Moskva lend kestis 1h20min. Pakuti ka võikusi ja jooke. Kuna vene keeles uuriti joogisoovi, siis üritasin ka vene keeles vastata. Mulle rõõmsalt naeratati ja mindi sujuvalt inglise keelele üle. Oma kohvi ja mullivee sain ilusti kätte. Maandudes juba lõi välku ja sadas padukat. Passikontrolli mees andis juba eeltäidetud migratsioonikaardi, kuhu tuli ringitatud kohtadesse allkiri panna. Ühtegi küsimust õnneks ei esitatud, tembeldati kõik vajalikud paberid ja viisa, õnnelikult Venemaal. Siiani on mul kuidagi õnnestunud meie seltskonnast alati kõige aeglasem järjekord valida (tegelt mind alati suunatakse sinna), aga õnneks teised ootavad mind ära ja ma ei pea ise mööda lennujaama seiklema. Lennujaamas on väidetavalt tasuta wifi, väga kindel selles pole, aga kuna järgmise lennuni on 4h aega, siis ikka kasutan seda. Ja see Juri Pondarenko võiks ometi oma Kamtšatka lennule minna, see teade hakkab vaikselt närvidele käima.
Irkutski lennul mul jälle vahekäigupoolne koht ja keskel pole kedagi. Akna all istub üks nohune vene tüdruk. Nüüd juba kõht nii tühi ja ootan süüa. Telekat muidugi pole ja alkoholi ka ei pidavat pakutama.
Söök oli täitsa hea, menüü järgi peaks veel jäätist ka saama, aga seda veel näha pole. Mõned read eespool istuvad kaks mägedepoega, kes üritavad sebida enda taga istuvad tibi. Naeravad pidevalt ja midagi nad seletavad. Vahepeal lasid meile kõigile kuuldavalt kohalikku diskomuusikat. Kahju, et telekat pole, aga no vähemalt on stepsel ja saan rahulikult kalamängu mängida, ilma et aku kohe tühjaks saaks. Nüüd on vahepeal üks mägedepoegadest kolinud tibi kõrvale istuma ja õnneks kudrutavad vaikselt omaette. Plaanisin väikse uinaku teha enne maandumist, aga siis hakati jäätist pakkuma. Nüüd vist noored läksid riidu ja mägedemees kolis oma kohale tagasi. Naeravad ja lärmavad edasi. Minu ees istuvad naised on endale näomaskid ette kleepinud... vaikselt hakkab seltskond kummaliseks muutuma.
Õnneks varsti maandume Irkutskisse. Sooja on 5 kraadi ja kell on 4 hommikul. Vastas on meil Igor oma bussiga ja tema sõidutab meid Olhoni saarele. Kuna seltskond on väike, siis saame kõik oma pagasi bussi paigutada. Sattusin istuma viimasesse ritta ja see oli üks hirmus sõit. Nii kitsas, et pidin viltu istuma, eks need viimase rea kohad olid mõeldud lühemat sorti inimestele. Turvavööd olid lihtsalt dekoratsioonina ja magada oli esialgu võimatu. Kuna teistel oli külm, palusime kütte sisse lülitada. Loomulikult oli see ahi minu ees oleva istme all ja kogu soojus oli suunatud minu jalgadele. Hirmus palav, õnneks hakkas varsti teistel ka palav ja lasime siis Kaarelil (kuna ta istus esiistmel) natuke seda soojust reguleerida. Pidime ka hommikusöögi peatuse tegema, aga kõik kohad olid suletud. Lõpuks peatusime bensiinijaamas, saime jalgu sirutada ja poes käia. Meie bussijuht ostis endale energiajoogi, no mina ei tea, enamus ajast kui ma teda vaatasin olid tal silmad kinni või tõesti on ta aeglase silmapilgutusega. Kogu aeg haigutas ja sõitis vastassuunas, aga eks tal tee selge ja teab täpselt, millises kurvis silmi puhata. Lõpuks sadamast helistati talle ja lubati meid ära oodata, et ei peaks järgmist praami tund aeg ootama. Kogu praamisõit kestis ainul 10-15 minutit ja praamist välja kõik sõidukid tagurdasid. Olhoni saarel oli meie külla veel 1,5h sõitu. Seal on ikka mingi ametlik kruusatee ka, aga seda ei kasutata ja kõik sõidavad kõrval olevatel isetekitatud "teedel". Lõpuks saabusime ka ööbimispaika. Samas paigas ööbisid ka "kaks kanget". Hommikusöögile me ei jõudnud, aga varsti pakutakse juba lõunat. Kõigil siis 2h vaba aega. Tegin endale kohe alustuseks tassi kohvi. Wifi on siin tasuline, 3h maksab 100 rubla. Mis on minu arvates täitsa soodne. Aga praegu seda osta ei saa, sest manager tuleb lõuna ajal ja tema siis toimetab selle wifiga. Seintel on ehtne vene kunst. Koidu voodi kohal tavaline lind (kukk või kana või faasan) ja minul on selline vähe rõõmsam lind.
Täna käisime päris uazikuga saart avastamas. Sõitsime saare vastaskaldale ja tagasi tulime lõuna poolt. Täiesti mööda turistidevabu teid. No vahepeal küll teed polnud, kuid oli vähemalt olemas suund. Uazik roomab igale poole. Väga ilusad vaated, mis vahepeal meenutab Mongooliat, siis Islandit, Norrat, Tšiilit. Ilm on sama vahelduv, tuuline, tuulevaikne, päikeseline, isegi lund sadas täna. Meie Uaziku ehitusaastaks oli 2016, ehk siis 2a vana masin, alguses pakkusime ehitusaastaks 1963. Hirmus diislihais oli ka, juht roomas vahepeal bussi alla uurima, kütusekanistriga ka midagi tegi. Lõpuks tegi katuseluugi lahti ja pistis sinna tühja plastikpudeli vahele, ega see muidu poleks lahti püsinud. Tagasitulles tahtsime alguses veel postkontorist läbi käia, aga seal oli lõuna. Lasime siis ennast ööbimispaika tuua, meil oli juba lõunasöögi aeg ka käes. Nüüd ülejäänud aeg: tänasest pärastlõunast kuni ülehomse hommikuni on vaba aeg.
 |
Mina olen see punase jopega
|
 |
Uaziku remont
|
Enne õhtusööki käisime veel kohalikus bistroos, võtsin kakao ja saime teada tasuta wifi parooli. See wifi levib ka meie söögipaigas. Nii, et õhtusöök venis meil seekord pikaks. Vahepeal hakkas lund ja rahet sadama. Kõik teed on nüüd mudased ja lumemärjad. Käisime ostsime külapoest kokteli nimega "garage" ja jalutasime sauna. See asub veits meie ööbimispaigast eemal, aga kuulub ikka samale omanikule. Täna oli siis tutvumisõhtu, kus igaüks rääkis veits endast. Jaanis hilines tunnikese (käis päikseloojangut pildistamas) ja tõi meile veel pudeli veini. Tagasitulles olid teed juba jäiselt libedad. Radika olime sisse jätnud, nii et tuba oli mõnusalt soe. Kaome magama ära, homme plaanis väike matk teha, eks hommikul muidugi vaatame, kuidas ilm on.
 |
| Meie lumine küla |
22.05
Hommikul tegime väikse matka. Kuna vihma oli sadanud, siis teed olid kõik hirmus porised ja me plaanisime enne matka veel juua ja näksimist sellest uhkest valgete põrandaplaatidega poest osta. Tükk aega kraapisime ja nühkisime saapaid, enne kui julgesime poodi siseneda. Seal muidugi just pesti põrandat ja ikka suutsime sinna porised jäljed teha. Ostsin cocat ja komme. Matka alguses vaatasime kohaliku surnuaia üle. Seal olid veel ristid leedukatele. Need, kes siis vangilaagrist enam koju tagasi ei jõudnud. Pärast jalutasime pikalt mööda kraave, mis kaevatakse siin metsatulekahjude leviku tõkestamiseks. Kuhugi mäe otsa jõudsime ka, sealt oli ilusti meie küla paista. Tagasi külla jõudes möödusime koolist, kus siis koolitüdrukud kutsusid meid kontserti kuulama/vaatama. Nimelt on täna-homme buriaatidel suured pühad ja pidustused. Kell neli pidi algama. Ütlesime teistele ka, nii et ootused on igatahes kõrged. Kooli kõrval on väike muuseum. Läksime ka sinna, olime ainsad külastajad, 100 rubla maksis pilet. Proua tõi teisest toast kaks kilekotti isevalmistatud nukke ja laotas lauale laiali, et saaksime vaadata. Veel olid seal saare ajaloost pilte, kuivatatud taimi, loomatopised, igasugused tööriistad jne. Täitsa huvitav oli.
