Madagaskar 2023

Reisikava

11.08 - 12.08 -> Tallinn - Istanbul - Antananarivo 

13.08 -> Antananarivo

14.08 -> Antananarivo - Ambatolampy - Antsirabe

15.08 ->Antsirabe - Ambositra - Ranomafana

16.08 ->Ranomafana

17.08 -> Ranomafana - Ambalavao - Fianarantrsoa

18.08 -> Fianarantsoa - Antsirabe

19.08 -> Antsirabe - Morondava

20.08 ->  Morondava - off-road Bekopaka'sse

21.08 - 22.08 -> Bekopaka

23.08 -> Bekopaka- Morondava

24.08 -> Morondava - Antananarivo

25.08 -> Antananarivo

26.08 - 27.08 -> Antananarivo - Istanbul - Tallinn

11.08

Giid Ivi Perereisidest on lennujaamas juba ootamas, nii ammu pole sellist juba alates Tallinnast koos giidiga reisil käinud. Seekord ostsin endale ainult pikad lennud suurema jalaruumiga kohad. Õnneks sain Istanbuli otsa ka exit koha. Aknapoolne koht jäi ka vabaks, nii et kolisin sinna, muidu oli mul loomulikult keskmine koht. Lennujaamas suutsin lõhnapoes mingit väga head lõhna endale peale lasta, aa nüüd see enam nii hea ei tundu, muutub aina ebameeldivamaks :( Pakutakse süüa ka. Võtsin kana, punase veini ja pepsi. Huvitaval kombel on nad kartulipudru peale oliive sokutanud ja loomulikult kõrval veel suvikõrvits. Kõik mu lemmikud, nii et enamus jätsin järgi. Aga vein maitses hea. Nüüd Istanbulis peaaegu 9h aega. Õnneks leidsin lebotamistooli endale. Need sellised paaristoolid, vene proua lahkus suht kiiresti ja asemele tuli üks nihelev mees. Lõpuks kui ta ka minema hakkas, läks sellise hooga, et pidime mõlemad kõhuli lendama. Ega ma ka enam viitsi siin lebotada, pealegi pole siin toolide juures laadimiskohta. Jalutan natuke ringi ja satun istuma toolidele, kus ilusti stepslid olemas. Minu kõrval käivitus kohe mobiiliäri. Poisil oli terve kohver mobiile täis ja siis tekkisid tema kõrvale ka inimesed, kes neid hunnikute kaupa ostavad. Väga kummaline. 

mobiiliärikas

Pardale minek läheb kiirelt ja olengi ilusti oma exit koha peal ja veel akna ääres. Lennuk tundub olema paras ront, kuidagi väga aegunud tehnika ja ega see filmivalik ka kiita pole. Varsti algas sundsöömine, kell on küll 4 öösel, aga ikka natuke sõin, jõin veini, pepsit ja kohvi. Magada väga ei saa, aga natuke ikka. Esimene peatus peaks siis Mauritius olema ja sealt edasi Madagaskarile. Mitte mingit infot ka ei jagata, kõike muud räägitakse. Eriti valjuhäälne on see kapten, kelle röögatuse peale ma iga kord ehmatan. Küsime siis esimeselt stjuuardilt ja ta rõõmsalt teatab, et peaksime ikkagi ka lennukist lahkuma ja siis seal väljas meid juba inimene ootab, kes siis edasi juhatab. Tundub kahtlane, kas ta ikka sai aru, mida me küsisime. Järgmine poiss räägib juba teist juttu, peame ikkagi lennukisse jääma. Osa inimesi läheb maha, meeskond vahetub ja lend jätkub Madagaskarile. Alles maandudes antakse teada ka teistele, kuidas käituda. Hakatakse lennukisse jäänud inimesi üle lugema, miski number neil nüüd ei klapi. Mitu korda teavitatakse, et kes Mauritiusele tulid, lahkuge lennukist ja ülejäänud istugu oma koha peal. Mingi tohutu segadus. Meeskond hakkab närviliseks muutuma ja ütlevad, et neil läks nüüd lugemine segi ja peavad kolmandat korda uuesti alustama. Varsti leitakse kaks noort, kes siis nüüd avastasid, et nemad peaksid lennukist lahkuma. Tunni aja pärast alustame uuesti lendu. Jagatakse migratsioonikaardid, mida hoolega täitma asume. Tuleb isegi ristikesega ilmakaared märkida, kuhu minek on. Kuna meil ikka vist ringreisi moodi, panen ristikesed kõikjale. Maandudes sujub kõik üllatavalt kiirelt, viisa, pagas, rahavahetus. 500 euri eest sain u 2,3 miljonit kohalikku. 

minu pisike rahakott ja hunnik kohalikku raha

Kohalik giid Eeri on meil vastas ja tema siis meiega kogu reis. Hotell on selline tagasihoidlik, aga võrreldes siin valitseva vaesusega, ikka väga luks värk. Kuna siin on ikkagi talv ja oleme u 1300m kõrgusel, läheb õhtul jahedaks. Õhtusöök oli hinnas ja pakuti kalasuppi, miskit kala ja magustoiduks šokolaadikook jäätisega. Võtsin klaasikese punast veini, see oli küll hea, nii et vaevalt kohalik toodang. Kohalik poiss mängib taustaks klaverit.

Pianist

Vaade toa aknast

13.08

Hommikul enne veel äratust suutsin ärgata mingi muusika peale, vist kirikute kutse palvusele, täna ju pühapäev. Enne seda veel kuked kiresid ja koerad haukusid. Hommikusöök oli täiesti talutav ja siinne kohv on ka joodav, aga ikkagi joon ka tassikese oma kaasa tassitud kohvi. 

Kandjad

Täna külastame kõigepealt leemuriparki, kus elavad salakaubana konfiskeeritud leemurid ja keda siis pargis ravitakse ja harjutatakse vabadusega, enne loodusesse tagasi saatmist. Pargis liitub meiega kohalik giid. Leemurid on inimestega harjunud ja ei lase ennast meie kohalolekust häirida. 

võtavad päikesevanni

Nüüd suundume lõunale, kõik võtame traditsioonilise toidu, miski krevetivärk. Teised tellivad õlut, aga ma ju õlu ei joo ja siis uurin, et äkki on neid siidrit, aga ta hakkas mulle mingist mineraalveest rääkima ja ega neil siin vist sellist jooki pole. Võtan kohaliku cola joogi. Suurem osa tellivad veel ingveri lisandiga rummi. Loobun ka sellest, liiga varajane kellaaeg minu jaoks. Nüüd on meie giidile helistatud, et meie hotellitoast olla leitud hunnik sularaha, mis oli laua peal laiali, aga nad olid selle kokku korjanud ja receptionisse viinud. Mina nagu ei teaks sellest midagi, kõik süüdistavad Villut. oehh... kindlasti kuidagi on ikka mingi minu tekitatud jama, kuigi minu rahahunnik on mul seljakotis kaasas. Eks tagasitulles saab teada, kelle raha ja mis värk sellega on.

krevetid

Nüüd algab linnaekskursioon, bussiga sõidame mäe otsa, sealt siis jalutuskäik alla meie hotelli. Giidiks on John (neil kõigil väga pikad ja keerulised nimed ja siis turistidele öeldakse meie jaoks meeldejääv ja väljahääldatav nimi), kes räägib meile Antananarivo ajaloost ja elust üldse. Ikka väga vaene riik. Ainult 60% elanikkonnast oskavad lugeda-kirjutada. Koolikohustus on ainult 13-aastaseni. Vanu inimesi pole, 4% on ainult üle 60a. Vett, elektrit ja kanalisatsiooni on väga vähestel. Aga muidu tunduvad rõõmsameelsed. Kerjuseid on küll väga palju ja igasugu nodi pakkujaid. Meie giid Eeri ajab neid pidevalt minema. Isegi kirikusse sisenesime, kus oli parasjagu kontsert. 

