Mehhiko 2015

Lõpuks ometi ka siis mitte AASIA reis :). 

Sandberg reisid (Nepalis käisin ka sama firma kaudu ja jäin väga rahule).
Toimumisaeg: 14.01.2015 - 31.01.2015.

Reisi ajakava:
1.päev K 14.01. – Lendame Tallinnast Mexico Citysse
2.päev N 15.01. – Linnaekskursioon, Teotihuacani püramiidikompleks
3.päev R 16.01. – Sõidame Pueblo linna, tutvume linnaga
4.päev L 17.01. – Sõit Oaxacasse, tutvume linnaga
5.päev P 18.01. – Monte Albani külastus
6.päev E 19.01. – Oaxaca turg ja kohalik elu
7.päev T 20.01. – Retk Sierra Norte mägismaal
8.päev K 21.01. – Retk jätkub
9.päev N 22.01. – Sõit Zippolite randa, Mazunte merekilpkonnad
10.päev R 23.01. – La Ventanilla laguuni külastus
11.päev L 24.01. – San Cristobal de Las Casase linn
12.päev P 25.01. – Indiaanikülade San Juan Chamula ja Zinacantan
13.päev E 26.01. – Džungliekspeditsioon
14.päev T 27.01. – Ekspeditsioon jätkub
15.päev K 28.01. – Yaxchilani arheoloogiakompleks
16.päev N 29.01. – Bonampaki arheoloogiakompleks Palenques
17.päev R 30.01. – Sõit Pueblast Mexico City lennujaama, kojulend
18.päev L 31.01. – Saabume Tallinna lennujaama. Reisi lõpp

14.01

Hommikul 4:00 saame lennujaamas kokku. Kui veab, saan kohvri Mexico City's kätte. Esimene lend on Frankfurti ja loomulikult õnnestub mul saada keskmine koht. Kuna Epp jõuab hiljem, loobub oma aknapoolsest kohast ja saan seal ise laiutada. Ega ta vist ei märganud, et sellel vahekäigu poolsel istmel istub väga suur onu ja istudes hõivab ka poole keskmisest istmest. Onu on veel mingi preester ka vist (riietuse järgi otsustades), ja loeb põhjalikult kogu ohutusjuhendi läbi. Õnneks kestab lend vaid mõned tunnid. Mina oma iidse passiga pean inimpiirivalvuri kontrolli läbima. Nüüd järgmise lennuni on aega 6,5h. Lufthansa kahekordne lennuk ja minul on aknapoolses reas loomulikult jälle keskmine koht. 12,5 h lennuaega. Ühel pool istub armeenlanna ja teisel pool suusamütsiga juudipoiss. Süüa ja juua saab hästi, juudipoiss on endale eelnevalt tellinud kosher meal'i. Aga punast veini joob mitu topsi (nii nagu minagi). Paar korda sain magada ka, aga siis hakati migratsioonikaarte jagama. Teistelt ikka küsitakse, et kas nad on mehhikost, minule antakse naeratades ja ilma küsimata migratsioonikaart. Avastasin käetoe alt veel USB pesa, nii et laen mobla täis. Rääkisin vahepeal oma naabriga, kelleks on armeenlanna Liana, õpib juristiks ja tagasiminnes on tal eksam. Hetkel töötab lennujaama turvateenistuses. Armeenia tähestikus pidi olema lausa 39 tähte. Palusin tal oma nime kirjutada. Juudipoiss (väga kena välimusega) jääb ka magama, aga kuidagi nii, et jalad on minu põlvedel ja pea minu õlal. Ei hakanud teda äratama ka, siis jäin jälle ise magama nii, et ärgates oli minu pea tema õla peal. No igatahes saime selle 12 tunni jooksul väga lähedasteks :) Mehhikosse maandudes on siin juba õhtu ja väljas 18 kraadi. Enne pagasikontrolli vajutad nupule (nagu loterii), roheline - pääsed läbi kogu pagasiga; punane - kohver ja käsipagas valgustatakse. Minul üldiselt õnnemängudes veab ja roheline tuli süttis. Tempel passis, kohver käes, läksime raha vahetama. Meile on vastu tulnud sakslanna Marie (elab siin juba aastaid) ja kohalik neiu Leslie. Nemad on meie giidideks kogu reisi vältel. Buss on meil vastas ja kogu seltskond mahub ilusti sinna. Kui ma veel maininud pole.... meie seltskond on 8 turisti + giid Triin. Hotell on väga korralik ja isegi Wifi olemas. Homme juba püramiide ja mingeid aedu vaatama.

minu nimi armeenia tähtedega

15.01

Hommikusöök oli kell 8:00. Valida sai kolme omleti vahel: singi; juustu ja suvikõrvitsa õitega. Valisin viimase. Küsiti veel, et kas tahame kõrvale ube, ikka tahtsime. Kohvi on siin kahjuks väga lahja, peaaegu nagu tee. Õnneks tassisin oma kohvi kaasa ja kohe ärgates tegin õige kohvi. Suur kuhi saiu toodi ka, nii magusaid kui tavalisi, värsked ja väga maitsvad. Kuna olin juba kohvi joonud võtsin kakao ja segumahla. Varsti saabusid ka omletid. Taldrikul oli veel tortillast korvike, mille sees oli mingi tumepruun kreem ja peale raputatud valge puru. Arvasime, et see on magustoit ja pidasime seda ekslikult shokolaadikreemiks, millele siis on suhkutükid peale raputatud. Tegelikult oli see hoopis musta oa püree juustuga. Vot siis. Väga maitsev. Üheksast oli meie buss ees ja sõitsime püramiide vaatama. Kohapeal palgati veel meie giididele lisaks kohalik vana, kes rääkis püramiididest ja templitest. Kõigepealt jalutasime mööda templeid, siis ootasid avastamist Päikese ja Kuu püramiid. Päikese püramiid on 65m kõrge ja tippu viib 244 trepiastet - kõige kõrgem püramiid Ameerikas. Kuu püramiid on 47m ja 160 trepiastet, kuna seda hetkel restaureeritakse, siis sinna otsa ronida ei saa. Läksime Päikese püramiidi vallutama. Astmed on väga kõrged, aga ei olnud raske (ma ju ikkagi treenitud).

Päikese püramiid

ka nii saab tippu

Järgmisena on kavas Xochimilco rippuvad aiad ja hõljuvad külad. Sõitsime sinna 2,5h ja kuna kõigil olid kõhud tühjad, läksime sööma. Menüü on hispaania keelne. Suvaliselt valides tellisin endale huaraches bisteci. Mõned tahtsid suppi ja kuna menüüs seda polnud, pakuti neile, et nad võivad ikkagi nuudlisupi teha. Eks see siis oligi pisikene pakisupp, mis neile lõpuks toodi. Takod ja muud asjad toodi taldrikul, millele oli kilekott ümber pandud. Toit oli siis kilekoti peal, et pärast nõusi ei peaks pesema. Nuge ja kahvleid ei toodud ja eks nad siis näppudega sõid. Lõpuks saabus ka minu söök - hiigelsuur tortilla, mille peal oli hunnik liha, salatit, juustu. Lisaks oli mul veel kahvel ja nuga ning minu toit oli taldrikul, ei mingit kilekotti. Väga maitsev pealekauba. Söögikoha taga oligi paadisadam, meie paadi nimi oli Princessa. Poiss hakkas kaikaga lükates meid mööda kanaleid sõidutama. Ilus ja vaikne. Legend on selline: mehhiklanna ja hispaanlane armuvad, saavad lapsed, mees jätab pere maha ja kolib tagasi Hispaaniasse, kus abiellub valge hispaanlannaga. Mehhiklanna on murest murtud, uputab oma lapsed ja nutab kuni vist tänaseni. Kokku on kanaleid 185 km. Siinseid lapsi hirmutatakse selle naisega, et kui korralikult ei käitu siis tuleb see naine (nime ei mäleta) ja uputab su ära. Tegelikult need saared ei hõlju, lihtsalt selline nimetus neil. 

Päris väsitav päev. Ajavahega harjumine võtab veel aega.

meie paat

kanalid

16.01

Hommikusöök jälle kell 8:00. Seekord valisin pannkoogid ja toodi magusad pannkoogid, mille peale oli pandud sink ja praetud peekon. Samal ajal toodi minu nina alla vahtrasiirupi pudel. Ei teagi, kas oleks pidanud selle sinna otsa valama või mille jaoks see oli. Täna meile saia hunnikut ei toodud. Tegelt oli kõik söödav ja kõhu sain täis. Kella üheksast algas linnaekskursioon. Käisime metroojaamas, mida ehitades oli avastatud tempel ja see ilusti ära restaureeritud. Pärast jalutasime kiriku juurde, käisime sees ka. Kõrval oli veel väljakaevatud templeid ja muuseum. Kuna oli tunnike vaba aega, siis jalutasime niisama ringi, mina muuseumisse minna ei viitsinud. 

Väga puhas on Mehhikos, ei mingit tohutut prügi hulka. Inimesed on aga väga lühikest kasvu. Üldiselt on mehed mulle õlani ja naised veel lühemad. Kogu aeg on tunne, et astun neile peale või jooksen nad pikali. Hotelli jõudes pakkisime asjad, viimasel hetkel märkasime ka oma raha-passi-pangakaardi šeifist kaasa haarata. 12:30 algas bussisõit meie järgmisesse linna Oaxaca. Sõit ise pidi kestma 6 tundi. Päeva küsimus Marie'le oli: mis nädalapäev täna üldse on? reede või laupäev. Tuli välja, et ikkagi reede :) Bussisõit venis hirmsat moodi. Vahepeal istusime tunnikese ummikus ja veel pool tundi tee ehituse sunnil. Lõunatasime ka tunnikese. Kui kell juba seitse hakkas saama, uurisime bussijuhtilt palju veel sõita. Vastuseks saime, et 100 km veel. Poole tunni pärast märkasin silti, kus oli selgelt kirjas, et Oaxacasse on 102 km. Ega see meie bussijuht just kõige teravam pliiats ole... Juhilube saab siin üldse niisama, ilma igasuguste eksamiteta. Lihtsalt maksad riigilõivu ja luba olemas. Kui turiste tahad vedada, siis peab õnneks ikkagi eksamid tegema. Kohale jõudsime alles kümne paiku. Toad on kõrge laega ja vanaaegse sisustusega, telekat pole, toad asuvad sisehoovi ümber ja uksi ei lukustata. Hoovis kasvavad pomelo ja apelsinipuud. 

17.01

Siin sisehoovis on lendavad vabalt linnud ja puurides on papagoid, kõik juba varakult häälitsevad. Olin juba enne kella ärkvel. Hommikusöögiks oli ainult supp - tomatipüree, mille sees on tortillad. Sõime selle lusikaga ära ja jätsime noa koos kahvliga enda juurde, oodates seda praadi-rooga, mida saaks sellega süüa. Kahjuks selgus, et supp oligi kogu toit. Paljud jätsid sellegi järgi. Palusime pärast, et äkki homme hommikul oleks võimalik midagi muud saada, eks näis.

