seekord Argentina-Tšiili reis, Sandberg reisidega ja reisijuhiks Kaarel.
20.02 -> lendame Tallinnast Istanbuli. Öö Istanbulis.
21.02 -> lendame Buenos Airesesse. Öö Buenos Aireses.
22.02 -> lendame Barilochesse.
23.02 - 24.02 -> tutvume Argentiina järvede piirkonnaga (Lake District), sõidame paadiga, matkame. Ööbime Bariloches.
25.02 - 26.02 -> sõidame mööda üht tuntumat Patagoonia teed RN 40 Barilochest El Chalténisse. Teel ööbime Perito Moreno linnakeses. Matkal ööbime telkides.
27.02 - 29.02 -> matkapäevad El Chalténi ümbruses. Heidame pilgu peale Fitz Roy ja Cerro Torre mäetippudele. Õhtul sõidame El Calafatesse.
01.03 -> külastame Patagoonia üht võimsamat liustikku Perito Morenot. Öö El Calafates.
02.03 -> suundume Torres del Paine'i rahvusparki.
03.03 - 07.03 -> matkapäevad Torres del Paine'i rahvuspargis. Matkal ööbime telkides. Viimasel õhtul sõidame Puerto Natalese linna.
08.03 -> sõidame Puerto Natalesest Rio Gallagosesse, kust lendame Buenos Airesesse
09.03 -> Igauzu jugadel.
10.03 -> vaba päev Buenos Aireses. Hilisõhtul alustame lendu Intanbuli.
11.03 -> saabume Istanbuli. Öö Istanbulis.
12.03 -> lendame Tallinna. Reisi lõpp.
Selline peaks meie reis kaardi peal välja nägema (kuna ise nikerdasin, siis õigsuses julgen kahelda).
20.02
Hommikul pakkisin asjad, kell 13 saame lennujaamas kokku. Tellin takso pool tundi enne, väidetavalt peaks takso juba ukse ees olema, aga ei miskit. Korraks käisin veel maja otsa peal vaatamas... Tühistasin tellimuse ja üritan uuesti. Varsti ongi Aleksandr ukse ees ja saan oma seljakoti pagasnikusse visata. Tammsaare teel on hirmus ummik, seal avarii toimunud ja autoga ümberreastudes jäi Aleksandri väitel ka meil 1cm avariist puudu. Lennujaama jõuan täpselt. Kaasa pean veel pakkima umbes 6-7 kg toidumoona, nii et magamiskoti võtan käsipagasisse.
 |
| pagas |
Tänane lend kestab 3 tundi ja pakuti ka võimalust pagas alles Buenos Aireses kätte saada. Ma võtan ikkagi Istanbulis välja, sest pole arvestanud sellega ja käsipagas suht tühi. Lennukis mul loomulikult keskmine iste, aga kuna akna poole ei istu kedagi, siis kolin sinna ja nüüd laiutame. Söök oli hea, ainus asi, mida ma ei söönud oli "smoked eggplant salad", mis oli igavesti vastiku maitsega. Jõin juba traditsiooniliselt punast veini ja coca-colat. Uurin telgiööde kohta, pole ju ise viitsinud väga lugeda selle kohta ja tuleb välja, et telgis oleme 7-9 ööd, täpselt ei teagi. Oi ja meiega lendavad ka need kolmikud maratonijooksjad "trio to Rio", tegelt on nad nüüd passijärjekorras kahekesi. Oleme Evelyniga ainsad, kes pagasi kätte tahavad saada. Kuna passikontrolli järjekord on igavesti pikk ja seal läks päris kaua aega, siis lindi juurde jõudes meie kotid juba tiirlevad vist mitmendat ringi. Hotelli kohta veel täpsemalt ei tea, sest turkish airlines ise orgunnib meid sinna. Ootame starbucksis oma kompsudega ja seal on onu, kes siis nime pidi hüüab bussi peale. Hoolikalt kuulan ja vist ütles "idi pluum", eks see ikka mina olen. Kogu meie grupp, 14 inimest, sõidame samasse hotelli. Bussis sattus minu kõrvale istuma India mees, kes homme lendab Chicagosse. Hotell Titanic on väga korralik. Mingi spaa värk on ka, mõned läksid sinna. Bassein pidi ka olema, aga sinna ilma mütsita ei saa, kohapealt saaks laenutada. Mina olen nii laisk ja kaon tuppa puhkama. Peaks veel veits seljakotti paremini pakkima, et magamiskott ka ära mahuks. See toiduhunnik oli kuidagi nii suur, et ma ikkagi ei olnud selleks valmis. Eks proovin kuidagi paremini sättida. Hommikul vaja vara ärgata ka 5:45 peame all olema.
 |
| See tuleks nüüd kuidagi seljakotti lisaks mahutada |
Hotellitoas oli hirmus palav, 23 pealt lülitasime 17 peale, aga mingit erinevust ei märganud. Sellegipoolest oli uni hea. Hommikul pakkisin veelkord ja nüüd on ka magamiskott suures pagasis. Hotelli sussid võtsin ka kaasa, et nendega hea lennukis olla. Tundub, et olen oma telefonilaadija hotelli unustanud selle suure pakkimisega. See peaks mul muidu käsipagasis olema, aga seal küll seda pole. Ega midagi, õnneks see suht tavalise otsaga, kellelgi ikka on laenuks anda. Hommikusöök oli ka paberkotis: saiakesed, kõrrejook ja õun. Lennujaamas oli kõigile alguses turvakontroll ja kogu pagas valgustati läbi. Turvaväravad hakkasid ka piiksuma, olin liiga aeglaselt sealt läbi jalutanud. Proua kamandas mind uuesti ja kiirema sammuga sealt läbi. Evelyniga läksime oma pagasit siis ära andma. See läks kiirelt ja varsti oligi aeg värava juurde jalutada. Tahtsin enne wc-s ka ära käia. Vaatasin neid silte, mingid palveruumid meestele ja naistele... Siis tundus seal vastas olev uks wc olevat, kirjadest mis uksel olid aru ei saanud. Tormasin sisse, seal mingi veerenn seina ääres ja kraanid. Vahtisin seal imestunud näoga, et no misasja. Siis jõudis kohale, et see hoopis pesemisruum enne palvetama minekut. Wc oli järgmine uks. Jälle targem! Lennukis mul lõpuks ometi aknapoolne koht. Vahemaandumine on Brasiilias Sao Paolos. Söök on täitsa ok, vein ka. Õnneks anti veel kott: sussid, sokid, hambapasta, hambahari, silmaklapid, kõrvatropid ja isegi huulepalsam. Sao Paolos kahjuks lennukist välja ei saanud. Passikontrollis tehti pilti ja võeti pöidlast sõrmejälg. Pagasi sain kohe kätte, teised pidid rohkem ootama. Buenos Aires tervitas meid palavalt, hetkel on juba öö, aga sooja ikka +27. Hotell on korralik, homme jälle varajane äratus, et lennata edasi Barilochesse.