Takso

Mitme majapidamise peale on üks peldik

Pesumaja

Turvaputka

Hotelli tagasijõudes saime võtme ja keegi ei öelnud midagi raha hunnikute kohta. Läksin siis ikka ise küsima... kutsuti lausa manager kohale ja andis mulle ümbriku rahaga ja siis seal puha kõik teip ümber ümbriku ja paber raportiga, mida ümbrik sisaldab. Muidugi oli see minu raha, mis oli kinnises ümbrikus, kus omakorda oli kaks ümbrikku, ühes eurod ja teises dollarid ja olin selle laua peale unustanud. Nad olid selle avanud ja siis mingi tohutu paanika tekitanud. Ma saan aru, et ma ise jätsin selle kiiruga laokile lauale, kus oli ka muud kola, aga et siis see ümbrik avada ja jama korraldada. Aa no mis seal ikka, vähemalt sain siis oma raha tagasi. Lähen nüüd ja proovin basseini järgi. Ühe tiiru ujusin, aga see vesi on ikka väga külm minu jaoks. Nüüd veel paar tundi õhtusöögini aega, jõuan veel juuksed ära pesta. Siin on õnneks lisaks sellele dushile, mis laes kinni on ja siis peab alati võimlema selle all, et juuksed korralikult ära loputada, ka see voolikuga dush, mida saab kätte võtta. Sinisele poole keerates tuleb kuum vesi ja surve on ka kohati väga katkendlik. Aga juuksed saan pestud. Õhtusöögiks on seekord: eelroog üks taimse sisuga raviool; pearoog kala ja kuskuss, ikka on nad sinna kalavärgi sisse oliive ka sokutanud, õnneks need saab sealt välja nokkida; magustoit oli profitrool ja mingi šokolaadivärk ka. Kõik on väga maitsev. Täna on muusikuteks kolm meest, kes kahjuks ka kohati laulavad. Väga kurvad laulud ja ega neil lauluhäält ka väga polnud. 

kurvameelne trio

14.08

Tänasest algab siis meie ringreis maastikuautodega Antananarivost lõuna suunas. Kokku on 5 autot ja täitsa korralikud tunduvad. 

Meie jeep

Esimene linnake on Ambatolampy ja sealne alumiiniumitöökoda. Tee peal tegime peatuse, sest märkasime rongkäiku. Täna algas Madagaskari eriskummaline tava famadihana. Kõigepealt käivad sugulased hauakambris ja annavad esivanemale teada, et varsti toimub ümberpööramine. Siis valmistatakse piduroad ja pidulik rongkäik liigub surnuaiale. Sellisele rongkäigule me peale sattusimegi. Nad olid väga rõõmsameelsed ja tantsisid, laulsid, pillimehed puhusid pasunaid. Väga meeleolukas. 

Rongkäigu meeleolu ka

Pildistasime ja filmisime, siis jätkasime oma teekonda alumiiniumitöökoja poole.  Kuidagi olin ettekujutanud tehase moodi kohta. Tegelikult oli ikka päris algeline värk. Meile näidati alumiiniumpoti valmimist. Muidugi pole seal mitte mingeid kaitsevahendeid. Paljajalu seal tulise vulkaanilise liiva peal talluvad. Siin on väga populaarne taaskasutus, nii et alumiiniumi saavad nad jääke kokku sulatades. Valavad vormi ja siis natukese aja pärast võtavad selle tulikuuma vormi juba paljaste käte vahele. Viimistlus kohas, kus siis see muu jama poti küljest maha lihvitakse… kaablid ilma isolatsioonita, vahepeal jäi käi seisma, siis lihtsalt võttis need juhtmed, toppis neid kuhugi ja sädemete lennates hakkas mootor jälle tööle. Nüüd tänu mõnedele turistidele teevad nad seal ka suveniire. Soetasin ka mõned. 

Keedavad alumiiniumi

viimistlemine

Vahelduseks ka üks kuke pilt

Tänaval nägime veel nende kohalikku kino. See oli lihtsalt üks putka, kus puupinkidel peal sai istuda ja vanast kineskooptelerist näidati vanu ameerika action filmi. Nad ise ei pruugi ühestki sõnast aru saada, aga ikka käivad vaatamas. 

Kinosaal

Siin linnakeses liiguvad juba tuk-tukid, rattariksad ja need riksad, kus inimesed ise ees jooksevad. Ja enamus neist jooksevad paljajalu. Arvatavasti on nende jalataldade alla juba kabjad kasvanud. Teed muutuvad ka aina auklikumaks ja igasugu kerjuseid, kauba pakkujaid on ka aina rohkem. Kole väsitav on see kõik. Sõidame edasi Antsirabe suunas, kus kõigepealt lõuna. Võtan endale pajaroa seebu ja kana lihaga, aga kuna siis muidugi kanaliha polnud, sai seda ka ainult seebuga tellida, võtan siis selle. Täitsa söödav, aga rohkem seda ei telliks. Ikka tavaline veiseliha, puljongi sees ja seal oli ka mingit maltsa lisatud. Kaks kuhja riisi ka, tavaline valge ja siis pruuni. Vaevu jõudsin kogu söögist kolmandiku ära süüa. Pärast lõunat veel natuke maad sõita, esimene peatus on juveelipoes. Seal väljas oli hunnik mineraalkive, toormaterjal, millest hakatakse alles ehteid valmistama. Kõik võisid endale sealt hunnikust ühe kivi valida ja kaasa võtta. Võtsin celetite nimelise kivi, mis pidigi olema kõige väärtuslikum sealt hunnikust. Aga mulle see meeldis juba enne seda teada saamist kõige rohkem. Sealt ma midagi ei ostnud. 

Kivihunnik

Järgmine peatus oli käsitöökeskuses, kus valmistatakse ehteid ja praktilisi asju seebu sarvedest. Alguses näidati ka, kuidas seebu sarvest saab lusikas. Kõik etapid näidati ette. Pärast muidugi suveniiripoe külastus, soetasin ka ikka ühe topsi sealt. Kohe selle poe kõrval oli juba järgmine käsitöökeskus, kus valmistati ka igasuguseid nikerdisi. Seekord näidati, kuidas valmib mängujalgratas. Kõik on jälle taaskasutus, midagi siin ära ei visata ja kõik kasutatakse ära. Sealt ma ei ostnud midagi. 

jalgratta valmimine

Nüüd on juba õues pimedaks läinud ja suundume hotelli Royal Palace. Tänu sellisele kuninglikule nimele on ootused kõrged. Tuba nr 403 ja sätime ennast kohvritega lifti. Liftis on ainult 3 nuppu ja eeldame, et selle viimase korruse lähme trepist. Muidugi see lift paigast ei liikunud, uksed kinni ei läinud, lõpuks hakkas veel piiksuma. Hakkasime treppide poole minema. Kohalik tont haaras kohvrid ja viis meid teisele korrusele, kus asus ka meie tuba. Ei teagi, kuidas siis nii. Korra käisime õhtusöögil ka, võtsin ainult banaani-maasika smuuti, sest no lihtsalt ei jaksa rohkem süüa, kuna oleme täna peaaegu terve päeva istunud.

15.08

Lahkume oma Royal Palace hotellist, hommikusöök oli ka ainult sai ja jogurt, mis toodi lauda. Ise sai võtta kohvi või teed. Võtsin kohvi, aga see küll juua ei kõlba. Õnneks olen juba tassikese oma kohvi ära joonud. Eeri uurib veel lõunasöögi soove. Võtan krevetid terava kastmega. Kõigepealt toimub Antsirabe linnaekskursioon. Öö läbi on vihma sadanud ja teed on porised. Õnneks on esimene osa ekskursioonist jeepidega. Nii palju on neid riksasid, kus inimene veab joostes seda. Õudne vaadata, paljajalu jooksevad nagu orjad. Esimene peatus on Fahaleovantena Hõimude Monumendi ehk Hõimude Vabaduse Monumendi juures. Ega palju ei tea sellest rääkida, sest unustasin oma kõrvaklapi autosse. 

Monument

Tallatakso

Turbohobune

Järgmine peatus on kunagise Maroko kuninga Mohamed V residentsi juures, kes elas seal eksiilis aastal 1955a. Nüüd asub seal hotell. Eeri ütles, et ta seda turistidele ei soovita, sest seal väga remonti pole tehtud. Käisime korra sees ka, tundus selline vana ja väsinud hoone olevat. Miski kiriku juures peatusime ka, aga õnneks sinna sisse ei saanud. 

Kirik

Nüüd läksime poodi lastele kinke ostma: vihikud, harilikud pliiatsid, värvilised pliiatsid, kustutuskummid, küpsiseid. Need siis jagame laiali, kui kohalikku majapidamist vaatama lähme. Sellega saab linnaekskursioon läbi ja algab sõit Ranomafana poole. 

