Peruu 2024

Absolute Peru - on paketi nimeks, nii et teeme 21 päevaga Peruule ringi peale. Lähen jälle GAdventure kaudu. Valikus oli ka matkates ja telgis ööbides Machu Picchule minek, aga valisin ikka valge inimese variandi, ehk ööbimine hotellis. Machu Picchule sõit bussiga sinna ja rongiga tagasi, või oli vastupidi. Ega ma järjekordselt pole reisikava viitsinud põhjalikult läbi lugeda. Broneerisin veel mõned ekskursioonid lisaks: Ballestas saarte tuuri, Titicaca järve kajakisõidu ja mingite vikerkaare mägede matka. Ülejäänud vaatan kohapeal. Transefeeri lennujaamast hotelli tellisin ka, ei hakka seal varahommikul unesegasena seiklema.

Reisikava:

12.01 -> lennud Tallinn - Helsinki - Madrid

13.01 -> lend Madrid - Lima

14.01 -> Lima - Paracas

15.01 -> Paracas - Nazca

16.01 -> Nazca - Arequipa (ööbuss)

17.01 -> Arequipa

18.01 -> Arequipa - Colca Canyon

19.01 -> Colca Canyon - Puno

20.01 -> Puno - Lake Titicaca

21.01 -> Lake Titicaca - Puno

22.01 -> Puno - Cusco

23.01 -> Cusco

24.01 -> Cusco - Ollantaytambo

25.01 -> Ollantaytambo - Cusco

26.01 -> Cusco

27.01 -> Cusco - Aguas Calientes

28.01 -> Machu Picchu - Cusco

29.01 -> Cusco

30.01 -> Cusco - Tambopata

31.01 -> Tambopata

01.02 -> Tambopata - Lima

02.02 -> lend Lima - Madrid

03.02 -> lennud Madrid - Helsinki - Tallinn

Oli ka kirjas, et lisaekskursioonide voucherid tuleks välja printida, eelmine kord küll neid vaja ei läinud, aga igaks juhuks siis prindin välja. Nüüd lugesin voucheri pealt selle vikerkaare mägede matka kohta ja seal mingi hapnikuballooni jutt juures. Ju siis päris niisama jalutuskäik pargis polegi. Muidugi kõrgus on seal üle 5000m, eks kohapeal selgub, kas ja millal seda hapnikuvärki peaks kasutama.

12.01

Läbi lumetormi ilusti lennujaamas kohal. Turvakontrollis ikka tehti kahtlaste ainete test ka, muidu läks kõik kiirelt. Nüüd muidugi lend hilineb, keerulised lumeolud. Lennukisse peame ka läbi lume lippama, kole külm on. Madridi lend ka hilineb, nii et väike lootus püsib, et mu kohver ka ilusti Limasse jõuab. Madridi lend on pooltühi ja kolin oma kolaga vahekäigu kohast rida ette poole, mis on täiesti tühi. Nii, et vedelen seal üle kolme istme. Madridi lennujaamas läksin sinna automaatsesse passikontrolli. Loomulikult ei lugenud see mu passi andmeid ära, proovisin mitu korda. Siis tuli hispaaniakeelne proua mulle appi, aga ka temal see ei õnnestunud. Suunas mind kõrval oleva aparaadi juurde. Sealt sain esimese korraga läbi. Rongiga sõitsin järgmisse terminali, nüüd paar tundi passimist ja ootab 12 tunnine lend.

