid Eestis tagasi vahetama. Ostsin: kommikarbid, emale arvutikoti, krokodilli pasteete. Lõpuks jäi 3 randi järgi, jätan need mälestuseks. Seekordne Lufthansa lennuk oli kahekordne, igaühel oma telekas ja jalgadele ruumi ka. Nii vaikselt tõusis lendu, et ma ei saanud arugi. Sellest hoolimata ei maganud, sest istmed olid kõvad, putuka hammustused sügelesid, tekk oli särtsu täis nii, et pimedas liigutades oli sädemeid näha.  

30.11 Lend Tallinn-Frankfurt

Hommikusöök on mingi 4 paiku. Ikka munapuder nagu tavaliselt.  Tiirutasime lennujaama kohal, sest liiklus oli tihe ja maandusime natuke plaanitust hiljem. Lennujaamas me oma pagasit ootama ei pea, selle peaks alles Tallinnas  kätte saama. Kõik kreemid ja õlid mul seal, mida saaksin oma sügelevatele jalgadele määrida. Mõtlesime kohe check-in'i ära teha, siis hea shoppama minna ja mugavamad toolid ka, kus istuda/magada. Enne käsipagasi kontrolli avastasin, et olen nüüd oma boarding passi kuhugi ära kaotanud. Tuulasin kõik kohad läbi ja muidugi ei miskit. oehh lausa... vaatasin siis rahakotti ja seal loomulikult boarding pass. Käsipagas valgustati mitu korda läbi ja uuriti, mis mul seal kotis ikkagi on. Ütlesin, et krokodillipasteedid :) Aga kõik saime ilusti läbi. 8 tundi on veel aega lennuni. Õnneks on siin kakao ja kohvi tasuta. Vahepeal magasin pinkide peal. Lõpuks jõudis ka meie lennuk ette ja kohe kuidagi eriti kodune tunne. Minu kõrval istusid Maret ja Arvi. Lend läks kiirelt, jõime veini. Vahetasime kõik oma maili-aadresse, et pilte vahetada jne. Ja aknast juba paistis Tallinn. Minu kohver saabus kõige esimesena ja olingi lõpuks ometi kodus. Ema oli lennujaamas roosidega vastas:)

Super reis oli. Nägin pingviine ja kõiki muid elukaid. Järgmisena tahaks ikkagi seljakotireisile minna. Loodetavasti Kamtsatkale!