22.02
Ööseks lülitasime konditsioneeri välja, sest see undas koledalt, pealegi oli tuba piisavalt jahe. Toas kahjuks veekeetjat pole, Kaarel pole veel neid õigeid pistikuid ka jaganud, nii et ise vett keeta ei saa, eks kannatan siis ilma kohvita. Hommikusöök on lisaraha eest, sinna ma ka ei läinud. Eilsest lennukisöökidest veel kõht täis. Buenos Aireses on siselendude lennujaam eraldi ja ilusti meie hotelli lähedal. Kella kaheksast on takso ees, Kaarel andis veel enne selle õige pistikuotsa ka, see siis kahe peale. Lennujaamas läks pagasiga kiirelt, check-in'i mees uuris veel, kuhu istuda tahan ja valisin aknapoolse koha. Lennuni oli siis veel parajalt aega, nii et lahendasime neljakesi ühe veini, ikkagi esmaspäeva hommik ju. Lennukis pakuti ka kohvi ja cocat (võileib ja küpsis oli ka).
Bariloches oli meil buss vastas, Carlos on bussijuht ja pakkus kohe shokolaadikommi, pidi siin selline traditsioon olema. Kõigepealt sõitsime rahavahetusse. Mingi suvaline urgas, kuna argentinlased dollareid ise osta ei saa, siis on väga levinud must turg. Carlos viiski meid oma sõbra juurde. Kolme-nelja kaupa pidime vahetama minema, et kahtlust ei teki. Kurss oli hea, ehk siis 14,8, aga alla 50 dollareid ei vahetata. Ma veel Eestis spetsiaalselt ei tahtnud suuri kupüüre. Eks siis need 20sed vahetan kusagil mujal. Ööbimispaik on täitsa tore, kuunene apartment, nii et me oleme neljakesi. Köök ja kaks tuba, laiutame narides. Ise all ja seljakott üleval. Siin oleme järgnevad kolm ööd. Kuna siin hommikusööki ei pakuta orienteerume supermarketisse. Ostame hommikusöögiks vajaliku toidu ja homse matka jaoks ka vett ja näksimist. Loomulikult varume ka veini. Veame asjad hotelli ja kuna on veel vaba aega, tutvume linnaga. Ilm on küll tuuline, kuid soe. Järve ääres käisime ja mööda peatänavat, lõpuks maandusime väga meeldivasse söögikohta. Kogu menüü oli loomulikult välismaa keeles, umbes tellisin. Õlu toodi ka liitrises pudelis, õnneks tellisime selle kolme peale. Sain hirmhea pannkoogi, mis oli täidetud sinihallitusjuustu, ananassi ja hunniku lihaga. Kõht sai väga täis ja tagasi hotelli jõudes tegime veel kohvi, muidu oleks küll vist magama jäänud.
Siis oligi aeg ühisele õhtusöögile minna. Ega siin avatakse kohad alles 8 paiku. Saime ikka nõks varem ühte restorani sisse. Tellisin liha, pool portsionit, aga ikkagi osa jäi järgi. No lihtsalt ei jaksa, kuigi liha oli väga maitsev, eriti punase veiniga.
Bariloches oli meil buss vastas, Carlos on bussijuht ja pakkus kohe shokolaadikommi, pidi siin selline traditsioon olema. Kõigepealt sõitsime rahavahetusse. Mingi suvaline urgas, kuna argentinlased dollareid ise osta ei saa, siis on väga levinud must turg. Carlos viiski meid oma sõbra juurde. Kolme-nelja kaupa pidime vahetama minema, et kahtlust ei teki. Kurss oli hea, ehk siis 14,8, aga alla 50 dollareid ei vahetata. Ma veel Eestis spetsiaalselt ei tahtnud suuri kupüüre. Eks siis need 20sed vahetan kusagil mujal. Ööbimispaik on täitsa tore, kuunene apartment, nii et me oleme neljakesi. Köök ja kaks tuba, laiutame narides. Ise all ja seljakott üleval. Siin oleme järgnevad kolm ööd. Kuna siin hommikusööki ei pakuta orienteerume supermarketisse. Ostame hommikusöögiks vajaliku toidu ja homse matka jaoks ka vett ja näksimist. Loomulikult varume ka veini. Veame asjad hotelli ja kuna on veel vaba aega, tutvume linnaga. Ilm on küll tuuline, kuid soe. Järve ääres käisime ja mööda peatänavat, lõpuks maandusime väga meeldivasse söögikohta. Kogu menüü oli loomulikult välismaa keeles, umbes tellisin. Õlu toodi ka liitrises pudelis, õnneks tellisime selle kolme peale. Sain hirmhea pannkoogi, mis oli täidetud sinihallitusjuustu, ananassi ja hunniku lihaga. Kõht sai väga täis ja tagasi hotelli jõudes tegime veel kohvi, muidu oleks küll vist magama jäänud.
 |
| Argentina järv |
Siis oligi aeg ühisele õhtusöögile minna. Ega siin avatakse kohad alles 8 paiku. Saime ikka nõks varem ühte restorani sisse. Tellisin liha, pool portsionit, aga ikkagi osa jäi järgi. No lihtsalt ei jaksa, kuigi liha oli väga maitsev, eriti punase veiniga.
 |
| liha |
23.02
Öösel tundus kogu aeg nagu sajaks vihma. Mõtlesin juba, mida hommikul kaasa võtta sinna matkale. Siis vaatasin aknast välja ja tähistaevas, ei mingit vihma. Kusagil meie akna taga on vist veetoru, kus siis suure hooga vesi voolab. Hommikusöögi olime eile supermarketist varunud, kohvi kodunt kaasas. Kell 8 saime all kokku, teised läksid veel kohvikusse sööma, me siis jalutasime ringi. Otsisime atm-i, seal tänaval oli küll pank. Raha saaks seal vahetada, aga järjekord oli pool tundi. Kiirustasime kohviku poole tagasi, sest 15 minutit oli juba möödas. Kohale jõudes selgus, et osad alles ootavad oma toitu. Aga nüüd siis matkale, alguspunkti sõidame kohaliku bussiga. Tänane matk on kokku 22km. Vaatame mäe otsas oleva laguuni üle.
Matk oli tegelt päris raske, sest selle lühikese ajaga oli kõrguste vahe 600m. Õnneks sain omas tempos liikuda ja ega ma väga ei kiirustanud.
Laguunis oli võimalik ka ujuda, aga kuna see vesi oli minu jaoks päris külm ja seal üleval oli kõva tuul, siis ma selle suurepärase võimaluse jätsin kasutamata (kuigi olin igaksjuhuks ujumisriided ja rätiku kaasa tassinud). Üleval siis pildistasime, sõime ja täitsime veepudelid allikaveega.