13.01

Lennuk on täitsa korralik, mul jälle soetatud lisa jalaruumiga koht, keskmises reas ja keskmine koht. Sellel lennul on üllatavalt palju imikuid, pakun u 30tk. Loomulikult istub mu kõrval ema oma lapsega. Laps jaurab ja nutab, aga õnneks jääb magama. Teisel pool istub kasukas plika, kellel on nohu ja terve aeg pühib oma tatise nina kasuka varrukasse. Pärast õhkutõusu vahetab lapsega naine oma koha ühe onuga. Olen jälle sunnitud onu aitama, et ekraan sealt käetoest kätte saada ja laud ka. Naeratades midagi seletab mulle, aga kõik hispaania keeles. Nüüd hakkas kasukas plika ka minuga hispaania keeles rääkima, siis näitas käega, et ta ka ei oska oma lauda kätte saada. Eesti aja järgi on juba 3 öösel, hakatakse süüa pakkuma. Valikus on pasta ja siis mingi hispaania keelne sõna. Pastat tegelt ma ei tahaks, aga ei tea, kas julgen seda tundmatut rooga võtta, äkki on suvikõrvits. Õnneks minule pakutakse pasta või chicken, ju see sõna oli siis kana ja selle ma ka võtan. Nagu ikka võtan veel punast veini ja coca-colat. Magustoiduks on väga maitsev mangokreem. Siis hakkab kapten rääkima, kogu jutt puha välismaa (hispaania) keeles. Lõpuks on midagi keegi Eduardo teinud ja kõik hakkavad plaksutama, igaks juhuks plaksutan ka. Lend möödus tegelikult päris kiirelt, alguses üritasin Barbie filmi vaadata, aga see oli paduigav ja jäin magama. Hommikuks pakuti võileiba ja shokolaadi. Maandudes saan sõnumi Finnairilt, et mu pagas jäi maha. Saadetud sõnumis oli mingi Finnairi enda link, et täida raport, aga see loomulikult ei toiminud. Kohapeal pean siis õige koha leidma, aga kõik juhatavad eri suunas. Lõpuks olen õige laua juures, aga seal pole kedagi. Saabuvad veel kaks õnnetut eestlast, nemad said sama sõnumi. Pärast igasugustele hispaania keelsetele dokumentidele allkirja andmist, peaks vist homme hommikuse lennuga tulema. Mingi telefoni nr andis ka, eks ma lasen meie giidil sinna helistada. Sest homme lõuna ajal peaksime sellest esimesest hotellist lahkuma ja nad polnud kindlad, kas jõuavad selle sinna toimetada. Väga optimistlikud nad just polnud. Onu oli sildiga vastas ja seal oli veel peale minu kaks nime. Abielupaar Inglismaalt Richard ja Sarah, nad ka ei lähe telkima. Hotellis on check-in alles kella 15st, aga saan tuppa juba kella 10st. Wifi on olemas, aga muidu suht tavaline tuba, ei mingit luksust. Alt küsisin shampooni ja see toodi koos seebihunnikuga. Käisin kiirelt dushi all. Siis jalutasin randa, sest olin ju tahtnud surfikursustele minna. GetYourGuide appist leidsin juba Eestis sobiva ja nüüd tahtsin sealt uurida, et palju endal riideid peaks olema. Mul ju teksad ja t-särk ainult. Enne selle õige putka juurde jõudmist tõmbas mind rajalt maha üks surfikoolitaja ja hakkas ikka enda teenuseid pakkuma. Et annab kõik riided ja privaatkursus. Noh, eks siis läksin temaga surfama. Tõmbasin kalipso selga ja mingi särgi sain veel peale, paar korda rannas oli kuiv trenn ka, et kuidas püsti end ajada ja siis läksimegi laineid püüdma. Mulle ikka väga meeldis. Alguses küll lendasin sealt laualt kohe vette, aga lõpu poole hakkas juba välja tulema ja päris mitu korda õnnestus püsti seistes natuke maad edasi saada. 

Saintiagoga

surfirand

Jalutasin vaikselt hotelli poole tagasi. Linnapilt on siin väga kena, kõik on puhas ja palju jooksjaid, rattureid, autod eriti teed ei anna, aga samas liiklus on rahulik ja sõiduteed korralikud. Väga palju koer ja mitte hulkuvaid, vaid ikka ilusti omanikega. Ühte koertejalutajat nägin ka, tal oli lausa 6 koera, igas suuruses.

