LAV 2022

See aasta ma polegi Eestist välja saanud ja ootamatult tekkis võimalus minna Lõuna-Aafrikasse ja siis oleks patt seda võimalust kasutamata jätta. Villul toimub seal mingi kongress. Esimesed 5 päeva on see kongress ja minu plaan on sellel ajal niisama lebotada. Pärast sõidame veits ringi.

Esialgne plaan oleks selline: 

04.12 -> Tallinn - Istanbul – Johannesburg

05.12 – 09.12 -> Johannesburg

10.12 – 13.12 -> Kruger

13.12 -> Johannesburg – Durban 

14.12 -> Durban

15.12 -> St Lucia

17.12 – 18.12 -> Durban – Johannesburg – Istanbul – Riia – Tallinn 

oehh, see viisa saamine on ikka väga keeruliseks tehtud. Töökohatõend, et töökoht säilib reisi vältel, kindlustus, viisataotlus 6lk A4, lennupiletid, viimase kolme kuu pangaväljavõte, kõikide hotellide broneeringud, foto. Saatkond asub Stockholmis ja kogu värk tuleb sinna postiga saata. Tegin viisa reisifirma kaudu, sest ise ei viitsi tegeleda sellega. Kolme nädala möödudes selgus, et neile ikkagi minu foto ei sobi ja tuleb uus saata. Põhjust ka ei öeldud. Käisin tegin uued fotod, LAV viisa jaoks veel erimõõdud, samas olid need täpselt samas mõõdus, nagu foto, mille olin neile juba saatnud. Võib-olla oli siis põhjuseks see, et sellel fotol olid mul juuksed lahtiselt ja passis juuksed kinni pandud. 28.11 saadeti uus foto ja loodan ikka enne väljalendu oma passi koos viisaga kätte saada. 1.dets õhtul sain oma passi koos viisaga kätte. Villule lubati passi laupäevaks, ehk päev enne väljalendu. Tema pass viisaga sai reedel valmis, aga saadeti Saksamaale ja sealt enne esmaspäeva kätte ei saa. Nii, et minu reis algab üksinda ja see pole üldse meeldiv. Lennupiletite lisana olen veel soetanud endale eksta jalaruumiga kohad. 

04.12

Esimene lend Tallinn – Istanbul küll hilineb 30 minutit, seoses jäätõrjega, aga kohale jõudsime õigeaegselt. Vahepeal tundus küll see mitte nii minevat, sest nagu kapten meile teatas oli pardal medical emergency ja uuriti, kas mõni arst ka on pardal. Minu ees istuv mees läkski appi. Juba kartsin, et tehakse hädamaandumine ja siis ma ikkagi ei jõua oma järgmisele lennule, käsipagasis ka eriti midagi pole kaasa pakkinud. Õnneks keegi ära ei surnud ja poole tunni möödudes tuli arst oma kohale tagasi. Ühel noorel naisel hakkas halb. Istanbulis leidsin ilusti jätkulendude koha üles, tavaliselt käin nagu lammas teiste järgi ja ise ei pea jälgima, kuhu minna. Sain ka 1h neti värgi tehtud, tuli pass skännida ja mingi kood sisestada. Vähemalt saan teistele teada anda, et olen juba Istanbuli jõudnud. Värava numbri selgudes, suundusin sinna ja seal ilutses ekraanil Johannesburg. Saingi täiesti iseseisvalt hakkama. Istusin telefoni laadimise kohta ja hakkasin netis surfama. Kohe maandus minu kõrvale mees, kes uuris, et kas ta ikka on õige värava juures ja et ta reisivat üksinda. Kohe järgnes ka küsimus, et kas reisin üksinda või koos abikaasaga. Teatasin, et koos abikaasaga ja siis ta kiirelt lahkus. Ma olen nagu mingi magnet selliste kriipide suhtes. 

05.12

Istanbul – Johannesburgi lend väljub kell 02:00. Sellele lennule exit kohtadele piletit polnud, aga pakuti suurema jalaruumiga kohta keskmises reas äärepoolsel kohal. Võtsin siis selle, sest teadsin, et mu jalad peaksid ilusti vastu seina ulatuma. Saan oma jalgu välja sirutada ja üleval hoida. Minu kohast üle vahekäigu istub mingi moselemi usumutt, kes hiilib minu kõrval olevat kohta. Kuna see tundub tühjaks jääma, siis uurib minult, et kas ta võiks sinna istuda. Vastasin eitavalt ja ütlesin, et sinna tuleb kohe inimene. Õnneks varsti saabuski mu naaber ja selleks osutus 2m pikkune mees, keda juba lennujaamas märkasin ja kohe kahtlustasin, et ta kindlalt laekub minu kõrvale. Aga no, ta on ikka kordades parem kui see usumutt, kes stjuardessidele pidevalt probleeme tekitas. Ei saanud tema aru, miks tema ekraan ei tööta, miks kõrvaklappidest muusikat ei kuule, siis oli tal külm, nõudis endale lisa tekki ja patju, söök talle ka ei sobinud ja saatis poole pealt selle tagasi. Pärast ei jõudnud oodata kandikute koristamist ja tõstis selle lihtsalt keset vahekäiku. Naerime koos naabritega tema käitumise üle. Magada eriti ei saanud, sest lennu alguse poole hakati sööki pakkuma, aga see toimus kell 3:40 öösel. Hommikul ka päris varakult oli juba hommikusöök. Johannesburgi maandudes sadas vihma. Tohutu passikontrolli järjekord, aga läks päris kiiresti. Piirivalvuriks sattus mulle mingi väga elavaloomuline tädi, kes lihtsalt seletas maast ja ilmast. Lõpuks saabus tema juurde sõbranna, kellega nad siis koos laulma hakkasid. Vahtis mu passi ja täiesti nagu suvaliselt lõi sinna templeid. Igatahes, sain riiki sisse ja viisa on täiesti kehtiv järgmised 16 päeva. Pagasi sain ka kenasti kätte. Nüüd vaja veel hotelli minna. Alguses plaanisin rongiga minna, aga ei hakka ikkagi üksi seiklema, pealegi vihma sajab. Mingi taksovärbaja püüdis mu kinni ja viis mind lennujaama ametliku takso juurde. Meie Winstoni hotellist pole nad midagi kuulnud, otsivad kaardi pealt pikalt. Hinnakirja järgi maksab minu hotellisõit 550 kohalikku. Vahepeal on padukat hakanud sadama ja sõidame kiirteel ohutuledega. Juhi nimeks on Lebo, kes pidevalt räägib telefoniga, mis on iseenesest hea, sest siis ei pea mina temaga rääkima. Nagu tema jutust aru saan on keegi ära surnud ja nüüd korraldatakse matuseid. Hotelli jõudes pole tal loomulikult mulle minu makstud 600 tagasi anda 50 ja no lõpuks jätsin talle siis selle tipiks. Ei jaksa nendega seletada. Hotell nägi piltidelt tunduvalt parem välja. Uuritakse, kus mu abikaasa on ja miks ma üksi olen. Esimese ehmatusega ei saa aru, kellest jutt on, aga siis sain aru ja vastan, et ta tuleb homme. Kohe räägitakse ka kogu info ära. Meelde midagi ei jää ja ise arvasin, et toas on mingi infokaustik, kus kõik tähtis kirjas ja saan sealt rahulikult vaadata. Hommikusöök oli vist 10ni äkki, aga mis kellast... Midagi rääkis veel, aga no ei suuda aru saada. Lõpuks on ikkagi vaja krediitkaarti ja siis 1000 kohalikku broneeritakse, kui midagi ei juhtu, siis meie siinoleku läbi saades vabastatakse broneering. Ei tea, eks näis. Tuba ise on suur, aga ikka kummaline sisustus, pime on ka. Kohe basseini ääres ja mingi terrassi moodi asi on ka, aga seal pole ühtegi tooli ega lauda, nii et istuda seal ei saagi. Õiged pistikud on olemas, aga läpakat ikka laadida ei saa, sest seal teistmoodi pistikupesa vaja. Avastasin, et ruuteri oma sobiks, aga no kui see võtta, siis internet läheks ära. Pean ikka poest õige adapteri ostma, saan rahulikult laadida. Plaanisin väikse supluse teha, aga hakkas rahet sadama, õhk on ka jahe.   