Tänane on plaanis kunagise Zapoteekide pealinna Monte Albani külastus. 20 minutit bussisõitu ja olemegi kohal. Meie tänane giid on Chrstina (sakslanna), kellel on plaan meile kogu ajalugu ära rääkida. Mäe tippu on ehitatud templid ja püramiidid, nüüdseks oli vist ainult 10% taastatud. Hirmus väsitav, ilm on ka soojaks läinud ja lihtsalt ei jaksa kuulata. Enamus ajast jalutan eemal ja teen pilte. Ilusad vaated Oaxaca linnale, püramiidid ja templid on ka väga ilusad ja need mäed ümberringi. Ekskursioon kestab üle kolme tunni.

giid

Monte Alban

                          

Linna tagasi jõudes, algab kohe linnaekskursioon. Ega palju meelde ei jäänud... sattusime kiriku juurde, kus olid pulmad. Kogu seltskond just väljus kirikust ja tegin ühest seltskonnast pilti. Sealt tuli üks päikesevarjuga onu minu juurde ja tahtis koos minuga pilte. Nojah, eks siis jäin tema pildile. Veel tähistatakse Mehhikos tüdrukute 15a saamist. Uhked kleidid, limusiinid, kiriklik pidustus kogu suguvõsaga. Meie grupiga kaasas reisiv Leslie'le oligi see 15a sünnipäevakink tema kasuvanemate poolt. 

pulmad

15a

Lõpuks jõudis ka lõunasöögi aeg ja läksime turuhoonesse sööma. Mingi liha ja oad sain, ei olnud midagi erilist. Aga värske gujaavimahl oli küll imehea. Nüüd kuni homse hommikuni on vaba aeg. Näidati ära, millise nurga juurest tuleb hakata minema, et 4 tänavat edasi ja siis vasakule jne. Jätsin meelde, et selle tänava otsast olid ilusti mäed paista. Läksime turule uudistama. Ostsin hunniku puhastatud mangosid, kuhu kohalike eeskujul raputasin tsillipulbrit peale. Mangod lausa sulasid suus, aga see tsillivärk eriti hea ei olnud. Ostsin veel pirukaid ja kreekapähkleid karamellis. Turult väljudes oli pea loomulikult sassis ja suundadest ei teadnud ma enam midagi. Peagi selgus, et iga tänava otsast on mäed näha. Igavene nuhtlus on see kui üldse ei orienteeru. Jalutasime pikalt enne kui hotelli leidsime. Käisime veel korra kohalikus supermarketis. Ostisin pool papaiat ja ühe greibi. Nüüd on õues kottpime, siin on kirikutel selline komme, et iga õhtu korraldatakse ilutulestik. Hull paugutamine käib. Ehk ööseks lõpetavad. 

18.01

Ööseks nad selle paugutamise küll lõpetasid, kuid hommikul kell 6:00 alustasid uuesti. Mitu minutit ikka järjest ja tundus, et see toimus kohe meie ööbimispaiga ukse taga. Nüüd mul uni läinud ja teen endale kohvi, hommikusöök ka varsti (loodetavasti mitte supp). 

Hommikusöögiks saime takod, mille sees olid oad, toorjuust, tomat ja veel midagi. Väga maitsev oli. Pärast hommikusööki jalutasime koos kohaliku ravitsejaga turule ravimtaimi ostma. Seletas iga taime raviomadusi, veel on siin viirukina kasutusel vaik, mida siis põletatakse. Ostsin valge kivi, jutt (reklaam) selle juurde oli: kui sul käivad halvad inimesed külas ja jätavad lahkudes oma halva energia maha. Selle kiviga saad oma kodu puhastada. Kogub endasse kõik selle halva energia, muutudes ise samal ajal kollaseks. Selleks, et kivi jälle valgeks muutuks on vaja see viia jõe vette ja kui jõge pole lähedal tuleb kivi kuhugi vee anumasse panna ja anum tõsta kuuvalguse kätte. Kivi muutub tagasi valgeks.

Lisaks taimedele ostis meie ravitseja mingeid puuvilju (väiksed õunad), mett ja puskarit. Jalutasime tema koju ja hakkasime hakkima taimi, tema pani vaseliini keema. Esimeseks tegime saialilledest ja arnikast salvi, mis pidi olema nahaprobleemide vastu, järgmisena oli vist viit sorti taimi ja sellest sai reuma rohi, edasi aaloe shampoon ja lõpetuseks veel köhasiirup (sinna valas puskarit ja mett). Väga huvitav oli ja topsid koos salvide, shampooni ja siirupiga saime kaasa võtta.

teadjamees

tähtsad kivid

Juba oligi lõuna aeg lähenemas ja otsustasime turul õnne proovida ja süüa liha seal kus kohalikudki. Turu üks tänavatest on ääristatud lihalettidega. Lõpus antakse vitstest punutud kandik, kus on juba sibulad ja piprad peal. Võtad selle ja lähed valid liha. Me valisime veiseliha ja vorstid. Saad numbri ja istud lauda, varsti toodakse grillitud toit kandikuga tagasi. Nii hea oli, tortillad ja kastmed juurde. mmm... väga maitsev jällegi. Pärast ostsime veel kilo mangosid, mõned sõin õhtul juba ära, aga plaan on need homme kaasa võtta, sest mägedes ei pidanud mangosid olema. 

liha

Osad käisid veel muuseumis, mina muuseumisse ei läinud ja ootasin koos teiste mitteminejatega pargis. Pärast läksime alkoholi ostma. Kuna sama tequilat pidi Eestis saada olema ja tõeline Mehhiko jook on hoopis Mezcal, otsustasime selle kasuks. Käisime pikalt, et õige pood leida, aga nüüd on see ostetud ja mure vähem. Pealegi pidi ka meie praegune peatuspaik Oaxaca linn olema parim selle joogi ostmiseks.

Homme juba sõidame mägedesse, kus meil matkad ees, ilm pidi ka jahedam olema, sest oleme 3000m kõrgusel.

Mezcal

19.01

Täna oli viimane öö Oaxaca linnas. Hommikusöök oli praetud muna, mille sisse oli ikkagi ka maisikrõpse sokutatud. Vaikselt hakkab see maisivärk ära tüütama. Aga see selleks, kohe startisime mägede poole. Oaxaca linn ise on 1500m peal, kuigi seal olles mina seda kõrgust ei tunnetanud. Sõitsime üle kahe tunni oma bussiga mägedesse ja kohe algas ka matk. Kõrgus väidetavalt 3300m. Giidiks kohalik poiss William, kes sõnagi inglise keelt ei räägi. Matk oli läbi männimetsa, kus kasvasid ka mitmemeetrised agaavid. 

agaav

Mäed on muidugi ilusad ja võimsad, kõrgus annab ka tunda kui tempokalt üles mäge rühkida. Tegime väikse ringi (8 km), sest meil kulus ikka palju aega. Matka lõpp-punktist jalutasime läbi küla lõunasöögi paika. Pakuti: porgandisupp, tortillad kastmega, kana riisiga, imepisike koogitükk ja teed. Õnneks ikka võtsin teed, sest see kohvi oli ikka tõesti kohutava maitsega. Sõitsime oma bussiga teise külla, kus on ka meie ööbimispaik. Võimalus oli veel minna 1km trossiga üle küla sõitma ja sauna. Loobusin mõlemast. Majakestes, kus ööbime on õnneks ka kamin ja seda saab siis kütta. Muidu siin öösel langevad temperatuurid alla nulli ja majadel igasugune soojustus puudub. Onu teatas meile, et enne kella 7 tuld ei tehta, puhas raiskamine. Puud veeti meile tuppa ja õnneks on puude hunnik meie majale väga lähedal. Käisime natuke veel küla peal jalutamas, kohalik onu rääkis midagi meile, aga aru ju ei saa.


jutukas onu oma uhke maja taustal

Tagasitulles polnud meie kaminatulest veel märkugi. Kuulsime kusagilt muusikat ja uurisime Marie'lt, et kas pidu kusagil. Selgus, et kõigepealt lastakse kogu külale tähelepanu äratamiseks muusikapala ja siis teatatakse tähtis teade. Kuna siin ju väga telefone pole. Teadeanded on stiilis: homme 1 - 5 klassi lastel kooli kaasa võtta võimlemisriided. Lõpuks saabus ka meie tulejumal ja tegi kaminasse tule. Varsti oli kogu tuba vingu täis. Tuulutasime siis ja lükkasime puid ahju tagaseina poole. Tundub, et aitas. Igatahes otsisin soojad riided, sokid kohvrist välja. Õnneks on siin kolm tekki. Tõime veel lisaks puid ka. Nii ilus tähistaevas on siin, aga kuu on kuidagi valetpidi. Noorkuu on nagu smiley :)

ööbimispaik

20.01

Öösel oli ikka tegelt väga külm, mingi aeg veel meie kaminas tuli kustus. Soojendasin küll tekke kamina ees, aga madrats oli jääkülm. brrr... lõpuks siis ikkagi vedasin ühe teki madratsi peale ja siis neli tekki oli peal. Kiviseinad ka külmad. Natuke ikka sain magada. Kartsin hullemat. Hommikul oli üle küla jälle muusika ja järgnes teadeanne: leitud pruun eesel, rohelise paela otsas, mr. Santose aiast, palun järgi tulla! 

Hommikust sõime kohalikus söögikohas: munapuder, praetud kaktused, oad, avokaado, juust jne. Kõht sai väga täis, nüüd matkale.

Tänaseks giidiks on tädi Silvi, põllega ja plastmass kingadega. Kihutab mis hirmus. Mulle meeldib rohkem kui eilne matk. Läbi kanjoni ja turnimist jagub.

giid Silvia

sellisest praost pidime ennast läbi pressima

Edasi ootas meid juba buss ja aeg oli sõita ranniku poole. Õhtuks jõudsime mägedesse külakesse (3000m), mis on tuntud seenekasvatuse poolest. Siin ööbime ja meil oma majake, tunduvalt soojem on ka õnneks. Hommikul sõidame kohaliku bussiga ookeani äärde.

21.01

Hommikul valges oli siis näha, kui ilusas paigas ööbisime. Eile, kui võtmeid jaotati haarasin nr.4, lootes, et see ei saa väga kaugel olla. Eksisin rängalt, sest meie maja oli kõige alumine. Teistele oli pakutud veel kaminatule võimalust, aga meieni see onu ei jõudnudki. Tegelt oli õhtul ja öösel veel päris soe, aga hommikul ärkasin, kuna külm oli. Pärast hommikusööki oli veel pool tundi aega ja veetsime selle verandal istudes. Siin on tõesti ilus. Veame oma kohvrid mäest üles bussi peale, mis viib meid bussijaama. Tänane sõit rannikule toimub kohaliku bussiga. Kohvrid seotakse katusele ja sõit mööda käänulist teed kestab 3 tundi. Eks see paras okseralli oli :( Hirmus-hirmus - kõrval istuvad reisikaaslased oksendavad...  minul õnneks halb ei hakanud. 

kohvrid bussi katusel

Zipolite linnakeses võtame taksod ja sõidame hotelli poole. Meie takso ajas vahepeal kana alla, kaagutas ja lehvitas tiibu, nii et loodetavasti jäi ellu. Ööbimispaigaks on Biuzee hotell, bungalo taolised majakesed. Kõik ühekohalised ja moskiitovõrguga. Rand on 5 minuti kaugusel, nii et ruttame kohe sinna. Vaikne ooken, suures lained, soe vesi. Oleme kuni päikseloojanguni. See veel hipide rand ja palju alasti inimesi, ei lase ennast sellest häirida. Õhtust sööme Marie valitud rannarestoranis. Mina suudan loomulikult valida selle toidu ja joogi, mis on otsas. Lõpuks söön salatit ja joogiks rumm maasikatega. Mulle maitses. 

Vaikne ookean

22.01

Öö oli rahutu, sest hull elu on selle onni ümber. Ritsikad siristavad, koerad hauguvad, kuked kirevad ja see voodi on ka nii lühike, et pean diagonaalis magama. Õnneks saabub hommik kiirelt ja saan kohvitada. Taksodega sõidame järgmisse külla rannarestorani hommikust sööma. Võtan takod, puuviljad, kohalik muusika on taustaks. Pärast sööki käime kilpkonna päästmiskeskuses. Vaatame seal ringi, järgneb loodusliku kosmeetikapoe külastus, mille loojaks on BodyShopi omanik. Tänavalt ostan hunniku maasikaid ja söön need kohe ära (ilma pesemata). Järgnevad neli tundi veedame rannas. Nii soe ja puhas vesi, nägime isegi vaala. Muidugi suutsin ennast täielikult ära põletada ja olen üleni tumepunane. Edasi lähme laguunisõidule. Paadiga sõidame mööda laguuni, krokodill ujub meie paadi lähedalt mööda. Pärast kihutame taksodega hotelli, kus ka meie pagas hoiul. Õnneks saame seal ka pesemas käia ja riideid vahetada. Ees ootab öine bussisõit.

iguaan

23.01

Ega seal bussis eriti magada ei saanud. Iga tunni tagant peatused, tuled pannakse põlema, inimesed trügivad vahekäigus. Väga soe ka pole, võtsin spetsiaalselt soojad sokid üles bussi kaasa. Nüüd on mingi veeloik tekkinud (eesmised naabrid ajasid veepudeli ümber). Sokid märjad, seljakoti pean ka sülle võtma. rsk küll, igavene jama. Kokku sõidame peaaegu 12 tundi. Bussijaamast jälle taksodega hotelli. Siin on igas linnas taksodeks Nissanid, mis on vist arengumaadele tehtud. Hullud künad, ühes taksos pidin ise ust kinni hoidma, turvavöödest pole siin keegi kuulnud, aga lõhnakuused on kõikjal. San Cristobalis oleme kaks ööd, hotell on suure sisehooviga, aga tubades on külm. Linn ise on 2200m kõrgusel, kolasime siin juba ringi ka. Postkaardid ostsin ära, postkontor veel vaja leida, siis oleks midagigi tehtud. 