Läksime kogu kambaga kontserti vaatama. Küla kultuurikeskuse uhkes saalis toimus. Väheke hilines algusega, sest kõrval koolis toimusid spordi võistlused. Šamaani onu pidas kõne, prouad laulsid, lapsed tantsisid. Mulle täitsa meeldis.
Viimane õhtu Baikalil. Mind tõesti üllatas kui ilus loodus siin on. Arvasin, et on ainult mets, kaljud, järv. Aga siin on ikka võrratult ilus.
 |
| Kelluke |
 |
| Käsitöö nukud |
 |
| Šamaan peab kõnet |
23.05
Hommikul pidime Baikali ja Olhoni saarega hüvasti jätma. Igor oma bussiga oli ukse ees ja sadamani liitus meiega ka Rene, kes nüüd elab Olhoni saarel, aga pärit on Kasahstanist. Rääkis meile siinsest elust. Alles 10a on elekter saarel olnud, enne saadi ilma hakkama. Ise on ta sportlane ja on matkates Baikalile tiiru peale teinud (~2000km). Otepääl treeninglaagris käinud ja tartu maratoni läbinud. Palju rääkis ja vene keeles, nii et väga ei viitsinud arusaamisega ennast vaevata. Seekord sain endale bussis istme valida ja jalgadel on ruumi küllalt. Igor sõidab hirmus aeglaselt, nii et praamile me enam ei mahtunud ja pidime tunnikese sadamas passima. Pärast tegime hulkuri kujuga pilti ja läksime pirukaid sööma. Irkutskisse jõudes oli ilm soe +25, ööbime nüüd 2 ööd hotellis Rus. Veits väsinud olekuga ja koridoris on imelik hais (nagu "eilse päeva mure"). Aga toad on korralikud ja wifi on tasuta. Veits puhkasime ja läksime kõik koos kvartalit nr. 133 vaatama. Uued puumajad pidid seal olema, olid muidugi ka, aga ei midagi erilist. Läksime välikohvikusse ennast värskendama. Tahtsin ka mingit jooki tellida, aga üks teenindaja ja hirmus keeruline oli tal nende jookidega ja menüüdega jne. Lõpuks ei tellinudki midagi. Pärast läksime kõik omaette linna peale kolama. Mõtlesime central park üle vaadata, aga see osutus aiaga piiratud võssa kasvanud metsaks. Veits veel jalutasime, aga kogu see bussisõit oli ikkagi väsitav. Läksime supermarketist läbi, ostsime süüa ja jalutasime tagasi hotelli. Siin on õnneks telekas, kuigi kõik kanalid on eranditult vene keelsed, aga vähemalt pole haudvaikust.
 |
| Hulkuri kujuga |
 |
| Lenin näitab teed |
24.05
Ega see hotell suurem asi pole. Voodi madrats on küll pehme, aga kumer. Pöörates on oht põrandale kukkuda. Minu voodi juures pole lampi ega stepslit. Need on millegipärast vastasseinas. Ju nad on toa paigutust muutnud. Vähemalt on veeautomaat täpselt meie ukse taga, sealt saab nii sooja kui ka külma vett. Hommikusöök oli ka täitsa ok. Uksel küsiti minult mingit tembeldatud talongi, näitasin talle uksevõtit ja siis see tüdruk jooksis ise kuhugi selle talongi järele. Ju mul oli nii juhmakas nägu, et sai ise ka aru, et mind pole mõtet seda küsima saata.
Kella kümnest oli meil buss ees ja suundusime linnaekskursioonile. Vaatasime tähtsaid monumente, igavest tuld ja vahtkonna vahetust. Käisime jõe ääres promenaadil, kirikutes. Nikulini monumenti läksime Kaareli palvel vaatama ja giid Irina lubas selle kindlasti tulevikus lisada vaatamisväärsuste hulka. Veel nägime tänaval plakateid lastekodu lastest. Et siis valid välja, millist last tahad ja niimoodi siin lapsendamine käib. Väidetavalt aasta jooksul enamus lastest leiavad endale uue kodu. Täna on veel siin 11 klassi lõpupidustused. Paljud koolilapsed käivad monumentide juures pildistamas. Tänu sellele päevale ei müüda ka poodides alkoholi. Baaridest muidugi saab. Pärast ekskursiooni oli meil vaba aeg. Laevaga jõele ei viitsinud tiirutama minna, sest ega siin midagi vaadata pole. Kõik on kuidagi nii ligadi-logadi. Läksime Volkonski majamuuseumi juurde. Vaatasime niisama ringi, sisse ei läinud, aga meie Volkonski pilt pidi seal ka laua peal olema. Trubetsky muuseum oli ka seal kusagil lähedal, aga seda me üles ei leidnud. Ilm oli ka nii palav ja kõhud tühjad. Läksime gruusia restorani. Võtsin hatšapuri ja kolm erineva sisuga hinkali. Väga maitsev oli, aga see hatšapuri oli hirmus suur, nagu meie suur pizza. Lasin pool kaasa pakkida. Veel käisime supermarketist läbi, et homseks mingit näksimist jaapanisse kaasa võtta. Seal ei pidavat meil hommikusööki hinna sees olema. Õhtul lähme kõik koos sööma, viimane õhtu Venemaal.
 |
| Giid Irina |
 |
| Nikulini seltskonnas |
 |
| Hiigel hatšapuri |
 |
| Volkonski muuseum |
 |
| Lastekodu laste valik |
Käisime uhkes restoranis söömas. Võtsin vene salati ja rummi kokteili. Mõlemad olid head. Rääkisime reisimisest ja aeg möödus kiirelt.
25.05
Hommikul tuli Igor oma bussiga järgi ja viis meid lennujaama. Rahvusvahelised lennud küll, aga igavesti kulunud ja räämas kõik. Asusime sappa, Kaarel ees ja meie kõik karjas tema järel. Kohe selguski, et meie Soul-Tokyo lend on tühistatud ja piletid vormistatud hilisemale lennule, mis viib meid veel teise lennujaama ka. Hirmus palju aega kulus dokumentidega, eks neil oli endal ka segadus. Soulis peame ikka ise boarding passid saama. Õnneks pagasit välja võtma ei pea. Kaarel uuris juba uue teekonna ka välja, kuidas me lennujaamast hotelli saame. Passikontrollis sattusid meie ette veel vist vietnamlaste perekond. 20 minutit pidime lisaks ootama, lõpuks sai naine lapsega läbi, aga meist see mees jäigi sinna oma paberitega. Siin ainult 2 väravat on ja eriti midagi teha pole. Ostsin ajaviiteks cappucino. Lennukis mul keskmine koht ja akna all istub vene keelt kõnelev korea onu. Joogiks tellisin tomatimahla ja gaseeritud vee. Stjuardess rääkis ilusti inglise keeles ja kordas kõik sõnad järgi. Aga joogiks sain ikkagi apelsini mahla ja tavalise vee. Söögiga läks ka samamoodi. Valikuks oli mingi seene värk ei teagi millega, inglise keelse sõna vist ütles, aga ei suutnud tuvastada, mis see täpsemalt oli, nii et ei julgenud seene sööki võtta. Teiseks valikuks oli pork (sealiha), võtsin selle, suurelt oli toidukarbi peale kleebitud veise pilt, ehk siis see oli tegelikult veiseliha. Noh, ega nad siin eriti inglise keelega ei hiilga. Lennujaamas saime uued boarding passid ja 4h vaba aega. Õnneks on siin tasuta wifi.