ilus ilm ja
plaan ujuma minna

aa no nii palju
siis sellest plaanist

Tegin kohvi ja magasin paar tundi. Siis tahtsin minna süüa ostma. Uurin receptionist supermarketi kohta ja see naine ei saa üldse aru, milleks mul vaja üksi kuhugi minna. Siis helistas kuhugi ja välja ilmus tädi, kes kamandati minule teed näitama. Väidetavalt olla tal just tööpäev läbi saanud ja pidavat samas suunas minema. Hotelli territooriumilt väljudes, kargas putkast mureliku näoga valvur välja, et kuhu ma nüüd niimoodi lähen. Õnneks see tädi seletas, et poodi ja et ta läheb kaasa. Ega siin väga jala keegi ei käi. Suur kaubanduskeskus asub 10 minuti kaugusel, ainus kehva asi on, et enne keskust on suur ristmik (4+4 rada) ja siin valgusfoorid ei tööta, liiklus niigi teistpidi. Aga lähen tädi järgi ja olemegi ostukeskuses. Vahepeal veel uuris, et mis toas ma ööbin ja millal mu abikaasa saabub. hmm... huvitav, et kohe niimoodi toanumbritega tal teada, mitu inimest kus ööbib. Poest ostan veini, papaiat, kartulikrõpse ja pähkli-shokolaadi komme. Tulen kiirel sammul hotelli poole tagasi, et ära ei unustaks, kuhu minna. Ristmikul lastakse ka mind ilusti läbi, eks nad said aru, et mingi valge turist ja ei tea, mis hetkel minna. Kõik juhid peatuvad ja viipavad käega, et võin üle minna. Hotelli tagasi jõudes hakkas jälle vihma sadama, müristab nii kõvasti, et maja seinad värisevad. Avastan, et olen mingi 3 eurose veini soetanud, poes tundus hind täiesti normaalne ja polnud kõige odavam. Õnneks täiesti joodav, hakkan siis jalkat vaatma.

06.12

Igaks juhuks panin endale kella helisema, et seda hommikusööki maha ei maga. Eile seletas see receptioni naine küll, et mis kellani see on, aga kogu seda infot oli nii palju, et ei jõudnud kõike meelde jätta. Aga olin juba enne kella üleval, siin on mingid hirmsad linnud, kes hakkavad karjuma kohe kui õues valgeks läheb. Selline varese ja kajaka vahepealne hääl.

hommikusöök

hirmsa häälega, samas
välimuselt täitsa kena

Sööma jõudes uuriti, kas laud ühele või kahele. Küsiti ka kohe toa numbrit ja järjekordselt uuriti abikaasa kohta. Vaikselt hakkab see küsimus ära tüütama. Vastasin siis, et abikaasa tuleb õhtul ja praegu laud ühele. Menüü toodi ja sealt siis saab ühe söögi valida, võtsin mingi Aafrika värgi ja see tundub täitsa hea olevat, kohv tuleb ka tellida, ise kusagilt valada ei saa. Ülejäänud toitu saab ise võtta. Seal on ka pudelid mahladega, võtsin mangomahla, väga maitsev. Lõpuks toodi ka tšekk allkirjastamiseks, mainiti veel, et kuigi hommikusöök on hinnas, siis jootraha selle alla ei kuulu. Allkirjastasin tuimalt arve ja lahkusin.

Tänane plaan on sõjamuuseumisse minna. Sinna peaks olema 1,7km ja asub kohe loomaaia juures. Jätsin meie uksekaardi receptionisse, sest väidavad, et toa peale on neil ainult üks kaart anda. Villu pidi enne kongressile minekut hotellist läbi tulema. Väravas uuriti, et kuhu minek, vastasin, et lähen shoppama. Hakkasingi vaikselt muuseumi poole sammuma. Kuidagi ikkagi sattusin mingile väiksemale tänavale ja mitte sellele, kuhu Google maps soovitas. Aga kuna suund tundus õige olevat, siis läksin seda pidi. Hea vaikne tänav ja ei mingit tohutut liiklust. Seal elavad rikkad inimesed. Kõikjal kõrged kivist aiad ja elektrikarjused. Sildid väljas, et majad on relvastatud valve all. Hea rahulik jalutamine ja jõudsin ka mööda seda tänavat õigesse kohta. Kogu teekonna jooksul ei tulnud mulle mitte ühtegi valget inimest vastu, mõned mustad tulid, kes mind nähes üldiselt läksid suure kaarega minust mööda. Muuseumi leidsin üles ja pilet maksis 50 randi. Veetsin seal paar tundi, vaatamist ikka jagus.

    

Tagasitulles käisin veel oma ostukeskusest läbi ja ostsin ananasse, vett ja adapteri. Veel leidsin kohaliku spordipoe Total Sports, ostsin sealt 2 trennisärki ja ühed püksid. Hotelli jõudes on tuba koristatud. Katsetan siis seda adapterit ja muidu kõik töötab, va just see läpaka laadimiseks vajalik pistik. Seda pole võimalik sinna sisse suruda, midagi jääb nagu ette. Võtan siis ikka selle ruuteri oma ja internet ära ei lähegi. Kummaline, milleks see ruuter üldse vajalik on. Kõik toimib edasi ja hakkan 90 päeva pulmadeni vaatama. Varsti saabus ka Villu, tal oli õige adapter ka, Istanbulist soetatud, sellega saab ka läpakat  laadida. Õhtul käisime söömas, kuna vihma sadas, laenasime hotellist vihmavarjud. Maandusime India restoranis. Söök oli hea ja rahvast oli palju. Väga väsitav on kogu see päev olnud ja uni murrab.