Wello market

Tee peal on veel jalasirutus ja pissipeatus (looduses, nagu ikka mehed ühele poole ja naised teisele poole). Ma sellest loobusin. Vahepeal on selgunud, et lõunasöögi kohas läks elekter ära, külmikud ei töötanud mitu tundi ja kalatoite nad täna ei serveeri. Õnneks krevetid pidavat just äsja saabunud olevat ja sellega on kõik korras. Osad pidid oma toiduvalikut muutma. Teed muutuvad siin järjest jubedamaks. Ega siin viimased 60a pole teid parandanud. Lõpuks jõudsime käsitöökülla Ambositra, mis on eriti kuulus zafimaniry rahva puunikerduskuste poolest. Külastame töökoda, näidatakse kuidas valmivad skulptuurid ja erinevad mosaiikpildid. Suveniiripoe külastus ka loomulikult. Aa sealt ma ei ostnud midagi, oleks tahtnud võinuga osta, aga seda pole veel kusagilt leidnud. Kõik on mingid labidad, pussnoad või odad. Natuke veel sõitu ja ongi lõunapaus. Meile esinevad kohalikud rahvamuusikud. Täitsa toredad olid ja söök oli ka maitsev. 

kultuuriprogramm

Pikalt sõidame nendel tõesti jubedatel teedel, vähemalt treenib see kerekeskosa lihaseid. Lõpuks jõudsime perekülastuse kohta. Maja on küll väljast täitsa nagu korralik, aga seest jube. Korsten puudub ja kogu suits läheb akendest välja. Sees on vastik vingu hais. Ronisin ikka teisele korrusele ka mööda mingit eriti kipakat redelit. 

onn

magamistuba

Pärast rivistati lapsed üles ja siis kõik ootasid oma järjekorda. Esimesena said kingitused vanemad lapsed, neile lisaks küpsistele ka vihikud ja pliiatsid. Kõik ootasid oma järjekorda. 

Algas sõit ööbimiskoha Ranomafanasse. Sõit oli väga väsitav: raputab, kiirendab, pidurdab. Padukat hakkas ka sadama ja jäime pimeda peale. Ööbimispaika jõuame 1,5h hiljem plaanitust. Vihma küll enam ei saja, aga kõik on nii väsinud ja tüdinud sellest autosõidust, otsustame õhtuse taskulambi valguses toimuma pidanud matka ära jätta ja võimalusel teeme selle homme õhtul. Täna-homme ööbime Setam Lodge's. Kõigil oma onnike. Välisuks oli naelaga kinni pandud. Selline lihtne ööbimispaik. Enamus lüliteid on kinni teibitud ja ei tööta. Wifi onnidesse ei levi, aga eemal restoranis olemas. Õhtusöök on hinnas. Seekord võtsin seebu steiki, pidi olema küll medium, aga see oli ikka well done. Klaasikese kohalikku punast veini ka, aga see ikka tõesti juua ei kõlba. Jõin ikka ära, aga võtsin lisaks kohaliku coca-cola vaste world cola, et see ikka soolikad bakteritest ära puhastaks. 

World Cola

Nii pime on õues, kindlasti ilus ööbimispaik. Õnneks ikka soe vesi olemas ja elekter ka. 

16.08

Täna on esimene tõsisem matkapäev. Ranomafana rahvuspark on meie lodgest mõne minuti autosõidu kaugusel. Ranger, assistent Paul ja Jenny, kes siis liigub meist eespool ja otsib loomi. Kohe alguses tuli vihmametsa tee pealt kuhugi rägastikku pugeda ja ronida, et olla leemur liikvel. Kuna äsja on vihma sadanud, siis teed on väga libedad ja porised. Aga esimene leemur nähtud. Seitsmest päeval tegutsevast liigist selles pargis nägime kuute. Nii, et täitsa hea tulemus. Osad meie grupist läksid varakult koos assistent Pauliga tagasi, mõned tegid veel paar tundi kaasa ja siis läksid Eeriga tagasi. Ma tegin ikka selle maksimum raja läbi. Nii hea on ennast jälle natuke liigutada. Muidu olen ainult autos istunud ja söönud. Peaaegu 6h sai korralikult matkatud. Muidu polnud tohutult raske, aga just et palju tõusi/langusi ja kogu tee nii libe. Ilm ka vihmametsale kohaselt niiske ja palav. 

Tagasitulles ongi juba lõunasöök. Uurisin Eerilt ujumisvõimaluste kohta. Meie lodges basseini pole, aga külas on hot spring water pool. See on siis kogu rahvale kasutamiseks, mitte ainult turistidele. Lepime kokku, et kell 15:00 saame kokku ja siis ta viib mu sinna. Eeri tahtis autojuhile puhkust anda ja on ise juhiks. Sõidame alla Ranomafana külla, meie lodge on kõige kõrgemal asuv majutuskoht. Kohalejõudes pargime auto, ületame ajutise silla, eelmise olla taifuun minema pühkinud. Kuna ujumismüts on kohustuslik, siis Eeri ostab mulle selle. Miski pilet on ka, aga Eeri ei lase mul maksta ja ma ei erista neid rahatähti veel, et aru saada palju see maksis. Nii suur bassein. Enamus on kohalikud, aga on ka turiste. Vahetan riided ja Eeri jääb siis mu kotti valvama. Alguses ta väitis, et vesi on 40°C, aga mulle küll tundub, et see nii kuum õnneks pole. Aga mõnus on küll, u 15 minutit ujun ja sulistan seal.

Selline tore sild tuli ületada

Bassein

Tagasisõites tiirutame veel külas ringi, et ma ikka kogu küla näeksin. Lodge'i tagasijõudes tahan talle siis maksta. Parkimine, ujumismüts, sissepääs, tema aeg ja autosõit. Aga ta keeldub mu raha vastu võtmast. Ütlen talle küll, et ma kaeban Ivile ära, aga ka see ei pane ta meelt muutma. Ivit nähes kaebangi ja ta võttis mu kaebuse vastu, lubas Eeriga sellel teemal rääkida. 

Setam Lodge

Täna meil veel ees õhtune matk taskulampidega. Varsti ongi aeg matkale minna, saame restoranis kokku, kus on ainus wifi levi piirkond. Nii, et enamus saabub varem, et saaks natuke internetis olla. Algab ka õhtusöögi valimine. Alati on sellega tohutu segadus ja võtab palju aega, ometi on meid kokku ainult 13. Kolm käiku ja igas kaks valikut. Ma seekord pearooga ei võta, ei jaksa enam süüa. Valikud tehtud, sõidame matka alguskohta. Sain endale Eeri käest pisikese taskulambi, et teed näha, siin juba kottpime. Kõnnime mööda autotee ääri ja ranger oma võimsa taskulambiga otsib gekosid, kameeleone ja konni. Müstika, kuidas nad neid leiavad, sest osa on 3-4cm pikkused ja lehtedega sama värvi. Aga nägime päris palju, head pilti on kole keeruline teha, aga mõned ikka üritasin teha. 

konn

Tagasitulles lodge parklas tuli välja, et autojuhid sõitsid ilma rangerita tagasi. Üks auto läheb tagasi rangeri järgi. Õhtusöögil proovin ka kohalikku rummi koos selle world colaga. Täiesti joodav. 

17.08

Öö läbi sadas vihma, hommikul ka ikka veits sajab, tõstan vihmakeebi seljakotti. Kohvri võib ukse kõrvale jätta ja siis nad ise tassivad selle autosse. Lähen varakult sööma, sest seal on internet. Elektriga ka pole täna kõige parem, mitu korda läheb elekter ära ja muidugi oli ka internet kadunud. Natuke sain ikka uudiseid lugeda. Hakkame Ambalavao poole sõitma. Täna on Eeri meie autos. Giidid vahetavad pidevalt autosid, et meile Madagaskarist rääkida. Esimene peatus on mingi kose juures, väljas on nii külm ja loomulikult pakkisin oma kampsiku kohvrisse ja ei hakka seda sealt enam välja kiskuma. Ehk ikka päeva peale läheb soojemaks. Tegin paar pilti ja jooksin autosse tagasi.

kosk

Tunnike sõitu ja olemegi turul. See pole turistidele mõeldud. Autod jäävad tänava algusesse ja me jalutame läbi turu. Inimesed on sõbralikud ja kaupa on igat sorti.

see onu sättis ka end pildile

Nüüd edasi Anja looduskaitsealale, mis peaks olema kata-leemurite paradiis. Ja neid katasid seal tõesti oli. Inimesi üldse ei kartnud. Väga lähedale muidugi me ei läinud ka. 

kata

kameeleon

Nüüd hakkame sõitma lõunasöögi kohta. Kus on ühtlasi ka Antemoro paberi käsitöökoda ja saame uudistada ka Soalandy siidi tegu. Siidiussist kangani. Kõike tehakse ikka nii algeliselt. Vokke neil ka pole, kuidagi rullivad lõngaks põlve peal. 

