Mehhiko 2015

Lõpuks ometi ka siis mitte AASIA reis :). 

Sandberg reisid (Nepalis käisin ka sama firma kaudu ja jäin väga rahule).
Toimumisaeg: 14.01.2015 - 31.01.2015.

Reisi ajakava:
1.päev K 14.01. – Lendame Tallinnast Mexico Citysse
2.päev N 15.01. – Linnaekskursioon, Teotihuacani püramiidikompleks
3.päev R 16.01. – Sõidame Pueblo linna, tutvume linnaga
4.päev L 17.01. – Sõit Oaxacasse, tutvume linnaga
5.päev P 18.01. – Monte Albani külastus
6.päev E 19.01. – Oaxaca turg ja kohalik elu
7.päev T 20.01. – Retk Sierra Norte mägismaal
8.päev K 21.01. – Retk jätkub
9.päev N 22.01. – Sõit Zippolite randa, Mazunte merekilpkonnad
10.päev R 23.01. – La Ventanilla laguuni külastus
11.päev L 24.01. – San Cristobal de Las Casase linn
12.päev P 25.01. – Indiaanikülade San Juan Chamula ja Zinacantan
13.päev E 26.01. – Džungliekspeditsioon
14.päev T 27.01. – Ekspeditsioon jätkub
15.päev K 28.01. – Yaxchilani arheoloogiakompleks
16.päev N 29.01. – Bonampaki arheoloogiakompleks Palenques
17.päev R 30.01. – Sõit Pueblast Mexico City lennujaama, kojulend
18.päev L 31.01. – Saabume Tallinna lennujaama. Reisi lõpp

14.01

Hommikul 4:00 saame lennujaamas kokku. Kui veab, saan kohvri Mexico City's kätte. Esimene lend on Frankfurti ja loomulikult õnnestub mul saada keskmine koht. Kuna Epp jõuab hiljem, loobub oma aknapoolsest kohast ja saan seal ise laiutada. Ega ta vist ei märganud, et sellel vahekäigu poolsel istmel istub väga suur onu ja istudes hõivab ka poole keskmisest istmest. Onu on veel mingi preester ka vist (riietuse järgi otsustades), ja loeb põhjalikult kogu ohutusjuhendi läbi. Õnneks kestab lend vaid mõned tunnid. Mina oma iidse passiga pean inimpiirivalvuri kontrolli läbima. Nüüd järgmise lennuni on aega 6,5h. Lufthansa kahekordne lennuk ja minul on aknapoolses reas loomulikult jälle keskmine koht. 12,5 h lennuaega. Ühel pool istub armeenlanna ja teisel pool suusamütsiga juudipoiss. Süüa ja juua saab hästi, juudipoiss on endale eelnevalt tellinud kosher meal'i. Aga punast veini joob mitu topsi (nii nagu minagi). Paar korda sain magada ka, aga siis hakati migratsioonikaarte jagama. Teistelt ikka küsitakse, et kas nad on mehhikost, minule antakse naeratades ja ilma küsimata migratsioonikaart. Avastasin käetoe alt veel USB pesa, nii et laen mobla täis. Rääkisin vahepeal oma naabriga, kelleks on armeenlanna Liana, õpib juristiks ja tagasiminnes on tal eksam. Hetkel töötab lennujaama turvateenistuses. Armeenia tähestikus pidi olema lausa 39 tähte. Palusin tal oma nime kirjutada. Juudipoiss (väga kena välimusega) jääb ka magama, aga kuidagi nii, et jalad on minu põlvedel ja pea minu õlal. Ei hakanud teda äratama ka, siis jäin jälle ise magama nii, et ärgates oli minu pea tema õla peal. No igatahes saime selle 12 tunni jooksul väga lähedasteks :) Mehhikosse maandudes on siin juba õhtu ja väljas 18 kraadi. Enne pagasikontrolli vajutad nupule (nagu loterii), roheline - pääsed läbi kogu pagasiga; punane - kohver ja käsipagas valgustatakse. Minul üldiselt õnnemängudes veab ja roheline tuli süttis. Tempel passis, kohver käes, läksime raha vahetama. Meile on vastu tulnud sakslanna Marie (elab siin juba aastaid) ja kohalik neiu Leslie. Nemad on meie giidideks kogu reisi vältel. Buss on meil vastas ja kogu seltskond mahub ilusti sinna. Kui ma veel maininud pole.... meie seltskond on 8 turisti + giid Triin. Hotell on väga korralik ja isegi Wifi olemas. Homme juba püramiide ja mingeid aedu vaatama.