Allaminek läks juba tunduvalt lihsamalt ja kiiremini. Kuna aega oli, siis alla jõudes jõime õlut ja teised tellisid süüa ka. Mina piirdusin seekord kahe (pisikese) õllega. Aga tundus, et mõjus päris hästi, kõigepealt kiikusin oma tooliga nii, et peaaegu oleks selili lennanud, õnneks sain jalad kuidagi lauajalgade taha kinni ja oleks siis suure hooga kogu laua ümber tõmmanud, õnneks jäid kõik asjad seekord terveks. Aga pärast suutsin ikkagi ühe õlleklaasi maha kukutada :/ Tagasi saime jälle kohaliku bussiga, jalad on ikka päris väsinud ja kõik kohad tolmu täis. Aga nüüd juba pesemas käidud, inimese tunne tagasi, natuke veel punast veini ja kaome magama. Homme jälle matkapäev.
 |
| matka algus |
 |
| matkarada |
 |
| laguun |
Tänase päeva nali: lõuna poolkeral on koerte sabad teistpidi keerdus, mitte päripäeva, vaid vastupäeva. Kuna Andrus seda nii tõsise näoga rääkis, siis väike segadus tõesti alguses tekkis. Sest kraanikausist läheb vesi küll teistpidi alla.
24.02
Head Vabariigi Aastapäeva!
Täna meil matk teisel pool järve olevale poolsaarele. Hommikul 7 sõitsime taksodega bussijaama ja sealt kohaliku bussiga edasi. Kuna eile oli matkal päris soe, siis täna vahetan pikad püksid põlvpükste vastu, pealegi me täna kuhugi kõrgele ei roni. Bussijaamast plaanisime linnaliinibussiga edasi sõita, vahepeal tegime plaani ringi selle matka osas. Kuna matkarada on ühest saare otsast teise ja sama rada pidi tagasi, sõidame laevaga teise otsa ja siis sealt rahuliku kõnniga tagasi. Sadamasse viiv buss tuli ette, me kõik sättisime ennast istuma, siis selgus, et täiesti vale buss. Kobisime oma kompsudega maha tagasi. Varsti tuli ka õige buss ja olimegi sadamas. Laeva giid räägib pikad jutud välismaa keeles, tuhkagi aru ei saa.
Ilm on päikesepaisteline, tuult ka eriti pole, vaated fantastilised. Sadamasse jõudes kappasime kõik laudteest rajale. Kõndisime päris pikalt ja lõpuks olime sadamas tagasi. Mõistus täitsa otsas, kus kohast oleks pidanud ära pöörama. Tuli välja, et sealt, kus oli köis ees. Rada ise oli mitte nii põnev kui eile, kuid siiski päris huvitav. Rada kulges läbi metsa, jämedad iidsed puud. Kohe alguses oli ka järv ja loomulikult ka ujumisvõimalus, mida osad meist ka kasutasid. Ise läksin jalgupidi vette, aga mul kohe varbad krampis sellest külmast.
Kogu rada oli 11km ja pidime 15:40 bussi peale jõudma. Viimased jõudsid 15:41. Nii, et kõik lahenes õnnelikult. Järgmise bussini oli veel 50 minutit, läksime söögipaika ja tellisime kohalikud õlled. Mulle sattus hele õlu, ega ma kodus kunagi tegelt õlu ei joo, aga reisil ikka täitsa tore katsetada kohalike sortidega. Järgmise bussiga tagasi meie linna ja siis taksodega koju.
 |
| välismaa keelt kõnelev giid |
 |
| matkaraja algus |
 |
| rand |
 |
| imeline vaade |
Kuna täna on ju vabariigi aastapäev, siis tähistame seda vastavalt. Pealegi meie reisiseltskonnast proua Vaike sai presidendilt valgetähe teenetemärgi, siis tuleb meil siin eriti pidulik õhtu. Alustasime allkorrusel piduliku kõne ja joogi-söögiga.
Edasi suundusime kogu grupiga restorani pidulikule õhtusöögile. Sõime-jõime, väga tore õhtu oli!
Tänase päeva mõttetera:
Teadmised pole kedagi õnnelikuks teinud!
25.02
Carlos oma bussiga oli kell 7 hotelli ees. Hirmus pakkimine oli hommikul, jätsin kuivained seljakotist välja. Need koos veinidega on eraldi kilekotis. Eile leidsime tänavalt võrkkoti, haarasime selle kaasa ja täna hea sinna matkasaapad sokutada.
Tänane teekond on 800km. Lõunapeatuse tegime pizza kohas, enda arvates tellisime nelja peale kaks pizzat. Esimene pizza toodi kohe lauda, sõime selle kohe ära ja võtsime veel liitrise õlle. Kõhud nii täis, plaanisime teise pizza paluda kaasa pakkida. Varsti selgus, et teist pizzat ei tulegi ja olime poolkogemata ühe pizza nelja peale tellinud. See sobis meile väga hästi. Enamus ajast bussis magasin, vahepeal ikka ärkasin, et vaadata guanaakosid ja siis mingid jaanalinnust väiksemaid elukaid, nandud vist.
Tänane ööbimine on Perito Morenos ja hotell Americano. Täitsa korralik koht. Wifi on olemas, hommikusööki pidime ka saama. Õhtustasime siinsamas hotellis, võtsin caesari salati ja magustoidus täisesti huupi tellides sain kohupiimakreemi vaarikatega. Igatahes oli kõik väga maitsev. Homme sõidame 700km veel lõunapoole ja kohe laagriplatsile. Järgnevad kaks ööd on telgis. Valasin veel need pudruhelbed karpidest kilekottidesse, siis võtavad vähem ruumi. Nüüd avastasin, et need minule sokutatud 14 shokolaadi on kadunud. Hommikul me neid tõstsime külmkapist seljakottidesse... Ingrid leidis enda kotist 7 üleliigset, ehk ikka need puuduvad 7 ilmuvad ka kusagilt välja.
 |
| hommikune vaade aknast |
 |
| matkasellide saapad |
 |
| sellised toredad autod... |
 |
| guanaakod |
 |
| rebane |
26.02
Täna siis bussisõidu päev, 700km. Õhtuks jõuame El Chalteni, kus järgnevad päevad matkame ja ööbime telkides. Heidame pilgu Fitz Roy ja Cerro Torre mäetippudele.