Õhtul käisime Maiade ravitseja/pühamehe juures. Sergio Castro on sellega nüüdseks tegelenud 50a. Tuli siia 23 aastasena ja nähes kui viletsalt Maiad elavad, otsustas neid aidata. Kuulasime nende elust ja näitas meile maiade riideid. Tegelikult pole võimalik neid kusagilt endale osta või saada. Sest maiad ise teevad endale riided ja surres pannakse kõik riided talle selga (neil ei pidanud tohutult palju riided olema). Nüüd kuna Castro on neid nii palju aidanud, siis talle kingitakse tänutäheks riideid ja muid esemeid. Vaatasime riided üle, Castro rääkis ise pikalt maiade kultuurist jne. Lõpetuseks kuulasime kassetilt muusikat ja näidati (hullu mürina saatel) slaide. Homme külastame kahte küla. 

Castro kuulatud, läksime õhtustama. Keegi meist eriti keelt ei valda ja söögikoha poisid inglise keelt ei osanud. Kobamisi valisin endale imehea toidu. Tortilla, mille peale oli igavesti palju häid asju kuhjatud. Tõesti maitsev (toidu nime olen muidugi juba unustanud).

24.01

Hommikusöök oli väga rikkalik ja õnneks oli aega poole kümneni. Siis tuli buss järgi ja sõitsime indiaaniküladesse. Kuna need pidid veel kõrgemal mägedes asuma, siis pakkisin ennast korralikult riidesse. Meie tänane giid on Alonzo. Räägib õnneks ka inglise keelt. Küladesse sisenemine on tasuline, kiriku sees pilti teha ei tohi (selle eest võib vangi sattuda), inimesi pildistada ei tohi jne. Külas kehtib omakohus, valitsust nad ei usalda. Kuriteo karistus: püütakse kinni, pekstakse läbi, seotakse puu külge, valatakse bensiiniga üle ja pannakse põlema. 

Esimene peatus oli katolikukiriku juures, mingit erilist elamust ei saanud, peale selle, et ühe pingi peal istusid 4-5 indiaanitädi, kes kõik sõid pulgakommi, mida oli neil kamba peale üks ja siis järjest lutsutasid. Järgnes kohaliku käsitöö äri külastus, ilusad asjad küll, aga ei ostnud midagi. Ilm on ka vihmane ja külm, hea et jope selga panin. Sõitsime kohe järgmisse külla, kus ootas meid uus kirik. See oli küll teistmoodi. Põrandal olid pikad männiokkad, et oleks pehmem põlvitada/palvetada. Küünaldega oli selline lugu, et valged on siis kui on tavaline nohu-köha. Mida kirjum ja tumedam küünal, seda raskem haigus. Kirikusse toodakse kanad, keda ohverdatakse. Haige inimese haigus aegakse kana sisse, seejärel kana tapetakse. Juba nägin kaht surnud kana lebamas. Minust möödus tädi, kellel oli elus kana kotis. Tädi hakkas palvetama, imik oli siis see haige. Võttis kotist kana ja pani selle imiku ette. Viimane asi, mida julgesin vaadata oli see, et tädil oli kana kael peos ja kana kaagutas. Edasi ma ei vaadanud. Kiriku ees kohtasime kahte eestlast. Nemad olid just dzungliretkelt tulnud, soe pidi kliima olema seal. 

käsitöö

mehed rahvariietes

Linna tagasi jõudes otsisime pikalt lõunasöögi kohta ja lõpuks maandusime liibanoni restoranis. Tellisin tortilla ja see oli nii hea, parim asi selles oli, et tortilla ise oli valmistatud nisujahust. Olen tüdinenud sellest maisist. Pärast kolasime mööda linna. Nüüd peaks dzunglimatkaks valmistuma, vajalikud riided ära pakkima. Kajakis on asjadele mingi tünn ja kohvrit näen alles järgmine õhtu. Vahepeal veel see hirmus telgis ööbimine. 

25.01

Hommikul juba enne kuute kell helises, kuna ikkagi ei suutnud õhtul asju pakkida dzungli matkaks. Poole seitsmeks oli buss uks ees ja meie giidiks-bussijuhiks on Alejandro. 2 tundi sõidame, siis on hommikusöök, kus kohtume ka kolme sakslasega, kes meiega liituvad. Nemad küll eraldi bussis, kus on ka enamus söögist ja varustusest. Täidame ka need oma eluga riskimise paberid ära ja kes laiba eest vastutab. Pärast hommikusööki sõidame püramiide ja järve vaatama. Ronime mäe otsa, kuhu on jälle püramiid ehitatud, ilus vaade metsadele ja järvele. Tohutu udu on täna ja vahepeal sadas vihma. Nüüd sõidame edasi loodusparki, kus on 50 järve ja igaüks neist eri värvi. Järved on omavahel maa-aluste jõgedega ühendatud. Esimesel vaatekohal, kus peatusime, peaksime nägema kolme järve. Aga kuna on udu, siis... ühtlaselt hall on kõik. Järgmisel vaatekohal me ei peatugi, sest endiselt on udu. Kolmandas kohas ikka tuleme bussist välja. Järv on väga tee lähedal, veetase on 4m tavalisest kõrgem. Samas kohas ronime mäe otsa ja ületame illegaalselt Guatemala piiri. Jälle üks riik mul kirjas, kus olen käinud. Teeme pilte, tuleme tagasi Mehhikosse.



Järgneb kaks militaarkontrolli (mõnekümne kilomeetriste vahedega), kus automaatidega ja politsei vormis mehed käsutavad meid bussist välja, kontrollivad pagasit, seljakottide omanikud peavad oma pagasi ette näitama. Kuna oleme nii Guatemala piiri ääres ja narkoülevedu on pidev, siis selleks ka need kontrollid. Midagi ei leita ja saame rahulikult edasi sõita lõunasöögi kohta. Seal antakse ka kilekotid, kuhu vaja kogu järgneva dzungliretke jooksul vajaminev kraam pakkida. Eile räägiti küll isiklikust tünnist, kuhu asjad panna ja siis see kajakki kaasa võtta, aga tänaseks on reeglid muutunud. Pakin siis asjad kilekotti, see toodakse mootorpaadiga meie laagripaika järgi. Lõuna söödud, asjad kilekotis, sõidame veel tunnikese jõe äärde, kus juba kajakid on meid ootamas. Saame päästevestid, aerud, kalda juures harjutame. Oleme Pillega ühes kajakis, mina istun tagapool. Kuidagi ei saa seda rütmi õigeks, naerma ajab ka. Vahepeal näeme ahve puu otsas. Lai ja rahulik jõgi. Andsin oma kaamera ka peagiidi kajakis olevasse tünni. Kajakid ise on lahtised ja istmetega. Enne jõudsime veel rääkida, et kui ma oma päikseprillid ära kaotan, siis nendest mul tohutult kahju pole. Pille ütles, et temal oma nokamütsist oleks väga kahju ilma jääda. Üldiselt pidime siis giidide kajakkide sabas aerutama. Nemad juhtisid meid puudest ja kividest eemale. Järjekordne puunott vahtis meid ees ja veekeerised pealekauba. Puu juures oli veel julgestuseks mootorpaat. No igatahes õnnestus meil sinna puu/mootorpaadi otsa sõita ja ümber me läksimegi. Õnneks oli vesi soe, aerust lasin ma kohe lahti, sain veel kajaki õiget pidi pöörata. Juba tundsin, et jalad on põhjas, siis nägin veel, et Leslie ja saksa poisi kajak oli ka ümber läinud. Igatahes läksin kalda poole, kajakki enda järgi tirides. Varsti olime kõik õnnelikult kaldal, mootorpaadi poisid olid meie aerud ka kinni püüdnud. Pille kaotas oma nokamütsi ikkagi ära. Minul päikseprillid alles, õlad kuivad, isegi kajaki põhjas olnud veepudel alles. Kajakid kallati veest tühjaks ja aerutasime 50m edasi, kus oligi meie tänane laagripaik. Õnneks olid meie kilekotid juba laagripaigas ja sain riided ära vahetada.

Siin on meil katusealune, kus liiva peal on telgid. Telgis on väga-väga õhuke madrats ja tekk, patja pole. Giidipoisid hakkavad meile õhtusööki valmistama. Meie lähme jõe kaldale puid korjama ja teeme lõkke. Dzungli ääres vilguvad jaaniussikesed, kes tegelikult pidid hoopis olema lendavad ämblikud. Täielik jaaniõhtu tunne. Varsti on ka õhtusöök valmis - spagetid. Väga maitsev söök ja mis kõige parem... pakutakse punast veini. Nii hea. Pärast jorutame veel lõkke ääres paar tunnikest. Aga nüüd siis telki magama :/

lux telk

26.01

Öösel ma loomikult magada ei saanud. Olematu madrats, õhuke tekk, patja asendas kaamerakott. Kõik oli halb. Telk oli veel sellisel pinnal, et iga kord pöörates tundus, et lendan telgist välja. Dzunglihääled isegi ei häiri nii väga, pigem kõrval telgis magavate saksa poiste norskamine. Ei tea ka, kõige hullem on ikkagi see, et madrats on nii õhuke. Selg ja ribid valutavad, võimatu magada. Nelja paiku hakkab vihma sadama ja dzungli hääled muutuvad vaiksemaks. Kuue paiku häälitseb möiraahv, kelle hääl meenutab jaaguari möirgeid. Kaheksa paiku on hommikusöök. Vahepeal korjan oma eile kuivama pandud riided kokku ja need on sama märjad kui õhtul kuivama pannes. Õnneks ma ei kuulanud nõuanded ja võtsin rohkem riideid kaasa, nii et tänaseks saan kuivad riided selga panna. Poisid korjavad laagri kokku ja algab jälle kajakisõit. Alguses pidime harjutama tugeva vooluga kohas kaldale saamist... meil see ei õnnestunud ja kajaki nina oli kohe voolu suunas. Tänane matk kulgeb palju sügavamas vees ja jõgi on ka laiem (80 -100m). Vahepeal vaatame niisama loodust, mis ümberringi elab dzunglielu. Tegelt oli päris lahe, aga ma pigem oleks ise selline kaassõitja. Randusime ilusti sellel tugeva vooluga kaldal, ainsatena saba ees. No vähemalt jõudsime kuivale maale. Siis tuli jalgsi dzunglimatk. Pikalt matkasime, rajalt kõrvale ei tohtinud astuda (maod ja teised hirmsad elukad võivad rünnata), puust kinni võtta ei tohi (see võib osutuda maoks). Mul polnud veel eriti sobivat riietust ka, märjad lühikesed püksid ja maika. Aga sääsetõrje oli kaasas. 50 minutit kõndimist ja jõudsime maiade püramiidi juurde. See oli tegelt suur kivi hunnik, kuna see asukoht on nii dzungli sees, siis pole keegi seda taastanud, turiste käib ka aasta jooksul seal ainult paarsada. Mulle täitsa meeldis. Dzunglist tagasi jõudes aerutame veel natuke maad edasi, kus ootavad meid juba bussid (koos pagasiga) ja lõunasöök. Sööme kohaliku pere juures, toiduks sealiha riisiga, mis on väga maitsev. Joogiks kahjuks ainult kaks suurt kannutäit seda jubedat piimajooki. Natukene maitsesin ka: nagu piima ja vee segu, tärklise ja suhkruga. Jõin pärast bussis oma head vett. Ööbimispaik on 3,5h bussisõidu kaugusel. Maiade otseste järglaste külas. Nendel on jälle omad reeglid ja mitme naise pidamine lubatud. Meie ööbimiskoha omanikul pidi ka kaks naist olema. Dushiruume ja wc on üks. Sinna minnes leidsin eest veel suure ämbliku. Ajasime selle sealt õue. Pika ootamise peale tuli isegi leiget vett. Õhtust sööme siin samas külas. Täitsa söödav toit: maisikrõpsude peal oli pandud kana, tomatipasta ja juustu. Ööbime kämpingulaadses majakeses. Põhiline minu jaoks on olemas: voodi, pehme madrats, padi ja tekk.