Kangasteljed

Paberile tikkija

Midagi ma ei osta. Need siidisallid tunduvad nii karedad ja tumedate värvidega. Lõunasöögiks olen tellinud endale seebuliha punase veini kastmega. Jeerum, mingi hiigelports tuuakse. Jõuan veerandi ära süüa, nuga on ka nii nüri, et seda andis ikka saagida. Aga värske mahl oli imehea, eks nad ütlesid selle puuvilja ka, aga aru ei saanud. Mulle tundus mangostani maitseline, siiani parim, mis siin saanud olen. 

Seebupraad

Nüüd tuli välja, et meie auto on katki läinud (muidugi juhtub see selle autoga, kus mina istun), õli oli tilkunud ja giidid olid karjas auto all. Pean siis teise autosse kolima, õnneks on nad kohvrid juba sinna vedanud. Saan esiistmel istuda, väga mugav, mul kipub taga istudes süda pahaks minema ja pean siis sealt kogu aeg ette poole vaatama. Sõidame seebuturgu vaatama. Tuli välja, et turg on nüüd küll juba läbi, aga näeme aedikus juba müüdud seebusid, kes ootavad oma uusi omanikke, kes nendega jala kodu poole minema hakkavad. 

seebud

Kari lapsi on ka seal. Neile piisab kui nendest pildi teed, nad selle eest raha ei küsigi, vaid tahavad, et sa neile kaamerast/telefonist seda pilti näitad. 

Veel paar tundi sõitu ja oleme oma uhkes hotellis. Autojuht väidab, et see pidavat väga hea olema. Tõesti suur tuba, isegi sussid on olemas. Mingi kahtlane silt on küll laua peal, sellest ei suuda aru saada. Vannitoas on see ämber õnneks praegu vett täis, aga millal see tühjaks peaks saama ja kuidas seda veega täita jääb arusaamatuks. 

et siis mida teha tuleb ja millal?

Õhtusöök on all hotelli restoranis. Eeri ütleb, et hea restoran, aga kole palju aega pidavat minema. Tõesti oma krevetid, mis kuulusid eelroa hulka, saan kätte 2h pärast tellimuse esitamist. Tellin veel klaasi punast veini ja uurin ikka, et ega see kohalik pole. Pidavat Lõuna-Aafika oma olema. Veiniga läks ka tunnike. Äärmiselt halb vein jälle, tundub ikka selle kohaliku veini maitsega olema. Jõin selle ära ja tellisin veel endale rummikokteili mangomahlaga. Väga maitsev, ainult et rummi maitset ei suutnud tuvastada. No mis seal ikka, maksame arve ja kaome tuppa. Siin levib wifi ka tubadesse. 

18.08

Hommikusöögiks on ainult muna ja sai. Kohv ka siin hotellis juua ei kõlba. Kõrvallaudades on ka jogurtit näha, aga meil pole aega nii kaua oodata, pikk sõidupäev ees. Täna on meie autos ka Eeri. Sõidame kõrgemale mägedesse, kus avaneb vaade Fianarantsoa linnale. Eeri räägib meile linna ajalugu. Hakkame vaikselt tagasi Antsirabe linna poole sõitma. Tee peal teeme peatusi riisipõldude juures. Vaatame, kuidas seebudega küntakse ja naised riisitaimi istutavad. Natuke maad edasi on juba telliste valmistamise koht. Lapsed veavad pea peal kuni 12 tellist, proovisin ühte tõsta, no see ikka u 700g. Kohutav töö. Järgmises jalasirutus kohas, näitavad lapsed meile käe peal kameeleone. Eeri ostab maitsmiseks maapähkleid. Natuke maad edasi on juba killustiku valmistamine, haamritega taovad suurest kivist tükikesi välja. Viimati nägin seda Nepalis. Kuna täna meil lõunasöögiks aega pole, siis pakub Eeri välja, et tellib meile võileivad ja teeme kiire pikniku. Hirm suur võileib ja mandariine on ka. Kõht sai jälle nii täis. Ja terve päev ainult istunud. 

Seebud künnavad riisipõldu

Kameeleoni poiss

12 tellist

Telliste müügipunkt

Väike võiku

Tuleb välja, et täna toimuvat ka Famadihana lõpu üritus.
Famadihana: kõigepealt käivad sugulased hauakambrid ja annavad esivanemale teada, et varsti toimub ümberpööramine. Siis valmistatakse piduroad. Pidulik rongkäik liigub surnuaiale (seda me ka mõned päevad tagasi nägime). Hauakambris on kadunukesed nagu riiulitel. See kadunuke, kelle ümberpööramise päev on kätte jõudnud, kantakse pea kohale tõstetud kätel kambrist välja. Matt surnu all vahetatakse ära. Kõik käivad kadunukest tervitamas. Nüüd viiakse kadunuke rongkäigus koju. Lauldakse ülistuslaule, muusikud saadavad lauljaid. Kadunuke asetatakse majas aukohale, kus kadunukese luud pestakse ja viiakse läbi usutalitusi. Siis jalutatakse kadunukesega maja ümber, riisipõllul, tema kunagiste sõprade kodude juures. Siis viiakse kadunuke tagasi hauakambrisse. Enne hauakambrisse viimist käiakse surnuga seitse korda ümber hauakambri. Nii jääb ta ettenähtud ajaks, uue pööramiseni, rahulikult teiste surnute sekka.
Täna siis pidavat kusagil läheduses see hauakambrisse tagasiviimine ja koos sellega ka suur pidu toimuma. Jõuame Antsirabesse, keset linna järsku teeb Eeri ukse lahti ja väljub, tema asemel kargab autosse kohalik krõll. Alguses ehmatasin, arvates, et meid röövitakse. Aa tema tuli hoopis meile teed juhatama hauakambrini. Sõidame mööda olematuid teid. Lõpuks kusagil mäeserval pargime autod. Ega seal pärast ümberpööramise võimalust pole, keegi mööda ka ei pääse. Natuke mäest alla jalutades ongi tohutu pidu ja hauakambri ees käib laul, tants, muusika. Laibad on juba sugulaste kätel pea kohal. Õudne. Mees olla mitu aastat tagasi ära surnud ja siis oli üksi seal, aga nüüd aasta tagasi suri ka naine ja enne oli aastakese ajutises hauakambris, nüüd seoti tema luud ühte abikaasa luudega. Nii, et nad said uuesti kokku... oehh. Mul hakkas seal nii halb. Õnneks on tseremoonia juba lõpu korral ja minu autojuht hakkas tagasi auto poole minema. Lähen tema sabas ja istun autosse. Varsti tuleb ka kohalik krõll meie autosse, üks plätu jalas, teine käes, sest see oli tal katki läinud. 

Parkla

Laibad

Hakkame vaikselt liikuma, uurin, et no osa inimesi veel puudu. Autojuht vastas, et nad lähevad jala, me sõidame mäele ringi peale ja kohtume nendega all parklas. Mingi asi veel koliseb auto all. Teised autojuhid tulevad ka välja asja uurima, midagi on vist nüüd rehviga juhtunud. Aga jätkame sõitu, alles nüüd märkasin, et teistes autodes on ainult juhid. Kõik läksid jala. Jõuame parklasse ja seal meie omasid pole. Sõidame siis sealt mööda ja küsime kohalikult, et kas ta valgeid inimesi on näinud. Tema noogutab ja viipab käega, et seal nägi. Sõidame veel edasi, siis heliseb juhi telefon ja pöörame ikkagist ringi. Tagasi parklasse jõudes on meie grupp juba seal. Olin jälle mingi tohutu segaduse korraldanud. Nemad ei teadnud, et ma autos olin ja arvasid, et olen kadunud. Oleks peaaegu hakanud tagasi hauakambri poole minema. Eeri lõpuks helistas meie autojuhile, et äkki ma seal. Õnneks kõik lahenes. Tänane ööbimispaik on juba tuttav Royal Palace. Kõigepealt käin pesemas, et see surnu värk endalt maha saada. Õhtusöögiks võtan ainult ekleerid. Tahtsin kokteili tellida, seal kõik prantsusekeelne ja ega see teenindaja ka inglise keelt eriti mõika. Kogemata olin endale tellinud aniisimaitselise joogi. Kugistan selle jubeduse alla. Tahaks ikka punast veini. Tuleb välja, et klaasiga saab tellida ainult kohalikku veini või lõuna-aafrika pakiveini. Neid kumbagi ma ei taha. Võtan hoopis pudeli punast veini. Peaaegu üksi joon selle ka ära. Uni tuli hea.