Sõites tegime peatuse, kus saime guanaakosid ja hiigelsuuri kondoreid pildistada. Carlos tegi meile bussis mate jooki (traditsiooniline tee). Tee peal nägime: guanaakosid, nandusid, rebast, suur oranzi chinchillat. Käisime ka kätekoobast (Cueva de las Manos) vaatamas. Giidiks oli Maria, kes siis kordamööda kolmes keeles seletas. Laudtee viis kaljudele "maalitud" käejälgedest mööda. Mõned guanaakod olid ka. Käejäljed tehti nii, et võeti suutäis värvi, käsi pandi vastu kaljut ja siis puhuti värv sinna peale. Osad käed olid kuue sõrmega. Kokku on neid seal üle 2000. Esimesed käejäljed tehti 9000a tagasi ja neid tehti 8000a järjest. Keegi täpselt ei tea, miks neid sinna jäädvustati, kuid arvatavasti taheti kutsuda sealt kandist lahkuvaid guanaakosid tagasi. Nad lahkusid, kuna kuivus suurenes ja toitu ei jätkunud. Täitsa huvitav paik ja fantastilised vaatad kaljudele.
 |
| chinchilla |
 |
| kätekoobas |
 |
| KUUS sõrme |
27.02
Hommikusöögiks keetsime laagriköögis riisihelbeputru ja jõin kohvi. Pakkisime telgid ja muu kola kokku ning suundusime matkarajale. Tänane plaan on laagriplatsile jõudes, telgid üles panna ja siis vaateplatsile minna Cerro Torre mäetippu vaatama. Linnakesest jalutasime mäest ülespoole ja poole peal oli kontrollpunkti. Uuriti, kas me eile infopunktis käisime, meie vastus oli eitav, kuna see oli juba suletud. Hispaaniakeelne mees meid enam edasi ei lasknud. Kuna ta ise inglise keelt ei osanud, kutsus raadiosaatja teel uue tegelase. Jäime siis sinna kontrollpunkti teda ootama. Ingliskeelne plikast ametnik saabus ja tembeldas meid kommertsgrupiks, peame koos kohaliku giidiga minema. Giidi peame linnast otsima. Kõik teised grupid 2-4 inimest lasti ilusti läbi. Seletasime seal pikalt-laialt, et oleme sõpruskond, kes reisivad koos. Lõpuks andis Kaarel oma kontaktandmed. Juba tundus kõik laabuvat, aga ikkagi plika helistas raadiosaatjaga oma ülemusele ja vastus tuli eitav. Või noh, meie võime minna, aga Kaarel peab linna giidi järgi minema. Lõpuks nii jäigi ja Kaarel andis oma seljakotist potid, priimuse ja gaasi.
Meie läksime siis edasi, laagriplatsini oli 8km ja sinnajõudes panime kohe telgid üles. Ööbime kohe jõe ääres. Edasi Cerro Torre mäetippu vaatama. Väga-väga super vaated. Polegi enne liustikku niimoodi näinud, vahepeal suure mürinaga kukkus vette jääkamakaid. Tegime pilte ja tagasitulles ikkagi polnud Kaarelit jõudnud.
Hakkasime süüa tegema, õhtusöögiks tatrapuder ja sardiinikonserv. Kõhud olid kõigil nii tühjad, et pott sai kohe tühjaks.
 |
| El Chalten |
 |
| Cerro Torre |
28.02
Öösel oli ikka nüüd juba väga külm. Olime veel sisemise ukse luku lahti jätnud ja sealt vuhises tuul. Panin jope selga, tõmbasin magamiskoti nööri tugevalt kinni, ainult väike hingamisava jäi. Nii oli päris hea, igatahes magasin rahulikult hommikuni. Kaarelit pole veel kusagil paista. Tegime veel eile väikse kihlveokontori. Mina oma panusega, et ta jõuab ikkagi eile 20.05 jäin tagant poolt neljandaks. Igatahes on meil nüüd hommikusöök söödud, asjad pakitud ja hakkame liikuma järgmise laagriplatsi poole. Parim uudis minu jaoks oli see, et leidsin magamiskotist taskulambi koti üles. Eile veel tuulasin kogu seljakoti ja riiete taskud läbi. Õnneks pole seda ära kaotanud. Pärast hommikusööki hakkasime vaikselt järgmise laagriplatsi poole kõndima.
Enne laagriplatsi saime Kaareliga kokku. Kaareli seiklused: eile hommikult kõmpis linna tagasi giidi otsima. Kuna giidi selleks päevaks polnud, sõi pizzat ja tuli teist mitteametlikku teed mööda sellest kontrollpunktist mööda. Pool tundi enne meie ööbimispaika jõudes oli see plika, kes ka meid kogu aeg patrullis, teda märganud. Käsutas ta linna poole tagasi, ise koos temaga minnes ja veel raadiosaatjaga abi kutsudes. Enne kontrollpunkti jõudes olid seal kaks kurja näoga vormis meest ootamas. Nende saatel jalutas linna. Kui veel teda ilma giidita seal näha on, tuleb mängu sõjaväepolitsei ja Kaarel saab osariiki sisenemise keelu. Tänaseks palkas giidi Pedro, kes siis jõlkus tal sabas. Aga loa sai ainult tänaseks, nii et Kaarel meiega laagrisse edasi ei tulnud. Laagriplats on meil Fitz Roy mäe jalamil. Panime telgid üles ja läksime vaatekohta. Enne seda oli veel hoiatus, et väga järsk pidi olema ja võtab aega 1h. See oli ikka tõesti järsk, tõusu 500m, aga 34 minutiga olime kohal.
 |
Enne laagriplatsi saime Kaareliga kokku. Kaareli seiklused: eile hommikult kõmpis linna tagasi giidi otsima. Kuna giidi selleks päevaks polnud, sõi pizzat ja tuli teist mitteametlikku teed mööda sellest kontrollpunktist mööda. Pool tundi enne meie ööbimispaika jõudes oli see plika, kes ka meid kogu aeg patrullis, teda märganud. Käsutas ta linna poole tagasi, ise koos temaga minnes ja veel raadiosaatjaga abi kutsudes. Enne kontrollpunkti jõudes olid seal kaks kurja näoga vormis meest ootamas. Nende saatel jalutas linna. Kui veel teda ilma giidita seal näha on, tuleb mängu sõjaväepolitsei ja Kaarel saab osariiki sisenemise keelu. Tänaseks palkas giidi Pedro, kes siis jõlkus tal sabas. Aga loa sai ainult tänaseks, nii et Kaarel meiega laagrisse edasi ei tulnud. Laagriplats on meil Fitz Roy mäe jalamil. Panime telgid üles ja läksime vaatekohta. Enne seda oli veel hoiatus, et väga järsk pidi olema ja võtab aega 1h. See oli ikka tõesti järsk, tõusu 500m, aga 34 minutiga olime kohal.
 |
| Fitz Roy |
Tipus oli helesinine järveke ja mägi ilusti lähedalt näha. Tõesti oli ronimist väärt.
