Kuna minu Madagaskari plaanid lükkusid veel aasta võrra edasi, siis järgmiseks valikuks osutus Costa Rica. Riik on ilusti avatud, isolatsiooninõue puudub, PCR testi ka pole vaja teha. Eelnevalt vaja täita tervisepass; kaasa võtta Covidi vaktsineerimispass; kohustuslik on ka reisikindlustus, mis katab ka võimaliku Covidi nakatumisega seotud ravikulud; maskikohustus ka ruumides. Õnneks me veedame enamus ajast looduses.
Reisin ka seekord Albioniga 11 turisti ja reisijuht Riho-Bruno Bramanis.
Reisikava:
07.12 -> Tallinn - Frankfurt - San Jose
08.12 -> Tortuguero rahvuspark / rohekilpkonnade paradiis
09.12 -> Tortuguero rahvuspark / avastame džunglit avatud paadist
10.12 -> Tortuguero rahvuspark / Selva Verde
11.12 -> La Selva
12.12 -> Selva Verda / Arenal
13.12 -> Arenal vulkaani rahvuspargi vihmamets / rippsillad
14.12 -> Arenali järv / kohvifarm / Rincon de la Vieja
15.12 -> Rincon de la Vieja rahvuspark / La Cangreja kosk / La Pailas vulkaaniline tegevus
16.12 -> Monteverde pilvemets
17.12 -> Santa Elena pilvemets / Selvatura rippsillad
18.12 -> Monteverda / Manuel Antonio rahvuspark
19.12 -> Manuel Antonio rahvuspark
20.12 -> Vaba päev
21.12 -> San Jose - Frankfurt
22.12 -> Frankfurt - Tallinn
07.12 (1. päev)
Hommikul vara 4:50 pidi lennujaamas olema. Lufthansaga Frankfurti, lend hilines 50 minutit, sest ilmastikuolud on jäised. Lennuki sees on ka hirmus külm, kaevasin seljakotist uuesti jope välja. Õnneks lennu ajal läks nõks soojemaks.
 |
| Lumine Tallinn |
Nüüd mõned tunnid vaba aeg, saan rahulikult "Mehed ei nuta" ära kuulata, siis 12h lendamist ja olemegi kohal. Lend möödus suhteliselt hästi. Jõin kolm topsi veini ja coca-colat, siis see söök ei tundunudki nii vastik. Filmide valik oli ka kesine, minu kurvastuseks polnud isegi James Bondi filmi. San Jose'sse maandusime 19 paiku õhtul. Tohutu passikontrolli järjekord, seisime tund aega. Aga kõik vajalikud dokumendid olid mul olemas, hotelli nime leidsin ka paberite hulgast üles. Vahetasime kohe lennujaamas raha ka ära. Sain peaaegu 200K kohalikku. Kogu reis Costa Ricasse võttis aega 24h ja kogu aeg maski kandes. (see on ka minu maski kandmise rekord). Meie giid Monica oli lennujaamas vastas ja tema sõidab kogu reisi meiega kaasa. Buss tuli vastu ja pagas tõsteti läbi lahtise akna sisse. Hotell on meil väga korralik, isegi tervitusjoogi talongi saime. Käisime juba seda lunastamas. Rummikokteil mingi kohaliku segumahlaga vist. Maitse oli nagu arbuusi-maasika segu ja midagi veel. Aga nüüd kaon magama, sest uni murrab.
 |
| Selline tore buss tervitas meid lennujaamas |
 |
| Kohalik raha |
08.12 (2. päev)
Olin ikka eile nii väsinud sellest lennureisist, et nii kui pea patja puudutas, magasin. Hommikusöök oli täitsa ok ja peale seda hakkasime Tortuguero rahvuspargi poole sõitma.
 |
| Kohalik kauboi |
Alguses kolm tundi bussiga, sõitsime ka mööda banaanikasvandustest. Kõik banaanikobarad on sinise kilekotiga kaetud. Helikopteritelt ja lennukist piserdatakse neile putukamürki peale ja siis selle kaitseks. Inimesi enam istandustesse ekskursioonidele ei viida, sest just inimesed levitavad seenhaigust, mis hävitaks kogu istanduse. Sadamasse jõudes viidi käruga meie pagas paati, ei pidanud ise mööda porist teed vedama. Sakslaste grupid vedasid kõik ise, aga me oleme ikkagi Albioni kliendid ja meie eest hoolitsetakse. Edasi juba 40 minutit paadiga, sest ega sinna mingit teed ei lähe.
 |
| Paadisadam |
Kohale jõudes pakuti tervitusjooki, siin on juba väga troopiline kliima. Särk oli kohe läbimärg. Lõuna söödud, kaks tundi vaba aega ja läksime kohe basseini ujuma. Mõnus soe vesi.