minu nimi armeenia tähtedega

15.01

Hommikusöök oli kell 8:00. Valida sai kolme omleti vahel: singi; juustu ja suvikõrvitsa õitega. Valisin viimase. Küsiti veel, et kas tahame kõrvale ube, ikka tahtsime. Kohvi on siin kahjuks väga lahja, peaaegu nagu tee. Õnneks tassisin oma kohvi kaasa ja kohe ärgates tegin õige kohvi. Suur kuhi saiu toodi ka, nii magusaid kui tavalisi, värsked ja väga maitsvad. Kuna olin juba kohvi joonud võtsin kakao ja segumahla. Varsti saabusid ka omletid. Taldrikul oli veel tortillast korvike, mille sees oli mingi tumepruun kreem ja peale raputatud valge puru. Arvasime, et see on magustoit ja pidasime seda ekslikult shokolaadikreemiks, millele siis on suhkutükid peale raputatud. Tegelikult oli see hoopis musta oa püree juustuga. Vot siis. Väga maitsev. Üheksast oli meie buss ees ja sõitsime püramiide vaatama. Kohapeal palgati veel meie giididele lisaks kohalik vana, kes rääkis püramiididest ja templitest. Kõigepealt jalutasime mööda templeid, siis ootasid avastamist Päikese ja Kuu püramiid. Päikese püramiid on 65m kõrge ja tippu viib 244 trepiastet - kõige kõrgem püramiid Ameerikas. Kuu püramiid on 47m ja 160 trepiastet, kuna seda hetkel restaureeritakse, siis sinna otsa ronida ei saa. Läksime Päikese püramiidi vallutama. Astmed on väga kõrged, aga ei olnud raske (ma ju ikkagi treenitud).

Päikese püramiid

ka nii saab tippu

Järgmisena on kavas Xochimilco rippuvad aiad ja hõljuvad külad. Sõitsime sinna 2,5h ja kuna kõigil olid kõhud tühjad, läksime sööma. Menüü on hispaania keelne. Suvaliselt valides tellisin endale huaraches bisteci. Mõned tahtsid suppi ja kuna menüüs seda polnud, pakuti neile, et nad võivad ikkagi nuudlisupi teha. Eks see siis oligi pisikene pakisupp, mis neile lõpuks toodi. Takod ja muud asjad toodi taldrikul, millele oli kilekott ümber pandud. Toit oli siis kilekoti peal, et pärast nõusi ei peaks pesema. Nuge ja kahvleid ei toodud ja eks nad siis näppudega sõid. Lõpuks saabus ka minu söök - hiigelsuur tortilla, mille peal oli hunnik liha, salatit, juustu. Lisaks oli mul veel kahvel ja nuga ning minu toit oli taldrikul, ei mingit kilekotti. Väga maitsev pealekauba. Söögikoha taga oligi paadisadam, meie paadi nimi oli Princessa. Poiss hakkas kaikaga lükates meid mööda kanaleid sõidutama. Ilus ja vaikne. Legend on selline: mehhiklanna ja hispaanlane armuvad, saavad lapsed, mees jätab pere maha ja kolib tagasi Hispaaniasse, kus abiellub valge hispaanlannaga. Mehhiklanna on murest murtud, uputab oma lapsed ja nutab kuni vist tänaseni. Kokku on kanaleid 185 km. Siinseid lapsi hirmutatakse selle naisega, et kui korralikult ei käitu siis tuleb see naine (nime ei mäleta) ja uputab su ära. Tegelikult need saared ei hõlju, lihtsalt selline nimetus neil. 

Päris väsitav päev. Ajavahega harjumine võtab veel aega.

meie paat

kanalid

16.01

Hommikusöök jälle kell 8:00. Seekord valisin pannkoogid ja toodi magusad pannkoogid, mille peale oli pandud sink ja praetud peekon. Samal ajal toodi minu nina alla vahtrasiirupi pudel. Ei teagi, kas oleks pidanud selle sinna otsa valama või mille jaoks see oli. Täna meile saia hunnikut ei toodud. Tegelt oli kõik söödav ja kõhu sain täis. Kella üheksast algas linnaekskursioon. Käisime metroojaamas, mida ehitades oli avastatud tempel ja see ilusti ära restaureeritud. Pärast jalutasime kiriku juurde, käisime sees ka. Kõrval oli veel väljakaevatud templeid ja muuseum. Kuna oli tunnike vaba aega, siis jalutasime niisama ringi, mina muuseumisse minna ei viitsinud. 

Väga puhas on Mehhikos, ei mingit tohutut prügi hulka. Inimesed on aga väga lühikest kasvu. Üldiselt on mehed mulle õlani ja naised veel lühemad. Kogu aeg on tunne, et astun neile peale või jooksen nad pikali. Hotelli jõudes pakkisime asjad, viimasel hetkel märkasime ka oma raha-passi-pangakaardi šeifist kaasa haarata. 12:30 algas bussisõit meie järgmisesse linna Oaxaca. Sõit ise pidi kestma 6 tundi. Päeva küsimus Marie'le oli: mis nädalapäev täna üldse on? reede või laupäev. Tuli välja, et ikkagi reede :) Bussisõit venis hirmsat moodi. Vahepeal istusime tunnikese ummikus ja veel pool tundi tee ehituse sunnil. Lõunatasime ka tunnikese. Kui kell juba seitse hakkas saama, uurisime bussijuhtilt palju veel sõita. Vastuseks saime, et 100 km veel. Poole tunni pärast märkasin silti, kus oli selgelt kirjas, et Oaxacasse on 102 km. Ega see meie bussijuht just kõige teravam pliiats ole... Juhilube saab siin üldse niisama, ilma igasuguste eksamiteta. Lihtsalt maksad riigilõivu ja luba olemas. Kui turiste tahad vedada, siis peab õnneks ikkagi eksamid tegema. Kohale jõudsime alles kümne paiku. Toad on kõrge laega ja vanaaegse sisustusega, telekat pole, toad asuvad sisehoovi ümber ja uksi ei lukustata. Hoovis kasvavad pomelo ja apelsinipuud. 