Lend hilines veel 20 minutit ja siis lennukis pidime ka pikalt passima, õhuliiklus pidi väga tihe olema. Aga sain ilusti vahekäigupoolse istme. Kõige parem oli, et selles lennukis oli telekas. Hakkasin kohe filmi vaatama. Söögiks pakuti hotdogi ja jogurtit. Kohe anti ka migratsioonikaardid ja deklareerimiskaart täitmiseks. Tokyosse jõudsime juba südaööl. Pagasi saime kõik ilusti kätte, dokumendid korras, sõrmejäljed võetud, pilt tehtud jne. Esialge plaan metrooga linna sõita langes ära, sest viimane läks 00:17. Läksime kahe taksoga. Hotell on väga mugav, kõik vajalik ja mittevajalik on olemas. Ulme tehnoloogiaga wc, kimono moodi riietus oli ka voodi peal, täna ei viitsinud seda enam katsetada, aga eks need mulle põlvini vast ole. Aknast paistab Tokyo Tower ja tuba on 11ndal korrusel. Nüüd kaon magama, sest homme peab juba varakult ekskursioonile minema.
 |
| Moodne kostüüm |
 |
| Moodne wc |
 |
| Tokyo Tower |
26.05
Ärkasime vara, jõime kohvi ja näksisime Irkutskist kaasa ostetud toitu. Siin hotellis meil hommikusööki hinnas pole. Täna meil linnaekskursioon plaanis. Jalutasime Sunny Toursi kontorisse, seal saime kõik kleepsud, mis tuli siis ilusti riietele kleepida. Valisime endale lõunasöögi ära: kala, kana või spagetid. Võtsin kana. Ekskursioon toimus suure bussiga 35-40 inimest kokku. Tiirutasime mööda Tokyot. Käisime samuraide templeid vaatamas ja siis veel keisri elupaika. Tegime laevaga tiiru jõe (või lahe) peal. Lõunatasime restoranis, mis asus 21 korrusel. Kaarel tellis veel kõigile saket. Suur pudel toodi kõigile, aga üllatavalt joodav jook, kartsin hullemat. Söök oli ka maitsev. Lõpuks olime nii väsinud, ekskursioon kestis 8h.
 |
| Tempel |
 |
| Templi kalad |
 |
| Kimonoga hiinlanna |
 |
| Sake |
 |
| Tokyo kajakas |
 |
| Tokyo enda Vabadusesammas |
 |
| Transformer |
 |
| 2 lk reegleid, et saaks katusebasseini minna. Tore on see, et on avatud kuni kella 25:00ni |
Käisime hotellis pesemas ja puhkamas. Kuna meil siin laual tasuta kasutamiseks nutitelefon, siis haarasime selle kaasa ja läksime linna avastama. Kõhud olid juba tühjad, lasime telefonil ennast juhatada söögipaika. Kusagil kõrval tänavas, vaikne koht. Igal laual oli eraldi grill ja siis sai liha tellida, aga vist pidi ise grillima. Läksime lihtsama vastupanu teed ja tellisime nuudlid. Minu nuudlid olid külmad ja veel jäätükid ka sisse pandud. Joogiks tellitud gin tonic toodi pooleliitrises õllekannus. Midagi halba ei saa öelda, sest kõik oli väga maitsev. Kõhud saime täis ja kogu toidu sõime pulkadega. Tagasitulles läksime poest läbi, et hommikuks midagi osta ja veini ka õhtuks. Kohalikku veini ei julgenud osta, sest need olid kõik plastpudelis ja kardetavasti magusad. Ostsin ikka kindla peale tšiili oma. Veini kõrvale kohalikud krõpsud ja pähklid shokolaadis, hommikuks jogurti ka. Enne veinitamist plaanisime kõrgelt hinnatud ja reklaamitud katusebasseini üle vaadata. Lugesime hoolikalt veel kõik reeglid üle ja sõitsime liftiga kaks korrust üles. Oehh... täielik pettumus, kinnises ruumis pisike bassein, mis oli juba muldvanade prouade poolt hõivatud. Katuselt vaadet, tähistaevast, ei midagi. Mehed olid ka eraldi oma basseinis. No tegelt oli see nagu ühisvann. Tulime sama soojaga tagasi tuppa veinitama.
 |
| Jäised nuudlid |
 |
| Pooleliitrine gin tonic |
 |
| Meil on isegi veinipokaalid olemas |
27.05
Tänane ekskursioon viib meid vaatama Fuji mäge (3776m) ja Ashi järve. Sõit kestab 2h ja giid räägib terve sõidy aja, aga rahuliku uinutava häälega, nii et enamus ajast magasin. Mäkke sõites laulis giid meile Fuji mäe laulu. Mäe juures on mitu vaatepaika ja me läksime kõige kõrgemale ehk viiendale (2200m). Teel mäkke möödusime vähemalt sajast jalgratturist. Pidi väga populaarne treeningpaik olema. Neljandast vaatepaigast mööda sõites oli ilusti Fuji mäetipp näha ja päike paistis. Üles jõudes olid ainult pilved ja mäetipust polnud haisugi. Pool tundi oli aega ja selle aja jooksul ei kadunud pilved sekundikski. Alla sõites ühes kohas oli tipp näha, nii et läbi bussiakna ikka pildistasin. Enamus piltidel oli muidugi mets jäänud, aga ühele pildile jäi ikka mägi ka. Järgmisena sõitsime juba lõunale. Seekord pakuti jaapani traditsioonilist toitu (sõin kogu toidu pulkadega). Nuudlid ja köögiviljad keesid potis, ise siis pidi jälgima, et kui keema läheb, võib süüa. Mingit toorest kala oli ja veel igasuguseid maitsvaid toite. Peaaegu kõik sõin ära, ühed vastiku maitsega tundmatud asjad jätsin järgi. Pärast sööki sõitsime bussiga Ashi järve äärde, kus laevaga viidi järgmisesse sadamasse ja sealt sõitsime funikulööriga mäe otsa vaateid nautima. All veel päike paistis ja ilm tundus väga ilus. Üleval oli ainult pilv ja kõik oli ühtlaselt valge. Ilmaga pole meil täna vedanud. Kuna tagasisõit linna bussiga kestab vähemalt 2h, siis otsustasime kiirrongiga minna. Pilet maksis 3220 jeeni ja 30 minutiga olime linnas. Rongi nr oli 666 ja istusime 13ndas vagunis. Tippkiiruseks gps mõõtes tuli 282 km/h. Jaamas läksime edasi metrooga enda peatusesse, aga vist oleks pidanud ikka uue pileti ka ostma. Seda me ei teinud ja sõitsime jänest. Jalutasime veel Tokyo Toweri juurde, et seda lähemalt vaadata. Oleks saanud üles ka minna, aga hirmus pikk järjekord oli ja lihtsalt kõht juba tühi, väsinud ka. Torni juures oli veel surnuaed, korra käisime seal ka. Sööma sattusime kiirsöögikohta, kus pakuti kaheksajala palle. Mulle täitsa maitses. Veel võtsin kohaliku õlu ka, Maltsi nimeline. Kõlbas juua küll. Korra läksime poest ka läbi, ostsin veini kõrvale sushit ja mingid magusad rullid. Viimane õhtu Jaapanis. Mulle Jaapan meeldis. Tokyo on puhas linn, kõik on organiseeritud, naeratavad ja viisakad inimesed, maitsev söök/jook, ilus loodus.