rattarajad ka siin olemas

kõik seda pildistasid, ega mul ka midagi üle ei jäänud

Hotelli lähedal on pisike pood, kust ostsin vett, mangosid ja banaane. Käisin hotelli restoranist nuga ja taldrikut küsimas, et saaksin mangosid süüa. Need mangod lihtsalt sulavad suus. Vedelen veel paar tundi toas, osad lähevad mingisse muuseumisse, aga minu jaks on tänaseks otsakorral. Puhkan veidi enne õhtust grupiga kokkusaamist.

selline uhke promenaad

Hotelli restoranis saame kokku. Grupp on täis, et siis 16 inimest. Hetkel on kohal 14, kaks puuduvat saabuvad homme varahommikul. Giidiks Renato, kes on pärit Cuscost. Tervitusjoogiks pakutakse Piscot. Esmalt tutvustame kõik ennast ja siis räägib Renaldo reisist üldisemalt. Ainult 4 inimest meie grupist lähevad Inca Trailile matkama/telkima. Üllatavalt vähe, arvasin, et enamus lähevad. Pärast käisime ühiselt restoranis, enamus võtsid reklaamitud kana, aga meil ka mõni taimetoitlane grupis. Kana maitses hästi, aga ports oli väga suur, nii et mul jäi ikka kolmandik järele.

Renato lubas ise sinna lennufirma numbrile helistada ja selgitada, ehk ikka saan homme kohvri kätte, kui homme mitte siis järgmine linn, kus lennujaam on, ehk Arequipa. 

14.01

Õhtul oli Renato lennufirma numbrile helistanud ja sai teada, et täna hommikuse lennuga saabub mu kohver Limasse. Oli palunud veel kleepsu peale panna, et sellega kiire ja tuleb toimetada hotelli enne kella 12, sest siis me sõidame minema. Hommikul olin ma juba loomulikult kella 5st üleval, ikka see ajavahe värk. Natuke pärast kuute sain Iberialt sõnumi, et mu pagas ikkagi ei jõudnud Limasse ja võtku ma nendega ühendust. Saatsin info edasi Renatole ja ta lubas edasi uurida. Hommikusöögil olin sunnitud kohalikku kohvi jooma, kõige hullem polnudki. Seal oli ka müsli, jogurtit, saiakesi jne. Sõime kõhud täis ja läksime mingit Huaca püramiidi vaatama. Google mapsi järgi orienteerusime kohale, seal selline reegel, et pead giidiga tuuri võtma. Ostsime piletid ära, kuna tuurini on veel tunnike aega, läksime supermarketit otsima. Väheke tiirutamist ja olimegi poe juures. Ostsin endale siis t-särgi, plätud, lühikesed püksid, hambaharja jne. Sest tundub, et selle kohvriga läheb veel aega. Muuseumi wc-s vahetasin riided ära, ilm on juba päris palavaks läinud. Tuur ise kestis tunnikese, räägiti et olla avastatud alles 1981, enne seda arvati, et mingi suvaline mägi keset linna. Tegime püramiidile tiiru peale ja käisime ka tipus. 

Huaca püramiid

esimese ehmatusega vaatasin, et päris inimesed

Tagasi hotelli jõudes ja wifisse logides, sain teada, et mu kohver on ikkagi saabunud, õnneks Renato oli ka sellest teadlik ja andis neile meie kahe järgneva hotelli aadressid. Lubati hiljemalt ülehomseks kohale toimetada. Noh, vähemalt on mu kohver Peruusse jõudnud. Täna liitusid meie grupiga ka viimased kaks liiget: Scott ja Krista Kanadast. Oligi aeg hotellist lahkuda. Kõigepealt viis väike buss meid bussijaama, et sealt edasi kohaliku bussiga Paracasse sõita. Bussijaamas sain ka kuidagi wifi võrku sisse ja nüüd on Iberia saatnud sõnumi, et viisid kohvri hotelli. Ikka sinna, kust me just ära tulime. Näitan teadet Renatole ja ta siis helistas jälle lennufirma infosse. Kõne ajal helistati juba hotellist, et neile toodi punane kohver. Nüüd hotelli autojuht toob selle bussijaama järgi. 20 minuti pärast ongi mu kohver kohal, pidin veel mingile suvalisele paberinurgale oma nime kirjutama ja allkirja andma. Andsin autojuhile tippi ka 20 kohalikku (enne uurisin Renatolt, mis sobilik summa oleks). Tegin viimasel minutil check-in'i, juba hüütigi minu ja Renato nime üle bussijaama. Olime viimased bussi sisenejad, 2 minutit enne bussi väljumist. Buss ise on väga korralik, lausa telekas olemas, laiad istmed, jalgadele ruumi küllaga. Neli tundi sõitu ja olemegi Paracases. Seekord ööbimine hostelis. Õnneks tuba on esimesel korrusel, ei pea trepist kuhugi ronima. 