07.12

Algselt oli mul plaan täna hommikupoole loomaaeda jalutada, aga siis Villu tahtis ka kaasa tulla, otsustasime, et läheme koos pärast lõunat. Villu läks kongressile, ma käisin hommikul poes, siis ülejäänud aja vedelesin basseini ääres. Korra käisin ujumas ka, aga see vesi on minu jaoks väga külm. Jalutasime loomaaeda, seekord siis selle õige tee kaudu, mida google maps soovitas. Kõnniteedega on siin väga kehvasti, kõik sõidavad siin ainult autodega. Ühtegi valget inimest ei tulnud ka täna meile kogu tee vältel vastu. Kuna jalakäijaid siin puuduvad, siis loomaaeda sisenemine toimus läbi parkimismaja. Nägime ninasarvikuid, lõvisid, elevante, leemureid, gepardit (minu jaoks esimest korda elus). Siis hakkas sadama ja pooljoostes hakkasime gorillat otsima. Lõpuks siiski leidsime gorilla puuri ka üles ja seal ilutses silt, et meie gorilla suri kahjuks selle aasta märtsis.  oehh... ikka mul gorilla nägemata, see oli enam-vähem ainus põhjus, miks ma siia loomaaeda tulla tahtsin.

   

Tagasi tahtsime Uberiga minna, aga kuna oli tipptund, siis ühegi vaba juhti polnud, pealegi sai Villu mobla aku tühjaks. Läksime ikkagi jala hotelli, seekord mööda seda minule tuttavat rahulikku tänavat mööda. Õhtul toimus kongressil osalejate koosolemine. Jõlkusin ka kaasa. Mõnikümmend väga tähtsat inimest tuli kokku. Grill Houses toimus ja ma suutsin peaaegu ainsana tellida kala. Kalaks oli kingklip ja mulle maitses. Kõik eeldasid, et ka mina töötan kohtus. Uurisid, mis workshoppe plaanin veel kuulama minna, mida olen juba kuulanud ja kas olen oma kõnega juba esinenud :) Täitsa tore õhtu oli. Alguses olid kõik arvamusel, et ise peab maksma, aga lõpuks selgus, et ikkagi see saksa onu maksab. Hotelli tagasi minnes oli juba väljas kottpime. Tänavavalgustus on minimaalne ehk olematu. Õnneks on meil sealt 10minutit minna ja jõuame turvaliselt hotelli.

08.12

Minu tänane plaan on niisama siin hotellis vedeleda. Kella 11 paiku kolingi oma kolaga basseini äärde. Õnneks on ilm soe, kohati pilves, aga vähemasti vihma ei saja. Vette ma täna ei lähe, see on minu jaoks liiga külm ja mu varbad läheksid kohe krampi. Interneti ühendus jätab ka soovida. Aeglane, katkendlik või puudub täiesti. Kuna siin see wifi võrk on erinev kui toa oma, lähen receptionisse uurima, mis see parool on. Esimesel päeval öeldi vist ka see parool mulle, aga ma enam ei mäleta seda. Täna on muidugi see mossis olekuga naine jälle tööl, keda ma pidevalt oma küsimustega tüüdanud olen. Silmi pööritades vastab mulle, et password on thewinston. Ah, ega see võrk ka eriti parem pole. Ootasin, et nad meie tuba koristama läheksid. Midagi sahmivad meie ukse taga, aga kella 16ks on tuba endiselt koristamata. Siis jõuab Villu ka kongressilt tagasi. Ja nüüd siis, kui kell on juba 16:30 ilmub koristaja ukse taha. Palusin tal lihtsalt rätikud ära vahetada ja uued veepudelid tuua. Lähme linna õhtust sööma, haarasime hotellist vihmavarjud ka kaasa. Siiani on iga päev sadanud ja ega tänagi erand ole. Läksime kalarestorani, kuhu tegelikult tahtsime juba esimene õhtu minna, aga siis sattus see India restoran enne ette. 

Kingklip

Võtsin jälle kingklipi ja proovime ka kohalikku kuulsalt   magustoitu malva pudingut. Midagi vapustavat see nüüd pole, lihtsalt shokolaadikook vaniljekastmega. Õnneks võtsime selle kahe peale, see oli päris magus. Tagasi hotelli minnes on juba vihm ka järgi jäänud.

09.12

Täna lähme: Cradle of Humankind, Maropeng and Sterkfontein Caves Tour'ile. Eile netist bronnisime kohad, 8:30 peaks keegi Solly meile järgi tulema. Ootame oma mikrobussi, aga järgi tuli hoopis pisike Hyundai i10. Õnneks peale meie rohkem sinna peale mahtuma ei pea. Juht teatab, et tema boss on Solly ja ütleb ka enda nime, aga ega mul see küll meelde ei jää. Ta on nii energiline ja jutukas, et mul on väsitav kuulata. Ja ta räägib terve tee sinna ja tagasi. Kätega vehib kaasa ja enamus ajast on käed mitte rooli küljes. Villu uurib ikka nende ristmike kohta, et kuidas see toimib kui foorid ei tööta. Pidavat nii olema, et see, kes jõuab esimesena ristmikule, sellel on ka eesõigus. Ei ole nii, et ühes suunas sõidavad rodu autosid ära ja siis teine suund. Vaid vaheldumisi, kes enne jõuab sellel õigus sõita. Tundub kummaline, aga kõik toimib ja signaalitamist kuuleb harva. Kõigepealt siis muuseumi külastus. Giid on ka, õnneks üks saksa tädi on ka meiega, kes on tglt reisikorraldaja ja siis esitab giidile küsimusi. Giid räägid fossiilidest, kes on siin välja kaevatud, aga muuseumis on loomulikult nende koopiad. Originaalid on ülikoolides või mujal muuseumides. 

 

Skeletid on ka plastmassist või puidust, midagi pole päris. Selle muuseumi lõpus sõidame ümmarguse keerleva "paadiga" mööda pimedat kanalit teise muuseumi majja. Sõit meenutab millegipärast kunagisi tsehhi lõbustusparkide õudusmaju. Teises muuseumis giid õnneks lahkub ja saame rahulikult ringi vaadata, siis ongi aeg auto juurde tagasi minna. 10 minutit sõitu ja oleme koobaste juures. Kiivrid antakse pähe ja kogu grupp suundub koobaste poole. Kohe alguses selgub, et elektrit pole. Giid läks veel korraks uurima, aga targemaks ei saanud. Hakkame kõik oma mobla taskulampide särades koopas liikuma. Hetkeks tuli elekter tagasi, aga vist ainult paariks minutiks. Siin peaks veel maa-alune järv olema, aga no seda me küll ei näe. Või no mingi pime veekogu küll on, mida giid oma võimsa taskulambiga valgustab. Lõpuks tuleb veel pugeda läbi mitmest väga kitsast kohast. Põhimõtteliselt roomame sealt läbi. Kindlasti on see väga ilus koobas, aga no kottpime oli seal meie ajal ja kahjuks ei näinud midagi. 

   

Meie giid

    

Ainus pilt koobastest

Õues saame veel natukene jalutada ja siis algabki tagasisõit meie jutuka autojuhiga. Jestas kui väsitav ta ikka võib olla. Hotelli tagasi jõudes on meie tuba ilusti ära koristatud. Kuna see wifi võrk on siin ikka nii aeglane ja arvutist jalkat võimatu vaadata, telekast ka sellist kanalit pole, lähme jälle oma Rosebanki keskusesse söögikohta otsima, kus ühtlasi ka näidatakse jalkat. Esimene selline koht on Kreeka restoran ja istumegi sinna. Horvaatia - Brasiilia mäng, meie kõrvallaud on üllatavalt Horvaatia poolt. Mina olin muidugi ainsana Brasiilia poolt, aga noh, läks nagu alati. Vahepeal hakkas vihma sadama ja täna me vihmavarje kaasa ei võtnud. Vaatasime rahulikult jalka lõpuni ja selleks ajaks oli ka vihm järgi jäänud. Orienteerusime hotelli tagasi, see ristmik on ikka nii vastik, et ületame tee enne seda ristmikku. 