 |
| Lõunasöök |
 |
| Fuji mägi |
 |
| Kaheksajala pallid |
 |
| Tahtsin jooki tellida ja sain sellise menüü |
 |
| Tellisin kohaliku õlle |
 |
| Tokyo Tower |
 |
| Tänase päeva vaade |
28.05
Enne äralendu jõudsime veel linna peal kolada. Tokyo on väga puhas, liiklus rahulik, inimesi vähe, õhk tundub ka puhas. Kaubanduskeskused avatakse alles 11:00. Apple pood avati kell 10:00 ja juba enne avamist oli järjekord. Kui pood avati ootasid kõik teenindajad ukse juures ja plaksutasid klientidele. Üldse on siin järjekorras seismine väga populaarne, igal pool moodustatakse võimalusel järjekord. Kolasime niisama ringi, pärast käisime ikka poodides ka, aga väga ei viitsinud kolada. Seisime taksopeatusesse ja kohe sõitis ka takso ette. Siin taksouksed avanevad juhi nupuvajutuse peale automaatselt. Hotelli juurde jõudes oli veel tunnike vaba aega ja käisime veel pargis jalutamas ja templit vaatamas. Lennujaama sõitsime metrooga 1h15min, õnneks see sõitis otse lennujaama ja vahepeal ei pidanud seiklema. Lennujaamas oli piisavalt aega, et veits poodides kolada. Lennukis oli koht akna all ja lõpuks ometi pakuti ka veini. Võtsin kohe 2 topsi ja kohe ikka valati. Söök täitsa ok, filme sai ka vaadata, aga kuna Hawaiile jõuame kella 7 paiku esmaspäeva hommikul, ehk siis uuesti algab sama päev, siis öö jääb jälle vahele ja proovin magada. Natuke vist isegi õnnestus, lennuaeg oli 7,5h. Maandudes tervitab O'ahu saar oma troopilise kliimaga. Pagasi saime kohe kätte ja suundusime passikontrolli. Esialge kontroll tuli ise teha aparaadis. Vastata küsimustele, anda sõrmajäljed, skännida pass ja pilt teha. Minu paberil, mis tuli lõpuks välja printida oli suur rist peal. Piirivalvur võttis uuesti sõrmejälgi, tegi pilti ja küsis mõne küsimuse. Ei teagi, mis selle paberiga häda oli, et see rist minu pildile peale prinditi. Igatahes riiki mind lubati. Hotellitoad saame alles 13.00 kätte, nii et Kaarel organiseeris meile bussi, mille juht Mario tiirutas meiega selle ajani ja tutvustas Honolulut. Hotellis oleme 17ndal korrusel ja rõdul vasakule vaadates on vaikne ookean ilusti paista.
 |
| Waikiki rand |
Puhkasime väheke ja suundusime randa. Hotellist saab triibulise plastikkaardi eest rannarätiku, pärast kasutatud rätiku tagastades saad kaardi tagasi. Haarasin rätiku kaasa ja vaikne ookean ootas. Meie rannas on lainemurdjad ja saab turvaliselt ujuda. Väga mõnus oli. Õhk oli +29, vesi tundus selle kõrval jahe. Poest käisime veel peakatet ostmas, et ikka päike liiga ei teeks. Süüa ostsime ka, sest siin meil sööke hinnas pole. Kuna täna on USAs memorial day (sõjas langenute mälestus), siis toimub rannas laternate üritus. Meie hotellist on sinna 4-5km. Jalutasime seda vaatama, tuhanded inimesed ja ookeani lasti ujuvad põlevad laternad (7000tk), kuhu on kirjutatud soovid ja palved. Väga ilus ja südamlik üritus. Koju jalutades läksime ikka veel poest läbi ja ostsin veel kohaliku kokteili. Kassas proua uuris, et kas ma olen ikka 21a vana. Oehh... no passi ka mul kaasas polnud. Küsis kui vana ma siis olen. Saades pärast pikka pausi vastuseks 37a, oli ta siiralt üllatunud ja kordas mitu korda, et näen väga noor välja. Õnneks ikka müüs mulle kokteili. Nüüd vedeleme hotellis, hirmus väsitav on see esmaspäev olnud, eriti just see, et seda päeva oli nüüd kaks korda.
 |
| Ujuvad laternad |
29.05
Hommikul käis Kaarel mikrobussi järgi ja nüüd see meie käsutuses kaks päeva. Igasugused ummikud ja paberimajandus võttis hirmsasti aega, nii et startisime alles 12 paiku. Ilm on pilvine ja tuuline. Esimese peatuse tegima ananassikasvatuses. Dole firma peab seda farmi. Võimalik oli minna rongiga mööda põlde sõitma, aga sinna olin 1h järjekord. Suur labürint, aga sinna ma ei julgenud minna, enne oleks läinud pimedaks õues, kui mina sealt välja orienteerun. Vaatasin siis botaanikaaia üle. Ilusti korrastatud ja kohalikud taimed, mõnus jalutamine. Edasi sõitsime ühte üksikusse randa, see oli kaljune ja mitte ujumiseks, aga nägime seal vees suuri kilpkonni ujumas. Järgmine vaatamisväärtus oli polüneesia kultuuri keskus. Tee peal tegime veel peatuse puuviljade ostmiseks. Ilusti puhastatud ja lahti lõigatud. Võtsin mix koti ja sisaldas: apelsin, ananass, maasikas, kiivi, papaia ja veel mõned lõigud, mida ma ei teadnud. Lõpuks jõudsime polüneesia keskusesse, kuna aeg olin pärastlõunane, siis pileti saime poole hinnaga. Keskuses olid esindatud: Hawaii, Tahiti, Togo, Fiji, Samoa, Aotearoa. Igas keskuses toimusid etendused, kus tutvustati saare kultuuri. Keskuse tulu eest, saavad lapsed/noored koolis ja ülikoolis käia. Jõudsime Tahiti, Fiji ja Hawaii etendustele. Mulle jälle täitsa meeldis. Tagasitulles käisin poest läbi, täna pidin ikkagi oma passi seljakoti põhjast välja kaevama, et oma kokteil kätte saada.
 |
| Kilpkonnad rand |
 |
| Ananass |
 |
| Hawaii tantsupoisid |
 |
| Polüneesia kultuurikeskuse wc-s olid sellised ilusad (päris) lilled |
30.05
Eile küsisime veekeetjat oma tuppa. Siin on ainult kohvikeetja ja läbi selle sooja vett teha on hirmus aegavõttev. Eks nad need veekeetjad tubadest ära korjasid, kui osad turistid hakkasid oma pesu neis keetma... Mingit uudist ma isegi mäletan. Oma selle veekeetmis oraga ma siin hotellis vett keema ei saa, soojaks küll läheb, aga võimsust jääb vist väheks. Nüüd on meil olemas nii veekeetja kui ka neli pakikest teed. Hommikul kell 9 oli Kaarel bussiga hotelli ees ja sõitsime Pearl Harborisse. Ostsime pileti, mis sisaldas allveelaeva ja muuseumi külastust. Laev oli ilusti restaureeritud ja vaatamist palju. Edasi sõitsime kõrgele vaatapaika, kus olid ilusad vaated. Arvasin aluguses, et see on selline ilus ja tore paik, aga seal oli stend, kus kirjas, et selles kohas lükati pärismaalasi kaljult alla. Järgnes rannakülastus. Täna on hirmus tuuline ja lained kõrged. Nii hea oli ujuda. Veest välja tulles puhus tugev tuul, mis oli ka lisaks liivane. Kõik kohad ja asjad olid peenikest liiva täis. Sõitsime edasi "blowhole"i vaatama. Kalju sees olevasse auku koguneb vesi ja tuulega tekib veesammas. Väga lahe oli. Nüüd juba hotellis ja olen ikkagi oma käed ja õlad päikese käes veits ära põletanud. Poest lippasin ka läbi, ostsin sushit ja veini. California veini, sest isegi kui siin Hawaiil veini tehakse oli see paigutatud sellisele riiulile, kus hinnad juba päris kirved.