Kella kolmest sõitsime paadiga kohaliku külaeluga tutvuma. Jalutasime suveniiripoodides, tahtsin endale laiskloomaga magnetit osta, aga kõik olid nii kurja näoga, ehk mõnes kohas on ka vähe rõõmsama näoga laiskloom. Tänavalt ostsin jäätist. Pildistasime iguaane ja papagoisid.
 |
| iguaan |
 |
| Kariibi meri |
09.12 (3.päev)
Hommikul oli varajane äratus. 5:15 kohv/küpsis ja siis 5:30 päikesetõusu paadisõit. Panime jälle päästevestid selga ja maskid ette. Sadamast eemale jõudes võis maskid eest ära võtta. Nägime palju linde, ahve ja isegi kaugel-kaugel oli laiskloom puu otsas, kaameraga tegin küll mõne pildi, eks pärast vaatan, kas on kedagi peal ka. Loodetavasti näeme veel laisklooma.
 |
| tuukan |
 |
| tiibade kuivatus |
Vahepeal tulime hotelli tagasi hommikusöögile, sellele järgnes uus paadituur. Jälle päästevestid selga, maskid ette. Seekord nägime: ahve, iguaane, kaimaneid, kilpkonni, linde, liblikaid. Väga huvitav oli.
 |
| kiirusepiirang |
 |
| kaiman luurab |
 |
| vahelduseks ka lille pilt |
Enne lõunasööki käisime basseinis ujumas, pärast veel Kariibi meres jalgupidi ja nüüd vedeleme teise basseini ääres.
Enne õhtusööki tegime hotelli territooriumil taimede ja konnadega tutvumise tuuri.
 |
| konn |
Tahtsin juuksed ära pesta, aga meie toas pole sooja vett, arvasin, et teistel ka pole, nüüd siis uurisin ja tuli välja, teistel lausa kuum vesi. No eks kannatan homseni, äkki järgmises hotellis on meie toas ka soe vesi.
10.12 (4. päev)
Hommikul ärkasime juba 5:15, et minna Kariibi mere äärde päikesetõusu vaatama. Meie majast on sinna max 100m. Poole tee peal hakkas padukat sadama, nii et tulime sama soojaga tuppa tagasi. Kuna aega hommikusöögini oli mitu tundi, otsustasin ikkagi juuksed ära pesta. Ennegi külma veega pestud ja pealegi pole see jääkülm vesi. Otsustasin keerata uuesti kõik kolm kraaninuppu läbi ja oh imet, hakkaski ühest neist sooja vett tulema. Minu arvates eile tuli vett ainult ühest nupust keerates ja teised nagu ei töötanudki. Ah ei tea, peaasi, et nüüd on soe vesi ja sain oma juuksed ära pesta.
 |
| meie majake |
Eile basseini ääres oli suur iguaan, kes lamas puu juurte peal. Vaatasime, et ta ei liiguta, ei hinga, järelikult surnud. Monica vaatas ka ja ütles, et teatab receptionisse. See laip tuleb ära koristada, sest see läheb haisema ja raisakullid lendavad kohale. Täna hommikul olidki hotelli töötajad basseini ääres ja otsisid laipa. Meie surnud iguaan oli vahepeal ellu ärganud. Sibas ringi, ujus basseinis, täies elujõus. Kummaline.
Pärast hommikusööki tegime check-out'i, maksime joogiarved ja läksime sadamasse paadisõitu ootama. Tänane paat oli õnneks katusega, sest vahepeal ikkagi sajab vihma. Paadiga jälle tuntud jõge tagasi, seal olid juba poisid kärudega ootel, et meie pagas bussi vedada.
 |
| punane kohver on minu oma |
Tänane buss koos juhiga (Alberto) jääb meie käsutusse reisi lõpuni. 1,5h sõitu ja siis tuli juba lõunasöögi peatus. Pärast käisime ka kõrval olevast poest läbi, ostsin mingeid häid pähkleid kaasa, enne pakuti maitsta ka.
Veel bussiga tunnike vist ja saabusime Sarapiqui piirkonda, kus asub meie hotell Selva Verde. Oleme looduskaitse alal, majakese on ehitatud kõrgele maapinnast. Hea uudis on see, et siin levib wifi ka tubades. Natuke puhkust ja läksime kohe hotelli kõrval olevale matkarajale. Kokku 3km, päris mudane ja palav oli. Kehva on see, et puudest ei tohi kinni võtta (see võib osutuda maoks, puu peal võivad olla ohtlikud putukad/ämblikud või mürgused konnad) ja muda muudab raja nii libedaks. Aga meil oli aeglane tempo. Tagasitulles käisime basseinis ujumas, tõesti mõnus.
Pärast õhtusööki käisime hotelli baaris, kuna oma eriline ananassi sõber pole ja pina coladat üritan igati vältida, siis võtsin endale kokteili pinky colada (palusin lisada ka extra rummi, muidu teevad kole lahja). Väga maitvaks osutus.