10.12

Lõpuks ometi saab siit Winstoni 5* Luxury hotellist minema. Check out'i tehes lajatakse meile loomulikult mingi arve. Kõik peaks ometi makstud olema, aga nüüd siis 2lk A4 tihedalt mingeid ridasid ja summasid täis. Seletasime siis, et meil peaks kõik juba makstud olema. Receptioni naine hakkas oma paberites tuulama ja klõbistas nõutu näoga klaviatuuri. Hakkas vaikselt arvel olevaid ridasid maha tõmbama. Lõpuks ikka selgus, et meil kõik makstud. Varsti on meie buss hotelli ees. Sinna peaks mahtuma 12 turisti ja kõik sõidame Krugeri pargi poole. Lubatud 4,5h asemel kestab sõit kokku 8h. Vahepeal toimus ka bussi vahetus. Kohale jõudes on 5 minutit aega, et oma asjad tuppa visata ja game drivele minna (pidavat erinema safarist). Üldse tundub, et meid on toodud valesse ööbimispaika, mingi Tremisana Game Lodge, kuigi peaks nüüd olema 3 ööd hoopis Katekani Tented Lodges. Villu uurib asja ja selgub, et esimene öö ongi siin ja siis alles homme õhtul sõidame Kategani. Game drive toimub kahe jeepiga, meie juht on Victor, kes räägib ja naerab vahetpidamata. Kõrvalistmel istub Victori õde, kes on kaasa võetud selleks, et meile süüa teha. Ees valves on Elvis. 

Elvis

Peale meie on autos juba meile tuttavad ja äärmiselt tüütu Austraalia paar. Kohe Johannesburgist peale on nad kuidagi häirivad olnud. Igas peatuses, kuigi on kellaaeg öeldud, hilinevad just nemad alati. Peaaegu kunagi ei vabanda ka. 

Jänes

Uhame mööda parki ringi. Nägime: elevanti, sebrasid, kaelkirjakut ja vähemalt viis korda jänest, võis olla ka sama jänes, seda ma enam ei tea, sest tegime suht sama ringi kogu aeg minu arvates. Kusagil pidavat olema lõvid, kes leopardi söövad, aga neid me üles ei leia. Lõpuks jõudsime oma söögipaika nimega Marula Boma, Victori õde ja Elvis jäävad sinna. Sõidame Victoriga veel ringi, aga peale kitsede ei näe eriti kedagi. Juba on hämar, et kedagi märgata, aga Victor on väga optimistlik. Lõpuks sõitis meile vastu meie teine auto ja sealt hüppas nende ranger meie autosse, et aidata loomi leida. 

Jaht

Teine auto suundus edasi söögipaiga poole. Natuke veel sõitmist ja juba märkas ranger lõvisid, kes pidasid jahti impalatele. Lõvid meie vastu mingit huvi ei tunne. Ei häiri neid mootorimürin, ega taskulampide valgus. Jälgisime neid pikalt, mõni jäi luurama meie juurde ja suurem osa liikusid teisele poole impalate karja. Jaht pidi kestma veel u 40-50 minutit. Nii, et jätame lõvid sinna jahti pidama ja ise sõidame tagasi söögipaiga poole. 

Seal pakutakse kõigepealt marula koorelikööri. Söögiks on lõkkel tehtud kanaliha ja vorstid, kõrvale kohalikku mannavärki nimega pap ja salatit. Saame ka oma eelnevalt tellitud joogid kätte, olin endale tellinud siidri Savanna dry. Victor hakkas siis seletama homseid plaane, et kes kuhu minema peaks ja mis kellast. Hommikune 5:30 bush walk'ile lähevad prantsuse tädi Dorothy, austraalia paar ja siis keegi Niile nimeline inimene. Kummaline, et seda Niile nimelist isikut polegi nagu meie seltskonnas. Victor lihtsalt kehitab õlgu ja loeb kava edasi. Kella 7st on terve päevane game drive kellelgi jne. Lõpuks oli ta nagu enda arvates kõigi nimed ja tegevused ette lugenud ja uuris, kas kõik ikka teavad, kuhu homme lähevad. Villu ütles, et me küll ei tea, mis kellast ja kuhu peaksime minema. Victor uuris veelkord, et ega me Niile nimelised ole. No siis selguski, et Niile = Villu. Igatahes läheme siis homme sellele 5:30 bush walkile. Magustoiduks pakuti värsket mangot ja jäätist. Teine jeep sõitis minema, kuna meie jeepis oli ka köögitoimkond, siis jäime veel mõneks ajaks sinna. Siin on nii ilus tähistaevas, kahju et midagi pildile ei jää. Olime juba peaaegu lahkumas, kui märkasime söögikoha juures hüääni. Pididki tulema toidu lõhna peale sinna. Victor oma seltskonnaga ei tundnud mitte mingit muret, et see hüään seal ringi luusib ja ütlesid, et see olla tavaline. Sõitsime Victori naeru ja jutumulina saatel oma lodge'i tagasi.

11.12

Panin endale kella varakult helisema, et jõuaksin enne 5:30 bush walkile minekut kohvi teha, aga siin jälle pole elektrit. Väike snäkk enne matka pidi ka olema. Seal muidugi see vastik lahustuv kohv, mida ma ei joo. Võtan kakaod ja küpsiseid. Riietus tänaseks jalutuskäiguks peaks olema neutraalsetes värvides, eriti kehva pidi valge olema. Meie austraalia sõbrad saabuvad, tüdruk valges ja poisil oli ka mingi särtsaka värvusega särk. Ranger saadab nad riideid vahetama. Bush walk peaks kestma meil 4h, alguses istume jeepi ja sõidame ringi. 