 |
| California vein |
 |
| Blowhole |
 |
| rand |
 |
| Allveelaev |
31.05
Täna on vaba päev ja ühtlasi ka viimane päev Hawaiil. Eile õhtu googeldasin, et leida hea surfikoolitus ja väga heade arvustustega, mõistliku hinnaga 2 tunnine kursus on täiesti saadaval ja seda pakub meie hotell. Hommikul lippasin alla ja panin ennast kirja. Kell 12 algab, riietuse ja sussid saab sealt. Vahepeal jalutasin linnas, käisin shoppasin veits. Ostsin endale roosad hawaii plätud (vanad viskasin kohe õues prügikasti). Praegu lebotan hotelli bassini ääres, sest tuba koristatakse. Korra ikka proovisin basseini vee ka ära. Jahutav ja mõnus.
Juhuslikult nägin hotelli juures Annelit ja kutsusin tema ka surfama ja ta oli kohe nõus. 11:45 läksime alla poodi/kontorisse, täitsime vajalikud paberid, panime sussid jalga ja pikkade varrukatega pluusi selga. Vaatasime ohutusjuhedite slaide ja poiss selgitas üle. Grupis on meid 7 inimest. Läksime meie rannast natuke eemale ja seal ootasid juba juhendajad. Puu alt haarasime lauad, mida tuleb kahe kaupa kahekesi kanda. Viisime vee äärde ja kõigepealt tegime kuiva trenni ja siis juba vette. Meie juhendajateks on mees ja naine. Alguses sattusin naise juurde ja tema siis lükkab hoo sisse ja hüüab, millal püsti tõusta. Esimesed 3x ei tulnud mul midagi välja. Läksin siis selle mehe juurde ja esimene kord ei tulnud seal ka midagi. Peaksin kuidagi kiiremini püsti saama. Siis see mees ütles, et vahetab minuga laua ära, et minu pikkusega sobib tema laud rohkem. Ja kohe esimese korraga sain ilusti püsti ja sõidetud. Väga äge on. Kõik järgnevad korrad sain ka ilusti püsti. Aeg möödus kiirelt ja küllaltki väsitav oli. Tagasitulles saime veel pildid cd peal, nii et kuna praegu pole seda kuhugi pista, siis ei tea, kas ma mõne pildi peale jäin ka. Me saime kahepeale Anneliga tasuta pildid, need kes üksi olid maksid lisaks 10$. Igatahes jäime me ülirahule. Õues on ka ilm kole kuumaks läinud, varjus ikka üle 30. Pealegi olen ikka suutnud õlad ära põletada. Täna siis rohkem ujuma ei lähe. Jalad on tagant ka kõrbenud. Õhtul käisime kogu seltskonnaga söömas ja pärast selgus, et Kaarel maksis kõigi eest. Võtsin tortillad, kuhu sisse oli sokutatud liha ja juustu ning lisaks ühe kohaliku õlle. Väga maitsev oli kõik.
 |
| Õhtusöök |
 |
| Honolulu |
01.06
Hommikul pakkisin asjad, kõik mahub veel ilusti kohvrisse ära. Taksodega läksime lennujaama ja no see Hawaiian Airlines on täielik pask. Juba lennujaamas pole mitte mingit loogikat ega korda. Ise tuleb pagasit kaaluda ja sildistada, järgmises tohutus sabas saad pagasi ära anda, siis jälle suunduda kaalumise saali tagasi turvakontrolli. Järjekord oli lennujaama uksest välja u 100m. Lennuk ise on kitsas ja telekas küll on olemas, kuid see ka tasuline. Kui ma nüüd õigesti kuulsin ja aru sain on ka tekk tasuline. Selgus, et tahavadki 5$ teki eest. Hirmus külm on, konditsioneer vist täiesti põhjas. Kole ebamugav ja vastik. Ehk ikka midagi süüa ikka pakutakse, sest lend peaks kestma 5,5h. Söögiks saime sooja võileiva, mis oli täitsa maitsev ja siis kartulikrõpsu pakikese. Mul praegu nina ka külmetab, sõrmed on jääs. Oleks seda teadnud... mul kohvris 3 jopet ja 2 kampsunit. See muidugi neil kaval nipp, kuidas raha teenida. Hawaiil olin 30°C ja Las Vegas tervitab meil 39-40°C. Enamus reisijatel on lühikesed varrukad ja püksid. Üle vahekäigu akna ääres istub mees, kellel on süda paha ja talle toodi hapnikumask ja oksekott. Aga ta neid vastu ei võtnud, tema kõrval istuv poiss on ka näost valge ja jookseb pidevalt wc-sse. Aknaäärne mees uuris, kas ta mitte ei saaks esimesse klassi istuda, aga kõik kohad pidid täis olema. 3,5h jäänud lennata. Õnneks pakuti ka kohvi, saab vähemalt käsi soojendada. Shokolaadikommi sain ka, see oli ka nii külm ja kõva. Oksendaja mees on nüüd õnneks magama jäänud. See on ikka tõesti üks hirmus lend. Ainus hea asi oli, et enne maandumist pakuti rummikokteili. Hästi magus oli, aga tegi tuju paremaks küll. Las Vegases on kel juba 00:12 ja sooja 31. Pagasi saime ilusti kõik kätte, millegipärast oli kõigi pagasi küljes kleeps, et spetsiaalne lisa kontroll. Ülikonnas onu oli meil vastas ja lonkisime väsinud olekuga tema järgi. Parklas oli üks mikrobuss ja suur limusiin. Hakkasime juba harjumusest bussi poole minema, aga sinna läksid enne meid juba teised turistid. Ülikonnas onu läks otseteed ikka limusiini poole. Kaarel tegi meile sellise üllatuse, et sõitsime limusiiniga hotelli ja jõime shampust. Vägev algus meie Las Vegase seiklusele. Hotell tundub ka ok, kõigepealt muidugi orienteerusime läbi kasiino oma hotellitubade poole. Eks homme saame rohkem uurida. Kell on juba 2 saanud ja kaon magama ära.
 |
| Mei hotelli esimene korrus |
 |
| Sellise limusiiniga sõitsime hotelli |
02.06
Hommikul 9st saime all liftide juures kokku teistega ja läksime linna peale. Kõigepealt hommikust sööma. Kuna ma pole väga saia ja muna sõber, siis võtsin jogurti värskete maasikate ja müsliga. Õhtuks ostsime piletid Las Vegase show-le. Peaks mingi kabaree värk vist olema. Edasi jalutasime omapäi edasi. Hirmus palav on õues, üle 40 ikka. Eks siis poest poodi ja kasiinost kasiinosse läksime, sest õues ei kannata kaua olla.