Pärast hommikusööki sõitsime 20 minuti kaugusel olevasse Troopiliste Uuringute organisatsiooni La Selva uurimisjaama, et seal koos giidiga 2.5h jalutuskäik teha. Alguses täitsime paberi oma andmetega ja allkirjastasime selle, vist et kui midagi peaks juhtuma, siis ise vastutame. Päris kindel ka pole, sest läbi lugeda ei viitsinud. Kolmel meie seast polnud õiged jalanõud jalas, ei lubata lahtiste jalanõudega minna. Mingi bullet ant on seal, mis pidavat kole kõvasti hammustama. Neile pakuti kummikuid, kuid neid polnud võimalik jalga suruda, kuna nad olid nii väiksed. Nemad sõitisid siis hotelli tagasi jalanõusid vahetama ja meie jalutasime seal lähedal koos giidiga ringi. Kohe alguses oli laiskloom, nii et nüüd on tema ka lähedamalt nähtud.
 |
| laiskloom |
Mõned nabasead hulkusid ringi. Metsas sees oli betoonist rada, millel tuli jalutada. Linnud, taimed, putukad. Hirmus palavaks on ilm läinud (+30°C). Üritasime leida veel seda laisklooma, kes pidi hirmus aeglane olema ja päevade kaupa samas kohas olema. Kadunud, polnud teda eelmises kohas, ega isegi sama puu peal... hmm kahtlane värk, et nad siis tegelikult nii kiirelt liiguvad. Hotelli tagasitulles läksime kohe basseini ennast jahutama. Tänane lõunasöök pole hinnas, tegime siis ühed külmad õlled.
 |
| nabasiga |
 |
| liblikas |
Pärast lõunat viis buss linna. Käisime supermarketis, ostsin jäätise. Praegu veel väga ei hakka koju midagi ostma, sest aega veel on ja ei viitsi pakkida/tassida. Jalutasime veel natuke ringi ja maandusime kogu seltskonnaga kohvikus. Tellisin musta kohvi, tõesti oli hea. Osad võtsid õlled, cappuccinod, coca-cola. Seal oli veel tasuta wifi. Maksma hakates teatas üks meie reisiseltskonnast, kelle hommikul valed jalanõud olid, et ta ise maksab kõigi arve, sest hommikul pidime tema järgi ootama. Pealegi ostis ta endale just uued jalatsid ja me juba alguses ütlesime, et tuleb liigud teha.
Hotelli jõudes käisime veel rippsillalt jõge vaatamas, see meil kohe maja lähedal.
Hotelli jõudes käisime veel rippsillalt jõge vaatamas, see meil kohe maja lähedal.
 |
| seekord sellised majakesed |
Pärast hommikusööki sõitsime pool tundi bussiga Tirimbina rahvusparki. Meie giidiks on Jorge, kellel on kaasas ka pikksilm, mida ta sätib ilusti nii, et me ka näeksime linde/loomi. Ei teagi, kuidas ta suutis märgata kolme imepisikest nahkhiirt, mis kükitasid 10-15m kaugusel puu peal. Taranteli pesa leidis ja siis koputas oksaga, nii et tarantel tuli urust välja.
 |
| tarantel |
Kohe alguses nägime ka laisklooma, tänane oli kahevarbaline, enne oleme näinud kolmevarbalist laisklooma. Need kaks liiki siin elutsevadki ja nüüd oleme mõlemat näinud. Ületasime mitut rippsilda ja ühed tegid seal raftingut.
 |
| rafting |
Pärast matka oli jälle lõunasöögi aeg. Tee peal tegime peatuse ananassipõllu kõrval.
 |
| ananassipõld |
Lõunasöögiks võtsin mereanni pasta, tohutult suur ports ja väga maitsev. Kohe restorani kõrval oli suveniiripood ja seal leidsin ka laiskloomaga (naeratava näoga) magneti. Käisime veel linnas ringi, kuidagi üldse jõulutunnet pole siin, kummaline vaadata kõrvuti palme ja ehitud jõulupuud.
 |
| jõulud |
Saabuski aeg sõita ööbimispaika, mis asub Arenali vulkaani kõrval kohe. Üldiselt siiani oleme enam-vähem kogu grupiga järjest tubades olnud, aga seekord oleme laiali. Meie pagas tõsteti auto peale, ise läksime ka autosse ja sõitsime oma majakeste juurde. Osadel olid toad kohe receptioni kõrval. Seekord on kohe eriti mugavad toad, suur rõdu vaatega vulkaanile (kahjuks on täna pilvine). Maja ees on bassein ja mullivann. Läksime seltskonnaga jalutades juga vaatama, pidavat ka ujumisvõimalus olema. Kilomeeter kõndimist ja olimegi kohal. Väga ilus paik, vett tuli hirmsa hooga ja alguses ma ikka proovisin varbaga järgi, et väga külm vesi poleks. Täiesti talutav ja läksin ka vette, tugev vool tahtis kaasa viia ja väga ujuda ei saanud, see on ikka selline metsik paik, pole turistidele korda tehtud. Kohe palju värskem tunne oli pärast.
 |
| ujumispaik |
Tagasitulles käisime oma basseinis ka ja korra läksin ka mullivanni, aga see pole ikka minu jaoks. Õhtusöök on siin kolmekäiguline ja väga korralik valik. Mangomahla jõin ka kolm klaasi ära. Pärast võtsin veel rummi, aga siin ei saagi toa arvele võtta ja siis pidime teistele raha laenama, sest me just nüüd täna ei hakanud rahakotti kaasa võtma.