termiidipesa

Umbes kolme tunni möödudes, kui ikka veel pole sammugi teha lastud, hakkame pisut närviliseks muutuma. Ranger uurib meilt veelkord üle, kas me ikka oleme oma jalutama mineku soovis kindlad. Nemad tahaksid lõpuni autoga sõita. Väga vingus näoga ja väsinud olekuga ranger ronib koos relvaga jeepist välja. Loeb sõnad peale, et kõva häälega ei tohi rääkida, käia tuleb ühes rivis üksteise taga ja niimoodi, et saaksid käe välja sirutades eesolevat kaaslast puudutada. Muidu ühtegi puud ega põõsast puudutada ei tohi ja midagi süüa ka mitte. Hakkasime vaikselt põõsaste vahel liikuma. Termiidipesa juures peatume ja kindlasti räägib ta tarka juttu. Aa nende kohalike aktsent on nii tugev, et ei jaksa nii vara hommikul (ilma kohvita pealekauba) sellest jutust arusaamisega väga pingutada. Järgmine peatus on juba pabulate hunniku juures. Väidetavalt kaelkirjaku omad. Ranger võttis maast peotäie pabulaid ja andis igaühele kätte. Ja nüüd tuli siis kõige hirmsam koht. Ütles, et toimub väike võistlus. Tiimid: Estonia, Australia ja France. Pabul tuli suhu panna ja siis kes kõige kaugemale suudab selle sülitada. Ranger näitas ette ja austraalia poiss läks kohe hoogsalt sülitama. Alguses olin kindel, et ma sellise jamaga kaasa ei lähe, aga kuna Villu sülitatud pabul jäi austraalia poisile alla, siis läksin ikka ka proovima. Sest ma tahaks ikka alati võita. Prantsuse tädi Dorothy keeldus kategooriliselt osalemast ja austraalia tüdrukuga oli mul tulemus enam-vähem sama. Igatahes austraalia tiim võitis ja meie kui kaotajad pidanuks neile pudeli Marulat ostma. Kuna see kõik toimus nii ootamatult, siis ei taibanud pilti teha, kui Villu seda pabulat sülitab. Matk järgnes jõe äärde, kus olid jõehobud ja kaugemal ka pühvlid. Samas toimus meil ka söögipeatus, kuna me olevat juba nii palju kõndinud ja jõuvarusid on vaja ikkagi taastada. Nosisime oma õuna ja küpsised ära ning asusime tagasiteele. Kujutasin kuidagi hoopis teistmoodi seda bush walki ette. No, et vähemalt näeksime lähedamalt mingeid kasvõi kitsi või kaekirjakut. Ja et see veel nii lühike jalutuskäik oli. 

Joogipaus

Lodge'i tagasijõudes on meid ootamas juba hommikusöök. Vedeleme pärast natuke basseini ääres, kella 13ks peame oma kolaga välja kolima, kuna täna sõidame oma õigesse luxury lodge'i, kuhu tuleb meiega veel ka Dorothy. Ta oli ka väga üllatunud, et kuidagi olla sattunud valesse ööbimispaika. Seda me arvasime ise ka, aga siiski avastasime, et eraldi oli kavas kirjas, et esimene öö on mujal. Nüüd on lõuna söödud ja sätime ennast juba tuttava seltskonnaga (need nõmedad austraallased ja minu lemmik Dorothy) game drivele. 

Kaelkirjak

Seekord nägime suurt elevandikarja, kes suundusid joogikoha poole. Kokku vist isegi 50 isendit. 

 

Kaelkirjakuid ja sebrasid oli ka kõikjal, päris tuuri lõpus õnnestus ka ninasarvik ära näha. Neil on sarved maha saetud, et kaitsta neid salaküttide eest. Pidavat väga kulukas toiming olema, u100K randi ja ninasarvikuid olla seal 2500 kanti, nii et jõudumööda teevad, aga kõiki ei jaksa teha. 

ninasarvik

  

Sebrad

Nii palju loomi nägime täna, igati kordaläinud päev.

Lõpuks stardime ka oma luxury lodge'i poole. Nii kaugele võssa sõidame. Seal oleme kolmekesi, meie ja Dorothy, austraalia paar ööbivad õnneks kusagil mujal. Meie ööbimispaik tundub olevat täiesti maha jäetud. Aga ühest telgi moodi majast tuleb meid tervitama Margareth. Hakkab meid juhatama meie maja juurde. Maja tundub väga spartaliku välimusega ja sein on koormakattega kaetud. 

esmane mulje polnud just
kõige parem

aga tegelikult oli lux värk

Igatahes oleme siis kolmekesi ühes majas, pool maja meie ja teine pool Dorothy käsutuses. Uurisime ka ümbruses jalutamise kohta ja Margareth soovitab mitte väga kaugele majast minna. Kella 20st on õhtusöök ja leppisime Dorothyga kokku, et lähme kõik koos sinna. Hõikame teda siis kui minema hakkame. Aga majast/telgist siis: teisel pool maja on ikka väga luks värk. Väike privaatne bassein, väljas ja sees dushinurk, vann, isegi presskann ja kohv on olemas. Maja kaks seina on õnneks ikka kivist, aga teised on sellest koormakattest. Akende asemel on ka võrgud, aga sinna saab katte ette tõmmata. Käime õues dushi all. Villu käis basseinis ka, aga kuna kell on juba hiline, on see vesi seal päris jahedaks läinud. Tegin endale kohe kohvi ka, nii hea. Ainus kehva asi on see, et siin wifit pole. 

Hakkamegi õhtusöögile sättima. Hüüame Dorothyt ja juba ta tulebki hirmunud näoga. Tema läks rahulikult oma tuppa, tahtis terrassile minna, leopard oli ta basseini juures olnud ja juua tahtnud. Teda märgates jooksis minema. Lähme kiirel sammul oma söögikoha poole. Tee on küll valgustatud, aga eemale ma vaadata ei julge, kardan et sealt kellegi helkivad silmad vaatavad mulle vastu. Jõuame elusalt söögikohta. Dorothy räägib ka seal oma seiklustest ja omanik (kelle nime ma loomulikult ei mäleta) seletab, et nende territooriumil pidavat üks noor emane leopard vahel ringi luusima. Aga kallale nad ei tule ja inimese liha neile ei pidavat maitsema. See mind küll eriti ei lohuta. Söögiks on impala praad, mis maitseb küll väga hästi. Pärast sööki tuleb omanik meid majani saatma, tal relv ka vööl. Väga turvaline nagu ei tundu see ööbimine siin. Rahvuspargi võrkaed on kohe meie maja juures, basseinist mõned meetrid eemal. Paneme konditsioneeri tööle, et selle undamise taustal vähem hääli kuuleks. Ikkagi mingi aja möödudes läheb elekter ära ja nüüd on kõik hääled kuulda. Tohutu okste ragin, mis tuleb nagu meie toa poole, sellele järgnes hüääni häälitsused. Kaugemalt on kuulda elevante, aga mis kõige hirmutavam oli... pidevalt on kuulda väga madalahäälset lõrinat, eks need lõvid ole. Oehh... tõesti on hirmus, õnneks ma pole siin üksi. No ma poleks sellist ööbimispaika valinudki, ma ikka täielik zajets. Villu veel seletab, et kuna ma olen temast noorem, siis minu liha on värskem ja nad kõigepealt söövad minu ära. No jah, see küll eriti julgustav teadmine pole. Kohati vist ikka magan, mingi aeg tuli elekter ka tagasi ja konditsioneer undas tublisti, eks väsimus oli ka, magasin hommikuni. 