27.01

Nii hea on voodis magada. Õnneks ei pea väga vara ärkama ka. Hommikusöögiks tellisin pannkoogid, ei jaksa enam muna ja maisi sisse õgida. Kella üheksast stardime Yaxchilani püramiidide poole. Bussiga paarkümmend minutit ja edasi mootorpaadiga. Sõidame Guatemala ja Mehhiko vahelisel jõel. Kaldal nägime krokot, mitte väga suurt, kes väidetavalt toitub ainult kaladest. Püramiidid on puude vahel ja võimalikult palju on säilitatud algseid varemeid. Isegi Maiade maalingud on säilinud (mulle Kambodza Ankor meeldis rohkem). Tagasi jõudes lõunatame ja jalutame ujumiskohta. Mägedest tulev jõgi. Väga ilus ja selge, aga minu jaoks liiga külm vesi ujumiseks.

kroko päevitab

tempel

ujumispaik

Tänaseks ööseks saame uued kämpingud, nüüd täiesti metsa sees. Aknaklaasi asemel on võrk ja jõgi on lähedal. Õnneks on kohin ühtlane. Kuna on reisi viimane õhtusöök (järgneb ööbuss ja lennuk), siis üritame sellest külast alkoholi leida. Peale õlu pole siin midagi, eks siis joome seda. Lõpuks toob meie giid pudeli tequilat. See sobib meile väga hästi. 

28.01

Tänane ööbimiskoht oli palju kehvem kui eile. Hirmus külm, võtsin küll lisaks kolmanda teki, aga tuul puhub, põrand paistab läbi, aknaklaasi asemel on jälle võrk, peatuge ega seina ees pole, nii et padi lendab kogu aeg maha. Kõrval majas elavad linnuvaatlejad saksamaalt. Uurisime ühelt mehel, et palju ta linde näinud on... vastuseks saime 17127. 

Hommikusöögiks võtsin jälle pannkoogid. Esimene ekskursioon on täna muidugi maiade püramiide vaatama. Üpris sarnased kõik. Lõunasöögile sõites on veel kaks narkokontrolli. Õnneks nad ei ole meist huvitatud ja sõidame rahulikult edasi. Lõunaks võtan juustuburgeri, arvatavasti see aasta enam maisi ei söö. Räägin veel meie giidiga ja sokutan talle postkaardid (koos rahaga), et ta siis need margid ostaks ja posti paneks. Ehk jõuavad enne kevadet kohale. Tänane teine ekskusrsioon on (üllatus-üllatus) maiade püramiide-templeid vaatama. Kõikide otsa sai ronida ja et vähegi ennast enne kojusõidu maratoni liigutada, siis turnisin kõikide tippu. 

oranzid seinad

Supermarketist ostsin bussisõiduks süüa-juua. 12h on esimene sõit, järgmisele bussile meil veel pileteid pole. Vaevalt oli tunnike sõidetud, kui juba tuli narkokontroll. Kõik käsutati bussist välja. Me alguses ei saanud midagi aru ja istusime juhmi näoga oma kohtadel edasi. Teisaldatav pagasikontroll tee ääres valgustas nii seljakoti kui kohvri üle.

29.01

Öine bussisõit seljataga. Polnudki väga hull, enamuse ajast magasin ja buss oli ka mugavam kui eelmine kord. Pueblo linnast vaja Mexico City'sse sõita, õnneks see järgmine buss viib kohe lennujaama. Bussijaamas istub mu vastas mees, kelle mütsi peale on tikitud "Jesus is My Boss" :) kõrval pingil kaks väga kurja näoga ja olekuga amishi tädi. Buss on õnneks väga korralik, enne otsitakse kõik läbi, reisijate näod filmitakse. Õnneks on siin bussis olemas wifi. 5 päeva juba ilma internetita. Saan oma trennide broneeringud ära teha (olen ootelistis 23-s).

Lennukis on mul loomulikult keskmises reas keskmine koht. Õnneks nüüd öine lend ja ainult 10,5h.

30.01

Lennureis möödus õnneks kiirelt (kuigi unetult). Tallinna lennule on mul juba traditsiooniliselt keskmine koht, aga mul õnnestus see aknapoolse vastu vahetada, lend möödus kiirelt.

31.01

Kodus!

Reis möödus ilusti, Mehhiko on ilus, huvitav, mitmekülgne. Mulle meeldis ja alati on tore ka koju tagasi tulla!

Vietnam 2014

31. märts

Ilm on külm, nii tahaks juba kusagile soojale maale sõita puhkama. Plaanime see aasta Hiina üle vaadata. Igavesti suur maa, hetkel ei teagi, kuhu kanti piletid osta. Hiina müüri otsa võiks ronida, rannas puhata, looduses matkata, pandat tahaks ka näha. Täna plaanime Estravelist läbi hüpata ja piletid osta. Alguses oli plaan homme Estravelisse minna, aga kuna siis on see vastik 1. aprill ja ma kardan tünga saada... Ma nii naiivne ka, et jään igasugust jama uskuma. Katrin naerab siiani, kuidas ma aastaid tagasi jäin uskuma, et Siim Kallas oma vuntsid maha ajas. Kuidagi nii usutav tundus ja pilt oli ka juures :) Igatahes täna üritame mingid piletid ära osta. Eks siis vaatame, mida pakutakse. Uurisin juba oma puhkuse kohta ka, seda mul suvel ainult kaks nädalat, aga saan siis vabalt palgata puhkust lisaks võtta. Tahaks ikka kolm nädalat vähemalt puhata, vähemaks ajaks on mõttetu sõita, juba lendude peale kulub mitu päeva.
Käisime Estravelis ja palju targemaks ei saanud. Kirjutas püüdlikult linnade nimed üles, palju ta vist aru ei saanud. Lubas meile homseks mailli peale lendude pakkumise saata. Minu mailiaadressi ta välja ei suutnud lugeda, ometi kirjutasin trükitähtedega.

1. aprill
Estraveli tibi saatis pakkumise, päris kirve hinnaga. Lendaksime Chongqingi ja Pekingist tagasi, aga vahepealsed lennud tuleks kohapealt kõik ise orgunnida. Seal kontoris ma sain aru, et Chongqingist Pekingisse lend on ka hinna sees. Igatahes otsustasime veel oodata piletite ostmisega. Äkki tuleb hea pakkumine, ei peagi ilmtingimata Hiina olema. Samas selle Estraveli hinnaga saaksime vast hiljem ka osta.

4. aprill
Nüüd on Hullude Päevade info ka olemas, et Finnair pakub Xi'an ja Chongquing lennupileteid algusega Tallinnast 499.- Lähme siis neid jahtima, äkki õnnestub. Samas on pakkumine ka Hanoisse 619.- ja tegelt on Vietnami ilm sellel ajal päris ok, kui põhja poole mägedesse ei roni. Eelmine aasta jäi niiiii vähe Vietnamist puudu (meie rannast paistis Vietnamile kuuluv saar). Pigem läheks ikka Vietnami, sest Hiinas pidi inglise keelega raskeks minema. Nüüd ei teagi, oleme segaduses, kuhu minna. Proovime kõigepealt Hanoisse pileteid saada. Vietnami viisaks pole ka nii tohutult pabereid vaja, saab netis ära maksta, kinnitus välja printida ja peaks ok olema.

11. aprill
Kadri käis lõuna ajal Stockmannist läbi ja nüüd on meil piletid Hanoisse olemas. 19.07-10.08 lähme Vietnami avastama.
99 päeva jäänud!

16. aprill
Lennupiletid ka olemas. Kahjuks pole nende peal märgitud lennule kuluvat aega ja ise ma ka seda arvutada ei oska. Üritasin küll, aga sain nii, et sinna lendame 9 tundi ja tagasi 13 tundi, see küll õige ei saa olla. Tagasilennule peaks vist vähem aega kuluma... maakera pöörleb ja kellaaeg nihkub kuidagi ja midagi oli vist veel. Liiga keeruline minu jaoks ja pole nii oluline ka, peamine et piletid olemas ja Vietnam ootab avastamist.

20. juuni
Täna tegime selle "visa on approval letter" ära. Makstud ka ja paari päeva jooksul saadavad maili peale. See tuleb välja printida ja Hanoi lennujaamas ette näidata, maksame veel vist 40$ ja saamegi viisa. Igaks juhuks mitmekordse sisenemisega, kui tekib tahtmine ka Laos üle vaadata. Reisiplaaniga muidugi me väga kaugele pole jõudnud, Hanoi hotellid bronnitud nii sinna minnes kui ka tagasi tulles. Viimane hotell valiti Tripadvisori poolt World Top 10 sekka.

25. juuni
Maili peale saadeti "visa on approval letter" ja viisa maksab hoopis 65$. Peaks siis ikka Laose ka üle vaatama, aga see tundub olevat hull võsa. Kadri on korralikult uurinud-puurinud Vietnami LP-d ja ringitanud kohad, kuhu minna ja mida teha. Mina pole isegi suutnud lugeda läbi raamatut "Minu Vietnam", kuigi neli vaba päeva oli nüüd vahepeal ja raamat on minu käes juba jaanuarist. Kadri uuris vaktsineerimise kohta ja malaaria ohtu. Vaktsiini passi näitas arstile (mis meil on sarnane, mul vist isegi veits kirjum) ja midagi juurde pole vaja teha. Malaaria tablette võtta ka pole vaja, aga seal pidid mingid teised putukad olema, kes hammustavad, et ööseks oleks vaja siis endale võrk ümber sebida. Kohalikud on nende putukatega harjunud, aga meie saame palaviku (mitte malaaria).
Puhkuse sain ka ringi teha, nii et palgata puhkust võtma ei peagi. Novembri puhkusenädala sain juulisse tõsta. Super lihtsalt.
24 päeva jäänud!

30. juuni
See avastus ka siis nüüd vahepeal, et Vietnamis on Facebook keelatud, mingi poliitiline/usuline värk sellega. Juba googeldasin ja leidsin mitmeid õpetusi, kuidas ikkagi fb-sse sisse saada. Ei kujutaks väga ette kolm nädalat ilma fb-ta. Täielik sõltlane olen ju. Kohapeal saame katsetada, kuidas õnnestub. Kardan, et ka skype, instagram, gmail, google jne. on keelatud. Loodan, et blogi saan kirjutada.
Kahvlid võtame ka kaasa, sest kohapeal on hotellides kahvlid, mujal ainult pulgad. Nende pulkadega ma seal ei viitsi mässama hakata, lihtsalt vihastaksin.
Pikkadele lendudele valisime kahesed kohad ja maksime lisaks 20 euri/lend. Muidu oleksime raudselt saanud keskmised kohad, nii nagu eelmine aasta õnnestus mul saada KÕIK 13 lendu keskmised kohad. Kuna lennuaeg on ka seekord üle 10 tunni, siis loodan, et investeering on seda väärt.

18. juuli
Kõik ettevalmistused on tehtud. Kohapeal ostame sim kaardi ja ma võtan oma vana telefoni kaasa. Kadri teab, kuidas  netti saab jagada hotspoti kaudu. Siis peaks saama kõikjale neti avarustesse...