13.12 (7. päev)
Ärkasime ilusti nõks pärast viite, et 5:30 receptionisse jalutada, et koos Monicaga lühikesele matkale minna. Meie vaprus sai otsa ukse peal, kui nägime paduvihma. Logelesime niisama toas kuni hommikusöögini.
 |
| hommikusöök |
Kogu aeg sadas vihma. Vulkaani polegi täna näha, plaan oli hommikusöögi ajal vaadet nautida, aga täna siis ilma vaateta. Plaanis on kokku kolm matka. Esimesed kaks viivad meid Arenali vulkaani juures olevatele vaatepaikadele, kust siis avanevad meile maalilised ilusad vaated. Vihma sadas endiselt ja vaated olid olematud. Õnneks minu matkatossud pidasid väga hästi vastu, on tõesti veekindlad.
Siis suundusime lõunasöögi paika, kus pidi jälle avanema vaated vulkaanile. Vaated olid pilvised ja udused, aga toit oli hea. Sõin troopikasalatit. Kohe restorani juurest algas ka meie kolmas matkarada Arenali rippsillad. Vihma kohati sadas, aga vahepeal tuli päike ka välja. Kuna matkarada on tähistatud ja kulgeb ringina, siis kõik võisid omas tempos seda läbida. Rippsillad u 90m kõrgusel, osad ka madalamad. Vahepeal sai eraldi rajalt koske vaatama minna. Täitsa tore matk, kahju ainult, et ilm vähe parem polnud, aga vihmametsas peabki ju vihma sadama.
Hotelli tagasijõudes käisin kohe kuuma dushi all ja tegin tassi kohvi. Ei hakanud oma keeduoraga mässama, sest siin võtab see nii kaua aega ja päris kuumaks vesi ei lähegi. Toas on meil kohvimasin ka, lasin sealt lihtsalt vee läbi. Vihmale lisaks on nüüd ka kole tuuline. Eile veel tahtsin rõdult avanevast vaatest vulkaanile pildi teha, aga keset vaadet oli mingi palm kasvamas ja siis et pilt parem tuleks, lükkasin selle tegemise tänasele. Plaan oli jalutada palmist mööda ja ilus pilt teha. Tüng on see, et täna rõdult vaadates pole isegi seda palmi näha, vulkaanist rääkimata. Hakkasime ettevalmistusi tegema õhtusöögile minekuks. Mässisin ennast vihmakeebi sisse. Ootasime vähe helgemat hetke, kui vähem sajaks. Meil sinna restorani päris pikk maa ja vahepeal veel rippsild vaja ületada. Ega sellel vihmal praegu pausi ei tule. Pool joostes ikka läksime (rippsillal on küll jooksmine keelatud, aga seda reeglit me nüüd eirasime). Söök oli hea. Pidime ka hommikusöögi ära valima, et nii kaua aega ei läheks sellega. Lisaks tuli valik teha ka lõunasöögi menüüst. Valisin kalkuni võileiva. Kohe kui söödud, hakkasime hetke passime, kui natukene vähem sajaks. Õue jõudes hakkas jälle nagu rohkem sadama. Ei hakanud enam ootama ja pool joostes tulime tuppa tagasi. Sedasi siis tänane päev. Pool reisi juba läbi.
 |
| meie majake |
14.12 (8. päev)
Öösel oli hirmus torm ja vihm. Meil olid veel toas aknad mõlemalt poolt lahti, no et ikka õhku oleks. Oksad kukkusid katusele ja kõik lahtised ning väheke kergemad asjad lendasid õues ringi. Hommikuks oli torm enam-vähem raugenud, aga elekter kadunud. Vesi õnneks olemas, need kes peamajas ööbisid, nendel polnud vett ka. Aga elekter tuli päris kiirelt tagasi. Kuna vihma sadas endiselt, siis hommikusöögile läksin joostes. Kella kaheksaks tuli asjad ära pakkida ja kohvrile tuli auto järgi, viis selle ilusti receptionisse, ise läksime jala. Selles mõttes on väga mugav, et ise ei pea kohvrit mööda rippsilda ja treppe vedama. Bramanis arveldab ise nende vedajatega ja see on kõik juba meie reisihinna sees. Bussiga hakkasime kohvifarmi juures sõitma. Palju puid oli öö jooksul teele kukkunud ja tagajärgi alles likvideeriti. Saime bussiga ikkagi ilusti läbi, kuniks elektripost oli poolenisti tee peal. Alguses läks bussijuht Alberto ise vaatama, kuidas sealt mööda pääseks. Peaksime kaablite alt sõitma, aga kindel pole, et selles ikkagi voolu pole ja kas mahume. Siis läks Bramanis ise vaatama, kõndis bussi ees ja jälgis, et me läbi mahuksime. Kõik möödus õnnelikult ja saime oma teekonda jätkata. Kohvifarmis ootas meid giid, kes ise lausa ütles, et tuuri ajal meil maski ees ei pea olema. Väga lihtsalt ja loogiliselt oli ekskursioon koostatud. Alates istutamisest kuni kohvi valmistamiseni välja. See teadmine on nüüd juures, et pärast röstimist peavad oad 3 päeva seisma, et suitsu maitset poleks. Saime ise kohe maitsta kohvi ja pärast poes olid termosed, kust võis tasuta juua, nii palju kui jaksad. Ostsin siis ikka ka kaasa kohvi ja teed. Poest välja jõudes oli korraks vulkaani ka näha, tegime ka grupipildi selle taustal.
 |
| kohv |
 |
| pilvedes Arenali vulkaan |
 |
| koolibri |
Edasi jätkus tee juba lõunasöögi paika. Olin endale eelnevalt tellinud kalkuni võileiva ja no seda oli ikka tohutu suur ports. Maitsev ja kõik sõin ära, kõrvale pakuti mango mahla.