12.12

Hommikul on varakult söök, aga kuna elektrit jälle pole, siis pole ka wifit, ega kohvi jaoks sooja vett. Kell on juba 5 minutit 7 läbi, aga Dorothyt pole sööma saabunud. Omanik muutub ka murelikuks ja hakkab meie maja poole talle vastu jalutama. Varsti ongi Dorothy kohal, õnneks on temaga kõik korras. Täna on meil ees terve päev Krugeri pargis. Loodame oma Big 5: elevant, pühvel, lõvi, ninasarvik ja leopard ära näha. Meil on veel leopard puudu. Dorothyl on muidugi ka leopard nähtud. Jeep sõidab ette ja juba ongi meie austraallased seal meid ees ootamas. Juht annab meile paberid täitmiseks, kuhu läheb vaja ka passi numbrit. Seda ma nüüd küll ei tea, ometi olin nagu passi koopia endale telefoni salvestanud. Leian ainult hunniku covidi passe, aga päris passi koopiat pole kusagil. Mailides peaks olema, aga netti pole ja siis see ei avane. Kuna numbrit ei tea, siis kirjutan suvalised numbrid sinna. Tänane game drive toimub riigile kuuluvas Krugeri pargi osas. 

pühvel

 

Suur erinevus seisneb selles, et enamus ajast sõidame asfaltteel ja põõsaste vahele keeramine on keelatud. Eks näeme ikka kitsi, antiloope, kaelkirjakuid, elevante. Mitmesaja meetri kauguselt lõvi, aga vaevalt mul midagi pildile jäi. 

lõvi

Lõuna ajal külastasin ka suveniiripoodi ja soetan endale t-särgi. Pärast lõunat tiirutame veel ringi, siis hakkab veel vihma sadama. Nii väsitav on see istumine. Tahaks juba tagasi meie luxury telki. Vahetult enne game drive'i lõppu on tee peal hunnik autosid. Tuli välja, et seal kusagil olla leopard. Vahin ka sinna poole, mida kõik näitavad, aga ikkagi olin vaadanud mingit suvalist mullahunnikut, pidades seda leopardiks. Lõpuks märkan ka päris leopardi. 

leopard

Eks ta ole ikka päris kaugel, eks kodus arvutist zoomides ole näha, kas midagi pildile ka jäi. Igatahes on meil nüüd Big 5 nähtud. Tagasi oma telgi juurde jõudes uurime ka liivalt jälgi. Eks neid seal ikka ole ja kindlalt ei julge väita, et mõni neist kiskjale ei kuulu. Varsti on jälle õhtusöögi aeg, hüüame Dorothy ka kaasa ja kiirel sammul lähme söögikoha poole. Täna pakutakse sealiha. Iga söögi juurde olen ikka kohaliku siidri Savanna dry ka võtnud. Täna see omanik lahkub juba enne meid ja peame iseseisvalt telgini minema. Kuidagi peaks täna enne elektri äraminekut magama jääma. Jätame täna terrassi tule põlema. Sellest on tõesti kasu, tundub kuidagi mitte nii häälekas see ümbritsev keskkond. Igatahes jäin enne elektri äraminekut magama ja magasin rahulikult hommikuni. 

13.12

Täna on jälle bush walk'i aeg. 5:30 oleme valma ja omanik on oma jeepiga ilusti maja ees. Sõidame ühte teise lodge'i ja seal on kõigepeal väike hommikune snäkk. Võtsin kakaod ja küpsise. Elektrit siin jälle pole. Läksime õue basseini äärde sööma. Seal möllasid ka ahvid ringi, läksin ahvidest pilti tegema. Üks ahv hakkas joostes minu poole tulema, tormas minust mööda ja varastas mu küpsise. Kõik toimus nii kiiresti, et ei jõudnud üldse reageerida. Pilt jäi tegemata ja küpsisest jäin ka ilma. Võtsin endale siis uue küpsise. Algas meie bush walk. Ikka relv oli tal ka ja üksteise järgi kõndisime. Puude juures pidime lehti närima ja seletas, kuidas nende abil looduses ellu jääda.

pidavat valgurikas olema

 Loomulikult oli varsti jälle mingi pabulate hunnik. Ranger võttis ühe, nuusutas ja pani suhu. öäkk... seekord me keeldusime igasugustest mängudest ja võistlustest nende pabulatega. Veel natuke tiirutasime ringi ja oligi aeg tagasi suunduda. 

Blyde River kanjon

Enne lennujaama peaksime veel Blyde River kanjonis käima. Jeep tuli järgi, et kusagil ristteel vahetame sõidukit ja edasi ikka bussiga. Ristteel toimubki vahetus ja Solly oma bussiga ongi kohal. Vahepeal teeme lõunasöögi valikud ära ja minu valik on seekord L4 ehk kanaburger. Lõunale jõudes peaks siis kiiremini minema, et söögid juba ootavad. Sõitsime kanjoni ja seal on 20 minutit vaba aega ringi vaadata ja pildistada. Tuleb kuidagi väga tuttav paik ette, eelmine reis ma ikka käisin siin. Endiselt ilus paik. Lõunasöök toimub samas kohas, kus siia sõites. Villu saab oma toidu päris kiiresti kätte. Mina koos Dorothyga jääme ootama. Pool tundi on õnneks aega, selle ajaga peaksime rahulikult söödud saama ja kuna jälle on bussi vahetus, siis peaks nad jõudma pagasi ka ümber tõsta. Varsti saabubki teenindaja mingi võileivaga ja üritab seda mulle sokutada. Kuna ma keeldusin, siis üritatakse seda Dorothyle pähe määrida. Tema ka ei taha, sest tal oli ka mingi burger tellitud. Varsti saabub teenindaja supiga ja pakub seda meile. Kuna me jälle keeldusime, siis uuritakse, mida ma üldse tellisin. Midagi on neil seal segamini läinud ja meie burgereid hakatakse alles tegema. Lõpuks oma burkisid kätte saades on poolest tunnist jäänud alles ainult 5 minutit. Kugistame burksid alla ja lõpuks saame sõita lennujaama poole. Villu tundub murelik, et kas ikka õigeaegselt lennujaama jõuame. Meil on ainsatena seltskonnast siselend ja mitu tundi varasem kui teistel. Aga juht on meil tubli ja jõuame kohale isegi plaanitust varem. 

 

Lennuk on pisike ja tuugalt rahvast täis. Lend Durbani kestab nõks üle tunni, aga isegi süüa-juua pakutakse. Sain  klaasist punast veini juua. Lennujaamas on auto ilusti vastas, 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Väljas on kottpime, aga praegu tundub küll kena koht olevat. Receptioni naine on meie tuleku üle üllatunud, sest tema teadis, et oleme oma ööbimise tühistanud. Üldse veits kummalise välimusega naine tundub, hipiliku olekuga. Aga tuba on suur, kõik vajalik olemas ja oleme kohe basseini ääres.