------------------------------------------------------------
REISIKAVA

19.07 - Lend Tallinn - Helsingi; Helsingi - Hanoi
20.07 - Hommikul vara-vara maandume Hanois, vaba päev linnaga tutvumiseks.
21.07 - Halong Bay
22.07 - Halong Bay
23.07 - Halong Bay'st tagasi Hanoisse. Õhtul Sapa poole teele. (öörong)
24.07 - Sapa
25.07 - Sapa
26.07 - Sapast tagasi Hanois
27.07 - Hanoi
28.07 - lennukiga Nah Trangi
29.07 - oleneb ilmast, aga kui vähegi kannatab, siis Nah Trangi rannapuhkus
30.07 - ikka rannas
31.07 - bussiga Mui Nei randa
01.08 - bussiga siis Ho Chi Minh City'sse
02.08 - Mekongi Delta
03.08 - Mekongi Delta
04.08 - lennukiga tagasi Hanoisse
05.08 - Ba Be National park (võib-olla)
06.08 - Ba Be National park (võib-olla)
07.08 - Ba Be National park'st tagasi Hanois
08.08 - Hanois või kusagil seal lähedal
09.08 - Hanoi
10.08 - Koju. Lend Hanoi - Helsingi, Helsingi - Tallinn

------------------------------------

20. juuli
Oleme kohal!
Eile Tallinna lennujaamas andsime oma pambud ära ja tädi teatas meile, et värava nr on 4. Kuigi juba algusest peale vaatasime, et see tädi on sellise kahtlase olekuga ja mitte eriti usaldusväärne, suundusime siiski neljanda värava juurde. Kadri veel mainis, et eriti hea oleks, kui me jälle vale värava juures passiksime. Läksin tabloolt kontrollima ja loomulikult ongi meie värav hoopis  nr. 2. Õnneks aega on piisavalt ja seekord ei mingit paanikat. Lend veits hilines, aga Helsingisse jõudsime õigeaegselt. Passikontrollis suunati mind (oma iidse passiga) teise järjekorda, millegipärast ei saanud Kadri ka oma uue passiga läbi, kus kõik vajalik olemas: sõrmejäljed, näotuvastus jne. See moodne tehnika jäi meie poolt katsetamata ja meid kontrollis inimpiirivalvur. Boarding passid olid meil eelnevalt tehtud/prinditud ja pagasi saame Hanois kätte. Nii, et suundusime lennukile. Kahesed kohad reas 25. Kõrval neljases rivis istuvad soome mees oma vietnamlannast abikaasaga ja nende kaks last. Mees üritas kaasaostetud süntesaatorit ülesse panipaika paigutada ja suutis selle siis eesistuvale poisile pähe kukutada. Poiss vist väga haiget ei saanud. Täiesti talutav seltskond ümberringi muidu. Kahjuks Finnair ei hiilga millegagi. Ainult padi ja tekk on saadaval. Ei mingeid sokke, kõrvatroppe, hambaharja jne. Söök on ka äärmiselt vilets. Õhtusöök oli veel kuidagi talutav, eks sellele aitas kaasa ka kolm topsi veini. Hommikusöök jäi aga minu poolt söömata, ei suutnudki tuvastada, mida täpsemalt pakuti... vist mingi munalaadne toode. Igavesti vastik ja jõin ainult kohvi. Maandusime õigeaegselt ja suundusime kohe viisa järjekorda. Ühest luugist andsid "visa approval letter"i koos taotluse ja pildiga. Järgmise luugi juures ootasid, kuni sinu nime hüütakse. Maksad 65$ ja ongi korras. Järgnes passikontroll ja läksime pagasit ootama. Juba meie lennu kohvrid keerlesid ja märkasin kohe oma seljakotti, õnneks Kadri kott oli ka kohe minu koti juures, haarasin selle ka kaasa. See läks nüüd küll üllatavalt sujuvalt. Suundusime oma hotelli poolt saadetud transfeeri otsima. Silme eest kirju, nii palju silte ja nimesid. Varsti märkan Kadri nimega silti ja juba suundumegi auto poole. Juht meiega ei räägi ühtegi sõna, konditsioneeri lülitab sisse ja loomulikult hakkab kohe aevastama. Õues kallab vihma, aga muidu on soe. Hotellis on meie tuba juba ootel, isegi hommikusöök ette nähtud. Sööme, käime pesemas ja magame rahulikult üheni. Tuba on korralik, soe vesi olemas (enne tuleb lülitile vajutada ja 10-15 minutit oodata), stepslid sobivad, wifi toimib. Siiani on kõik sujunud. Receptioni tüdruk hommikul andis meile linnakaardi, kuhu kirjutas ja ringitas kohad, kuhu minna ja mida teha. Lähme siis linna avastama, nüüd õnneks enam ei saja, aga hirmus palav ja niiske on õues. Paar tänavat edasi, uurib Kadri, et ma annaks talle selle kaardi nüüd, mis me sealt hotellist saime. Loomulikult ei võtnud ma mingit kaarti kaasa, üritame Lonely Planeti järgi orienteeruda, aga millepärast pole seal neid tänavaid. Jalutame hotelli tagasi selle kaardi järgi. Üritame uuesti jõuda järve juurde. Jube palav on ja no ei saa aru, mis suunas on see järv. Kadrile üritatakse kolm korda järjest neid tassimise värki koos ananassi hunnikuga õlgadele sokutada, et siis ma teeks pildi, kuidas Kadri ananasse tassib selle asjandusega (ei teagi, mismoodi neid nimetatakse - koogud või midagi sarnast). Pildistamisest loobusime. Mina sellest pääsen, arvatavasti sellepärast, et nad ei ulata seda mulle õlgadele upitada :) hirmus lühikesed on kohalikud, enamus on mulle vaevu õlani. Varsti leiame järve ja teeme sellele tiiru peale. Poest ostsime 1,5liirise vee ja läksime varju pingile istuma. Kui ma veel maininud pole, siis on siin ikka hirmus palav ja niiske. Puhkame veits ja suundume hotelli poole. Linnapilt üldiselt on puhas ja Kambodzaga võrrelda ei saa. Siin kuidagi rahulikum, inimesed pole nii pealetükkivad, tuk-tuk'i juhte ka pole, kes tahaksid sind hirmsasti oma sõidukisse vedada. Põhiliselt taksod, motikad, rollerid ja turiste vedavad rattariksad. Teede ületamine on meil selge ja sebra juures ootama ei jää. Põhiline on, et teed ületades seisma ei jää ja tagasi ei tohi ka minna. Õigetpidi liiklus õnnaks ka. Hotellist soovitati restorane, valisime sobiva ja palusime kohad bronnida. Et mitte kogu raha ja tähtsaid dokumente kaasa tassida, otsustasime kasutada meie toas oleva seifi. Kadri proovis kõigepealt tühja seifiga ja kõik nagu toimis, aga kuidagi kahtlane tundus. Nii, et soovitasin proovida ja meelega vale kood panna. Kadri sisestaski vale koodi, mille peale seifi tabloole tuli kiri "incorrect code", õige koodi sisestades jäi seifi uks endiselt kinni. Olime suutnud selle seifi segadusse ajada... Kadri läks alla receptionisse abi kutsuma. Varsti oligi poiss võtmekimbuga kohal ja hakkas koode sisestama. Lahti ta selle muukis. Saime oma asjad nüüd seifi jätta ja rahulikult sööma minna. Väga maitsvad toidud ja vein oli ka hea. Kummaline oli see, et hambaorgid olid kaneelimaitselised. Hotelli jõudes jõime lonksu pipraviina ja nüüd kaome magama. Homme varakult vaja ärgata.

krevetid

miljonärid

21. juuli

Hommikusöök söödud, läksime pakkima. Kella kaheksa paiku peaks pick-up olema. Tegelt pidin ainult mina pakkima, sest Kadri oli korralikult õhtul oma asjad ära pakkinud. Toa ust me kaardiga lahti ei saanud ja Kadri läks receptionisse nõu küsima. Plika klõbistas arvutis midagi ja väitis, et nüüd on ok. Proovisime uuesti ja ei miskit. Uks endiselt lukus. Seekord läksin siis mina nõu küsima. Plika oli üllatunud, et ikka kaart ei tööta, andis uue kaardi ja sundis ühe kohaliku tolguse minuga kaasa tulema. See siis siblis minu taga toani ja üritas ka kaarti kasutades ust avada. Aga ei miskit, kell lähenes juba kaheksale, meil asjad toas ja pealegi mul kõik pakkimata. Poiss midagi ütles ja lahkus. Varsti tulid kahekesi tagasi, ühel käärid ja teised võtmekimp. Hakkasid kääridega ust lahti muukima, kasutades kääre kruvikeeraja asemel. Mingi värk tuli enne eest ära keerata kui lukuauguni jõuti. Lahti nad ukse muukisid ja pärast selgus, et patareid olid tühjaks saanud. Vaevu jõudsin pakitud, kui juba helistati, et pick-up kohal. Järgmised 3 päeva 2 ööd veedame Gray Line kruiisilaevas (paadis). Mikrobuss viis sadamasse (4 tundi), sealt edasi väikse paadiga meie kruiisilaevale. Kajut on meil pisike ja asub esimesel tekil, wifi levi pole, aga muidu täitsa korralik. Kohe pakuti lõunasööki: seafood supp (seentega), värsked kevadrullid, üllatavalt head olid, tundmatu liha riisiga ja magustoiduks mango kreem. Kõhud täis, viidi väiksema paadiga (mis meil kogu aeg sleppis taga lohiseb) ujuvat küla vaatama. Valida oli kajaki sõit, kus saad märjaks ja pildistada ei saa või bambuspaadiga sõit ja saad vabalt pildistada. Valisime bambuspaadi, kuhu mahtus meid neli ja kohalik pisike tädi sõudis. Väga ilus paik, külas elavad püsivalt 65 perekonda, lastele on oma algkool ja turistidele infopunkt. Tuur lõppes pärlikasvanduses, näidati täpsemalt kuidas liivatera austri sisse pannakse, siis 40-50 austrit kokku seotakse ja hoitakse vees 1-1,5 aastat ja ongi pärl valma. Pärast oli loomulikult pärlipoe külastus ja paadiga tagasi laeva. Pakuti ujumisvõimalust, laevast treppi mööda sinna sügavasse rohekas-sinisesse vette. Hirmus tundus, aga otsustasin ikkagi proovida, Kadri loobus. Vesi oli nii soe, et eriti ei jahutanud, aga päris lahe oli. Vedelesime tekil ja tellisime kokteile. Enne õhtusööki toimus värskete kevadrullide tegemise koolitus. Mõlemad veeretasime rullid kokku, tädi lõikas kääridega otsad ära ja maitsesid väga head. Natuke veel vedelemist ja oligi õhtusöögi aeg. Valik oli hea, vietnami köök on maitsev ja tervislik. Proovisime ka kohaliku Hanoi õlle ära - täitsa joodav. Kalmaaride püük jäi ära, sest mingid nahkhiirte pesad on kusagil või midagi sellist. Kohalikud giidid räägivad küll inglise keelt, aga hirmus keeruline on sellest aru saada. Kõik sõnad ütlevad nii järjestikku, et kogu lause on nagu üks sõna. Nüüd tulime kajutisse, avasime oma eelnevalt ostetud coca-cola purgid, jõime paar lonksu vähemaks ja lisasime selle võrra kodunt kaasa tassitud rummi.