17.01

Siin sisehoovis on lendavad vabalt linnud ja puurides on papagoid, kõik juba varakult häälitsevad. Olin juba enne kella ärkvel. Hommikusöögiks oli ainult supp - tomatipüree, mille sees on tortillad. Sõime selle lusikaga ära ja jätsime noa koos kahvliga enda juurde, oodates seda praadi-rooga, mida saaks sellega süüa. Kahjuks selgus, et supp oligi kogu toit. Paljud jätsid sellegi järgi. Palusime pärast, et äkki homme hommikul oleks võimalik midagi muud saada, eks näis.

Tänane on plaanis kunagise Zapoteekide pealinna Monte Albani külastus. 20 minutit bussisõitu ja olemegi kohal. Meie tänane giid on Chrstina (sakslanna), kellel on plaan meile kogu ajalugu ära rääkida. Mäe tippu on ehitatud templid ja püramiidid, nüüdseks oli vist ainult 10% taastatud. Hirmus väsitav, ilm on ka soojaks läinud ja lihtsalt ei jaksa kuulata. Enamus ajast jalutan eemal ja teen pilte. Ilusad vaated Oaxaca linnale, püramiidid ja templid on ka väga ilusad ja need mäed ümberringi. Ekskursioon kestab üle kolme tunni.

giid

Monte Alban

                          

Linna tagasi jõudes, algab kohe linnaekskursioon. Ega palju meelde ei jäänud... sattusime kiriku juurde, kus olid pulmad. Kogu seltskond just väljus kirikust ja tegin ühest seltskonnast pilti. Sealt tuli üks päikesevarjuga onu minu juurde ja tahtis koos minuga pilte. Nojah, eks siis jäin tema pildile. Veel tähistatakse Mehhikos tüdrukute 15a saamist. Uhked kleidid, limusiinid, kiriklik pidustus kogu suguvõsaga. Meie grupiga kaasas reisiv Leslie'le oligi see 15a sünnipäevakink tema kasuvanemate poolt. 

pulmad

15a

Lõpuks jõudis ka lõunasöögi aeg ja läksime turuhoonesse sööma. Mingi liha ja oad sain, ei olnud midagi erilist. Aga värske gujaavimahl oli küll imehea. Nüüd kuni homse hommikuni on vaba aeg. Näidati ära, millise nurga juurest tuleb hakata minema, et 4 tänavat edasi ja siis vasakule jne. Jätsin meelde, et selle tänava otsast olid ilusti mäed paista. Läksime turule uudistama. Ostsin hunniku puhastatud mangosid, kuhu kohalike eeskujul raputasin tsillipulbrit peale. Mangod lausa sulasid suus, aga see tsillivärk eriti hea ei olnud. Ostsin veel pirukaid ja kreekapähkleid karamellis. Turult väljudes oli pea loomulikult sassis ja suundadest ei teadnud ma enam midagi. Peagi selgus, et iga tänava otsast on mäed näha. Igavene nuhtlus on see kui üldse ei orienteeru. Jalutasime pikalt enne kui hotelli leidsime. Käisime veel korra kohalikus supermarketis. Ostisin pool papaiat ja ühe greibi. Nüüd on õues kottpime, siin on kirikutel selline komme, et iga õhtu korraldatakse ilutulestik. Hull paugutamine käib. Ehk ööseks lõpetavad. 

18.01

Ööseks nad selle paugutamise küll lõpetasid, kuid hommikul kell 6:00 alustasid uuesti. Mitu minutit ikka järjest ja tundus, et see toimus kohe meie ööbimispaiga ukse taga. Nüüd mul uni läinud ja teen endale kohvi, hommikusöök ka varsti (loodetavasti mitte supp). 

Hommikusöögiks saime takod, mille sees olid oad, toorjuust, tomat ja veel midagi. Väga maitsev oli. Pärast hommikusööki jalutasime koos kohaliku ravitsejaga turule ravimtaimi ostma. Seletas iga taime raviomadusi, veel on siin viirukina kasutusel vaik, mida siis põletatakse. Ostsin valge kivi, jutt (reklaam) selle juurde oli: kui sul käivad halvad inimesed külas ja jätavad lahkudes oma halva energia maha. Selle kiviga saad oma kodu puhastada. Kogub endasse kõik selle halva energia, muutudes ise samal ajal kollaseks. Selleks, et kivi jälle valgeks muutuks on vaja see viia jõe vette ja kui jõge pole lähedal tuleb kivi kuhugi vee anumasse panna ja anum tõsta kuuvalguse kätte. Kivi muutub tagasi valgeks.