29.02
 |
| hommikune Fitz Roy |
 |
| vaade telgist |
Ilmadega on meil ka vedanud. Vihma pole ja pilvi vähe, kõik mäetipud on näha. Täna plaan tagasi El Chalteni matkata, seal ootavad meid kella kahest buss, bussijuht Carlos ja Kaarel. Matk oli valdavalt alla mäge ja läks kiirelt. Lõpus ootas meid Kaarel ja külm õlu.
 |
| Külm õlu |
Kuna nüüd on 3h bussisõitu ees, käisime poes ja varustasime ennast veinide ja juustuga. Bussisõit läks kiiresti ja olimegi El Calafates. Jätsime Carlosega hüvasti ja järgmised kolm ööd oleme katuse all ja magame linade vahel. Meie hosteli wifi parool on "godisgood" ja töötab kuni öösel poole üheni. El Calafate pidi olema Argentina kõige kallim linn. Kaarelile soovitati söögikohta, kus hinnad enam-vähem normaalsed. Pärast sooja veega dushi all käimist, suundusimegi sööma. Ettekandja nägi välja nagu Maradona. Kuna mul on endiselt nohu ja nüüd veel lisaks ka köha, siis võtsin algatuseks kohaliku puskari sirduni mahlaga ehk Pisco Sour. Täitsa hea jook.
01.03
Täna sõidame rahvusparki Perito Moreno liustikku vaatama. Giidiks on Elisabeth ja bussijuht Jorge. Erinevalt Carlosest, kes pidevalt korrutas "watch your head", Jorge seda ei ütle. Nii, et olen juba kaks korda oma pea vastu ust ära löönud. Giid räägib lambakasvatusest, mis koos turismiga on El Calafate's põhilised tegevusalad. Elektrit toodetakse generaatoritega, siinset tuult ära kasutada ei saa, sest mõnel päeval on tuulevaikus, samas võib olla ka 100 km/h, nii et tiivikud ei pea vastu.
Jalutasime liustikuni ja ikka super ilus. Mõned jääkamakad kukkusid vette ka, aga neid pildistada ei jõudnud. Liustik ise liigub kiirelt, iga päev 2m edasi, samas kogu aeg eest sulab ära. Perito Moreno liustik hetkel on stabiilne, ei kasva ega kahane. Liustiku kõrgus on kuni 60m ja vee all veel 100-150m. Seal oli veel mitu matkarada, jalutasime neid mööda. Väga ilus tõesti.
Jalutasime liustikuni ja ikka super ilus. Mõned jääkamakad kukkusid vette ka, aga neid pildistada ei jõudnud. Liustik ise liigub kiirelt, iga päev 2m edasi, samas kogu aeg eest sulab ära. Perito Moreno liustik hetkel on stabiilne, ei kasva ega kahane. Liustiku kõrgus on kuni 60m ja vee all veel 100-150m. Seal oli veel mitu matkarada, jalutasime neid mööda. Väga ilus tõesti.
Enne bussisõitu käisime veel söögikohas, võtsin õlle ja brownie. Bussis magasin ja ei tea midagi giidi jutust. Igatahes järgmine koht oli jäämuuseum, kuhu meid maha sokutati. Muuseum oli päris huvitav ja isegi 3d film oli lõpus, aga need prillid olid sellised, et mina nägin nendega topelt. Vaatasin siis ühe silmaga või üldse ilma prillideta. Liustikest ja Patagooniast oli jutt. Kuna meie buss oli juba ammu läinud, siis muuseumi juurest sai tasuta bussiga linna. Kuna homme on vaba päev, siis osad lähevad laevaga teisi liustikke vaatama, Ingrid läheb kassidega liustiku peale kõndima ja mõned meist võtavad puhkepäeva. Mina kuulun nende puhkajate hulka. Need, kes ekskursioonile lähevad peavad kella kuuest tagasi linnas olema, et raha ära maksta, kuna meil seda muret pole, otsustasime jääbaari järgi proovida. 15 usd oli pilet ja siis saime sooja ürbi selga ja labakud kätte. Kõik joogid olid hinnas. Jääst tehtud klaasist jõid ja 25 minutit aega. Temperatuur oli -9,8. Olin veel plätudes ja põlvpükstega, nii et meiega koos olnud brasiillannade jaoks olin ma kangelanna. Jõudsin juua 4 koktelili ja eks me olime päris lõbusas tujus. Igatahes väga tore kogemus.
Sõitsime bussiga linna tagasi, sõime pizzat, käisime supermarketist hommikusöögiks asju varumas ja õhtuks veini ka. Hotelli jõudes oligi kohe väike veinide ja konjaki degusteerimine. Super reisiseltskond!
02.03
Kuna täna on puhkepäev, siis kella peale ärkama ei pidanud. Tegime omletti ja salat kõrvale. Nüüd plaan linnas kolada. Ostisin külmkapimagnetid ja ülejäänud ostan pärast telkimist. Järve ääres otsisime flamingosid, aga nad olid hirmus kaugel. Hoopis hobused tulid saarelt läbi vee kaldale. Kiikusime ja logelesime päikese käes, sõime jäätist. Väga tore puhkepäev.
Õhtul läheme grillrestorani, Kaarel pani juba laua kinni. Kuna olin päeval ennast jäätist täis õginud, siis võtsin salati. Punast veini ka loomulikult. Naabrid pakkusid veel lambaliha, mis oli küll maitsev, kuid minu lemmik see ikkagi pole.
Ega täna enam pakkida ei viitsi. Homme hommikul juba kell 7 on buss ees ja hakkame Tšiili poole sõitma. Järgnevad päevad matkame Torres del Paine rahvuspargis ja ööbime telkides.
03.03
Hommikul pakkisin asjad, toidukraam tuli eraldi kilekotti pakkida, hakkasime Tšiili poole sõitma. Puuvilju ei tohi üle viia, nii et sõin virsikud ära. Piiril läks üllatavalt kiirelt. Koera huvitas Kaareli seljakott ja kellelgi oli banaanikoored ka. Aga kõik lahenes. Tšiilis lõunatasime, vahetasin veits kohalikku raha, sain selle eest suure prae, cappuchino, külmkapimagnetid ja peenraha raiskasin kommide peale. Bussiga saime laagriplatsini. Valisime oma telgiplatsi välja ja hakkasime telgi põhja puu otsas kuivatama. Õnneks on täna õhtul tuulevaikne ja suhteliselt soe.
Laagriplats on korralik, isegi pesemisvõimalus ja soe vesi on olemas. Gps näitab, et koju on 15050km, nii et juba päris kaugel. Õhtuks oli meil jälle pudruring ja homme hommikul oleme Ingridiga köögitoimkonnas.
 |
| pilved |
04.03
Öösel oli soe magada ja isegi kõrval telkide norskamine ei häirinud. Hommikul äratas mind telefoniäratus, mille olin unustanud maha võtta, aga ega see oluliselt varem polnud. Priimuse saime ilusti põlema, vesi keema ja puder maitses hea. Polegi enne 14le inimesele suure potiga süüa keetnud. Tänane plaan on järgmisse laagrisse matkata. Esimene kord, kus kõik kraam seljakotti tuleb pakkida, päris raske on tõesti. Rada kulgeb nagu tavaliselt, ikka üles ja alla, vahepeal fotopeatused. Vahepealses laagris ostsin 5 usd eest külma õlle. Õnneks saab siin vabalt ilma kohaliku rahata hakkama. Tänane matk oli 20 km.