19.08

Hommikusöök on siin ainult hunnik saia ja jogurt. Õnneks saan ühe jogurti veel endale... saiahunnikut ma ei puudutanudki. Lühike sõit järve äärde. Vulkaanijärv, väga ilus, teeme seal väikse jalutuskäigu. Järves pidavat olema mingid taimed, mis halvad inimesed vee alla tõmbavad ja ära uputavad. Head inimesed jäävad ellu.

Järv

Tänane eesmärk on jõuda 500km kaugusele Mosambiigi väina ääres asuvasse Morondava linnakesse. Tee peal vaatame sillalt alla jõe ääres tegutsevaid kullasõelujaid. Kivid tuuakse mägedest jõe äärde. Seal purustatakse need käsitsi, suure puutoikaga pekstes puruks ja siis sõelutakse. Mõned grammid nad pidavad ikka vahest leidma. Täna siis peeti meid ka politsei poolt kinni. Politsei on siin kõikjal, aga kuna sõidame viie auto kolonnis, esimene auto vilgutab tulesid ja siis politsei pidi arvama, et oleme valitsuse autod. Täna see enam läbi ei läinud ja kontrolliti dokumente. Ühel autodest, ta sellega rahule ei jäänud ja olla teatanud, et see auto ei sobi turistide vedamiseks. Juht andis talle mingi summa ja sõit sai jätkuda. 

Meie auto ja juht Tasi

Jõuame ööbimispaika pimedas. Rannas on reas bungalowd ja siin on ka lausa kaks basseini. Katsetame kohe ühe neist järgi. Vesi on täiesti talutav. Kummaline vannituba siin, esiteks on sellel lükanduks ees, mis käib nii kehvasti lahti. Kogu jõuga tuleb trügida. Aga vannitoas on kõik olemas. Isegi kapp riidepuudega ja riiulil seif. 

Kõik ühes, nii seif kui riidekapp ja wc pott

Wifi levib ka ainult restoranis. Proovin baobabi mahla, maitseb täiesti nagu leivasupp. Korra proovime minna randa ka, aga nii pime on, eks homme hommikul lähme vaatame selle üle.

baobabi mahl

20.08

Ärkame varakult, et enne hommikusööki India ookenis ujumas käia. Mosambiigi väin peaks olema. Põhi on savine ja tänu sellele ka vesi sogane. Vesi väga külm pole, aga ikkagi jahe.

Mosambiigi väin

Bungalow

Lõpuks ometi on hommikusöögil ka valik helbeid, jogurtit ja banaane. Täna algab meie off-road Bekopaka'sse. 180 km ja ikka päris off-road'i. Täna oleme autos kahekesi Ruthiga. Nii, et kolin oma kolaga esiistmele. Kõigepealt sõidame baobabi alleed vaatama. Saame seal natuke ringi jalutada, hetkel siin vähe rahvast ka. Kuidagi arvasin, et need puud on veel kõrgemad ja võimsamad, aga ilus on ikka. 

Seebud baobabi alleel

Tagasitulles peaksime siia päikseloojangut vaatama tulema. Teed on siin tõesti hirmsad, auklikud ja nüüd juba liivased. Mulle isegi siin meeldib rohkem sõita kui mööda asfaldi teravaid ääri. See liiv ikkagi pehmendab hüppeid. Nüüd on veel passikontroll, teevad passist foto. Sealt edasi on veel sadamani mitu kilomeetrit ja tee muutub aina jubedamaks. Sadamasse jõudes on "praam" juba ootel. Sõidame kahe autoga sinna peale, peaks mahutama tervelt 6 autot, aga meie grupist on kuhugi maha jäänud 3 autot. Lähme kohalike juurde ootama. Nemad valmistavad endale lõunat. Praevad kala ja miski riisivärk on ka. 

Kala praadimine

Naised ja lapsed istuvad teki peal. Äkki hakkas tohutu kisa. Sealt teki alt roomas välja madu, mis hirmsa hooga põõsaste poole roomas. Pilti ma sellest ei jõudnudki teha. Varsti saabusidki autod, aga need küll meie grupi omad pole. Nemad sõidavad oma nelja autoga praamile ja rohkem sinna ei mahu. Nende taga jõuavad ka meie autod. Meil oli küll see praam broneeritud, aga kuna me hilinesime, siis nad rohkem broneeringut ei hoidnud. 3 autot koos juhtidega jäävad siis hetkel maha. Me sõidame kõik üle, 30 minutit võtab aega ja sadamas tulevad osa meie autosse, osa teise. Mõned tahavad jala minna. Lõunasöögi kohta pidavat vist kilomeeter maad olema. Tänane lõuna on tõelises gurmee kohas, keegi tippkokk pidavat seal toimetama. Kohalejõudes lähevad ikka autod jalutajate järgi ka, siin nii tolmune ja parajalt palav ilm. Võtsin pearoaks krabisaba ja magustoit küpsetatud banaan sidrunikreemiga. Mahla tahtsin ka, aga siin oli valikus ainult ananass ja sidrun, nii et jätkasin world cola joomist. Söök oli küll väga maitsev, ainus häiriv asi oli, et siin on tohutult kärbseid. Toit tuli kiirelt ära süüa, enne kui kärbsed jaole saavad. 

Gurmee lõuna

Varsti jõuavad meie teised autod ka järgi. Siit edasi kuni järgmise jõe ületuseni pidi olema meil ka sõjaväe relvastatud kaitse, aga kuna hilinesime, siis seda meil nüüd pole. Alles eelmine aasta olla siin turiste rünnatud/röövitud. Enne seda oli politsei eskort, aga pärast seda võttis sõjavägi selle üle. Hakkame kolonnis liikuma, ikka päris kõhe tunne on. Kohalikud käivad siin ringi kirved käes. Mõni koht on selline, kus auto ikka peaaegu seisma jääb, et aukudest läbi saada. Lehvitavaid lapsi on ka kõikjal, aga samas ka neid kirvega mehi. Ja seda teed järgmise jõeni on ikka mitu tundi. Lõpuks jõuame sadamasse ja seekord mahub praamile 3 autot, kõik peame autos istuma. Õnneks see sõit kestab vähe, paar minutit ja olemegi teisel pool jõge. 

"praamile" sõit

Siit on hotelli ainult 5 minutit sõitu. Hotell tundub uhke sellises pommiaugus. Jälle eraldi majakesed. Internet levib ainult restoranis ja seda ka väga katkendlikult. Vannitoas on jälle riidekapp, kus on sees ka seif. Õhtusöök on hinnas ja menüüs valikuid pole. Täna oli kala, part ja rullbiskviit. Täitsa maitsev, võtsin endale kokteili ka Pink Lady, ikkagi on Vabariigi taasiseseisvus päev. Nagu kiuste on meie hotellis ka 17nest venelasest koosnev grupp. Kardetavasti nad ka siin sama kaua, sest midagi nad seletasid welcome drinkist ja arvatavasti reisiplaan sama mis meil. Tubades on siin jube palav, panime ventilaatori küll keerlema, abiks ikka, aga akent lahti teha ei saa. Moskiito võrk on voodi kohal. Loodan, et sellest ikka on abi. Siin pidi mets lähedal olema ja siis moskiitod liikvel. Õnneks mul ikka sääsetõrje kaasas. Eks hommikul on näha, kas olen moskiitode poolt ära näritud või mitte.

21.08

Moskiitosid polnud, aga paar putukat ikka tapsin ära.

Hommikul sõidame 10 minutit Manambolo jõe sadamasse, kus algab meie piroogi sõit. Kaks kitsast puutüvest uuristatud "paati" on kokku seotud, pidavat katamaraan olema. Pealegi siis ei lähe see nii kergesti ümber. 

ootab kliente

Meie katamaraan

Kohalikud mehed toikaga lükkavad meid katamaraaniga edasi, suht madal jõgi, sest kuivaperiood praegu. Jões pidavat krokodillid ka elama, aga neid me ei kohta. Käisime kahes koopas, natuke pugemist ja ronimist, nahkhiiri ja liblikaid nägime. 

Pärast jõe peal sõites näidati kõrgel kaldaserval olevaid kolpasid. Seal on Vazimbade matmispaik. Arvatakse, et Vazimbad olid Madagaskari esmaasukad.

esivanemate kolbad

Pärast paadisõitu algab väike Tsingy matk. Seal oli küll ilus. Raske polnud, ainult ilm on palavaks läinud, väidetavalt 35 kraadi juba. Kaljude vahelt tuli läbi pugeda ja ronida vaatepaikadele. Tegelikult väga korralik paik, redelid, astmed, trossid. Saime ettekujutuse matkast. 