Lisaks taimedele ostis meie ravitseja mingeid puuvilju (väiksed õunad), mett ja puskarit. Jalutasime tema koju ja hakkasime hakkima taimi, tema pani vaseliini keema. Esimeseks tegime saialilledest ja arnikast salvi, mis pidi olema nahaprobleemide vastu, järgmisena oli vist viit sorti taimi ja sellest sai reuma rohi, edasi aaloe shampoon ja lõpetuseks veel köhasiirup (sinna valas puskarit ja mett). Väga huvitav oli ja topsid koos salvide, shampooni ja siirupiga saime kaasa võtta.

teadjamees

tähtsad kivid

Juba oligi lõuna aeg lähenemas ja otsustasime turul õnne proovida ja süüa liha seal kus kohalikudki. Turu üks tänavatest on ääristatud lihalettidega. Lõpus antakse vitstest punutud kandik, kus on juba sibulad ja piprad peal. Võtad selle ja lähed valid liha. Me valisime veiseliha ja vorstid. Saad numbri ja istud lauda, varsti toodakse grillitud toit kandikuga tagasi. Nii hea oli, tortillad ja kastmed juurde. mmm... väga maitsev jällegi. Pärast ostsime veel kilo mangosid, mõned sõin õhtul juba ära, aga plaan on need homme kaasa võtta, sest mägedes ei pidanud mangosid olema. 

liha

Osad käisid veel muuseumis, mina muuseumisse ei läinud ja ootasin koos teiste mitteminejatega pargis. Pärast läksime alkoholi ostma. Kuna sama tequilat pidi Eestis saada olema ja tõeline Mehhiko jook on hoopis Mezcal, otsustasime selle kasuks. Käisime pikalt, et õige pood leida, aga nüüd on see ostetud ja mure vähem. Pealegi pidi ka meie praegune peatuspaik Oaxaca linn olema parim selle joogi ostmiseks.

Homme juba sõidame mägedesse, kus meil matkad ees, ilm pidi ka jahedam olema, sest oleme 3000m kõrgusel.

Mezcal

19.01

Täna oli viimane öö Oaxaca linnas. Hommikusöök oli praetud muna, mille sisse oli ikkagi ka maisikrõpse sokutatud. Vaikselt hakkab see maisivärk ära tüütama. Aga see selleks, kohe startisime mägede poole. Oaxaca linn ise on 1500m peal, kuigi seal olles mina seda kõrgust ei tunnetanud. Sõitsime üle kahe tunni oma bussiga mägedesse ja kohe algas ka matk. Kõrgus väidetavalt 3300m. Giidiks kohalik poiss William, kes sõnagi inglise keelt ei räägi. Matk oli läbi männimetsa, kus kasvasid ka mitmemeetrised agaavid. 

agaav

Mäed on muidugi ilusad ja võimsad, kõrgus annab ka tunda kui tempokalt üles mäge rühkida. Tegime väikse ringi (8 km), sest meil kulus ikka palju aega. Matka lõpp-punktist jalutasime läbi küla lõunasöögi paika. Pakuti: porgandisupp, tortillad kastmega, kana riisiga, imepisike koogitükk ja teed. Õnneks ikka võtsin teed, sest see kohvi oli ikka tõesti kohutava maitsega. Sõitsime oma bussiga teise külla, kus on ka meie ööbimispaik. Võimalus oli veel minna 1km trossiga üle küla sõitma ja sauna. Loobusin mõlemast. Majakestes, kus ööbime on õnneks ka kamin ja seda saab siis kütta. Muidu siin öösel langevad temperatuurid alla nulli ja majadel igasugune soojustus puudub. Onu teatas meile, et enne kella 7 tuld ei tehta, puhas raiskamine. Puud veeti meile tuppa ja õnneks on puude hunnik meie majale väga lähedal. Käisime natuke veel küla peal jalutamas, kohalik onu rääkis midagi meile, aga aru ju ei saa.


jutukas onu oma uhke maja taustal

Tagasitulles polnud meie kaminatulest veel märkugi. Kuulsime kusagilt muusikat ja uurisime Marie'lt, et kas pidu kusagil. Selgus, et kõigepealt lastakse kogu külale tähelepanu äratamiseks muusikapala ja siis teatatakse tähtis teade. Kuna siin ju väga telefone pole. Teadeanded on stiilis: homme 1 - 5 klassi lastel kooli kaasa võtta võimlemisriided. Lõpuks saabus ka meie tulejumal ja tegi kaminasse tule. Varsti oli kogu tuba vingu täis. Tuulutasime siis ja lükkasime puid ahju tagaseina poole. Tundub, et aitas. Igatahes otsisin soojad riided, sokid kohvrist välja. Õnneks on siin kolm tekki. Tõime veel lisaks puid ka. Nii ilus tähistaevas on siin, aga kuu on kuidagi valetpidi. Noorkuu on nagu smiley :)

ööbimispaik

20.01

Öösel oli ikka tegelt väga külm, mingi aeg veel meie kaminas tuli kustus. Soojendasin küll tekke kamina ees, aga madrats oli jääkülm. brrr... lõpuks siis ikkagi vedasin ühe teki madratsi peale ja siis neli tekki oli peal. Kiviseinad ka külmad. Natuke ikka sain magada. Kartsin hullemat. Hommikul oli üle küla jälle muusika ja järgnes teadeanne: leitud pruun eesel, rohelise paela otsas, mr. Santose aiast, palun järgi tulla! 

Hommikust sõime kohalikus söögikohas: munapuder, praetud kaktused, oad, avokaado, juust jne. Kõht sai väga täis, nüüd matkale.