Jätkasime matka hotelli poole, tegime peatuse, kui märkasime ninakarusid, kes olid tulnud tee äärde inimestelt süüa norima. Pildistasime neid, aga sööki muidugi ei andnud.
 |
| ninakarud |
Vahepeal käisime ostukeskusest läbi, ostsin ainult jäätist. Jätkasime teed Rincon de la Vieja rahvuspargi poole, mille kõrval on ka meie ööbimispaik. Täitsa ok ööbimispaik, toas on isegi konditsioneer, samas välisuksest paistab valgus läbi. Mingi sisalik jooksis ka voodi juures ja üks väga häälekas lind elab meie akna taga. Orienteerusime kohe basseini poole. Päris suur bassein, aga väga kloorine vesi. Basseini baar on ka, võtsin endale mango-rummi kokteili. Õnneks saab siin toa arvele osta. Õhtusöök oli ka ok, ainus mis ma ei söönud oli magustoiduks toodud piimakisseli laadne asi. Hommikusöök pidi ka olema nii, et istud lauda ja siis tellid menüüst.
15.12 (9. päev)
Täna öösel või hommikul oli au ärgata möiraahvi häälitsuste peale. Tõesti oli selline tunne nagu oleksid lausa meie toas. Pärast hommikusööki suundusime bussiga Rincon de la Cangreja rahvusparki. Seal jalutasime matkarada pidi koseni ja kuumavee allikateni. Nägime ka erinevaid ahve ja linde. Kliima ja taimestik muutus pidevalt. Alguses oli vihmamets, lõpus täiesti lageda maa peal. Hirmus palav hakkas, aga õnneks tuli uduvihma.
Kuna tänane lõunasöök on meile kotikestesse kaasa pakitud, siis oli plaan pikniku pidada. Monica üritas leida sobivat paika, sest covidiga seoses on enamus laudu ära viidud. Bussijuht Antonio leidis meile piknikupaiga. Pidime juba vaikselt kiirustama, sest võtsime lisana ka kavva mineraalvannide külastuse. Ja sealt olla juba Monica teada saanud, et kella 14:30st tuleb 60 saksast. Üritame enne neid jõuda vähemalt tunnike, et saaksime seal vähe mõnusamalt aega veeta. Rätiku saime kohapealt, seal sai ka riided vahetada, läbi metsa mõnisada meetrit jalutamist kõige lõpus veel rippsild ja olimegi kohal. Kokku vist 8 vanni, kuumus 37-40°C. Väga mõnus, käisin peaaegu kõigis. Lõpus saime kausikese mudaga. Mätsid ennast sisse, ootad veidi ja siis külma jõe vette mudast puhtaks pesema. Väga mõnus oli ja saime enne seda saklaste gruppi sealt tulema.
Hotelli jõudes läksid osad zip line'i tegema ja ma siis tegin mõned pildid. Enne õhtusööki tegime ühed külmad õlled ja rummi-mango kokteilid. Õhtud on siin soojad. Tänane päev on kuidagi nii väsitav olnud, et pärast õhtusööki kadusid kõik majadesse ära. Ega ise ka ei viitsi enam kaua ärkvel olla. Hiljemalt 22 juba magan kindlalt.
16.12 (10. päev)
Täna juba väga varakult alustas möiraahv on karjumisega, nii et kaua magada siin ei lasta. Pärast hommikusööki tuli kohver jälle kokku pakkida ja alustasime teekonda Monteverdesse. Esimese peatuse tegime supermarketi juures, bussi oli vaja tankida ja meie läksime poodi. Kuna täna on meie reisiseltskonnas sünnipäevaline, tuli õhtuks rummivarusid täiendada.
 |
| Monteverde |
Järgmise peatuse tegime teeäärses kohvitamise paigas, mille omanik on kodustanud mõned aarad. Puude otsas isegi nägime neid, kaklesid seal omavahel.
 |
| aarad on seal kusagil |
Lõunasöök ja shoppamine toimus väikeses linnas nimega Santa Elena. Käisime mööda poode ja leidsin endale ilusa poekoti, mille peal on laiskloom.
10minutilise bussisõidu kaugusel ongi meie hotell. Toredad majakesed, ruumi on palju, konnapilt seinal ja vannitoas 7 seepi ja 7 shampooni. Need shampooni pakendid oleks nagu kinni keevitatud, võimatu avada. Arvan, et neid ongi sellepärast nii palju, et keegi ei saa pakendit lahti.