Väike Tsingy

Homme on suur Tsingy ja siis peame täna ära otsustama, kes läheb raskemale, kes kergemale. No ma lähen ikka raskemale, kui ma juba siin olen. Pealegi ma kõrgust ei karda ja püstloodis ronimist ka ei pidavat olema.

Hotelli tagasi jõudes on lõunasöök ja siis vaba aeg. Vedelen basseini ääres. Ainus kehva asi on see, et kõik need jubedad venelased on ka siin. Lärmavad ja möllavad ringi. Paningi klapid pähe, et mitte neid kuulda. Vahepeal tellisin kokteili, pidid mulle basseini äärde tooma. Varsti märkangi neid minu kokteiliga sihitult ringi jalutamas, ega neile on ju kõik valged inimesed sarnased. Hea on siin see, et kõik saab toa arvele panna ja siis ei pea kogu aeg selle rahapatakaga ringi käima. Pärast siis arveldame. 

onn

Natuke vedelen veel basseini ääres, siis lähen majakesse ära. Teen kohvi, nii hea ikka. Pärast vannituppa tassi pesema minnes, kargas kraanikausi alt rott välja ja hirmsa hooga jooksis kapi alla või taha. Ehmatas mind poolsurnuks, isegi kisada ei jõudnud. Õudne, ja siin meil veel kaks ööd. Villu koos Iviga läksid receptionisse ja andsid teada rotist/hiirest meie majas. Nüüd need kohalikud aeti siis meie majja rotijahile.

Võtsin endale klaasi punast veini rahustuseks. Käed ka veel värisevad. Jube, oleks siis veel gekokene või midagi taolist, aga rott. Pärast õhtusööki läksime uurima, kas nad on roti kätte saanud. Muidugi nad väitsid, et nad otsisid kõikjalt ja ei leidnud kedagi. Äkki ma ikkagi olin varju näinud. Soovitasid meil maja ust ikka kinni hoida. Igaks juhuks ikka kontrollin ise ka taskulambiga kõik kapitagused ja voodialused üle. No nüüd tõesti pole seal kedagi vist. Loodetavasti on ta siis lahkunud või vähemalt ei oska ronida. Ah no kaon nüüd magama ära, homne matka algus on juba 6:30. 

22.08

Täna on meil matkapäev. Suur Tsingy raskem matk on mul täna ees. Autodega sõidame matka alguspunkti, tee on muidugi kohutav ja 15km läbimiseks kulub üle tunni, kuigi see pidi olema lausa maantee nr. 8. Ühes külas ajas meie ees sõitev auto seapõrsa alla, nii et selle jalg oli täiesti lömastatud. Loodetavasti ta kaua piinlema ei pea ja temast sai tänane õhtusöök. 

Kohalejõudes oleme esimesed turistid täna, karabiinid ja traksid jagatakse kätte. Seitsmekesi läheme raskele rajale, teised pole ronimisest huvitatud ja neile toimub jalutuskäik. Alguses liigume kõik koos metsateedel, giidid üritavad leemureid leida. Ja leemureid nad leidsid. Pildistame natuke ja siis läheme mägedesse. 

Mõned koopad tuli läbida, kus kohati oli väga kitsas, kohati jällegi tuli peaaegu roomata. Aga giidid näitasid taskulampidega teed ja kõik saime läbi. Siis hakkasime tipu poole ronima. Alguses kasutasime kõik korralikult karabiine, aga see muutus kole tüütuks, nii et matka lõpus me enam sellega ei viitsinud tegeleda. Tippu jõudes tegin oma hüppepildi ära, nii et reis on igati õnnestunud. Ilusad on need mäed tõesti. Rippsillast läksime ka ühekaupa üle, seal ikkagi kasutasime kõik karabiine, sest sild kõikus päris korralikult. Pildi pealt, mida Eeri mulle eile näitas, tundus see sild kuidagi pikem. Tegelikult ei olnud midagi hirmutavat, ma muidugi kõrgust ka ei karda. 

Suur Tsingy

Ühes joogikohas tuli veel uhke lind meid uudistama/tervitama. Giidid väidavad, et oleme väga kiirelt raja läbinud ja peame joogipeatustes rohkem aega veetma. Midagi nad seletasid meile täna nähtud leemuritest ka, aga ei suutnud nende juttu jälgida. 

fossiilid

Parkimisplatsile jõudes on see autodest pungil ja nad alles lähevad matkale, õues on juba 36 soojakraadi. Hotelli jõudes ongi juba lõunasöögi aeg. Siin on olnud siiani kõige viletsamad toidud ja ei mingit valikut ka. Seekord on pearoaks kana küüslaugu ja veel millegagi. Õnneks on need küüslaugu tükid piisavalt suured, et saan need kastme seest välja nokkida. Aga seda kana ma küll süüa ei saa. Seal kontide peal polegi liha või no see mis on, see on nii vintske, et seda pole võimalik närida. Söön siis lihtsalt riisi ja kastet. Käin veel kiirelt pesemas ja ongi basseini aeg. Vesi on mõnusalt jahe, bassein suur, venelaste grupp ka lahkunud hotellist ja ei lärma enam. Varsti jõudis Villu ka basseini äärde ja nüüd oli ka tema seda rotti vannitoas näinud. Läks siis receptionisse ja kamandas need kohalikud jorsid rotijahile. Hea on see, et nüüd on keegi teine ka seda näinud ja ma ei kujutanud endale seda ette. Kahe tunni möödudes, ma tahaks juba tuppa minna ja juuksed ära pesta. Lõpmatuseni ei jaksa seal basseini ääres ka vedeleda. Villu on vahepeal kaks korda uurimas käinud rotijahi kohta ja kogu aeg väidetakse, et kohe läheb sinna keegi seda rotti püüdma. Ei jaksa enam oodata ja rohkem küsima ka ei lähe. Liigume vaikselt maja poole. Maja juurde jõudes on kuulda kiljatusi ja mingi suur pauk. Vahepeal käivad õues mingi rätiku ja vist kühvli järgi. Ootame õues, kuus inimest on nüüd seda rotti seal püüdmas. Lõpuks siis väljuvad majast, õnnelikud näod peas ja keegi oli seal rätiku sees ka. Väidetavalt suur sisalik. No mina seda näha ei taha, põhiline, et seda musta ja kiiresti liikuvat elukat enam vannitoas pole. Nad olid lausa kivi toonud, kapi selle peale tõstnud, et seda rottsisalikku püüda. Mingi kaigas ka vedeles dushinurgas. Vähemalt on see elukas nüüd vannitoast likvideeritud. 

Kivi, et kapp üles kergitada

23.08

Hommikul alustasime varakult, et ikka päikseloojanguks baobabi alleele jõuda. 15 minutit sõitu sadamani. Mingi tohutu autode järjekord on tekkinud. Tuleb välja, et üks praamidest on katki läinud, mootor ei tööta. Selle asemel on nüüd poisid tööle rakendatud, kes praami köitega läbi vee veavad. Kusjuures see jõgi pidavat kubisema krokodillidest. Lõpuks kulub meil jõe ületamiseks peaaegu tund aega. Õnneks me ületamine jõe ikkagi praamiga, millel mootor. 