Tänaseks giidiks on tädi Silvi, põllega ja plastmass kingadega. Kihutab mis hirmus. Mulle meeldib rohkem kui eilne matk. Läbi kanjoni ja turnimist jagub.

giid Silvia

sellisest praost pidime ennast läbi pressima

Edasi ootas meid juba buss ja aeg oli sõita ranniku poole. Õhtuks jõudsime mägedesse külakesse (3000m), mis on tuntud seenekasvatuse poolest. Siin ööbime ja meil oma majake, tunduvalt soojem on ka õnneks. Hommikul sõidame kohaliku bussiga ookeani äärde.

21.01

Hommikul valges oli siis näha, kui ilusas paigas ööbisime. Eile, kui võtmeid jaotati haarasin nr.4, lootes, et see ei saa väga kaugel olla. Eksisin rängalt, sest meie maja oli kõige alumine. Teistele oli pakutud veel kaminatule võimalust, aga meieni see onu ei jõudnudki. Tegelt oli õhtul ja öösel veel päris soe, aga hommikul ärkasin, kuna külm oli. Pärast hommikusööki oli veel pool tundi aega ja veetsime selle verandal istudes. Siin on tõesti ilus. Veame oma kohvrid mäest üles bussi peale, mis viib meid bussijaama. Tänane sõit rannikule toimub kohaliku bussiga. Kohvrid seotakse katusele ja sõit mööda käänulist teed kestab 3 tundi. Eks see paras okseralli oli :( Hirmus-hirmus - kõrval istuvad reisikaaslased oksendavad...  minul õnneks halb ei hakanud. 

kohvrid bussi katusel

Zipolite linnakeses võtame taksod ja sõidame hotelli poole. Meie takso ajas vahepeal kana alla, kaagutas ja lehvitas tiibu, nii et loodetavasti jäi ellu. Ööbimispaigaks on Biuzee hotell, bungalo taolised majakesed. Kõik ühekohalised ja moskiitovõrguga. Rand on 5 minuti kaugusel, nii et ruttame kohe sinna. Vaikne ooken, suures lained, soe vesi. Oleme kuni päikseloojanguni. See veel hipide rand ja palju alasti inimesi, ei lase ennast sellest häirida. Õhtust sööme Marie valitud rannarestoranis. Mina suudan loomulikult valida selle toidu ja joogi, mis on otsas. Lõpuks söön salatit ja joogiks rumm maasikatega. Mulle maitses. 

Vaikne ookean

22.01

Öö oli rahutu, sest hull elu on selle onni ümber. Ritsikad siristavad, koerad hauguvad, kuked kirevad ja see voodi on ka nii lühike, et pean diagonaalis magama. Õnneks saabub hommik kiirelt ja saan kohvitada. Taksodega sõidame järgmisse külla rannarestorani hommikust sööma. Võtan takod, puuviljad, kohalik muusika on taustaks. Pärast sööki käime kilpkonna päästmiskeskuses. Vaatame seal ringi, järgneb loodusliku kosmeetikapoe külastus, mille loojaks on BodyShopi omanik. Tänavalt ostan hunniku maasikaid ja söön need kohe ära (ilma pesemata). Järgnevad neli tundi veedame rannas. Nii soe ja puhas vesi, nägime isegi vaala. Muidugi suutsin ennast täielikult ära põletada ja olen üleni tumepunane. Edasi lähme laguunisõidule. Paadiga sõidame mööda laguuni, krokodill ujub meie paadi lähedalt mööda. Pärast kihutame taksodega hotelli, kus ka meie pagas hoiul. Õnneks saame seal ka pesemas käia ja riideid vahetada. Ees ootab öine bussisõit.

iguaan

23.01

Ega seal bussis eriti magada ei saanud. Iga tunni tagant peatused, tuled pannakse põlema, inimesed trügivad vahekäigus. Väga soe ka pole, võtsin spetsiaalselt soojad sokid üles bussi kaasa. Nüüd on mingi veeloik tekkinud (eesmised naabrid ajasid veepudeli ümber). Sokid märjad, seljakoti pean ka sülle võtma. rsk küll, igavene jama. Kokku sõidame peaaegu 12 tundi. Bussijaamast jälle taksodega hotelli. Siin on igas linnas taksodeks Nissanid, mis on vist arengumaadele tehtud. Hullud künad, ühes taksos pidin ise ust kinni hoidma, turvavöödest pole siin keegi kuulnud, aga lõhnakuused on kõikjal. San Cristobalis oleme kaks ööd, hotell on suure sisehooviga, aga tubades on külm. Linn ise on 2200m kõrgusel, kolasime siin juba ringi ka. Postkaardid ostsin ära, postkontor veel vaja leida, siis oleks midagigi tehtud. 

Õhtul käisime Maiade ravitseja/pühamehe juures. Sergio Castro on sellega nüüdseks tegelenud 50a. Tuli siia 23 aastasena ja nähes kui viletsalt Maiad elavad, otsustas neid aidata. Kuulasime nende elust ja näitas meile maiade riideid. Tegelikult pole võimalik neid kusagilt endale osta või saada. Sest maiad ise teevad endale riided ja surres pannakse kõik riided talle selga (neil ei pidanud tohutult palju riided olema). Nüüd kuna Castro on neid nii palju aidanud, siis talle kingitakse tänutäheks riideid ja muid esemeid. Vaatasime riided üle, Castro rääkis ise pikalt maiade kultuurist jne. Lõpetuseks kuulasime kassetilt muusikat ja näidati (hullu mürina saatel) slaide. Homme külastame kahte küla. 