14.12

Täna on meil puhkepäev. Plaan randa minna ja niisama puhata. Tuleb välja, et see meie rand, mis asub u 100m kaugusel on ujumiseks sobimatu. Nii kõrged lained, vetelpäästjaid ka pole. Google maps lubab, et 4,5km kaugusel on "päris" rand. Hakkame sinna poole jalutama. 

no vähemalt on tähistatud

Peaks nagu promenaad ka olema kohe meie ööbimispaiga juurest, aga ei miskit. Jalutame mööda olematuid kõnniteid, suudan veel niimoodi teed ületada, et esimest korda lastakse mulle signaali. Poolel teel randa algab ka promenaad. 

promenaad

Aga ujujaid pole üldse märgata, rannatoole ka pole, kõik sama, mis meie ööbimispaiga juures olev rand. Väga kummaline ja see pidi olema veel "family friendly beach". Õnneks leidsime vähe vaiksema koha, kus olid kivid ümberringi ja saime ennast ikka vette kasta, minu puhul seda ujumiseks nimetada ei saa. Jalutame tagasi promenaadi algusesse ja tellime bolti. 

bolt

Hull käru tuleb järgi, vasaku esitule asemel ripuvad lihtsalt juhtmed. Aga viib ilusti meid lodge'i. Käime basseinis ujumas, aga olen juba päris ära kõrbenud. Kaon tuppa pesema ja kohvi tegema. Minu kord on vist meile söögikoht leida. Kriteeriumiteks on, et oleks enam-vähem kuni 10km raadiuses ja saaks väljas istuda. Mingi koha leian nimega Outlook, aga sinna kohti reserveerida saaks ainult helistades või maili teel. Saadan maili, aga hinge kinni pidades vastust ootama ei jää. Eks näis. Paari tunni möödudes vastataksegi, et oleme oodatud. Tahtsime enne veel kaubanduskeskusest läbi minna, aa need siin ainult kella 18ni avatud. Hakkame juba 17st astuma, peaks suht lähedal asuma. Kehva värk on see, et ka siin pole üldse kõnniteid, ega ka sebrasid, et saaks vähe ohutumalt teed ületada. Aga kohale jõuame, teeme ostud ja edasi orienteerume restorani poole. Päris pikk maa ja kuna seal on ookeanivaade, siis see söögikoht ikkagi mäe otsas. 

siider

Kohale jõuame veits varem ja saame ilusti terrassile laua, ilma broneeringuta polekski vist kohta saanud. Tahtsin eelroaks tellida krevette, aga kuna neil on täna fritüür katki, siis pole võimalik seda tellida. Võtan hoopis kanamaksa, päris vürtsikas oli. Pearoaks valin 1/2 kana, Savanna dry siider ikka kõrvale. Hirmus suur ports sai sööki, aga ikkagi söön kõik ära. Tagasi lähme juba boltiga. Õhtu sisustame jalka vaatamisega ja minu rõõmuks Prantsusmaa võidab selle lollaka Maroko.

15.12

Suutsin eile veel selle võtmehoidja ära lõhkuda. No mina ei tea, ise läks katki. Täna sõidame St Lucia linnakesse. Kella 10st on auto järgi ja 2,5h sõitu ootamas. Lubatud oli küll ilusat teed mööda ookeani rannikut. Tegelikult korra vilksamisi näeme ookeani, aga ülejäänud tee on metsa vahel. 

 

 

 

St Lucia linnake tervitab meid lämbe 33 sooja kraadiga ja igal pool hoiatused jõehobu rünnakute eest. Meie ööbimispaik on väga luksuslik. Tundub, et oleme ainsad külalised selles villas. Tuba on suur, bassein (suur ja sügav) on meie terrassist 10m kaugusel. Kitsed jooksevad aias ringi, samas ka hoiatus silt, et aias jalutamine on omavastutusel, jõehobu oht jälle. Mingi elektrikarjus on ka, aga see küll jõehobu kinni ei pea. Ujume ja vahime niisama basseini ääres. Uurime perenaiselt, kas saaksime tema kaudu mingit ekskursiooni homseks osta. Pakub meile mõned välja, valime hilisema algusega ehk kell 8 peaks startima. Perenaine läheb uurima, kas sinna kohti on. Varsti ongi tagasi ja tuleb välja, et ainus variant on minna kella 6sele ekskursioonile, mis on küll krõbedama hinnaga, aga max 6 inimest. Võtame selle ja perenaine joonistab kaardile, kuidas üles leida reisifirma kontor, et enne oma päikseloojangu tuuri sealt veel läbi hüpata ja saaksime ära tasuda. 

hippo hoiatus

Samas uurib mureliku näoga, mis kellast me tagasi jõuame, et pimedas siin linnas jala käimine väga ohtlik, jõehobud võivad rünnata. Siin mingit uberit ega bolti ka pole. Andis meile siis kellegi Adriani telefoni nr, et saaksime temaga ühendust võtta, kui vaja pimedas tagasi jõuda. Käime veel korra ujumas ja vahime wifis. Varsti hakkame vaikselt linna poole liikuma. Reisibüroo leiame ilusti üles ja maksame homse ekskursiooni eest. Edasi juba jalutame sadamasse. 

 Meid on ootamas päikseloojangu tuur jõehobude ja krokodillide vaatamisega. Alguses tuleb veel paber täita, kus vaja ka täita lahter, kellega nad ühendust võtavad, kui midagi juhtub. Ainus telefoni nr, mis peas on Age oma, nii et tema siis vastutab minu eest. Oleme esimesed oma laeva peal. Õnneks sinna väga palju inimesi ei tulegi, ruumi on küllalt. 

luurab

Jõehobusi ja linde näeme, aga kuna on nii palav, siis krokodille näha pole. Muidu täitsa tore sõit. Tagasijõudes lähme  söögipaika Ocean Grill. 

 

maitses hästi

Võtame kahepeale mereandide kombo. Vahepeal tahtsin veel vetsu minna ja oleksin äärepealt kõhuli kõrvallauale kukkunud. Ise olin täiesti kaine, ennast ajas ka naerma, et ma selline hunnik õnnetust võin olla. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, midagi ära ei lõhkunud, ainult sinikas tekkis jalale. 

 

Villu üritab Adrianiga ühendust saada, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Proovin enda telefoniga, alguses ütleb mulle ka, et seda nr pole olemas. Aga lisan ka suunakoodi ette, jätan 0 eest ära ja kohe hakkab kutsuma ka, õnneks Villu räägib temaga. Tunni pärast ongi ta meil järgi. Pole vist kunagi 500m läbimiseks taksot tellinud, sõit kestab 2 minutit. Käime veel korra basseinis ujumas. Natuke passin netis, aga uni murrab.

16.12

Hommikul 6st on jeep meil ukse ees. Olemegi ainult kahekesi, väga tore, lõpuks ometi privaatne tuur. Istume esiritta, seal on meil juba snäkikott, vesi ja binokkel, millega mina suudan ainult vasaku silmaga näha. Suundume parki, sellest pargis on Big 5st olemas 4. Lõvisid ei pidavat siin olema. 

jeep

hommikusöök

Hommikusöök toimub India ookeani ääres, väga lahe. Tiirutame veel ringi, näeme ninasarvikut, jälle ilma sarveta. Jõehobusid on ka mitmes paigas näha ja mulle meeldis, et on view pointid, kuhu võis jalutada, et ei pidanud kogu aeg autos istuma. Lõunaks läksime randa. 2h vaba aega ja pärast seda söök-jook. Lõpuks ometi on paik, kus on võimalik ookeanis ujuda, vetelpäästja ka kohal. Rannas oli kaks lippu ja nende vahel pidi siis vees olema, eks vahepeal vetelpäästja vilistas ka, kui keegi kõrvale uitas. Seal tundusid ka kõige madalamad lained olevat. Aga sellegipoolest niitis laine mind kolm korda täiesti pikali. Muidu oli väga mõnus, soe vesi, suured lained ja natuke sain ujuda ka. 

droon

 

Aeg möödub kiirelt, õnneks on seal ka koht, kus puhta veega liiv maha pesta ja riietusruumid. Oligi aeg sööma suunduda. Meie ranger on grillinud liha ja vorstikesi, lisaks oli veel salatit pastat ja isegi veini. Oli küll valge vein, aga lasin ikka avada (kahtlustan, et see oli tal juba mitu tuuri kaasas olnud, ilma et keegi oleks seda juua soovinud). 