 |
| Meie hotell |
 |
| Trump Tower |
Õues oli nii palav, et vahepeal jäin kingadega sulanud asfaldi sisse kinni. Hotelli jõudes sõin poest ostetud pita kanalihaga. Pidime veel ujuma minema, meie aknast on basseinid näha, hirmus palju rahvast seal ja ikka kole väsinud olen ka. Nii, et tegin paaritunnise lõunauinaku. Õhtul käisime Las Vegas showd vaatamas. Seal oli vegase laulud/tantsud läbi aegade. Vahepeal esinesid küll hularõngastega trikitaja ja siis zonglöör. Mulle täitsa meeldis. Edasi läksime Bellagio ees toimuvat purskkaevu showd vaatama, seda me päeval nägime ka, aga siis oli teine muusika, kava ja ilma valgustuseta. Nüüd oli palju ägedam. Enne hotelli tagsiminekut käisime poest läbi ja ostsin endale margarita kokteli (hirmsuures purgis 0,74l) ja kassas loomulikult küsiti jälle dokumenti, mida mul seekord kaasas polnud. Õnneks sain ilma kätte, aga noomiti, et kuna näen nii noor välja, peaksin kogu aeg dokumenti kaasas kandma. Nüüd vedeleme hotellis, hirmus väsitav on see palavus ja kogu Vegase möll. Toas pole külmkappi ka, aga leidsime koridorist jääkuubikumasina. Hea koktelili juua. Varsti kaon magama, homme vaja jälle vara ärgata. Kell 9 peame valma olema.
 |
| Bellagio veeshow |
03.06
Täna algab meie ameerika rahvusparkide tuur. Kaarel käis hommikul bussi järgi ja seekord sõidame 12kohalise Fordiga. Esimene sihtkoht on Hooveri tamm. Väljas on hirmus palavaks jälle läinud. Bussi termomeeter näitab 39°C. Tammini pole palju maad, 1,5h sõitu. Saame seal ääre peal jalutada ja uudistada. Võimas ehitis. Järgnevalt hakkame Grand Canyoni poole sõitma, 3,5h. Vahepeal sõidame ka kuulsal route 66-l. Teeme söögi-joogi peatuse road kill söögipaigas, pealegi oli vaja tankida ka. Ostsin endale jäätise ja coca. Nii palav on, et burksi ja friikaid ei taha. Kanjonisse lähme kevadisel reisil ostetud perepiletiga, mis kehtib aasta aega. Mulle meeldis, nii suur ja võimas, aega oli jalutada ka ja ega rohkem poleks selles palavuses viitsinud ega jõudnud. Oravat nägin ja ta väga inimesesõbralik. Kahju, et mul talle midagi anda polnud. Turistiinfo majas sain veepudeli täita ja sõit algas hotelli suunas. Tegime veel peatuse marketis ja mehed tahtsid õlut osta (ma oleks ise kokteliga leppinud), aga siin kandis üldse alkot ei müüdagi. Tänu nendele indiaanlastele on kuivseadus. Täpselt ei teagi, kus see keelutsooni piir on, aga võibolla homme õhtul juba saab jälle osta. Hotell on meil igati korralik ja seekord isegi koos hommikusöögiga. Väljas on bassein, aga see kiljuvaid lapsi täis, nii et sinna ma ei lähe. Voodi on hirmus kõrge, aga see-eest on viis patja.
 |
| Hooveri tamm |
 |
| Colorado jõgi |
 |
| Grand Canyon |
04.06
Hommik algas kell 6.00, kui toas olev kell-raadio hakkas piiksuma. Vajutasin selle kinni ja magasin ikka poole kaheksani. Hommikusöök oli hea, sest saadaval oli ka jogurt ja maisihelbed. Apelsini võtsin kaasa, sest seal olid ainult plastmass nuga. Esimene vaatamisväärsus on täna monumentide org, kus on filmitud ka palju vesterne. Ilm on juba päris palavaks läinud, õnneks on bussis mõnusalt jahe. Org ise asub 2000m kõrgusel. Rahvuspargis saame oma bussiga ringi sõita ja see meile sobib. Ise lepime kokku millal, kus ja kaua pildistamise peatus on. Võimas vaatepilt. Kaugelt vaadates on autod nagu tikutopsid mägede kõrval. Tegime orule tiiru peale, ega need teed seal kiita pole. Meenutas juba Olhoni saare teid ja korraks jäime isegi liiva sisse kinni. Lõunat sõime bensukas ja ostsin sealt pistaatsia salati, mis tegelikult oli peaaegu ainult vahukoor. Pistaatsia maitset oli ja ja mingid rohelised tükid olid sees, aga see kõik oli hirmus magus. Lõpuks jõudsime ka Antiloobi kanjoni juurde. Seal peab eraldi giidi võtma, ise sinna maa alla hulkuma ei lasta. Meie grupis oli paarkümmend inimest. Oodates oma ekskursiooni tuli mingi indiaanimees tantsima ja tegi oma hularõngaste kava. Lõpuks saime liikuma hakata. Läbi tulikuuma liiva ja põrgukuumuse (varjus oli 38-39). Seljakotti, ega isegi kaamerakotti ei tohtinud kaasa võtta. Nii, et joogipudel jäi mul bussi. Õnneks väga kaua ei pidanud seal kõrbes kõndima, varsti ronisime redelitest maa alla. Olimegi jõudnud Antiloobi kanjonisse. Väga ilus, kõik see varjude mäng ja kujundid, mis tekivad. Iga nurga taga olid erinevad vaated. Giidipoiss oli ka tore ja rääkis, kuidas suvel sajab vihma, kogu kanjon täitub veega. Siis nad sügisel teevad jälle korda kanjoni, et turistid saaksid tulla. Pumpavad vee välja ja täidavad maapinna liivaga. Kogu tuur kestis üle tunni aja. Siis saime jälle maa peale ronida. All oli nii hea jahe. Lõpus saime veel jääkastist värsket vett. Ma jäin tänase päevaga jälle ülirahule. Hotelli oli ainult paari minutine bussisõit. Tänane hotell on siiani USAs kõige tagasihoidlikum. Aga kõik vajalik on olemas. Õhtul läksime koos sööma. Pizza restorani, kus ma ikkagi võtsin Caesari salati, lihtsalt ei taha täna enam saia süüa. Pepsi maksis 1.99, aga seda siis oli nii palju kui juua jaksasin. Jalutasime tagasi hotelli, õues on ka pimedaks läinud, aga kuud pole taevas näha, ei teagi mis värk nüüd sellega siis on.