22. juuli
Saime läbi häda eile õhtul oma toa konditsioneeri tööle, millegipärast puhus see alguses ainult kuuma õhku. Kõik nupud vajutasime läbi, varsti kustusid tablool tuled ja kirjad, pimesi kuidagi ja midagi veel vajutasime, täpselt ei tea, aga ööseks oli kajut mõnusalt jahe. Hommikul toimunud thai chile me ei läinud, niigi hommikusöök oli juba kell 7.00. Veekeetjat meil toas pole, proovisin ikkagi kohalikule kohvile võimaluse anda... juua see ei kõlba, hirmus vastik lahustuvkohv vaniljemaitseline. Pärast hommikusööki käisin oma tassiga köögis kuuma vett küsimas ja tegin endale õige kohvi. Teised viidi mingit koobast vaatama, nendel oli kõigil 2 päeva 1 öö, meie olime ainsad, kellel 3 päeva 2 ööd kruiis tellitud. Vedelesime veel pool tundi laevas ja siis tuli meile järgi suur paat/laev (mahutab 24 inimest) ja viis meid ekskusrioonile. Laeva meeskond koosnes 3 mehest ja siis lisaks oli meiega kaasas giid, kes meid esimene päev hotellist peale korjas. 1,5h sõitu ja jõudsime Viet Hai sadamasse, kus ootas meid ees jalgrattamatk Vietnami suuruselt teisel saarel. Hirmus palav on täna ja päike ja niiske õhk. Rattaga tuleks meil sõtkuda 4km sinna külla ja siis sama tee tagasi. Sellised algelised jalgrattad, proovisin sadulat kõrgemale sikutada... see toru oli seal juba enne minu tirimist üle maksimumi. Kadri sõitis viimati 20a tagasi ja no see ilm on ikka meeletult palav. Loobusime rattasõdust ja lasime endid rolleritega kohale sõidutada. Mina giidiga ja Kadri rollerit juhtis mingi kohalik nolk. Ise me ju sõita ei oska. Hirmsad mäed ja kole pikk maa tundus. Rolleritega oli muidugi mõnus seal sõita. Külla jõudes läksime jalutasime veits matkarajal dzunglisse ja pärast veel küla vahel. Ühtegi sääske ka ei märganud, kuigi dzunglis pidid nad meid kohe ära sööma. Siiani on kaasaostetud putukatõrjevahend olnud puhas raiskamine. Tagasisõites nägime juba väga väsinud rattureid, meil lausa lust neist mööda kihutada. Laeval pakuti lõunat ja siis giid soovitas meil lõunauinaku teha. Vahtisime niisama ventilaatorite all. Tänane kava nägi ette ka kajakisõitu. Kahekohaline kajak, istusime sisse ja aerutasime veits eemale giidi ootama. Kui giid ka juba oma kajakis oli, märkasid need kajakiärikad, et olid meile unustanud päästevestid anda. Aga lõid siis käega ja meie sõit võis alata. Kolmest koopast sõitsime läbi, ühes neist elutsesid nahkhiired, keda ka lendamas nägime. Vesi oli soe ja päike paistis, ülilahe sõit. Paati tagasi jõudes pakuti veel ujumisvõimalust, aga sellest me loobusime. Nüüd ladus paatijuht meile lauale hunniku pärlitest ehteid, Kadri ühe käeketi ostis. Ma ei ostnud midagi, mingi kandikutäie suveniiridega vedas ka meile lauale, aga need olid ikka tõesti inetud asjad, pealegi olen ma piisavalt laisk, et mitte igasugust kola järgnevad 3 nädalat seljas vedada. Oma laevale jõudes oli see turistidest tühi, nemad olid kõik seal meie eilsel ekskursioonil. Lebotasime tekil päikese käes. Varsti jõudsid uued turistid ka tagasi. Jätkus eilne programm ja kevadrullide õpetusele me teistkorda enam minna ei viitsinud, õhtusöögi menüü oli õnneks nõks muutunud. Kõhud täis, kaome magama. Jube väsitav on see palavus.

Halong Bay

  

23. juuli

Pärast hommikusööki sõitsime väikse laevaga koopaid vaatama. Jälle väga ilus. Meie tänane giid on veel jutukam kui eelmised ja üritab kogu päheõpitud jutu meile ära rääkida. Lihtsalt imelik, et kuidas nad ometi jaksavad muudkui seletada sellises palavuses. Tagasitulles oli veel lõunasöök ja siis check-out. Maksime jookide arve, kuidagi vähe tundus. Nad olid arve esitanud ainult eilse päeva eest. Ei hakanud seda neile mainima ka. Bussiga viidi meid tagasi hotelli, puhkasime nõks aega ja otsustasime mitte Sapasse minna, sest seal praegu väga vihmane. Pealegi oleks minek-tulek öörongiga ja see on kindlasti kole ebamugav. Tulime ju ometi puhkama. Lähme homme hommikul lennukiga Nha Trangi. Valisime hotelli, kus on wifi ja bassein. Lennupiletid ostsime hotelli kõrval olevast reisibüroost. Sealne tibi ei suutnud kuidagi uskuda, et mul nii lühike nimi on. Küsis mitu korda üle, et mismoodi nii saab olla. Tellisime pärast endale hotellist auto, mis meid lennujaama viib ja see on juba 5:45 ukse ees. Õhtustasime kõrval tänaval asuvas restoranis Green Mango (Lonely Planet soovitab). Kadri tellis pasta ja mina kohalikku Hanoi special toitu. Kadri toitu oli jälle aniisi sokutatud, aga minu toit oli tõesti maitsev: kana, riisinuudlid, pähklid ja veel palju häid asju. Magustoiduks tellisime home-made jäätist. Väga maitsev. Õues on õhtul ka ikka nii palav, väidedavalt 35-38 kraadi lausa, lisaks veel hirmus niiske on ka. Nüüd hotellis tagasi ja hakkame pakkima. Kahepeale võib pagas kaaluda 20 kg.

koopad

24. juuli
Hommikul ilusti auto juba ootas. Auto on küll sama, mis meid lennujaamast tõi, juht on ka sarnane eelmisele. Päris kindel ka pole, aga sellel mehel on ka pikad pöidlaküüned. Startisime juba 5:50, päike juba särab taevas ja tänavatel hull elu käib. Sõitsime mööda lilleturust ja sealgi juba kauplemine täies hoos. Liiklus veel väga tihe pole, aga arvan endiselt, et kui nad ometigi omas õiges sõidureas püsiksid ja ei sõidaks kogu aeg vastassuunas ja ei tekitaks kahe rea asemel kuute, siis oleks liiklus tunduvalt sujuvam. Lennujaama jõudsime juba 6:30 ja check-in'i saime ka ära teha. Pagas kaalus kokku 16kg, plika vahtis mind ülalt-alla ja soovitas lisatasu eest extra jalaruumiga kohta, loobusime sellest. Lennukis sattusid meie taha istuma lapsed, kes olid ehtsad saatana sigitised. Õnneks kestis lend ainult 1h40min. Lennujaamas võtsime takso ja nüüd juba vedeleme venelasi täis hotellis. Kõrvaltänaval käisime lõunatamas, igati kehva söök. Kadri tahtis veel mullivett, aga ei saanud teenindaja sellest aru. Näitas arusaamatu näoga meile kohe alguses sunniviisiliselt toodud jäätee poole (mis kajastus pärast ka arvel). Lappasime veelkord kogu menüü läbi ja tundub, et vett vist ei müüdagi. Tõlgitud on muidugi kahtlaselt, päris kindel pole, et coca-colat tellides piima ei tooda :/ Meie hotellist saab osta Türi vodkat!

türi viin

lost in translation

Kuna meie hotellist ekskursioone osta ei saa, üritasime oma tänavalt proovida. See meil kuidagi ei õnnestunud, sest räägitakse ainult vietnami või vene keelt. Läksime oma tänava lõpus olevasse uhkesse hotelli ja uurisime sealt inglise keelt kõneleva teenindaja olemasolu. Varsti otsitigi meile naine, kes inglise keelt mõikas. Ostsime homseks ekskursiooni "deluxe ocean tour". Hommikul võetakse meid uhkest hotellist peale. Enda hotelli katusel käisime basseinis ujumas.

25. juuli

Pärast hommikusööki läksime uhkesse hotelli oma tänase päeva ekskursiooni pick-up`i ootama. Varsti oligi buss ees, olime ainsad bussis. Buss tundub mugav ja oleme rahul, sest ikkagi deluxe tour on meid ootamas. Sõidame pikalt ja juba muretseme, et äkki oleme jälle ainsad ekskursioonil osalejad. Seda muret meil kauaks pole, kohe hakatakse hotellidest pilusilmi peale võtma. Varsti ongi kogu buss pilukaid täis ja me ainsad valged. Giid räägib pikad jutud kohalikus keeles, siis paari sõnaga seletab meile ka. Varsti olemegi sadamas ja meie deluxe tuur võib alata. Päästevestid selga ja sõit juba meile tuttavas paadiloksus. Esimene saar, mida külstame kannab nime Mun (Coral) Island. Võib minna sukelduma, snorgeldama või klaaspõhjaga paadiga sõitma. Valisime selle klaaspõhjaga paadi. Midagi tohutult ilusat polnud, aga vaadata ju võis. Aega oli 1,5h ja ülejäänud aja istume rannas kividel ja vahime niisama. Järgmisena ootas meid ees bbq seafood lõuna floating restoranis. Ümberringi on ainult pilusilmad, kes söövad ju pulkadega. Ega seal keset merd pole meil neid kahvleid, mis kodunt kaasa tassisime ja hotelli unustasime, enam kusagilt võtta. Söögiks pakuti grillitud krevetid/kalmaarid/liha varraste otsas, arbuusi, riisi, veel mingi lihapada ja siis vist suppi. Kadri ei proovinud, aga ma ikka riisi sõin pulkadega. Kadri lähedal istus tädi, kellel olid lokirullid peas, nagu patsikummi eest ja nende rullidega oli ta endale kaks patsi teinud. Ühel hetkel harutas ta need rullid lahti, lükkas lokid õlgadele, haaras Kadri kaenlasse ja tahtis hirmsasti pildistada. Tädi seltskonnast üks naine haaras selle peale telefoni ja tegi pildi. Meile pidi järgmisena esinema boyband. See tähendas seda, et meie restorani kõrval oli paat, kus giidi poisid laulsid ja tantsisid meile hirmsa häälega. Pigem oli see lihtsalt müra, mitte muusika. Meie giid Jimmy vist ka, kindlalt ei oska jälle öelda, sest ikka veel ei suuda neid kohalikke üksteisest eristada. Õnneks see band väga kaua ei esinenud ja teavitati, et nüüd võime oma paati tagasi ronida ja algab "happy hour". Meie, naiivsed nagu me oleme, eeldasime alkoholiga seonduvat happy hour'it. Siiski on Vietnamis lood teised. Neli turiste täis paati olid ankrus nii, et nende vahele tekkis ruudu kujuline ala, ehk siis bassein. Seal keskel mingi hõljuva aluse peal hakkas meile esinema poolalasti mees. Tantsis ja... no ma ei teagi, see kõik oli nii nilbe ja kummaline. Varsti olid kõik giidid ujukate väel ja hüppasid vette. Olime sõnatud! Kogusime ennast ja läksime uurima, mis värk on. Küsimuse peale "where is alcohol?" oli vastus: "no-no-no alcohol!". Küsimus "when it's happy hour?", vastus:"yes-yes, this is happy hour!". Kogu see "happy hour" kestis õnneks vähem kui tund ja kahjuks alkoholi polnud kuskil. Hakkasime sõitma oma viimasele saarele. Lained olid kõrged ja päris kõhe tunne oli vahepeal. Päästeveste jagus ainult lastele ja vanuritele. Tänane viimane saar Tam, maksame sissepääsu eest eraldi ja 1,5h aega päevitada ja ujuda. Siis paadiga tagasi ja bussi, mis meid hotelli tagasi viib. Olime juba natuke aega sõitnud, kui meie kõrval istuv tädi giidile midagi hoogsalt ja valjuhäälselt seletama hakkab. Tuleb välja, et osa seltskonnast on maha jäänud. Selle peale buss mitte ei keera ringi, vaid tagurdab kogu tee tagasi, kuigi tee on lai ja liiklust üpris hõre. Lõpuks jõuavad ka mahajäänud seltskond bussi, tervelt 6 täiskasvanut (nende hulgas ka Kadri lokirullidega sõbranna) ja veel mitu last. Bussi jõudes algab hirmus kisa ja üksteise süüdistamine, mis jätkus kuni hotelli jõudmiseni. Meid pandi viimastena uhke hotelli ees maha, jalutasime seal siis oma hotelli. Väga kummaline ja sündmusterohke ekskursioon oli. Nüüd viimane öö selles hotellis, homme juba uus ja loodetavasti parem.

Lokirullidega tädi

26. juuli

Jõudsime uude hotelli. Oleme endiselt Nha Trangi linnas. Ostsime juba bussipiletid homme hommikuks Mui Ne'sse. Seal peatume Beach Resort hotellis 6 ööd ja lihtsalt puhkame. Tänavalt ostsime puuvilju, väga maitsvad. Käisime ka restoranis "Latern" lõunatamas. Tellisin Vietnami street foodi menüüst ühe igati hea toidu, mille nime olen nüüd unustanud, aga koosnes: riisinuudlid, liha, avokaado, igasugu maltsa ja pähklid. Saavutus oli see, et ma sõin kogu toidu kasutades ainult pulki, isegi pähklid sain kausist kätte. Õhtul hakkas vihma sadama, õnneks olime juba toas. Varsti märkas Kadri, et pool põrandat on märg. Kuidagi nirises vett akna vahelt. Helistasime receptionisse ja kurtsime oma mure. Varsti oligi pisike tädi suure rätikuga ukse taga. Hakkas hoogsalt põrandat kuivatama ja pani rätiku akna alla seina äärde. Vahtis nõudliku näoga meie poole ja ütles: "there, you see, no problem!" Oleksime vast ise ka selle kuivatamisega hakkama saanud, arvasime tegelt, et võibolla meil see aken kuidagi valesti kinni. Välku lõi ka ja müristas, nii et mitmeks tunniks oli interneti ühendus läinud.

uputuse likvideerimine

27. juuli

Bussi pick-up hotellist hilineb pool tundi, aga buss stardib, nagu lubatud, õigel ajal. Eile sealt hotellist öeldi ka meile, et mitu bussi oli juba täis ja pileteid polnud saada. Kui uurisime bussi kohta, teatati, et seal 40-45 kohta. Nüüd antakse kohe bussijuhi juures meile kilekott, kuhu jalanõud panna. Tuleb välja, et oleme endale poolkogemata soetanud piletid sleepers bussi. Lausa voodid ja tekk. Väga mugav, reisijaid vähe ja needki turistid. Peaaegu kuus tundi sõitu ja olemegi Mui Ne linnakeses. Bussist maha minnes on Kadri juba ümbritsetud rollerimeestest. Natuke kauplemist ja juba sõidamegi rolleritel oma hotelli poole. Nüüd vähemalt kuus öö siin Beach Resortis. Meil väike majake, lähedal suur bassein ja hotelli rand. Tänavalt ostsime puuvilju ja poest ühe pudeli Vietnami veini.

bussis

vietnami vein

Seda ka siis veel, et igavesti vastik vein oli. Nagu puskar ja morss segamini või midagi taolist. Tõesti hirmsa maitsega, valasime kraanikausist alla...