Köitega veavad praami

Teisel pool liitub meiega automaadi ja plätudes sõjaväelane, kes istub esimesse autosse. Tema turvab meid kuni järgmise jõeni. Turvalisem tunne on küll. 

meie plätudes turva

Tänane lõuna toimub pikniku vormis, sööme järgmise praamisõidu ajal, mis kestab 30 minutit. Eks sellega võidame hommikul kaotatud aega tagasi. Teed on küll siin väga auklikud ja autot raputab kõvasti. Sellegi poolest jõuan paar uinakut teha. Pärast lõunat jõuame Kirindy metsa, kus toimub ka poole tunnine jalutuskäik. Leemurid nähtud, kihutasime edasi. 

mõned leemuri pildid ka

Jõudsime väikse ajalise varuga päikseloojangule. Eeri on meile laua katnud, kõik autojuhid ka kampas. Joogid: mahl, cola, rumm ja õlu, söögid: krevetid, samosad, seebu vardad. Tänasid meid seltskonna eest. Varsti oligi pildistamise aeg, läksime tiigi teisele poole ja klõpisime pilte teha. Iga kord kui keegi mulle Madagaskar on öelnud, tulebki mulle selline baobabi puudega pilt silme ette. Väga ilus on küll.

päikseloojang

Pildid tehtud, hakkame hotelli poole sõitma. Tuleb välja, et ühel meie juhtidest on naine haigestunud ja kriitilises seisus, tema siis hakkab täna kodu poole sõitma ja meie autojuht läheb ka meie autoga minema, teda turvama. Sest siin need teed on võrdlemisi kehvad ja kui midagi peaks juhtuma. Homsest siis ainult kolm autot, nii et lennujaama sõit toimub kahes jaos. Aga see pidi hotellist 15 minuti kaugusel olema. Jätame oma autojuhiga hüvasti, anname talle tippi ka 160 000 kohalikku. Tänane hotell on meil moslemite oma. Alkoholi siin restoranis ei müüda ja kui tahame alkot, siis kõrval on pood, kus see saadaval on. Hotellis sees ega restoranis seda juua ei või. Meie õhtusöögi laud kaetakse õue, hotelli ette, seal on alkoholi tarbimine lubatud. Osad toovad endale õlled, aga ma ei tahagi eriti alkot. Võtan cola ja kanasupi. Seda suppi oli küll mitu liitrit, nii et enamus vedeliku jätan järgi, kurnan ainult liha ja nuudlid välja. Tuba on õnneks suur, aga hirmus palav. Konditsioneer on küll seinal, aga pulti ma leida ei suuda. Ainult telekapult on olemas. Alt saadud wifi võrke ka pole ja kerge paanika hakkab tekkima. Varsti on plika ukse taga, annab konditsioneeripuldi ja paneb selle ka tööle. Lisab telefoni wifi võrgu ja parooli. See on küll väga aeglane, aga vähemalt on olemas. Homme saab õnneks kauem magada ka. Ärasõit on alles 10.

24.08

Magada ma loomulikult eriti ei saanud. Konditsioneer on muidugist hea ja tuba jahe, aga akent ma kinni ei suutnud lükata. Nii kui ühest otsast lükkasin kinni, läks teine ots lahti. Aknad on ka tänava poole ja kogu müra kuulda. Olin vist juba kuue paiku üleval, enne kuulsin ka mingit usu muusikat vist. Üks väike geko oli ka voodi all. Hommikusöök peaks kella 7st olema, nii et joon kohvi ära ja poole kaheksa paiku läksin alla, arvates et enamus on juba söönud. Tühjagi, see restoran alles kinni. Tuli välja, et eile pärast poole olla öeldud, et hommikusöök on hoopis 8st. Õnneks see tädi varsti saabub ja saime istuma. Sai, moos, või, omlett, mahl, puuviljad ja kohutava maitsega kohv. Natuke söön ja lähen tuppa kohvrit pakkima, sest täna lendame pealinna tagasi. 

Vaade hotelliaknast

Kuna täna on meie kolonnist jäänud alles ainult 3 autot, siis toimub transfeer lennujaama kahes osas. Kohvrid lähevad kohe esimese raksuga, õnneks pääsen ka esimese sõiduga lennujaama. See on imepisike lennujaam, kus pealinna lendab mõned korrad nädalas. 

Lennujaam

Kogu lennujaam on täis juba meile tuttavaid turiste, loomulikult ka see kari venelasi ja prantslased. Praegu peaks siin turismi tipphooaeg olema, aga ikkagi nii vähe turiste. Kui keegi arendaks natuke seda ja reklaamiks, teeks teed korda... siin on nii palju vaadata ja teha. Varsti saamegi teha check-in'i. Kõigepealt kontrollitakse kohver, kõik peavad oma kohvri laua peale tõstma ja siis selle avama. Sobrab seal veits ja no see oli ikka põhiliselt visuaalne kontroll. Edasi anname passid ja toimub kohvrite kaalumine. Piiriks on 20kg. Saame oma piletid kätte. Pagasisildid antakse Ivile. Siis saame sealt ruumist välja ja hakkame uuesti ootama, käin vahepeal õues lennujaama pildistamas. Nüüd tehakse järgmise ruumi uks lahti, kus toimub piletite ja käsipagasi kontroll, mis on jälle visuaalne. Osad jalutavad niisama sisse. Meie lend hilineb tunnikese. Pagas viiakse lennukile käruga ja inimtööjõu abil, siia oleks väga seebu tõmbama sobinud, aga ju see oleks liiga kulukas. Lennukis on istmed 2+2 ja esimene rida istub üldse selg ees. Õnneks on mul koht neljandas reas. Tund aega lendamist, pakutakse ka võileiba, jooki ja kommi. 

Madagascar airlines

Kõik saame oma pagasi ka kenasti kätte. Hotelli buss on vastas, ikkagi 4* hotell. Siin on vähemalt tubades kiire wifi. Basseini katsetasin ka järgi, aga kuna õues on juba jahedaks läinud, siis paar tiiru teen. Olin juba harjunud palavusega, siin oleme ikkagi 1200m kõrgusel ja õhk tunduvalt jahedam. Toas on seinas olevad pistikupesad voodi taha peidetud, et neid kasutada ei saa. Aga laua all on pikendusjuhe ja sinna ulatatuvad kõik juhtmed. Villu tahtis natuke seda pikendusjuhtme värki lähemale liigutada, käis pauk ja tossu tuli, nüüd on laualambi juhe pistikuotsast minema lennanud. Pikendusjuhe enam ka ei tööta ja seinast ka elektrit ei tule. Just siis kui ma tahtsin kohvivett teha. Villu läks siis receptionisse sellest teavitama ja nad lubasid varsti kellegi parandama saata. Kohe oligi tunkega mees ukse taga, vahtis seda lampi ja juhet. Tegi riidekapi ukse lahti ja seal seinal oli elektrikapp, korgi oli välja löönud. Lülitas selle tagasi, võttis laualambi koos juhtmega ja pistikuga kaasa. Mina sain oma kohvi ära teha, varsti oli remondimees uue laualambiga kohal. Nüüd jälle kõik toimib. 

4* hotell

Meie hotellis on ka Reunioni poksikoondis. Teevad trenni, jooksevad ümber majade ja vahepeal poksivad omavahel. Õhtusöök on meil siinsamas hotellis. Tellin klaasi punast Itaalia veini, mis on väga hea, pearoaks kala ja magustoidu suutsin muidugi sellise valida, mida neil ainsana polnud. Tellisin kiiruga ja suvaliselt mingi muu asja. Teenindajatel oli mingi tohutu tabel ruudulise paberi peale joonistatud, et järge pidada, kes mida tellib. Ja ikkagi suutsid nad enamus tellimusi segi ajada. Mina sain ka algselt mingi kaheksajala ja kalmaari jura, hakkasin kohe porisema, sest teadsin kindlalt, et polnud riisi tellinud, friikad peaksid olema. Olidki muidugi lauanaabriga segamini ajanud. Magustoiduga ka käisid mitu ringi ümber laua, aga ega ma ka mäletanud seda prantuse keelset nimetust. Võib-olla oli ikka minu magustoit. Muidu oli kõik maitsev, tahtsime kohe ära ka maksta, et siis ei peaks nendega pärast arveldama, kui enam ei mäleta, kes ja kas mida tellinud on. No selle arveldamisega läks ikka kokku mingi pool tunnikest. Kuna nii palju pidi ootama arvega, siis ma tippi ei jätnud. Homme siis kella 8st lähme turule, hotelli bussiga, sest meie hotellist on sinna u 6km. Ülejäänud päev on vaba. Loodetavasti on päeval ikkagi soojem ilm ja saab basseini ääres passida. 