sellise toreda nimega hostel

hosteli kass

Kohe on ka õhtusöögi aeg, jalutasime randa restorani, mille Renato oli meile broneerinud. Kohe alustuseks on kõigile Pisco Sour. Tellisin enda arvates pajaroa, aga sain supi moodi asja. Ülihea ja seal oli ka kõike. Krevetid, muna, kartul, riis ja seda kõike oli vist kaks liitrit. Joogiks tellisin Chilcano, see ka Piscoga, aga ingveri maitseline. Täna on veel Chrisil sünnipäev, nii et laulame talle ja tort, kokteil ka talle kingiks. Väga meeleolukas õhtu. Ja mis kõige tähtsam, sain oma kohvri kätte.

Alustuseks ikka Pisco Sour

tohutu suur supp, aga väga maitsev

15.01

Öösel magada eriti ei saanud, nii palav oli. Panime ventilaatori käima, no see ajas lihtsalt sooja õhku ringi. Akna avamisest polnud ka kasu, sest see avanes koridori. Nii, et ikka suht kehva ööbimispaik. Hommikusöök oli vastas asuvas hotellis, see oli küll hea. 

hostel on väljast igati korralik

Kõhud täis, läksime Ballestase saarte paadituurile. Paat oli igati korralik ja päästevestid saime ka. 20km kaugusel olidki vulkaanilised saared, kus elavad merilõvid, pingviinid ja igasugused linnud. Minu lemmikud on endiselt pingviinid. 

pingviinid

linnud

Merilõvid...mitte nüüd kõige sõbralikumad

kalur, uhkustamas kaheksajalaga

veel merilõvisid ja linde

see nüüd tõesti viimane pilt merilõvidest

Hostelisse tagasi jõudes pakkisime kohvrid ja edasi bussisõit Nazca poole. Tee peal peatusime veini/pisco mõisas. Näidati kuidas viinamarjadest pisco valmistatakse ja tuuri lõpus saime kõike maitsta. Pärast oli veel lõunapaus, seal võtsin imehea avokaado roa ja jäätise.

istandus

alustame maitsmisega...

...ja lõpetasime

avokaadoroog

Järgmine peatus on Ica nimeline koloniaallinnake. Seal on võimalus Huacachina liivadüünidele sõitma minna ja lisaks veel kelgusõit. Ma loobusin mõlemast, pealegi oli see kelgutamine pea ees. Samas oli võimalus niisama düünidel jalutada 3 kohaliku raha eest, tegin siis seda hoopis. Pärast tegime oaasi keskel olevale järvekesele ka tiiru peale. Kole palavaks on ilm läinud. 

liivadüünid

oaas

Nüüd siis bussisõit Nazcasse hotelli, kus pidavat ka bassein olema. Kolm tundi loksumist ja olemegi kohal. Kuna jõudsime nõks enne kümmet, on õues kottpime, nii et basseini katsetan homme järgi. Tuba ise on päras korralik, konditsioneeri puhub õhku tohutu mürinaga, ööseks lülitame selle ikkagi välja.