Ööseks igaks juhuks rullisime moskiitovõrgud lae alt lahti, mingid putukad siin lendavad.

28. juuli

Mul on täna sünnipäev!

Kadri kinkis mulle huulepalsami (olingi enda oma koju unustanud). Olen kingiga väga rahul!

Käisime rannas ja meres lainetes hüppamas. Mui Ne's on surfarite rannad ja nii ka meie rand. Nüüd oleme basseini ääres päiksevarjude all. Hirmus palav on, aga väga mõnus tegelt. Lõuna ajal jalutasime lonely planeti juhiste järgi postkontorisse. Pidi asuma meie hotellist kahe kilomeetri kaugusel. Jalutasime pikalt, sest ikkagi 2 km. Kusagil seda postkontorit ei näinud. Vaatasime raamatust aadressi ja maja nr 44, me olime juba 60 juures. Pöörasime ringi, peaks olema Swiss hotelliga samas majas. Hotelli leidsime ja läksime sisse uurima. Neil muidugi pole seal mingit postiteenust ja juhatati edasi meid kuhugi... ei suuda nende inglise keelest aru saama. Jalutasime veel ja varsti oligi mingi post office ja raha vahetus. Postkaardid valisime kohapealsest kohutavast valikust, aga lihtsalt nii palav on ja ei viitsi rohkem otsida. Igatahes kaardid on saadetud, müüja limpsis margid peale, aga kas need kaardid kuhugi jõuavad ka... hinge kinni hoides pole vaja oodata. Raha vahetasime ka seal samas ja vahetusraha otsis suurest kilekotist. Sööma tahtsime minna Lonely Planeti poolt soovitatud kohta, aga seda vist enam pole või ei leidnud me jälle õiget kohta üles. Käisime siis mujal söömas ja väga maitsvad toidud jälle.

Kuna mul on täna sünnipäev, siis tähistasime seda õhtul kokteile juues.

29. juuli
Täna ei pea mitte midagi tegema. Hommikul käisime rannas, aga nüüd on juba tuuline ja pilvine. Lesime basseini ääres. Kadri võttis endale õhtuks foot massage, aga see alles viiest. Lõunatama tahtsime minna eilsesse kohta. Ukse peal olid jälle plikad, kes "privet" karjudes turiste enda söögikohta kutsuvad. Madam Lin on söögikoha nimi, lauda istudes avastame, et oleme ikkagi vales kohas. Ei viitsi sealt enam ära minna ja valime endale supid. Mingit maitset supil pole. Kadri jätab poole supist järgi. Välja minnes jalutame mööda tänavat veits edasi ja meie söögikoha nimi on Madam Din. Vot siis, eks homme proovime uuesti. Tänavalt ostsime hunniku puuvilju ja arbuusi, poest prantsuse veini. Massaazi poiss tuli ka ütlema, et Kadri võiks varem tulla. Nüüd Kadri massaazist tagasi ja tuba on meil vietnami salvi haisu täis. Seda määriti talle põlvedeni ja siis muditi jalataldu. Pärast veel pead ja õlgu. Kadri jäi igati rahule. Ovaalse kujuga arbuusi tegin pooleks kodunt kaasa võetud korgitseri "noaga". Kahjuks polnud see kollase sisuga, nagu olime arvanud, aga maitsev sellegipoolest. Veini jõime ka ära, hirmus hea oli.

30. juuli
Täna on pilvine ja kohati sajab. Käisime ikkagi meres ujumas, kõrged lained ja jahutav vesi. Kahju, et päikest pole, tahaks ikka natukenegi jumekam olla kui reisile tulles. Rannas on muidugi igasugused kauba pakkujad. Kuna meil raha kaasas polnud siis vangutasime "no-no" podisedes pead. Pisike tädi käis puuvilju pakkumas juba mitmendat päeva, plaanisime ise ka temalt varsti midagi osta. Meie kõrval olevad venelased ostavadki kookosed. Tädi raiub noaga otsad maha ja lükkab kõrred sisse. Kirjutab liiva peale hinna, vahepeal me ei jälginud nii hoolega. Äkki võttis vene poiss kookosed, andis need tädile tagasi ja hakkas raha tagasi nõudma. Tädi loomulikult sellega nõus polnud. Poiss karjus, tädi ikka üritas kookosed neile jätta ja rahaga lahkuda. Tuli välja, et tädi tahtis kahe kookose eest 200 000 dongi (10$) saada, mis on muidugi ulme hind. Lõpuks nad mingi raha said tagasi, aga kookosed jäid ka neile, poiss veel karjus talle, et ta sealt kaoks. Tädi pakkis oma kodinad kokku ja tuligi paar sammu edasi meie juurde ja hakkas oma puuvilju pakkuma. No on suslik.

meie rand

Võtsime oma uhke sinist värvi, hullult suure, beach resort kirjadega vihmavarju ja jalutasime lõunatama Madam Din`i. Väga maistev supp ja Kadri riis oli ka hea olnud. Pärast otsisime kohta, kust saaksime piletid Hanoisse osta. Lennata ei viitsi ja plaanime rongisõidu ära proovida. Esimeses kohas plika eriti inglise keelt ei osanud, kuhugi ta helistas ja teatas meile, et kohti pole. Mingid kohad olid saadaval, aga ei saanudki täpselt aru, mis kuupäevaks ja millised kohad. Jalutasime edasi ja järgmise putka peal oli kiri "we speek english". Poiss helistas ja pakkus erinevaid kuupäevi ja kohti. Otsustasime laupäeva hommikul minna ja soft sleeperi ülemised kohad, neljases kupees. Poiss helistas tagasi, et meile piletid osta ja siis teatati talle, et rong on väljamüüdud. Kirjutas meile ikkagi tseki, maksime ära ja keegi nende inimestest pidi ise rongijaama minema pileteid ostma. Kahtlane värk, lubas tunni aja pärast meile hotelli helistada. Jalutasime hotelli tagasi, enne tahtsime veel oma poest veini osta, aga see oli millegipärast suletud. Nüüd juba piletipoiss helistas ka ja piletid ta sai. Kuna hetkel vihma sajab, siis lubas õhtul või homme hommikul ära tuua, eks näis... 

Tänavalt ostisime sweet pomelo, maitses nagu sweet laim. Õhtul käisime oma hotelli restoranis, tellisime pizza ja pudeli prantsuse veini. Väga maitsvad mõlemad. Konnad krooksusid, linnud häälitsesid ja veel kellegi hääled. Toast oleme juba mitu suurt (5-7cm) prussakat leidnud, need on küll hirmsad.

31. juuli

Öösel oli toa ukse taga hull möll olnud ja keegi oli ukselingiga logistanud. Kadri käis kontrollimas, kas meil uks üldse lukus on... mina magasin ja ei tea asjast midagi. Hommikul käisime rannas, läbi pilvede on natuke isegi päikest näha. Varsti on platsis puuvilja müüja, meie taga toolidel istuvad saksa poisid soovivad osta. Alguses nad muidugi hinda ei küsi. Tädi lõikab kaks passion fruiti pooleks ja teatab hinnaks 200 000. Tänased poisid nii julged ei ole kui eilne vene poiss ja natuke krimpsutavad kulme, aga maksavad tädile 100 000. Vahepeal hakkab vaikselt jälle vihma sadama ja kaome basseini äärde, kus valitseb tühjus. Kadri käib receptionis uurimas meie rongipiletite saatust. Need on meile juba ilusti tuppa lauale pandud.

meie bassein

rongi piletid

Lõunatamas käisime uues kohas, kuna sealt saime 20% alet. Söögid olid jälle väga maitsvad. Õhtul plaanime minna jälle oma hotelli sööma ja veini jooma. Kella seitse paike seamegi sammud restorani poole, see on pilgeni täis pilusilmi ja kõik lauad kinni. Jalutasime siis lihtsalt mööda ja hiilisime, et kas neil juba magustoit... puuvilju pakuti juba, järelikult varsti peaks pidu läbi olema. Kella kaheksaks oligi restoranis täielik tühjus (ainult konnade krooksumine oli kuulda), istusime lauda ja tellisime pudeli head veini, veits süüa ka. Väga maitsev jälle. Nüüd on muidugi kell juba üheksa läbi ja meil ammu uneaeg. Sõlmime moskiitovõrgud lahti ja kaome magama.

moskiitovõrgud

1. august

Hommikul olime rannas, pilvede vahelt paistis natuke päikest. Siis hakkas sadama ja peaaegu kogu päev on järjest sadanud. Ega siin pole midagi tarka teha, korra käisime lõunatamas ja ka poest läbi, et homseks rongisõiduks midagi kaasa osta. Varsti peab pakkima hakkama. 

2. august

Meil on siin maja ees iga ukse taga tünn veega ja kulp. Nüüd hommikul saime teada, milleks see vajalik on - jalgade liivast puhtaks pesemiseks - naabripoiss tegi nii. Aga meil juba check-out vaja teha ja rongijaama poole kihutada. 30h rongisõitu ja olemegi Hanois. Taksosõit möödus juhi laulu saatel, kõik 50 minutit suutis ta laulda. Tee peal tegime veel ühe avastuse: dragon fruiti kasvandust olime ekslikult pidanud aaloe kasvanduseks. Rongijaamas on õnneks wifi, stendi peal ka meie rongi number, peaksime õiges kohal olema. Rong sõidab ette ja meil on vagun nr. 11. Vaatame hirmuga esimesi vaguneid, milledel on trellid ees, inimesed vahivad trellide tagant nagu loomad. Meie vagun on õnneks rongi lõpus. Leiame oma kupee ilusti üles, ainus mure on see, et meie kohtadel juba magavad mingid onud ees. Äratame nad üles ja näitame pileteid, onud lahkuvad. Alumised kaks voodit on hõivatud kohaliku perekonnaga - naine, mees ja nende kaks last. Ukse juures seinal on aste ja selle peale astudes turnime oma ülemistesse vooditesse. Ega see nüüd mingi lux värk pole, aga täiesti talutav. Restoranivagunit pole, aga mööda vagunit käib söögikäru ja sealt saab siis tellida. Näitasin naisele lonely planetist Vietnami kaarti ja uurisin kui kaugele nad sõidavad. Peale Nha Trangi paar peatust peaksid vist maha minema. Nüüd on lapsed maganud, söönud ja väga energilised. Röögivad ja möllavad mööda kupeed. Vanemad ei tee muidugi teist nägu. Varsti on ka meie kupee uks pärani lahti ja lapsed logistavad sellega. Meie kupee ukse taha on tekkinud taburetil istuv onu, kellest möödudes inimesed meie kupeesse astuvad. Onu taburetil sööb suppi, vahib meie poole vilavad silmad peas ja joob poolikuks lõigatud plastpudelist pruuni vedelikku. Varsti võtab taskust paberisse mähitud hambaorgi ja hakkab sellega hambaid urgitsema nii, et käsi on küünarnukini suus. Sõbruneb kiiresti meie kupeekaaslastega ja on veendunud, et nende maha minekul, saab meie kupeesse voodikoha. Peatuse saabudes läheb perekond meie kupeest maha ja onu lükkab kohe oma tabureti meie kupeesse, ise õnneks kadus kuhugi. Aga peatusest tuleb hoopis peale uus pilusilmade perekond ja inglise keelt kõnelev pereisa. Ütlen talle kohe, et ta võib selle tabureti vahekäiku tagasi tõsta. Õnneks oleme pääsenud taburetionust ja see perekond sõidab meiega Hanoisse.