 |
| Monumentide org |
 |
| Teel Monumentida orgu |
 |
| Hularõngastekava |
 |
| Antiloobi kanjon |
05.06
Selles hotellis on väga õhukesed seinad. Võimatu magada, kui keegi dushi all käib või koridoris jäämasinast jääd võtab. Ja seda jääd võtsid nad terve öö läbi. Kella kuue paiku läks keegi naabritest dushi alla ja ärkasin siis üles. Tänane sõidupäev peaks olema ~600km. Käime alustuseks hobuseraua kaljut vaatamas. See meil kavas alguses polnud ja Kaarel vist ise ka päris täpselt, kui kaugel see parklast asub. Arvasime ise ka, et kohe selle lähedal oleva künka taga ongi, aga sealt alles matkarada algas. Väidetavalt 1,2km. Väga ilus jälle, seal põhjas on jõgi ja kaugelt on näha kanuutajaid ja mõned telgid. Edasi hakkasime Bryce kanjonisse sõitma. Ega väga ette ei kujutanud, et selline koht üldse olemas on. 2500m kõrgusel ja täitsa jahe tundub juba, no +27°C. Nagu kosmos, ulme kui ilus. Seal sai kanjoni ääres jalutada ja tunnike oli aega ka. Igal juhul soovitan minna. Lõuna ajal käisime burksi söömas ja edasi Zioni rahvusparki. Võimsad mäed ja mõned pildistamise kohad. Sõitsime seal pikalt ringi, aga paremate pildistuskohtade juurde sai ainult kohaliku ekskursioonibussiga. Kuna aega väga polnud, siis sellega me sõitma ei läinud. Ööbimiskohani oli veel 150km sõita. Täna oleme kuidagi selle ajatsooni piiri peal kogu aeg. Nii, et kellaaeg on telefonides erinev. Alati kellaaega kokku leppides, võtsime aluseks bussis oleva Nevada kellaaja. Igaüks siis ise vaatas, et õigeks ajaks tagasi jõuab. Hotelli jõudes oli kell saanud juba õhtul kaheksa, aga väljas ikka +38°C. Täna me õhtust sööma ei lähe, vaid ostame supermarkestist söögi-joogi. Hommikusööki ka hinnas pole ja homseks bussisõiduks ka vaja midagi osta. Homme kõige pikem sõit ees ja surmaorus läheb päris palavaks. Võib juhtuda, et näeme isegi +50°C ära. Supermarket oli siin ikka nagu päris. Sain kõik vajaliku, isegi veini ostsin õhtuks ja minult ei küsitud kassas dokumenti. Tagasi jõudes läksime basseini ujuma. Olime kahekesi, kõrval oli veel mullivann, kus eraldi olid nupud. Igaks juhuks enne vajutamist ronisime mullivannist välja. Kõik toimis ja väga mõnus oli. Õhk tundub juba jahe, kuigi tegelikult on ikkagi +37°C. Aga nüüd veini jooma ja siis magama.
 |
| Hobuseraua kalju |
 |
| Zioni rahvuspark |
 |
| Bruce kanjon |
06.06
Täna on meil selle reisi kõige pikem sõidupäev, üle 700km. Alustuseks sõidame Surmaoru rahvuspargist läbi. Eriti pargis ei tiiruta ja peatusi tegime ka ainult mõned üksikud korrad. Kahju, et ajaliselt ei jõudnud surmaoru kõige kaunimatesse kohtadesse. Vahepeal näitas bussi termomeeter juba välistemperatuuriks +51°C ja selle peale bussi käigukast hakkas jukerdama. Vahepeal vahetasime käike manuaalselt ja tegime ka "jahedamates" kohtades peatusi. Varsti oli ees ristmik ja täpselt ei teadnud, kuhu poole vaja minna. Kaarel uuris kaarti ja selgus, et ikka paremale vaja pöörata. Nii kui bussi käima pani ja liikuma hakkasime, käis kõva pauk ja mingi hull mürin, nagu välgusähvatus. Kõik ehmatasime, sest arvasime, et me buss plahvatab või miskit. Aga meie kõrvalt lendas mööda hävituslennuk. Arvatavasti mõne meetri kauguselt meie bussist. Ja kohe kadunud oligi. Ehmatus oli ikka väga suur. Surmaorust saime lõpuks välja ja sõitsime Yosamite rahvuspargi suunas, varsti hakkas Isabella järv paistma. Osad tahtisid ujuma minna. Tegime seal peatuse ja no see vesi oli ikka väga külm minu jaoks, nii et selle ujumisvõimaluse jätsin ma kasutamata. Järgnev tee oli juba Yosamite pargis, kus jõgi ühel pool ja mäed teisel. Lõpuks jõudsime oma ööbimispaika Bakersfieldi. Hotell on selle koha kohta palju öelda ja seda see ka pole. Kõige viletsam selle reisi jooksul. Toas on imelik hais, panime konditsioneeri tööle ja läksime õhtust sööma. Siin u 700m kaugusel peaks üks hiinakas olema. Neljakesi läksime ja on ikka väga kõhe siin tänavatel. Õnneks on õues veel valge, aga see vist mehhiklaste äärelinn ja inimesi küll palju tänavatel ei liigu, kuid need vähesedki on hirmuäratavad. Hiinaka (mille omanikud olid ikkagi mehhiklased) leidsime üles, olime ainsad kliendid. Toit oli hea ja kõhud saime täis. Tagasi tulime juba kiire kõnniga, sest hakkas juba pimedaks minema. Käisime veel korraks poest läbi, et jooki osta. Ostsin endale veini aastast 2005, allahinnatud oli ja pudel oli lausa tolmune. Dokumenti küsiti ka, aga seda mul jälle kaasa polnud. Siis müüjapoiss küsis vanust ja õnneks jäi uskuma. Sain oma veini kätte. Nüüd oleme tagasi toas ja hais on kuidagi süvenenud, äkki see on siis seotud konditsioneeriga. Lülitasime selle välja ja tegime aknad lahti. Nüüd joon oma antiikset veini, päris kange on nii, et - kadugu mõistus! Kehva on see, et homne öö ka veel selles urus.
 |
| Surmaorg |
 |
| Isabella järv |
 |
| Kern'i jõgi |
07.06
Öösel panin ikkagi aknad kinni, sest rong sõidab väga lähedalt ja politsei sireenid olid ka kogu aeg kuulda. Kinniste akendega on küll palav magada, aga täiesti talutav. Hommikusöögiks pakuti maisihelbeid ja ise sai uhke aparaadiga vahvleid teha. Mahla, teed, kohvi oli ka. Nii, et täitsa ok. Esimese peatuse tegime postkontoris, sest Simol oli vaja veel Hawaiilt ostetud postkaardid ära saata. Enne ta marke ei leidnud ja tegelt üks ameerika kõik. Tänane esimene sihtkoht on Sequoia rahvuspark. Hommikune ilm on suhteliselt jahe +19 ainult. Tee peal teeme peatuse apelsini/mandariini kasvanduse juures. 4tk/1$. Võtsin siis apelsine ja raha tuli paberkotti jätta. Veel paar tundi ja olimegi Sequoia pargis kohal. Käisime muuseumis ja siis läksime kõige-kõige Sequoia puu "General Sherman"i juurde. Igavesti suur on tõesti. Üldse olid kõik need sequoiad nii suured ja vanad. Ikka 2000a vanad. Kuna kell oli juba palju ja tundus, et täna päeval sööma me ikkagi ei jõua. Sõin bussis ilusti kaasavõetud näksidest kõhu täis. Natukese aja pärast pidime tankima ja tegime ühtlasi ka lõunasöögi pausi. Kuna teised võtsid kõik süüa ja pizzat. Mõtlesin, et võtan ka ikka väikse pizza ja ülejäänud lasen kaasa pakkida. Sest ega seal ööbimiskohas ei julge oma nina pimedas õue pista. Teised said ilusti kõik oma pizzad kätte ja minu oma kuidagi ei tulnud. Lõpuks tuli teenindajapoiss teatama, et nad olid kuidagi minu tellimuse kogemata tegemata jätnud ja sellega läheb nüüd veel mõned minutid aega. Aga kompensatsiooniks saan keskmise suurusega pizza. Nii palju siis minu väikesest ampsust. Ühe lõigu sõin kohapeal ja ülejäänud võtsin karbiga kaasa. Edasi sõitsime Kuningate kanjonisse. Alguses tundus lihtsalt suurte puudega mets, aga siis tulid ilusad vaated mägedele. Päris alla ei sõitnud, muidu oleksime pimeda peale jäänud. Pöörasime otsa ringi ja 3h sõitu ööbimispaika. Mul veel eilsest pool pudelit veini ka alles. Uni tuleb hea.