Castro kuulatud, läksime õhtustama. Keegi meist eriti keelt ei valda ja söögikoha poisid inglise keelt ei osanud. Kobamisi valisin endale imehea toidu. Tortilla, mille peale oli igavesti palju häid asju kuhjatud. Tõesti maitsev (toidu nime olen muidugi juba unustanud).

24.01

Hommikusöök oli väga rikkalik ja õnneks oli aega poole kümneni. Siis tuli buss järgi ja sõitsime indiaaniküladesse. Kuna need pidid veel kõrgemal mägedes asuma, siis pakkisin ennast korralikult riidesse. Meie tänane giid on Alonzo. Räägib õnneks ka inglise keelt. Küladesse sisenemine on tasuline, kiriku sees pilti teha ei tohi (selle eest võib vangi sattuda), inimesi pildistada ei tohi jne. Külas kehtib omakohus, valitsust nad ei usalda. Kuriteo karistus: püütakse kinni, pekstakse läbi, seotakse puu külge, valatakse bensiiniga üle ja pannakse põlema. 

Esimene peatus oli katolikukiriku juures, mingit erilist elamust ei saanud, peale selle, et ühe pingi peal istusid 4-5 indiaanitädi, kes kõik sõid pulgakommi, mida oli neil kamba peale üks ja siis järjest lutsutasid. Järgnes kohaliku käsitöö äri külastus, ilusad asjad küll, aga ei ostnud midagi. Ilm on ka vihmane ja külm, hea et jope selga panin. Sõitsime kohe järgmisse külla, kus ootas meid uus kirik. See oli küll teistmoodi. Põrandal olid pikad männiokkad, et oleks pehmem põlvitada/palvetada. Küünaldega oli selline lugu, et valged on siis kui on tavaline nohu-köha. Mida kirjum ja tumedam küünal, seda raskem haigus. Kirikusse toodakse kanad, keda ohverdatakse. Haige inimese haigus aegakse kana sisse, seejärel kana tapetakse. Juba nägin kaht surnud kana lebamas. Minust möödus tädi, kellel oli elus kana kotis. Tädi hakkas palvetama, imik oli siis see haige. Võttis kotist kana ja pani selle imiku ette. Viimane asi, mida julgesin vaadata oli see, et tädil oli kana kael peos ja kana kaagutas. Edasi ma ei vaadanud. Kiriku ees kohtasime kahte eestlast. Nemad olid just dzungliretkelt tulnud, soe pidi kliima olema seal. 

käsitöö

mehed rahvariietes

Linna tagasi jõudes otsisime pikalt lõunasöögi kohta ja lõpuks maandusime liibanoni restoranis. Tellisin tortilla ja see oli nii hea, parim asi selles oli, et tortilla ise oli valmistatud nisujahust. Olen tüdinenud sellest maisist. Pärast kolasime mööda linna. Nüüd peaks dzunglimatkaks valmistuma, vajalikud riided ära pakkima. Kajakis on asjadele mingi tünn ja kohvrit näen alles järgmine õhtu. Vahepeal veel see hirmus telgis ööbimine. 

25.01

Hommikul juba enne kuute kell helises, kuna ikkagi ei suutnud õhtul asju pakkida dzungli matkaks. Poole seitsmeks oli buss uks ees ja meie giidiks-bussijuhiks on Alejandro. 2 tundi sõidame, siis on hommikusöök, kus kohtume ka kolme sakslasega, kes meiega liituvad. Nemad küll eraldi bussis, kus on ka enamus söögist ja varustusest. Täidame ka need oma eluga riskimise paberid ära ja kes laiba eest vastutab. Pärast hommikusööki sõidame püramiide ja järve vaatama. Ronime mäe otsa, kuhu on jälle püramiid ehitatud, ilus vaade metsadele ja järvele. Tohutu udu on täna ja vahepeal sadas vihma. Nüüd sõidame edasi loodusparki, kus on 50 järve ja igaüks neist eri värvi. Järved on omavahel maa-aluste jõgedega ühendatud. Esimesel vaatekohal, kus peatusime, peaksime nägema kolme järve. Aga kuna on udu, siis... ühtlaselt hall on kõik. Järgmisel vaatekohal me ei peatugi, sest endiselt on udu. Kolmandas kohas ikka tuleme bussist välja. Järv on väga tee lähedal, veetase on 4m tavalisest kõrgem. Samas kohas ronime mäe otsa ja ületame illegaalselt Guatemala piiri. Jälle üks riik mul kirjas, kus olen käinud. Teeme pilte, tuleme tagasi Mehhikosse.