Pärast riiete vahetamist suundusime jalutuskäigule ameeriklaste omandis olevasse vihmametsa. Üritasime teha kollast värvi matkarada, aga kusagil läksime vist natukene valesti ja lõpetasime rohelise ringi peal. Nägime, kuidas kaputsiinahvid omavahel maid jagavad. Aguuti sibas ka ringi, neid olla meie hotelli territooriumil ka näha. Bussi jõudes hakkas veel vihma sadama. Aga nüüd on juba kõht tühi, õnneks varsti on aeg sööma minna. Pärast söömist tähistasime veel sünnipäeva rohke rummiga. Nüüd tuleb küll hea uni.
17.12 (11. päev)
Siin hotellis on hommikusöögi valik päris kesine. Kolm varianti: traditsiooniline Costa Rica; muna pannkookidega; muna röstsaiaga. Võtsin siis need pannkoogid munaga, õnneks enne sööki tuuakse ka puuvilja taldrik. Kohvi tegin ikkagi toas eraldi, sest nende pakutav pole üldse maitsev. Täna meil lausa kaks matka ees ootamas. Kuna oleme ikkagi mägedes u 1600m kõrgusel on ilm päris jahe ja vihmane. Esimene matk toimub pilvemetsas, kus otsisime ketsal'i lindu. Alguses otsisime neid metsikute avokaado puude juures, mis pidavat ka nende lemmiksöök olema. Turiste on palju, aga väideti, et ta inimesi ei karda. Seal avokaado kohas neid igatahes näha pole. Pikalt läks aega, aga leidsime. Meie giid sättis oma pikksilma meile vaatamiseks ja läbi selle oli lind ilusti näha. Niisama vaadates mina neid linde ise ei näe.
 |
| giid otsib ketsali |
Möiraahve oli kaugelt näha ja miskeid putukaid ja tarantlit nägime. Kuna oleme neid juba eelnevalt näinud, siis suurt vaimustust polnud. Matka lõpus käisime ka koolibrite toitmiskohas ja nägime neid lähedalt.
 |
| koolibri |
Järgnevalt sõitsime bussiga Selvatura rippsildade matka algusesse. Õnneks see matkarada on jälle ring ja ilma giidita, nii et võis omas tempos kõndida. Täitsa tore jalutuskäik, kehva oli see, et lõpus hakkas vihma sadama.
Osad käisid veel liblikaaias, aga see mind ei huvitanud. Nii, et logelesime restoranis. Algselt oli plaan hotelli jõudes veel siin ringi vaadata, aga vihma sajab ka siin. Varsti on õhtusöögi aeg ka, passin seni netis hoopis. Homme sõidame juba vaikse ookeani äärde, seal on soe ja rand.
18.12 (12. päev)
Öösel läks päris jahedaks. Kogu aeg on vihma nüüd sadanud. Aga täna sõidame vaikse ookeani äärde, kus on soe. Juba bussi võis õhemate riietega minna. Teel hotelli tegime mitmeid peatusi. Kohe tunnikese pärast tuli kohvi peatus, kus oli võimalik soetada sellele paigale omast Churchilli kokteili. See koosneb: purustatud jää, puuvilja siirup, kondentspiim ja peale veel jäätis. Kusjuures nime sai see kokteil kohaliku ärimehe järgi, kellele see jook maitses ja olla ise välimuselt sarnane Churchilliga. Mina seda ei võtnud, jõin hoopis papaia mahla, Churchilli kokteili rottisin teiselt maitmiseks. Hirmus magus, aga tegelt arvasin, et on veel hullem.
 |
| Churchilli kokteili müüdi kõikjal |
Järgnes peatus ühe silla juures, mille all voolavas jões elavad krokodillid. Sillalt ilusti näha. Mõned aastad tagasi keelati nende söötmine, enne visati neile kanu, koeri ja muid pudulojuseid söögiks. Terve jõgi pidi krokodille täis olema.
Siis tegime lõpuks peatuse vaikse ookeani ääres. Pisike linnake, kus siis sai poodides kolada (leidsin lõpuks ometi enam-vähem normaalse Costa Rica jalkakoondise särgi) ja ookeani ääres kõndida. Liiv on siin ikkagi tume, aga tühja sellest, vesi oli soe. Homme ehk saab ujuma ka, täna lihtsalt kõndisin jalgupidi vees.
 |
| Vaikne ookean |
Lõpuks jõudsime Manuel Antonio rahvuspargi juures olevasse hotelli. Väga omapärane hotell, ameeriklane on omanik. Kõik valgustid on tehtud viinapudelitest.
Aga meil on suur rõdu kolme kiiktooliga ja vaade ookeanile. Kolm basseini ka, läksime sinna, kus alla 17a on keelatud ja päikseloojang ilusti näha.
Õhtusöök oli natuke meie hotelli territooriumilt väljas, kuigi oli ka võimalus sinna bussiga sõita, läksime siiski jala. Restorani sissepääsu juures on lennuk, mis on kunagi ka kasutuses olnud. Praegu on seal sees baar.