Laagriplats on riiklik ja ainult ette broneerimisega, õnneks rääkisime endale ikkagi kohad. Õhtusöögi riisihelbed suutsime ikkagi põhja kõrvetada, nii et matsime selle maha ja tegime uued. Tuli väga maitsev toit.
Laagriplats on riiklik ja ainult ette broneerimisega, õnneks rääkisime endale ikkagi kohad. Õhtusöögi riisihelbed suutsime ikkagi põhja kõrvetada, nii et matsime selle maha ja tegime uued. Tuli väga maitsev toit.
05.03
Öösel oli soe magada. Ainus kehva värk oli see, et magasime kallaku peal ja oli oht telgist välja vajuda. Magamiskott ja matt on omavahel päris libedad ja olin sunnitud terve öö turnima üles poole. Muidu oli uni päris hea. Villu tahtis oma magamiskotti testida ja magas õues. Talle oli täitsa meeldinud. Kuna selle laagriplatsi reeglid on sellised, et ainul 1 öö võib järjest olla ja kella 10ks hommikul peavad telgid maha võetud olema, siis nii tegimegi. Suured seljakotid saame siia hoiule jätta. Edasi Torres del Paine vaatekohta. Päris raske tõus, kokku 500m tõusu ja edasi-tagasi võttis aega 5 tundi. Vaated, nagu alati, väga ilusad.
Õnneks ka täna pääsesime vihmast, aga hull tuul on. Pärast lõunat matkasime edasi järgmisele laagriplatsile. Matk oli päris raske. Kokku tuli 19 km. Kuna mul on seljakotil peal kate, siis tuulega kõndides võtab see tuule alla ja tunne on nagu kõnniksin langevari seljas. Laagriplatsil on baar, minimarket, söögikoht, ööbimisvõimalus katuse all. Alguses kohe ostsin õlu ja pärast veel pisco souri. Telgi püstitamisega nägime vaeva, sest tuul on ikka hullult tugev. Pärast järgnes dushi alla minek. Kuna naistes oli järjekord, siis läksin meestesse. Kõigil oma kabiinid, väidetavalt teistel sooja vett polnud, mul oli lausa kuum, nii et keerasin külma juurde. Söömine on siin ühises suures majas. Pärast läksime baari ja jõime mõned pisco sourid. Õues on juba tormiks muutunud. Viimane öö telgis, aga see tuul on ikka väga häälekas. Külje all on ka mingi imelik asi. Kuna olime hommikusöögi asjad telgi ääre alla pannud, siis poti kaas oli tuulega rändama läinud ja minu külje alla jõudnud. Trügisin seda veits eemale.
Õnneks ka täna pääsesime vihmast, aga hull tuul on. Pärast lõunat matkasime edasi järgmisele laagriplatsile. Matk oli päris raske. Kokku tuli 19 km. Kuna mul on seljakotil peal kate, siis tuulega kõndides võtab see tuule alla ja tunne on nagu kõnniksin langevari seljas. Laagriplatsil on baar, minimarket, söögikoht, ööbimisvõimalus katuse all. Alguses kohe ostsin õlu ja pärast veel pisco souri. Telgi püstitamisega nägime vaeva, sest tuul on ikka hullult tugev. Pärast järgnes dushi alla minek. Kuna naistes oli järjekord, siis läksin meestesse. Kõigil oma kabiinid, väidetavalt teistel sooja vett polnud, mul oli lausa kuum, nii et keerasin külma juurde. Söömine on siin ühises suures majas. Pärast läksime baari ja jõime mõned pisco sourid. Õues on juba tormiks muutunud. Viimane öö telgis, aga see tuul on ikka väga häälekas. Külje all on ka mingi imelik asi. Kuna olime hommikusöögi asjad telgi ääre alla pannud, siis poti kaas oli tuulega rändama läinud ja minu külje alla jõudnud. Trügisin seda veits eemale.
06.03
Öösel oli palav, võtsin isegi sokid jalast. Tuul oli ikka nii tugev, et magada peaaegu ei saanud. Kuna olime köögitoimkonnas, siis ärkasime varem. Nüüd lõpuks ometi sain viimastest söögiasjadest lahti ja seljakott palju kergem. Hommikul selgus uus plaan. Matka täna ei toimu. Läheme katamaraaniga, bussiga edasi ja siis jõume Puerto Natalesesse. Ööbimist meil veel pole ja üritame seal kohe ööbussiga edasi Rio Gallegosse edasi sõita. Plaanis seal pingviinid üle vaadata. Enne bussisõitu ostsin kohvi ja sain ka kõrre kaasa. Polegi enne kõrrega kohvi joonud. Bussisõit kestis 4h mööda tolmuseid kruusateid. Õnneks suurema osa magasin. Nüüd tuli välja, et bussid Rio Gallegosse sõidavad ainult teisi- ja neljapäeviti. Kaarel üritab orgunnida erabussi, kuhugi see infotädi helistas ja sealt helistastakse tunni pärast tagasi. Jätsime oma suured pambud bussijaama, Kaarel pidi valvama, me läksime linna söögikohta otsima. Kuna pühapäev siis enamus kohti kinni, ekslesime pikalt. Lõpuks maandusime imearmsas pererestoranis. Väga maitsvad söögid ja usd-es sai maksta. Kaarel juba helistas ka ja uuris kaugel oleme, nii et pooljoostes läksime bussijaama tagasi.
Nüüd kimame taksodega piiri poole. Tšiili piirilt saime veel taksodega 5km edasi sõita eikellegimaal. Argentina piirile tellis kohalik ametnik meile taksod ja sõidutas ka oma pisikese autoga meid. Nendega saime linna. Kella kolmest öösel läheb ööbuss. Seniks logeleme baaris.
 |
| koerad |
 |
| prügikast |
 |
| piiripunkt |
PS. Selgus ka šhokolaadi müsteeriumi vastus: need 7 snickersit, mis olid puudu olid tegelikult ikkagi Ingridi kotis. Lihtsalt 7tk olid kaksühes pakendatud.