Järgneb kaks militaarkontrolli (mõnekümne kilomeetriste vahedega), kus automaatidega ja politsei vormis mehed käsutavad meid bussist välja, kontrollivad pagasit, seljakottide omanikud peavad oma pagasi ette näitama. Kuna oleme nii Guatemala piiri ääres ja narkoülevedu on pidev, siis selleks ka need kontrollid. Midagi ei leita ja saame rahulikult edasi sõita lõunasöögi kohta. Seal antakse ka kilekotid, kuhu vaja kogu järgneva dzungliretke jooksul vajaminev kraam pakkida. Eile räägiti küll isiklikust tünnist, kuhu asjad panna ja siis see kajakki kaasa võtta, aga tänaseks on reeglid muutunud. Pakin siis asjad kilekotti, see toodakse mootorpaadiga meie laagripaika järgi. Lõuna söödud, asjad kilekotis, sõidame veel tunnikese jõe äärde, kus juba kajakid on meid ootamas. Saame päästevestid, aerud, kalda juures harjutame. Oleme Pillega ühes kajakis, mina istun tagapool. Kuidagi ei saa seda rütmi õigeks, naerma ajab ka. Vahepeal näeme ahve puu otsas. Lai ja rahulik jõgi. Andsin oma kaamera ka peagiidi kajakis olevasse tünni. Kajakid ise on lahtised ja istmetega. Enne jõudsime veel rääkida, et kui ma oma päikseprillid ära kaotan, siis nendest mul tohutult kahju pole. Pille ütles, et temal oma nokamütsist oleks väga kahju ilma jääda. Üldiselt pidime siis giidide kajakkide sabas aerutama. Nemad juhtisid meid puudest ja kividest eemale. Järjekordne puunott vahtis meid ees ja veekeerised pealekauba. Puu juures oli veel julgestuseks mootorpaat. No igatahes õnnestus meil sinna puu/mootorpaadi otsa sõita ja ümber me läksimegi. Õnneks oli vesi soe, aerust lasin ma kohe lahti, sain veel kajaki õiget pidi pöörata. Juba tundsin, et jalad on põhjas, siis nägin veel, et Leslie ja saksa poisi kajak oli ka ümber läinud. Igatahes läksin kalda poole, kajakki enda järgi tirides. Varsti olime kõik õnnelikult kaldal, mootorpaadi poisid olid meie aerud ka kinni püüdnud. Pille kaotas oma nokamütsi ikkagi ära. Minul päikseprillid alles, õlad kuivad, isegi kajaki põhjas olnud veepudel alles. Kajakid kallati veest tühjaks ja aerutasime 50m edasi, kus oligi meie tänane laagripaik. Õnneks olid meie kilekotid juba laagripaigas ja sain riided ära vahetada.

Siin on meil katusealune, kus liiva peal on telgid. Telgis on väga-väga õhuke madrats ja tekk, patja pole. Giidipoisid hakkavad meile õhtusööki valmistama. Meie lähme jõe kaldale puid korjama ja teeme lõkke. Dzungli ääres vilguvad jaaniussikesed, kes tegelikult pidid hoopis olema lendavad ämblikud. Täielik jaaniõhtu tunne. Varsti on ka õhtusöök valmis - spagetid. Väga maitsev söök ja mis kõige parem... pakutakse punast veini. Nii hea. Pärast jorutame veel lõkke ääres paar tunnikest. Aga nüüd siis telki magama :/

lux telk

26.01

Öösel ma loomikult magada ei saanud. Olematu madrats, õhuke tekk, patja asendas kaamerakott. Kõik oli halb. Telk oli veel sellisel pinnal, et iga kord pöörates tundus, et lendan telgist välja. Dzunglihääled isegi ei häiri nii väga, pigem kõrval telgis magavate saksa poiste norskamine. Ei tea ka, kõige hullem on ikkagi see, et madrats on nii õhuke. Selg ja ribid valutavad, võimatu magada. Nelja paiku hakkab vihma sadama ja dzungli hääled muutuvad vaiksemaks. Kuue paiku häälitseb möiraahv, kelle hääl meenutab jaaguari möirgeid. Kaheksa paiku on hommikusöök. Vahepeal korjan oma eile kuivama pandud riided kokku ja need on sama märjad kui õhtul kuivama pannes. Õnneks ma ei kuulanud nõuanded ja võtsin rohkem riideid kaasa, nii et tänaseks saan kuivad riided selga panna. Poisid korjavad laagri kokku ja algab jälle kajakisõit. Alguses pidime harjutama tugeva vooluga kohas kaldale saamist... meil see ei õnnestunud ja kajaki nina oli kohe voolu suunas. Tänane matk kulgeb palju sügavamas vees ja jõgi on ka laiem (80 -100m). Vahepeal vaatame niisama loodust, mis ümberringi elab dzunglielu. Tegelt oli päris lahe, aga ma pigem oleks ise selline kaassõitja. Randusime ilusti sellel tugeva vooluga kaldal, ainsatena saba ees. No vähemalt jõudsime kuivale maale. Siis tuli jalgsi dzunglimatk. Pikalt matkasime, rajalt kõrvale ei tohtinud astuda (maod ja teised hirmsad elukad võivad rünnata), puust kinni võtta ei tohi (see võib osutuda maoks). Mul polnud veel eriti sobivat riietust ka, märjad lühikesed püksid ja maika. Aga sääsetõrje oli kaasas. 50 minutit kõndimist ja jõudsime maiade püramiidi juurde. See oli tegelt suur kivi hunnik, kuna see asukoht on nii dzungli sees, siis pole keegi seda taastanud, turiste käib ka aasta jooksul seal ainult paarsada. Mulle täitsa meeldis. Dzunglist tagasi jõudes aerutame veel natuke maad edasi, kus ootavad meid juba bussid (koos pagasiga) ja lõunasöök. Sööme kohaliku pere juures, toiduks sealiha riisiga, mis on väga maitsev. Joogiks kahjuks ainult kaks suurt kannutäit seda jubedat piimajooki. Natukene maitsesin ka: nagu piima ja vee segu, tärklise ja suhkruga. Jõin pärast bussis oma head vett. Ööbimispaik on 3,5h bussisõidu kaugusel. Maiade otseste järglaste külas. Nendel on jälle omad reeglid ja mitme naise pidamine lubatud. Meie ööbimiskoha omanikul pidi ka kaks naist olema. Dushiruume ja wc on üks. Sinna minnes leidsin eest veel suure ämbliku. Ajasime selle sealt õue. Pika ootamise peale tuli isegi leiget vett. Õhtust sööme siin samas külas. Täitsa söödav toit: maisikrõpsude peal oli pandud kana, tomatipasta ja juustu. Ööbime kämpingulaadses majakeses. Põhiline minu jaoks on olemas: voodi, pehme madrats, padi ja tekk.