Söök mingi tohutu maitseelamus polnud, aga kõhu saime täis. Uurisime Monicalt baaride kohta, kus oleks ka elav muusika. Hetkel suletakse kõik baarid 22:00. Meie hotelli juures on kohe ka elava muusikaga paik, maandusime sinna, laua saima ka kohe bändi juurde. Jõime rummikokteile ja kuulasime muusikat.
19.12 (13. päev)
Meie ööbimispaiga ukse taga elavad nahkhiired. Väike ehmatus hommikul oli, aga ega nad inimestele kallale ei tule, lihtsalt ootamatu veidi.
 |
| hommikukohv |
Restorani on meil paarsada trepiastet ja olemas võimalus auto järgi tellida. Me noored inimesed ja loobusime sellest, läksime ikka jala. Hommikusöögi menüü tuli qr-koodiga avada. Täna õnnestus see mul tunduvalt kiiremini kui eile õhtul. Võtsin creped jäätise ja puuviljadega, magus ja hea. Üheksaks olime ilusti bussi juures ja 5 minuti sõidu järel olime Manuel Antonio rahvuspargis. See park on eraomandis, riik maksab renti selle eest, et nad sinna hotelle peale ei ehitaks. Koos jalutasime mööda betoonist teed ja seekord võis plätudes olla. Ju siis need kohutavad sipelgad siin ei elutse.
Järgmisena randa, aga see oli päris metsik ja põhjas suured kivid. Läksime ikkagi ujuma. Suutsin seal lainetes oma varba ära lüüa. Väga hull pole, toas panin jääd peale ja teipisin teise varbaga kokku. Sinakas-lilla küll on ja paistes ka, aga kõndida kannatab. No igatahes me seal rannas väga kaua polnud ja tahtsime ikkagi liivaranda minna. Teel sinna oli ühes kohas kobaras inimesed, kes kõik midagi filmisid ja pildistasid. Alguses arvasin, et ahvid või aguutid. Aga tuli välja, et laiskloom oma pojaga maapinnal, mõne meetri kaugusel teest. Kuna ma täna enam kaamerat kaasa ei viitsinud vedada, siis tegin pildid telefoniga. Üliarmsad on nad ikka ja üldse mitte nii aeglased. Natuke aega oli maas ja siis läks puude otsa tagasi.
Meie järgmine rand oli liivarand, väiksemad lained ka. Ujusime seal mitu raksu. Vesi on ka soe, ilm pilvine ja päike lagipähe ka ei paista. Kolmandasse randa jalutasime ka, aga seal me enam ujuma ei viitsinud minna.
Joogijanu oli nii suur ja väsimus ja palavus. Esimene baar meile ei sobinud, sest seal olid plastmass toolid, need ju vajuvad peale istudes laiali. Edasi tee ääres jalutades leidsime koha, kus sai teisel korruse terrassil istuda, pealegi laulis seal kohalik Jüri Homenja. Võtsin kohe mango mahla ja õlle, pärast veel ühe mango mahla.
Eks siis oligi aeg juba hotelli tagasi jalutada, et dushi all käia ja riided vahetada. Jõudsin veel endale tassi kohvi ka teha. Kuidagi olen suutnud ennast ikkagi päikesega ära põletada, aga ei midagi hullu.
 |
| jõulupuu |
Kella viiest pidi buss viime meid randa päikeseloojangut vaatama. Me ei läinud bussiga, vaid jalutasime. Vahetult enne randa jõudmist hakkas vihma sadama ja me siis läksime bussi. Kuna päikeseloojangut täna ei näe ja hotellis pole ka midagi teha, sõitsime juba varakult õhtusöögile. Tänane restoran on senistest olnud parim. Võtsin salati (mis erinevalt teistest kordadest pole muru maitsega ja peale on valatud kastet), veiseliha ja brownie jäätisega. Pakuti isegi veini. Ai kui maitsev see kõik oli. Hotelli tagasi sõites tegime supermarketis rummipeatuse. Ja hotellis istusime rõdul, kiiktoolis kiikudes, kuulasime taustaks Costa Rica muusikat, jõime rummi, õues sadas paduvihma, lõi välku, õhk oli soe, ehk siis ideaalne.
20.12 (14. päev)
Terve öö sadas ja müristas. Kahjuks ei jäänud ka hommikuks sadu järgi. Vahepeal müristas nii, et kogu meie maja värises. Taevas on ka ühtlaselt hall. Bramanis hüüdis 6:20 paiku, et ta tellis auto järgi. 6:30st saab juba hommikusööki. Läksime siis ka seekord autoga, sest ilm on tõesti kehva. Kuna ka kahe tunni möödudes ei olnud ilm paranenud, jätame tänase paadisõidu ära. Sõidame 12 paiku meie lähedal asuvasse Quepos'i linna ja vaatame seal ringi. Jõudsin isegi väikse uinaku teha enne. Nüüd on ilm ka paranenud ja isegi sinist taevast kohati näha. Linna jõudes hakkas ikkagi sadama ja kaevasin kotis oma vihmakeebi välja. Käisime sadamas ja promenaadil, sõime jäätist ja jõime kohvi. Kohalikul turul käisime, ostsime pirukaid, ei olnud eriti head, kehva oli see ka, et ümbris oli maisijahust. Supermarketist ostin cocat ja banaanikrõpse, et sellest maisi maitsest vabaneda.