07.03
Rio Turbiost sõitsime Rio Gallegosesse. Magasin rahulikult kogu öö. Vahepeal oli passikontroll, unesegaselt ei saanud aru, et mis riigis ma täpselt olen. Tahtsin juba küsida meile kõigile tuttavaks saanud küsimust: mis riik, mis raha? Tuli välja, et ikka Argentinas, lihtsalt bussipiletite peal olid ka passinumbrid ja siis kontrolliti veelkord üle. Pärast hommikusööki Kaarel uuris linnas ringi ja saame minna pingviine vaatama, enne hotelli oma asja jätta. Tegime vist pesemis- ja riietevahetusrekordi, kuna oli 25 minutit aega. Edasi pingviine vaatama, kuna täna on veel vihmane ilm, siis saame katsetada kaasaveetud vihmakindlaid riideid. Mikrobuss on ainult meie grupi päralt, kohe istuma saades jään magama. Sõit kestab peaaegu 3 tundi ja mida lõpu poole seda kohutavam tee. Juhti see ei häiri ja sõidab täiskiirusel. Looduspargi maksuputka on kinni ja sealt sõidame maksmata edasi. Paari kilomeetri möödudes pöörab juht meie bussi otsustavalt ringi ja hakkab tagasi sõitma. Kuna ta räägib ainult välismaa keelt, siis ootame põnevusega edasi. Olime ikkagi õigest teeotsast mööda sõitnud, aga nüüd tee leitud ja juba parkisime end platsile. Tähistatud rada mööda sai käia ja kohe alguses oli põõsaste vahel pingviinid. Osad lähemal, osad kaugemal, ookeani juurde jõudes on vaatekoht ja seal on ikka väga palju pingviine. Koloonia suuruseks on 110 000.
Pingviinid nähtud, jalutasime bussi tagasi. Sõitsime 10 minutit ja käisime muuseumis ja ronisime mööda väga kitsast keerdtreppi majaka tippu. Kuna vihma sadas, siis tohutuid vaateid polnud, aga ikkaga vaatasin Antarktika suunas.
Pingviinid nähtud, jalutasime bussi tagasi. Sõitsime 10 minutit ja käisime muuseumis ja ronisime mööda väga kitsast keerdtreppi majaka tippu. Kuna vihma sadas, siis tohutuid vaateid polnud, aga ikkaga vaatasin Antarktika suunas.
 |
| tee algus |
Õhtul käisime uhkes restoranis söömas. Kuna tervis pole kõige parem võtsin ainult supi, mis oli tegelt vahelduseks imehea.
08.03
Voodis on ikka nii hea magada. Õnneks on tervis ka tagasi ja kõht juba tühi. Hommikusöök oli hinnas ja see oli pisut üllatav. Kuna hotellituba oli väga mugav ja tundus äsja renoveerinuna, siis ootasin hommikusöögi kohast midagi taolist. Nad pole kahjuks oma uuendustega sinna jõudnud, kogu mööbel oli ajast ja arust. Söögiks pakuti saiakesi, õnneks jogurt ja helbed olid ka olemas. Muidugi võin öelda, et asi seegi. Nüüd tuleb veel hakata kotti pakkima vähe korralikumalt, sest Buenos Aireses eriti selleks aega ei jää. Üllatavalt kerge seljakott, muidugi nüüd ei pea seda toitu seljas vedama, kohe 5-6 kg kergem. Kuna täna on naistepäev, siis oli plaan mere äärde piknikule minna. Mehed käisid hommikul vaatamas ja tuli välja, et seal aed ees ja vee äärde ei pääse. Linnakaardilt vaadates on näha kaht järve ja suundusimegi nende poole. Külm tuul ja istekohtade puudumise tõttu järve ääres üritasime uut sobivat kohta leida. Lõpuks jõudsime agulisse, kolasime seal veits ringi. Ingrid astus veel vedela ja äsja silutud betooni sisse :) Tänavatel on demostratsioon naiste vägivalla vastu.
Lõpuks läksime ikkagi tagasi hotelli. Veini, ananassi, mandleid, juustu, oliive, küpsiseid ja isegi tort oli olemas. Naistepäev tähistatud, sõitsime taksodega lennujaama. Mu pagas kaalub ainult 7kg. Ingrid luges meile ette järjejutuna Kapten Granti lapsi. Lennukis sattus minu kõrvale istuma mees, kes kuulas kõrvaklappidega muusikat ja laulis kaasa. Tegelikult täitsa ilusti laulis. Taksodega hotelli Infinito, kus töötab ka eestlane Tõnis, kes tuleb homme tööle. Seal on mingi iidne lift, millel peab ise ukse kinni tõmbama. Vaevu mahub kahekesi koos seljakottidega sisse. Kui väljudes korralikult ust kinni ei tõmba, lift edasi ei liigu. Tuba on muidu täitsa ok. Wifi parooliks on internet :) Vahetasime riided ja läksime välja sööma-jooma. Kuna mul kõht veel täis, siis jõin ainult punast veini. Kelnerit ajas hirmsasti naerma Andrus, kes on pikka kasvu ja hüüdis teda Ivan Dradoks (filmist Rocky IV). Jalutasime pärast veel linnas ringi, kella kahest hotelli magama.
 |
| kellegi tennised |
Lõpuks läksime ikkagi tagasi hotelli. Veini, ananassi, mandleid, juustu, oliive, küpsiseid ja isegi tort oli olemas. Naistepäev tähistatud, sõitsime taksodega lennujaama. Mu pagas kaalub ainult 7kg. Ingrid luges meile ette järjejutuna Kapten Granti lapsi. Lennukis sattus minu kõrvale istuma mees, kes kuulas kõrvaklappidega muusikat ja laulis kaasa. Tegelikult täitsa ilusti laulis. Taksodega hotelli Infinito, kus töötab ka eestlane Tõnis, kes tuleb homme tööle. Seal on mingi iidne lift, millel peab ise ukse kinni tõmbama. Vaevu mahub kahekesi koos seljakottidega sisse. Kui väljudes korralikult ust kinni ei tõmba, lift edasi ei liigu. Tuba on muidu täitsa ok. Wifi parooliks on internet :) Vahetasime riided ja läksime välja sööma-jooma. Kuna mul kõht veel täis, siis jõin ainult punast veini. Kelnerit ajas hirmsasti naerma Andrus, kes on pikka kasvu ja hüüdis teda Ivan Dradoks (filmist Rocky IV). Jalutasime pärast veel linnas ringi, kella kahest hotelli magama.