 

veeretajad

Pärast tiirutame veel pargis ringi, peame enne kella 15 siit lahkuma. Mõned minutit pärast 15 jõuame pargist välja. Täna on siin suur püha ja kõigil vaba päev. Juba käivad pidustused ja on kuulda muusikat. Ööbimispaika tagasi jõudes uurib perenaine mureliku näoga, et mis kell me homme lahkume. Kuuldes, et juba 6:30, teatab, et no siis jääte meie kuulsast hommikusöögist ilma, sest kedagi siin nii vara pole. Ütlesime, et ta ei pea muretsema, saame hakkame. Kobisime oma tuppa. Varsti juba koputas keegi uksele. Perenaine oli meile ikkagi hommikusöögi ette valimistanud, ütles, et paneksin selle külmikusse. Juustud, singid, sai, moos, banaanid jne. 

 

 

Kuna meil on täna sellest lõunasöögist kõhud nii täis ja selle õhtuse pimedas siia tagasi saamisega on keeruline, õhtul sööma ei lähe. Otsustame nüüd valges korra linnast läbi käia, et puuvilju osta. Ostsime mangosid ja ananasse, väga maitsvad. Natuke saime veel netis olla, aga siis midagi juhtus ja enam wifi ei toiminud. Käisime perenaiselt uurimas ja tuli välja, et telefonilevi/interneti rike on kogu piirkonnas ja selle parandamisega võib väga kaua aega minna. Ega siin midagi tarka teha polegi, joon kohvi, teen väikse uinaku, pärast käime veel ujumas. 

privaatne bassein

Pakkisin kohvrit paremini, sest homme algab kojusõit. Kaevasin kohvri põhjast jope ja soojemad riided välja. Üldse ei viitsi lennata. Homme hommikul siis 6:30 2,5h sõitu Durbani lennujaama.

17.12

Hommikul ikka veel wifit ega telefonilevi pole. Sööme terrassil hommikust, mõnusalt soe ilm ja kitsed on ka aias. Varsti tuleb perenaine ja teatab, et auto on ukse ees. Teeb meile veel värava lahti, et ei peaks läbi maja oma kohvreid vedama. Juht on sama, kes meid lennujaamast hotelli tõi, aga seekord on mersu asemel Toyota. Ta oli juba eile õhtul St Luciasse sõitnud, et ei peaks Durbanist kell 3:00 startima. Olevat ööbinud kohas, kus polnud ei vett ega elektrit. Meil olid vähemalt need olemas. Linnast välja sõites saabub ka telefonilevi. 2,5h sõidu asemal jõuame palju kiiremini, ummikuid pole ja enamasti on kiiruseks 120-140 km/h. Lennujaamas sujus ka kiiresti, saame lennukisse veel exit kohad. Johannesburgi jõuame juba 12:30, meie lend Instanbuli on 19:50. Longime mööda lennujaama, check-in'i saab teha alles 4h enne lendu. Passime wifis ja laadime telefone. Lõpuks saabub ka check-in'i aeg. Hirmus aeglane on kõik, üks järjekord järgneb teisele. Kõik kontrollid ja värgid tehtud, jääb ilusti 2h aega shoppamiseks. Krokodillipasteedid üles leitud ja ostetud. Tahtsin veel poekotti osta, aga ükski ei meeldinud. Jätsin lennujaama toolile selle lollaka adapteri, sellega pole mul enam midagi teha, mujal vaja ei lähe, ehk saab keegi kasutada seda veel. Lennu peale oleme suutnud kõrvuti kohad saada, kuigi piletid ostsime eraldi ja erinevatel aegadel. Ikka need lisa jalaruumiga kohad. Lend hilineb 45 minutit, sest väidetavalt on see käru, mis lennukit lükkab, nüüd ennast lennuki külge lukustunud, aga probleemiga tegeletakse. Öine lend, pärast sööki magasin ka natuke, aga juba kell 4:00 on äratus ja sunnitud hommikusöök. Istanbulis on ilm juba jahedam ja Riia lennuni 2h aega. Passiga skännides on 1h tasuta wifit. Aga mu telefoni aku hakkab tühjaks saama. Eile hommikul enne ärasõitu tahtsin täis laadida, aga kuna telefon väitis, et niiskus on usb pesas, jäi laadimine ära. Lennukis ka ei hakanud seda juhet öösel kotist otsima. Kella aku ka teatas, et on tühi. Eks järgmisel lennul laen, kaevangi kotist juhtme välja ja panen taskusse. Riias pidavat olema -11 külma, eks seal panen juba jope ka selga. Igas lennujaamas lisandub kiht riideid. Praegu küll näitab, et Tallinnas on selleks ajaks juba pluss kraadid. Riias transfeeri tsoonist mind läbi ei lasta, midagi see passikontrolli plika seletab mulle, aga tal inglise keelega on ikka keeruline. Lähen ikkagi välja, läbin uuesti security check'i. Nüüd veel paar tundi ootamist. Lennukile peab ise mööda lumist teed lippama. Enne nägin, kuidas pagasit peale laaditi. Üks punane kohver oli kõrvale tõstetud, mis nägi kahtlaselt väga minu kohvri moodi välja. See jäigi viimaseks kohvriks, uurisid-puurisid seda pingsalt, lõpuks kõige viimasena läks lennukisse. Tallinnas saan oma pagasi kätte, jalutasin väljapääsu poole ja juba tellin taksot, kui enne ust suunatakse mind lisakontrolli. Kogu pagas valgustatakse veelkord läbi. Avastati, et käsipagasis on loomsed tooted. Plika kutsus ühe vinnilise poisi omale appi uurima, millega tegu. Seletasin, et need on krokodillipasteedid. Väitsid, et kolmadatest riikidest on ebaseaduslik tuua lihatooteid. Poiss teatas, et ainult kolm ühikut võib tuua. Uurisin, et kui mul nüüd 4 konservi on, et kas siis kolm võin endale jätta. Mõtleb natuke ja teatab, et ikka midagi ei või sealt tuua. Mul peaks veel olema sertifikaat, et kasvanduses kasvatatud krokodillid. Jestas kui idioodid, Istanbulis ja Riias käisin selle käsipagasiga kõik kontrollid korduvalt läbi ja polnud probleemi. Lõpuks tehti mulle suuline hoiatus ja sain oma pasteedid tagasi. Tellisin uuesti takso, paari minuti pärast helistatakse, et ta on nüüd Lõõtsa 3, kus mina olen. Ütlesin, et lennujaamas. Uuris veel, et kas Tallinna lennujaamas... Varsti saabub mu torisev taksojuht, viskab mu kohvri pagasnikusse, õnneks ta ei räägi terve tee sõnagi. 

Noh mis seal siis ikka, elusalt kodus tagasi. Tore reis oli, aga ikka on hea kodus tagasi olla.