Alberto sõidutas meid bussiga hotelli juurde tagasi. Vahetasime riided ja läksime randa. Kuigi on endiselt pilvine, see siiski meie entusiasmi ei vähendanud. Teel randa nägime aguutisid ja ahve on ka igal pool.
 |
| aguuti |
 |
| tänane rand |
Ujumas käidud, läksime juba tuttavasse baari mahla jooma. Pärast teised läksid veel ujuma, aa ma enam ei viitsinud. Tagasitulles käisime kõrval toas päikese loojangut vaatamas ja rummi joomas.
 |
| tuukan |
Ja oligi juba aeg õhtusöögile suunduda. Suht kehva toit oli kahjuks just nüüd viimane õhtu. Õnneks saime hiljem kõik kokku, ka Monica ja Alberto tulid. Tähistamaks veel ühte sünnipäeva, mis on küll tegelikult homme, samas Eesti aja järgi juba täna, pealegi oli meil ju ka reisi viimane õhtu. Jõime rummi ja rääkisime niisama juttu. Kuidagi see vee kohin ja väsimus tegi nii uimaseks, et ongi juba aeg magama minna. Homme algab tagasisõit ja ega enne kodu enam magada saa.
21-22.12 (15-16. päev)
Reisi viimane päev. Õhtul hakkame kodu poole lendama. Hommikusöögiks võtsin seekord lõhevõisaia. Üllatavalt hea oli. Nüüd veel aega pakkida. Kohe kui pakitud sai, läksime kõrval toa rõdule viimast rummi jooma. Varsti oligi auto ees, mis viis meie pagasi bussi juurde. Ise lippasime jalgsi. Poolteist tundi bussisõitu ja siis tuli kohvi/shoppamise peatus. Sain veel viimased suveniirid ostetud. San Josesse jõudes läksime hotelli. Seal meil võetud kaks tuba, kus saame pakkida, pesta, puhata, riideid vahetada ja pagasi jätta. Kohe hotelli kõrval oli ka lõunasöögi paik. Oli veel valida prae kõrvale: kartulipuder, salat, juurviljad. Kaks kolmest tuli valida. Ma juurvilju ei võtnud, sest nad siin hirmsasti armastavad lillkapsast ja see mulle ei maitse. Praad toodi muidugi juurviljadega, millest pooled olid lillkapsad. Saatsin ikka tagasi ja vahetati õigeks. Pärast jalutasime peatänaval, aga see osutus väga väsitavaks. Nii palju rahvast, kõik ostavad jõulukinke. Palju ei jalutanud, läksime hotelli ja vahetasime lennuriided selga, pakkisime pagasi ja ongi minek. Lennujaama sõites olid suured ummikud, aga meil oli suur ajavaru. Pagasi andsin ära 17.8kg, loodan Tallinnas ühes tükis kätte saada. Sattusime jälle poodi, tahtsin shokolaadi kaasa osta. Oehh... nii keeruline, kohe kargas teenindaja ligi ja seletas, et kui 5 ostad saad 2 tasuta ja kui 12 ostad saad 8 tasuta ja mingi diil oli veel. Ei jaksa kaasa mõelda ja arvutada. Lõpuks ostsin 7 ja siis nendest 2 odavamat olid vist tasuta. Seljakotiga sahmerdades suutsin veel pokepüüdja ära kaotada. Eks koju jõudes tellin uue. Lennukis istun jälle vahekäigu pool, kõrval istus tüdruk, kes vahetpidamata pildistas. Söök oli seekord erakordselt kehva. Väidetavalt pasta, aga see oli kuidagi nii tükkis ja eriti vastik. Vähemalt sain 2 topsi veini, sest minu topsiga sai pudel otsa ja siis järgmine oli teine sort ja valati seda ka. Magada eriti ei saanud, nii palav oli ja süda läks sellest toredast pastaroast ka pahaks. Jõin siis vett, see mask on ka nii ebamugav ja hingata raske. San Jose lennujaamas täitsin oma veepudeli ära, aga see on nüüd seal üleval olevas seljakotis ja ei hakka öösel sellega majandama. Frankfurtis enne turvakontrolli tuli see vesi meelde ja jõin enne ära. Hea oli see, et Frankfurti lennujaamast sain oma Gucci Bloomi lõhna. Just see rohelises karbis olev, tegin iseendale jõulukingi. Täitsime Eestisse sisenemiseks vajaliku deklaratsiooni ära, ilusti trükitähtedega, nagu oli nõutud. Bramanise arvuti ärkas ka ellu ja sain James Bond filmi vaadata. Lennukis olid ka tagumised read vabad, kolisime sinna ja vaatasin oma filmi lõpuni. Eestisse jõudes ei tahtnud keegi meilt seda deklaratsiooni, covidi passi vaadati ka visuaalselt. Testi ma tegema ei läinud ja pagasi sain ilusti kätte.
Tore on jälle reisil käia ja veel toredam on koju jõuda.
No vot siis, pura vida ja järgmiste reisideni!
No comments:
Post a Comment