09.03
Äratus oli kell 3, sest täna lendame Iguazu jugasid vaatama. Kuna ilm on soe, siis kaevan seljakotist seeliku välja. Jõudsin isegi enne kohvi juua. Lennujaamas security checkis oli alguses kaks hirm pikka saba. Avati ka kolmas check'i koht, läksime kõik sinna ja siis teatati, et see saba ainult meestele. Kappasime tagasi vanasse sabasse. Lennuk raputas hirmsasti ja söögi-joogi serveerimine lõpetati pärast kolmandat rida. Vihma kallab, aga ilm on tegelikult soe. Lennujaamast sõidame kohe jugadele, avan pakendist ka oma vist juba viis korda reisidel tulutult kaasas olnud vihmakeebi. Ilmajaam ka tänaseks midagi head ei lubanud, kuid vaikselt ikka lootsin nõks paremat ilma. Päiksekreem on tänase ilmaga ilmselgelt liiast. Seal erinevad rajad ja valisime rohelise raja. Kuidagi sattusime rongijaama ja viimasel minutil suruti meid viiekesi rongile. Sõit on lahtistes vagunites (õnneks ikka katus on), aga äärepealne koht on suht märg ja vihma kallab aina rohkem. Teises peatuses väljume ja sealt on rada kõrgele jugade kohale, eemalt paistab Brasiilia. Mõned pildid kiiresti teen, aga kaamera ja mobla on juba väga märjad. Jalutame tagasi rongile ja sõidame peatuse tagasi. Siis läksime kohvik-poodi kohvi ja pirukaid sööma. Kuna seal laudu ega toole pole, siis tekitame oma pesa jäätisekülmikute otsa. Riputame veel vihmakeebid mööda poodi laiali kuivama. Sealt jalutasime edasi rajale, mis viib joa alla poole. Alguses mõtlesime ka paadiga sõita, aga kõik olime läbimärjad juba. Radade ääres olid hoiatuspildid veriste haavadega ja jutt juures, et pesukarusid ei tohi puudutada. Kohe pärast neid silte olidki samad elukad aia peal vahtimas. Päris kõhe tunne oli neist mööda minna.
Vahepeal saatsime Kaarelile sõnumi, et ta uuriks, kas on võimalik meie õhtused lennupiletid varasemaks vahetada. Varsti tuli jaatav vastus ka, aga selleks peame lennujaama kella kaheks jõudma. Hakkasime väljapääsu poole minema, et sealt siis taksoga lennujaama minna, sest ega sellel vihmal pole lõppu näha. Jõudsime hotelli juurde (väljapääsuni oli veel mitu kilomeetrit), lootsime sealt taksot leida. Seal polnud muidugi ühtegi taksot. Peatasime vastutuleva turistide bussi, juht seletas lahkelt, et taksod on ainult väljapääsu juures. Hakkasime siis mööda teed, kõik vihmast läbiligunenud, väljapääsu poole vantsima. Ja siis buss tegi uuesti ukse lahti ja kutsus meid peale, et viskab meid taksode juurde ära. Läksime rõõmsalt kuiva bussi, seal istusid saksa päritolu onud. Seisime kõrvad lontis seal vahekäigus, suutsin veel kuidagi oma kõrval istuvale mehele vihmakeebi sees oleva loigu kraesse valada. See tegi talle õnneks ainult nalja. Taksodeni jõudes, võtsime keebid ära, mul isegi seljakott, särk ja seelik kuivad. Taksos oli ettenägelikult istmetele kiled asetatud. Lennujaama jõudes uurisime uute piletite värki ja ilusti kohad olemas kella neljasele lennule, lisaks pidime maksma 27 usd per kärss. Olime rahul - joad nähtud, natuke seiklust ka.
 |
| pesukarud |
 |
| Iguazu |
 |
| vihma sadas :/ |
Tagasi lennates istusin tagant kolmandas reas. Seekord sain küll küpsised, kuid joogist jäin ikkagi ilma. Tagumised kaks rida said, jälle hakkas hirmsasti kõikuma, nii et serveerimine peatati. Õhtul käisime tangoetendusel. Buss võttis meid hotelli juurest peale, kuna olime esimene pick-up peatus, hakkasime mööda linna sõitma ja teisi peale korjama. Kohe esimese hotelli ees sõitis meie buss pargitud honda tagatule katki ja stange sai ka vigastada. Sellest suurt probleemi ei tehtud, meie juht isegi ei läinud bussist välja. Jäi tunne, et talle on sellise bussiga sõit esmakordne ja linnast ei teadnud ta ka midagi. Vahepeal vaatas kaardilt õiget kohta ja sisestas andmed gps-i. Sellest tohutut abi polnud, sest mingil tänav oli suletud ja enamus on ühesuunalised. Nii me siis tiirutasime mööda linna, kui juba 5-6ndat korda keerasime 9 juuli tänavale ajas juba naerma. Kogu see sõit kestis 15 minuti asemel 1h 20minutit. Muidu tangoetendus mulle väga meeldis. Oskavad ikka tantsida küll.
 |
| udune pilt (pildistada tegelt ei tohtinud) |
Süüa-juua sai ka. Tagasi me enam selle bussiga ei sõitnud. Meie hotell oli tegelt sealt 10-15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Käisime veel baaris kokteile joomas. Maasika margarita maitses jumalikult. Andrus tellis kuidagi kokteiliga sarnase nimelise jäätisekokteili, eriti tore oli kui talle veel lusikas toodi :) Saatis selle tagasi ja varsti toodi asemele täpselt eelmise jäätisekokteili sarnane jook uuesti. Lõpuks tellis lihtsalt viina apelsinimahlaga.
10.03
Viimane päev Argentinas. Hommikul pakkisin asjad kokku, mittevajalikud asjad: käterätik, t-särk ja titanicu sussid jätsin maha. Sandaalidel on ka täna viimane päev, õhtul jätan siia. Suure seljakoti sai hotelli jätta, edasi linna kolama. Käisime surnuaias, kuhu on Eva Peron maetud.
Pärast seda eraldusime grupist ja jalutasime niisama. Mõned kingitused vaja koju osta ja tore on linnas ringi vaadata. Natuke ekslesime ka, aga mõnes kohas levis tasuta wifi ja google maps ka aitas.
Hotelli jõudes viskasin oma iidsed sandaalid prügikasti, pakkisin ostetud kingitused suurde seljakotti. Jõime veel punast veini ja oligi aeg lennujaama sõita.
11.03-12.03
Tagasisõit osutus oodatust pikemaks. Nagu siiatulleski, pidime vahepeatuse Sao Paolos tegema. Selgus, et seal elektrikatkestus ja maanduda ei saa, lendasime edasi ja maandusime Rio de Janeiros. Seal meid välja ei lastud ja istusime neli tundi lennukis. Enamus ajast magasin ja ei teagi täpselt, millal sealt minema lendasime, sest minu turvavöö oli lahti ja tool lamamisasendis. Igatahes lendasime tagasi Sao Paolosse, et osad reisijad saaksid maha minna ja uued peale tulla. Lisaks oli ka koristus ja käsipagasikontroll. Kõik see võttis aega. Lõpuks lendasime Istanbuli 21h ja hotelliöö jäi ka ära, kuna hilinesime nii paju. Magasime lennujaamas pinkidel. Vahepeal aeti minema, sest magasime New Yorki väljuva lennu väravas, kolisime edasi järgmisesse väravasse. Käisime veel oma söögitalongi lunastamas ja saime võileiva/kohvi. Eestisse lend toimus plaanipäraselt ja pagasi sain ilusti kätte.
Kuidagi nii kiirelt on puhkus läbi saanud. Reisiga jäin väga rahule, isegi minusugune siidikäpp saab telgis hakkama. Aga nagu alati on tore koju tulla!
No comments:
Post a Comment