27.01

Nii hea on voodis magada. Õnneks ei pea väga vara ärkama ka. Hommikusöögiks tellisin pannkoogid, ei jaksa enam muna ja maisi sisse õgida. Kella üheksast stardime Yaxchilani püramiidide poole. Bussiga paarkümmend minutit ja edasi mootorpaadiga. Sõidame Guatemala ja Mehhiko vahelisel jõel. Kaldal nägime krokot, mitte väga suurt, kes väidetavalt toitub ainult kaladest. Püramiidid on puude vahel ja võimalikult palju on säilitatud algseid varemeid. Isegi Maiade maalingud on säilinud (mulle Kambodza Ankor meeldis rohkem). Tagasi jõudes lõunatame ja jalutame ujumiskohta. Mägedest tulev jõgi. Väga ilus ja selge, aga minu jaoks liiga külm vesi ujumiseks.

kroko päevitab

tempel

ujumispaik

Tänaseks ööseks saame uued kämpingud, nüüd täiesti metsa sees. Aknaklaasi asemel on võrk ja jõgi on lähedal. Õnneks on kohin ühtlane. Kuna on reisi viimane õhtusöök (järgneb ööbuss ja lennuk), siis üritame sellest külast alkoholi leida. Peale õlu pole siin midagi, eks siis joome seda. Lõpuks toob meie giid pudeli tequilat. See sobib meile väga hästi. 

28.01

Tänane ööbimiskoht oli palju kehvem kui eile. Hirmus külm, võtsin küll lisaks kolmanda teki, aga tuul puhub, põrand paistab läbi, aknaklaasi asemel on jälle võrk, peatuge ega seina ees pole, nii et padi lendab kogu aeg maha. Kõrval majas elavad linnuvaatlejad saksamaalt. Uurisime ühelt mehel, et palju ta linde näinud on... vastuseks saime 17127. 

Hommikusöögiks võtsin jälle pannkoogid. Esimene ekskursioon on täna muidugi maiade püramiide vaatama. Üpris sarnased kõik. Lõunasöögile sõites on veel kaks narkokontrolli. Õnneks nad ei ole meist huvitatud ja sõidame rahulikult edasi. Lõunaks võtan juustuburgeri, arvatavasti see aasta enam maisi ei söö. Räägin veel meie giidiga ja sokutan talle postkaardid (koos rahaga), et ta siis need margid ostaks ja posti paneks. Ehk jõuavad enne kevadet kohale. Tänane teine ekskusrsioon on (üllatus-üllatus) maiade püramiide-templeid vaatama. Kõikide otsa sai ronida ja et vähegi ennast enne kojusõidu maratoni liigutada, siis turnisin kõikide tippu. 

oranzid seinad

Supermarketist ostsin bussisõiduks süüa-juua. 12h on esimene sõit, järgmisele bussile meil veel pileteid pole. Vaevalt oli tunnike sõidetud, kui juba tuli narkokontroll. Kõik käsutati bussist välja. Me alguses ei saanud midagi aru ja istusime juhmi näoga oma kohtadel edasi. Teisaldatav pagasikontroll tee ääres valgustas nii seljakoti kui kohvri üle.

29.01

Öine bussisõit seljataga. Polnudki väga hull, enamuse ajast magasin ja buss oli ka mugavam kui eelmine kord. Pueblo linnast vaja Mexico City'sse sõita, õnneks see järgmine buss viib kohe lennujaama. Bussijaamas istub mu vastas mees, kelle mütsi peale on tikitud "Jesus is My Boss" :) kõrval pingil kaks väga kurja näoga ja olekuga amishi tädi. Buss on õnneks väga korralik, enne otsitakse kõik läbi, reisijate näod filmitakse. Õnneks on siin bussis olemas wifi. 5 päeva juba ilma internetita. Saan oma trennide broneeringud ära teha (olen ootelistis 23-s).

Lennukis on mul loomulikult keskmises reas keskmine koht. Õnneks nüüd öine lend ja ainult 10,5h.

30.01

Lennureis möödus õnneks kiirelt (kuigi unetult). Tallinna lennule on mul juba traditsiooniliselt keskmine koht, aga mul õnnestus see aknapoolse vastu vahetada, lend möödus kiirelt.

31.01

Kodus!

Reis möödus ilusti, Mehhiko on ilus, huvitav, mitmekülgne. Mulle meeldis ja alati on tore ka koju tagasi tulla!