3. august

Huvitav tähelepanek kohe hommikul: rong on teistpidi sõitma hakanud. Nüüd on meie vagun esimene, kummaline värk. Ega eriti magada ei saanud. Hirmus kitsas, ebamugav, mürisev ja loksuv. Hommikul hakkavad kohe meie kupeenaabrid sööma ja nii kogu aeg kuni Hanoini. Osad söögid ostavad, aga suurem laar igasugu toitu on neil kaasas. Oleme terve rongi peale ainsad valged. Telefoni aku saab ka tühjaks, stepsleid pole siin kusagil. Jube tüütu. Rong hilineb pool tundi. Jaamas trügime läbi taksojuhtide massi ja leiame oma turvalise rohelist värvi takso. Nüüd juba vedeleme hotellis, kõrvaltänaval käisime jälle restoranis Green Mango söömas. Võtsin Hanoi traditsiooniliste toitude menüüst seafood supi. Väga maitsev. Pärast tuli omanik meiega rääkima ja andis meile kaks joogi voucherit ja veel oma nimekaardi, millega järgmine kord allahindlust saame.

parim toit vietnamis - sea food soup

4. august

Kella 12ni saame hotellis olla. Jätame pambud siia, alles õhtul on pick-up Sapa reisile. Niikaua peame linnas kolama. Leidsime kino üles ja lähme vaatama filmi pealkirjaga "Guardians of the Galaxy". Pool tundi on aega ja veedame selle Starbucksis kohvi juues. Film oli üllatavalt vaadatav, kartsime hullemat. Kino saal suur ja rea numbrite asemel on siin tähed. Koha numbrid on ühest otsast paaritud ja teisest paaris. Istusime kõrvuti kohtadel L20 ja L22. Mina siis L22 ja minu kõrval oleval istmel on L19. Hirmus keeruliseks on asi aetud. Film vaadatud, kõndisime järve äärde pingile istuma. Õnneks täna väga palav pole, nii umbes 33-34 °C. Väheke aega saime istuda kui juba tuli kari kohalikke lapsi meie juurde ja uurisid, kas nad tohivad meiega rääkida ja inglise keelt prakiseerida. Saime teada, et nad nii väga lapsed olegi, lausa ülikooli teine kursus. Saime nendega räägitud kui juba järgmine ootas järgmine plika ja pärast teda veel üks. Kui juba kolme seltskonnaga olime rääkinud ja neljas ootamas, vabandasime, et meil sapa rong läheb kell seitse ja lahkusime. Tore on nendega rääkida küll aga juba väsitav. Mõni teine päev võibolla uuesti. Oleme jälle Green Mangos söömas-joomas. Hotellist on pick-up rongile alles 20:30 ja rong läheb alles 21:50. Külastame ka Green Mango vast avatud baari, esmalt lunastame eile saadud voucherite ees hanoi õlled ja siis proovime kokteile: passion fruiti ja coconut mojitod, mõlemad väga maitsvad. Hotellist sõidame rongijaama taksoga ja arve tasub meiega kaasa saadetud poiss. Tema käib ka kassas ja vahetab voucherid rongipiletite vastu. Saadab meid õige rongi peale ja oleme ikkagi neljases kupees. Minule sattus alumine ja Kadrile ülemine koht. Kupeenaabriteks on hispaanlased vist.

5. august

Rong pidi meie teada sõitma 7 tundi, ehk siis kohal peaksime olema juba hommikul enne kuute. Siiski seda ei juhtu ja rong jõuab peale 11 tunnist sõitu Lao Cai'sse. Leiame õige nimesildiga mehe ja järgneme talle mikrobussi. Buss tuubitakse turiste täis ja algab sõit Sapasse (35 km). Äkki buss peatub ja võtab peale tee ääres hääletanud kohaliku mehe oma paarinädalase imikuga. Kadri kõrval istunud mees läheb pressib ennast mujale ja hääletaja istub Kadri kõrvale. Nõks enne Sapat läheb hääletaja maha ja annab juhile hunniku raha. Nii tehakse äri Vietnamis. Õnneks jõuame Sapasse ja bussist ainsatena läheme meie hotelli Sapa Lodge. Väga ilus tuba ja meil oma rõdu vaatega mägedele. Kuna meie rong hilines jäime oma ekskursioonigrupist maha ja meile orgunniti uus giid ja ekskursioon, mis algab hiljem ja on ainult meile. Giid on kummikutes, vihma/päiksevarjuga, rõõmsameelne, pisikest kasvu ja väga väle. Tõesti kiirelt käib, kuna enne sadas vihma siis on päris libe. Lähme temaga koos tutvuma Cat Cat külaga. Vaatame kohalikke elamisi, ilus kosk ja vaated mägedele. Tagasi sõidame juba motikatega. Hotellis on kõik söögid hinna sees ja siiani on väga maitsvad toidud olnud.

meie imearmas giid

vaade hotellitoa rõdult

6. august

Täna on meil plaanis 11km matk kohalikku külla. Meiega liituvad kolm tüdrukut inglismaalt Lucy, Lisa, Sarah ja meie tänane giid Shu, kes on 26a, abielus ja kolm last. Õnneks on inglannad väga jutukad ja osavõtlikud. Kohe haakuvad meie seltskonna sappa 5 kohalikku, kes üritavad meile käepaelu, parmupille, vilesid, käekotte, salle ja igasugu muud nodi müüa. Muidu tahaks midagi osta, aga nad on nii pealetükkivad. Kui ühelt ostad oled kohe imeväel ümbritsetud kümnetest müüjatest. Esialgu ei osta me midagi. Vahepeal läheb kruusatee üle mudamülgastest koosnevaks lehmarajaks. Kogu aeg mäest üles-alla. Õnneks on meil jälle ilmaga vedanud ja pole vihma, esialgu ainult pilvine. Hirmus libe on ja üks inglannadest juba kukubki suure hooga. Käsi kõik marraskil ja verine, aga kõnnib rõõmsalt edasi. Vaated mägedele ja riisipõldudele on muidugi fantastilised. Päike on ka välja tulnud ja üpris palavaks läheb see matkamine. Meie kaasatassitud pikad riided ja kinnised jalanõud osutuvad siingi asjatuks. Lõunasöök on maitsev, sellele järgneb kauplemine kohalikega, inglannad on nõrgad ja neid ümbritseb kari kohalikke oma suveniiridega. Minu jaoks on kõige häirivamad need vastikud vihma-päiksevarjud. Kuna nad kõik on nii lühikest kasvu siis nende vihmavarjud on mulle täpselt silmini, jube ohtlik tundub ja kardan, et nad torkavad mu silmad välja või siis jooksevad selle varjuga mulle kõhtu. Edasine matk on läbi riisipõldude. Meie lähme tagasi mikrobussiga Sapasse, inglannad jäävad kodumajutusse. Ühel neist on siis käsi katki kukkumisest, teisel päiksepõletus ja kolmandal kõhuviirus. Ei kadesta neid ja kodumajutust. Meile tuleb järgi juba eilsest tuttav surmakutsar oma mikrobussiga. Tänased teed on palju kitsamad ja kurvilisemad, nii et ta saab meile oma oskusi näidata. Hotelli jõudes saame pesta muda maha ja nüüd tagasi Lao Cai'sse öörongile ja homme varahommikul oleme tagasi Hanois. Kupeekaaslasteks on samad hispaanlased, kellega Sapasse tulime. Mängime nendega kaarte, väga keeruline mäng oli. Ainult numbritega kaardid, kokku pidi 15 saama, aga 10 tähendas tegelikult 8, 11 tegelikult 9 jne. Räägime niisama juttu, neil on reisikava väga tihe. 18 päevaga Vietnam-Kambodza-Laos. Seekord on meil nõks parem kupee ja isegi telekas seinal, vaadata ei saa, sest pulti pole ja teleka küljes nuppe ka mitte. Madrats on ka kõva ja rong rapub nii, et mina üleval magades hoian vahepeal torust kinni, et mitte sealt alla sadada. 

7. august

Kuuest jõuame rongiga Hanoisse, hotellipoiss on meil vastas ja sõidame taksoga hotelli. Lõuna ajal käisime linnas kolamas, külastasime kohalikku burksi restot ja võtsin chrimp combo. Istusime veel järve ääres, varjus oleva tühja pingi leidmisega läks aega. Täna küll pilves, aga ikka hirmus palav. Õhtuks ostsime pudeli prantsuse veini ja panime selle juba külma. Ei jaksa täna enam õhtul välja minna. See unetu rongiöö mõjub ikka rängalt.

8. august

Päeval käisime shoppamas. Lootsime kõik suveniirid ära osta, tegelikult ostsime ainult kommid ja muud nodi. Loodame lennujaamale, et sealt siis viimased ostud teha. Õhtul käisime teatris Water puppets show'd vaatamas. Vees on nukuteater, nurgas laulavad naised iniseva häälega, hirmus kitsad istmed, õhku on vähe ja etendus kestab 50 minutit. Jälle omaette kogemus. Kadrile üldse ei meeldinud, aga minu arvates täitsa ok. 

vietnami maiustused

water puppet show

9. august

Olime juba Eestis bronninud viimaseks ööks Trip Adviseri maailma top'i kuuluva hotelli. Nii, et täna peame juba koduseks saanud Spring Flowerist välja kolima. Hommikusöögi ajal nägime inglannasid, kellega meil Sapa matk oli. Nemad olid öörongiga saabunud ja ootasid Halong Bay pick-upi. Meie pakkisime asjad ja hakkasime jala uue hotelli poole astuma. Hirmus kitsal tänaval asub. Nii, et autoga sinna ei saagi. Esmamulje on tavaline, Spring Flower tundus uhkem. Meie soovitud twin tuba oli asendatud family roomiga. Panime asjad tuppa ja läksime linna jalutama. Lõunatasime viiendal korrusel olevas restoranis, ilus vaade järvele. Õues on kuidagi jälle väga palav ja väsitav. Ei jaksa ja ei viitsi enam kuhugi minna. Tulime hotelli külma tuppa puhkama. Õhtul käisime veel reisi lõppu tähistamas kokteilidega Green Mangos. Aga nüüd kaome magama, sest 5:30 hakkame lennujaama poole liikuma.

10. august

Hommikul ärgates loeme Finnairi poolt saadetud sõnumit, et meie lend hilineb. 8:25 asemel alles 12:45. Kuna meil on juba lennujaama takso tellitud ja oleme ärganud, siis sõidame ikkagi lennujaama. Hotellist antakse söögipakk kaasa. Lennujaamas avasime söögipaki, mille peaksime enne security checki ära sööma. Saiad, puuviljad, jogurt ja neli keedetud muna. Natuke sõime, aga keedetud munad jäid meie poolt puudutamata. Boarding passid saime ilusti ja isegi Helsingi lennu omad, kuigi sellele ei jõua me mitte mingi nipiga. Kuna lend hilineb neli tundi, saame söögi voucherid. Lähme suveniiri poodidesse viimaseid oste tegema ja sööma. Isegi riisimütsid ja kiivrid ostsime. Üritasime osta ka riisiviina, aga need teenindajad on seal jälle nii juhmakad. Üritasime küll seletada, et kui nad seda korralikult eraldi kotti ei paki, siis ei saa me sellega kuhugi. Ostsime küll need pudelid ära, aga Kadri jättis Hanoisse, mina Helsingisse. Lennukis saime teada, et ainult Tallinna, Oslo ja Pariisi jätkulennud on täna, teised peavad Helsingis ööbima. Meie lend läheb vähem kui tunni pärast. Jõuame üllatavalt kiirelt security checki, passi kontrolli tehtud ja õige värava juurde. Seal saame teada, et meie vanad boarding passid kehtivad ja isegi istekohad on samad. Tallinnas saame oma pagasi ilusti kätte ja olemegi kodus. 

Vietnam on ilus, inimesed sõbralikud, ilm soe, toit maitsev... soovitan!