25.08

Hommikusöögiks on siin ka müslit ja jogurtit. Ei jaksaks enam muna ja saia süüa. Täna siis viimane päev Madagaskaril. Homme algab pikk tagasisõit. Hommik on suht jahe, ainult 14 kraadi. Panen ikka jope peale. Sõidame bussiga turule, turg on siis lihtsalt tee ääres rivi putkasid. Kuna jõudsime sinna nii vara, on enamus veel suletud. Aga uudis turistidest liigub kiirelt ja juba hakkavad putkad järjest avanema. Enamuses on sama kaup, ikka seebu sarvest vidinad, puidust nikerdised, maitseained, jne. Ostan roosa siidisalli ühe imearmsa ja toreda naise käest. Väga ei kauplema ei hakanud, no natuke ikka, sain 15 tuhat alet. Kuigi reis on juba kaks nädalat kestnud, ei ole suutnud harjuda nende tuhandetega arvutama. Enda jaoks olen nii arvutanud, et 20K on u 5 eurot. Paar magnetit ja maitseained ikka ostan. Õnneks pärast viiakse meid ka supermarketisse, sealt saan ülejäänud söödavad asjad ostetud. Endale ostsin veel jäätise. Täitsa söödavad jäätised siin. Kohalik toodang ja mulle üllatuseks ka Magnumit on kõikjal müügil. Hotelli jõudes shoppan veel kohalikus suveniiripoes. Imelik on see, et t-särgid on siin kohutavalt laiad. Pidin endale xs suuruse ostma, roosat värvi ikkagi ei leidnud, neid tehakse ainult lastele. Lennujaamast enam kohaliku raha eest osta ei saa. Mul peaks nüüd ilusti jaguma õhtusöögiks ja kui tõesti midagi veel järgi jääb, saan selle hotelli poes ära kulutada. Nüüd lähen basseini äärde vedelema. Ilm on ka soojaks läinud. Vahepeal sööme lõunat ja siis ma vedelen edasi, mõned korrad käin basseinis ka, olen selle mitme tunni jooksul olnud ainus ujuja siin. 

Väike lõunane snäkk

Poole viie paiku hakkab siin juba jahedamaks minema. Päike vajub ka juba maja taha. Lähme proovime siis aurusauna ja mullivanni ära. Sinna jõudes see spaa plika on väga tusase olekuga ja ei saa üldse aru mida me tahame. Ütlesime siis oma soovi ja ta on kuidagi väga üllatunud. Enamus meie seltskonnast on massaazi tellinud ja see eraldi tasu eest, aga hotelli klientidele on spaa osa tasuta. Suure ohkega võtab mingi kaustiku välja. Peame sinna oma toa numbri kirjutama ja allkirjastama selle. Uurib siis, et kas meil ikka oma rätikud kaasas on. Meie omad, kes eile olla käinud, said sealt rätiku, sussid, hommikumantli jne. Meil muidugi rätikuid kaasas polnud, läksime siis rätikute järgi, tuppa tagasi ei viitsinud minna ja võtsime lihtsalt basseini äärest toolidelt need rätikud. No ja see spaa... esimeses ruumis oli tavaline saun, juhatab meid sinna. Varsti tuli ämbriga ja hakkas ise kerisele vett tõstma, eks ta arvas, et me ise ei oska. Mina seal eriti kaua vastu ei pidanud. Järgmine uks oli aurusaun, tohutult kuum aur, võtab kohe mul hinge kinni. Mõned minutid pidasime seal vastu. Vahepeal käisime pesemas. Nüüd siis viimane uks, kus asub mullivann. Kuna see plika on nüüd kadunud, lähme sinna ise. Suur mullivann, aga see ei töötanud hetkel. Mingid nupud on seal, vahin siis neid ja enda arvates valisin sealt kõige turvalisema valiku ja vajutasin sinna. Mingi tohutu mootorimüra hakkas, tundus, et see vann hakkab õhku tõusma, vajutasin kohe uuesti, siis see mootor õnneks seiskus. Juba oligi plika pooljoostes platsis ja vajutas õiged nupud alla. See oli täitsa mõnus. Vedelesime seal kuni lõpuks see programm seal otsa sai. Nüüd on mul kohad seda kloorihaisu täis ja pesemiseks oli seal ka roosilõhnaline seep, mis ajas mul südame pahaks. Tuppa jõudes lähen kohe pesen selle jubeduse endalt maha. Nüüd varsti ongi selle reisi viimane õhtusöök. Õhtusöögiks võtsin mingid kohalikud tohutud krevetid, sama Itaalia veini mis eile ja siis magustoiduks tahtsin jäätist, aga seda oli ainult laste komplektmenüüs saadaval. Uurisin teenindajalt ja saab ka eraldi tellida. Võtsin kaks palli, avokaado ja shokolaadi. Pärast said teised ka teada, et jäätist on võimalik tellida ja igaks juhuks kontrollisin, et kas ikka minu jäätis on ka tulemas. Väidatavalt pole ma jälle mingit jäätist tellinud ja avokaado jäätisest ei tea nad ka midagi. 

krevetid

Lõpuks sain tellida kohvi ja shokolaadi jäätised. Eks näis, mida lõpuks toodakse. Tohutult läheb aega, nad on niiiii aeglased. Uni hakkab vaikselt tulema. Lõpuks saabuvad veel need Reuninoni poksi meeskonna liikmed sööma ja nad hakkavad nende tellimusi vastu võtma. Meie jäätistega läks vist tunnikene aega. Aga oma kohvi ja shokolaadijäätise ma sain kätte. Täna üritame allkirjastada arved, tundus õige vist. Eks homme hommikul üritan maksma minna. Toit ja jook on maitsvad, aga kole aeglaselt toimub kõik. Ja see on igal pool nii. 

26.08

Eile olla olnud siin linnas India ookeani saarte mängude avamine, ju need Reunioni poksijad ka seal osalevad. Avatseremoonial oli publiku seas rüselus toimunud ja vähemalt 12 inimest surnud. Sellepärast need poisid olidki õhtusöögi ajal nii tujutud. Arvasime, et nad poksimatši kaotasid. Pärast hommikusööki läksime oma eilseid arveid maksma. Lajatasid meile toa arve ka 1,2 miljonit... ah no mina ei tea, see peaks ammu makstud olema. Igatahes maksin enda söögid-joogid ära ja järelejäänud mõnikümmend tuhat kulutasin suveniiripoes ära. Eks Ivi ise peab seda tubade värki klaarima. Nüüd veel mõned tunnid logelemiseks ja siis hakkan pakkima, ei kujutagi praegu ette kuidas kõik võiks ära mahtuda, pean pingutama. Lennujaama viib meid hotelli buss, kohvrid tõstetakse läbi akna. Mõned võõrad sokutatakse meile veel lisaks peale, hirmus kitsas. Lennujaama jõudes ei saagi sisse. Peame ukse taga sabas seisma. Ometi 2,5h pärast peaks meie lend minema. Ootame õues vist tunnikese, selg väsib ka nii ära. Lõpuks lastakse ka meid check-in'i sappa. Pagas kaalub mul juba 20,9kg. Seal see lint on küll olemas, aga see pigem dekoratsioon, nii et poisid võtavad kohvri selga ja kaovad kuhugi. Kahtlane värk, kas nad ikka viivad selle lennukile. Passikontroll ja turvavärk mööduvad sujuvalt. Lennujaamas on ainult üks pood ja seal need samad asjad müügil, mis kõikjal mujal. Ekraanil ilutseb meie lend, et 15:55 ja peaks olema "on time", tegelikult 15:45 alles maandub meie lennuk ja läheb veel tunnikene aega. Lennukis mul nüüd keskemises reas suurema jalaruumiga koht ja jalad ulatuvad ilusti seinani. Tunnike lennata ja siis oleme jälle Mauritiusel, siin läheb lennuk täis. 

27.08

Lend möödus tegelikult kiirelt. Vahepeal ikka magasin ka, panin tropid kõrva ja silmaklapid silmade ette. Vahepeal olla olnud medical emergency. Üks mees oli kokku kukkunud, tema naine kukkus selle peale karjuma, tuled pandi põlema ja otsiti arsti. Vot selle ma suutsin tõesti maha magada. Poole neljast on hommikusöök ja seda ma juba maha ei maga. Isegi pannkooki pakuti. Maandume viie paiku hommikul Istanbulis. Vedeleme 12ni lennujaama hotellis, seal oli kiire wifi. Ja siis ongi jäänud veel kojusõit. Lennuk on ikka vana ja väsinud. Pisike ekraan on, filme sealt ei näe. Nagu tetrise mängu ekraan ja üldse kogu kujundus. Keskmine kitsas koht ka veel. Stjuuard sarnaneb väga Jüri Ratasega. Lõpuks saan siis ekraani ka tööle, käetoe kõrval on nupud, kus siis kanalite valik. Aga selleks ajaks olid juba kõik filmid poole peale jõudnud ja tagasi algusesse ei suutnud neid kuidagi saada. Ah mängin siis moblas oma kalamängu. Tallinnas läks küll pagasiga kaua aega, aga lõpuks mu ilus kohver saabus. Kõik tundub terve ka olema. Tellisin Bolti ja uhasin Metallica laulude saatel kodu poole.

Põnev ja seiklusterikas reis. 

Aga kodus on ikka kõige parem!