 |
| Ilus suur lill |
08.06
Öösel oli püssilaske kuulda, tükk aega läks mööda, siis kuulsin ka politseisireene. Kahtlane kant siin. Õnneks oli mul see antiikne vein, jõin selle lõpuni, sõin veel paar pizzalõiku ja kadusin magama. Hommikusöögile ma ka ei läinud, sest seda magusat rasvast vahvlit enam ei tahtnud ja mul oli veel ju seda pizzat ja oma hea kohv. Hakkasime Elvise laulude saatel Vegase poole sõitma. Ühest bensukast ostsin mangomaitselise jäätise, mis oli ilusti topsi sees ja väga isuäratava välimusega. Süües selgus, et see punane puru, mis jäätise peal oli, osutus tsillipulbriks. Topsi põhjas oli veel hapukat moosi. Maitseelamus omaette. Viimane hotelliöö on meil hotellis New York, New York. Kõigepealt läksime ameerika mägedega sõitma, kaks surmasõlme ja üliäge. Pärast ostsime pildid ka. Käisime veel linnas shoppamas, hirmus palav ikka, jälle 39-41°C sooja. Reisi viimane õhtusöök siin samas hotellis. All on terve hunnik erinevaid restorane, läksime America restosse. Võtsin liha ja seda nad teha oskavad. Alustuseks jõime vahuveini ja pärast võtsin endale veel mango margarita. Pärast käisime kasiinost läbi või õigemini ega ilma seda läbimata tuppa ei saagi. Mängisin 3$ maha. Vahepeal võitsin mõnikümmend senti, aga see kadus kiirelt. Nüüd on igatahes kõht täis ja tuju hea. Hommikul vaja veel kohver korralikult pakkida, täna enam ei viitsi. Ja siis juba kodu ootab.
10.06
Uni oli hea, aga nüüd vaja kohver pakkida. Täiesti vabalt mahuvad asjad ära. Võtan veel igaks juhuks jope käsipagasisse. Lennujaama sõidame loomulikult limusiiniga, seekord on teine auto ja teine juht. Lennujaama jõudes küsib juht ise meilt jootraha, suuname ta sujuvalt Kaareli juurde. Esimene lend on Manchesteri ja kestab 9,5h. Seekord saame õnneks ikka teki ja padja, aga ei midagi enamat. Pidavat vist üldse tšarter reis olema. Alkohol on tasu eest ja filmid ka. Õnneks on kuus filmi tasuta, vahin siis neid. Siin lennukis on tualetid all korrusel, polegi varem sellist lahendust kohanud. Istun küll vahekäigupoolsel istmel, aga ikkagi on igavesti kitsas. Tualetist tulles märkan vaba istet ja läksin uurima, et kas on ikka tõesti vaba. Kolisin kogu oma kolaga uude kohta. See asub ilusti vaheseina esimeses reas, nii et telekas ja laud tulevad käetoe seest. Vähemalt saan jalgu sirutada ja käsi toetada (kõrval istmel ei istu ka kedagi). Manchesteris peame pagasi välja võtma ja Kopenhageni lennule uuesti pagasi andma ja sealt edasi juba Tallinnasse. Väga suurt usku pole, et pagasi kätte saan, aga eks see siis selgub Tallinnas. Manchesteris maandume õigeaegselt, aga pagasiga läks hullult kaua aega. Lõpuks olid kõigil pagas käes ja kiirustasime SASi laua juurde pagasit ära andma. Seal selgus, et lend on tühistatud ja lendame homme õhtul. Pikalt ei viitsi ja pole tuju kirjutada, aga nüüd oleme lennujaama lähedal Claytoni hotellis. Seekord üksinda toas ja täitsa korralik koht tundub, kuigi kohvri alust pole ja pean selle maha panema. Õnneks on toas veekeetja ja saan kohvi teha, sest ise keeta poleks saanud, pole ju seda õiget stepslit. USB pesad on ka igal pool toas olemas, nii et telefoni saab ka laadida. Õhtusöögil käisin juba ära, valisin seenesupi ja kana, igati maitsev. Nüüd käisin vannis ja vahin telekat. Varsti kaon magama, sest ajavahe ja unetu öö on vahepeal olnud.
11.06
Nüüd on kuidagi öö ja päev segi läinud nii, et ärkasin juba poole kuuest. Enne seitset käisin juba hommikust söömas. Varsti peab jälle pakkima hakkama. Kella 10 paiku keegi koputab ja lausa ründab uksest sisse. Õnneks on mul riiv ees. Läksin siis ikkagi vaatama, et kes see on. Koristaja oli uksed segamini ajanud ja vabandas ette taha, samas lubas kell 12 tagasi olla. Nii, et pean ikkagi õigel ajal toast koos asjadega lahkuma. Lõunasöögi kupong on ka olemas ja 15£ eest võib menüüst valida, aga kindlalt peab söök olema, jook tuleb endal osta. Võtan pasta, mis maksiski 15 ja tasuta kraanivee. Hirmus suur ports oli, aga kuna järgmine söök on kodus, siis söön ilusti lõpuni. Transfeer viib meid lennujaama ja varsti olemegi Kopenhageni poole teel. Lend on lühike 1h40min. Maandudes otsime kohe väljuvate lendude tablood, et oma värav teada saada. Pardakaardid meil ju olemas. Tablool ilutseb teade, et info saabub 22:50, ehk siis kui me pidime juba kodu poole lendama. No ei saa võimalik olla, see reis ei saa, ega saa läbi. Lõpuks saime teada, et väljub 00:20. Koju jõuaksin parimal juhul 4 hommikul.
12.06
Väravas teatakse, et süsteemi vea tõttu on müüdud rohkem pileteid ja lennuk on tegelikult väiksem, nii et 3 inimest peavad maha jääma. Otsitakse vabatahtlikke, kes oleksid nõus hommikuse kella 8 lennuga minema, saaksid 250 euri, süüa, aga kuna hotelli kohta pole, peaksid lennujaamas selle aja veetma, aga soovi korral saaksid teki. Eriti agaraid vabatahtlikke polnud, ähvardati, et kui vabatahtlikke ei leidu, siis teevad loosi. Õnneks lõpuks olid kolm vabatahtlikku olemas. Ma läksin kiirel sammul lennukisse ja kinnitasin turvavöö, mina siit enam enne Tallinnat ei liigu. 1h10min kestis lend ja lõpuks ometi olime kodus. Pagasi sain ilusti kätte ja väga hea meel on kodus olla. Kokkuvõttes oli ikkagi super reis ja maailmale tegin tiiru peale. Aga nagu ikka on kodus kõige parem.
Enne õhtusööki käisime veel kohalikus bistroos, võtsin kakao ja saime teada tasuta wifi parooli. See wifi levib ka meie söögipaigas. Nii, et õhtusöök venis meil seekord pikaks. Vahepeal hakkas lund ja rahet sadama. Kõik teed on nüüd mudased ja lumemärjad. Käisime ostsime külapoest kokteli nimega "garage" ja jalutasime sauna. See asub veits meie ööbimispaigast eemal, aga kuulub ikka samale omanikule. Täna oli siis tutvumisõhtu, kus igaüks rääkis veits endast. Jaanis hilines tunnikese (käis päikseloojangut pildistamas) ja tõi meile veel pudeli veini. Tagasitulles olid teed juba jäiselt libedad. Radika olime sisse jätnud, nii et tuba oli mõnusalt soe. Kaome magama ära, homme plaanis väike matk teha, eks hommikul muidugi vaatame, kuidas ilm on.
Kle, Kadri tahab, et paneksid siia oma uhke punase kõhri pildi kah! Punane on tore värv, nii et olgu olla pilt! :P
ReplyDeletekohvri
ReplyDeleteKadri proovib uuesti ise ka kommi panna.. kui ta nüüd just robot ple.. :D
ReplyDeleteEi õnnestuvat.. järelt on robot siiski.. pead talle Baikali mingi kala õli tooma, millega saab oma tsakrad avada, et kommima hakata.. :D:D:D
ReplyDelete