16.01

Nii palavaks läks tuba, aga selle konditsioneeri mürina saatel on ka võimatu magada. Laes on küll tiivik pöörlemas, aga need laed siin nii kõrged, et õhk liigub ainult lae all. Mingi asi veel tiksub ka iga väikse aja tagant, aga seda ei suuda kuidagi tuvastada, mis see olla võiks. Tiksumine tuleks nagu seina seest. Eks ikka natuke sain magada. Tänane plaan teistel on siis Nazca joonistused, osad lähevad lennukiga vaatama (120 eur), osad vaatetorni (ka mingi summa), aga ma vedelen hotelli basseini ääres. Mind need joonistused nii tohutult ei huvita. Pealegi, see vist peaks olema ainus hotell, kus bassein on.

selline pisike bassein, aga olin seal üksi

Pärast lõunasööki sõitsime Nazca surnuaeda vaatama, mis asub Chauchilla kõrbes. Mõne meetri sügavuses asuvad hauad. Nüüd kõigile vaatamiseks, muumiad, luud ja mõned savikausid. Jalutasime seal ringi, giid Hilda seletas väga energiliselt ajalugu, samal ajal joonistas liivale igasuguseid kujundeid. Hirmus tuuline oli seal ja siis Sarah nokamüts lendas hauda, see maandus muumia kõrvale. Hilda hüppas hauda järgi ja tõi selle sealt ära. Vaevalt see tal esimene kord oli. Seal pidigi selline tuuline ilm pidevalt olema. 

Surnuaed

nokamütsi päästmine

Edasi jätkus ekskursioon pottide/kausside tehases. Näidati, kuidas nad neid käsitsi valmistavad ja muidugi oli võimalus neid ka endale soetada. Ma ei ostnud sealt midagi. Tagasi linna jõudes on paar tundi vaba aega. Saame varuda endal sööki-jooki, sest ees on ootamas ööbuss.

potitehas

17.01

Bussisõit oli jube. Nii palav, kuidagi ise seda reguleerida polnud võimalik, Renato helistas bussifirmasse, sest bussijuhtide segamine on keelatud. Bussifirma ise helistas juhtidele ja siis hakkas vähe jahedamat õhku tulema. Meie grupist kolmandik vaevlevad kõhuprobleemide küüsis ja ülejäänud bussirahvas ei tundunud meist erinevat. Nii, et eks see üks paras okseralli oli. Õnneks mul endal siiani kõik hästi. 

Hommikul saabusime Arequipa linnakesse. Buss oli ilusti vastas ja viis meid hostelisse. Tundub täitsa korralik ööbimispaik. Osad jäid hostelisse toibuma, teistega läksime hommikust sööma ja tänaseid plaane arutama. Eile õhtul selgus, et on võimalik ka raftingule minna, nii et valisin selle variandi. Mind need muuseumid ja kloostrid nii tohutult ei huvita. Pärast sööki oli natuke vaba aega ja siis läksime Renato sabas linnaga tutvuma. Proovisime ka juustu maitselist jäätist, millele raputatakse kaneeli peale, pidavat ainult selles linnas pakutama. Käisime vaatekohad, kus ilusti vulkaan ja veel mägesid näha. 

alpakad

miski mägi

jäätisemüüja

Kiirustasime tagasi hostelisse, sest kella kahest on pickup raftingule. Me Akshayga kahekesi läheme, osadel on eelnevalt tellitud linnaekskursioon, osad tahavad omapäi jalutada ja mõned siis veel toibuvad tervisehädadest. Giid on meid juba hostelis ootamas, vahetame riided ja pakime asjad. Kuna siin on nii kitsad tänavad siis buss on pargitud mõned tänavad edasi. Jalutame sinna ja edasi sõit kontorisse, kus saame oma varustuse kätte ja riided vahetada. Eelnevalt pole ma kunagi kalipsot kandnud ja nüüd viimase viie päeva jooksul juba teist korda. Saime veel kiivri, jalanõud, päästevesti ja jaki. Buss viis jõe äärde, kalda juures natuke harjutasime, kuidas käskudele reageerida ja sõit hakkaski pihta. Istume esialgu esimeses reas. Kolmanda kategooria Chili nimeline jõgi. Kaks paati ja mõlemas neli turisti. Väga äge, vesi on küll külm, aga mitte jäine. Vahepeal sõitsime ikka kivide otsa ka. Siis tuli ujumise aeg, hüppasime vette ja liuglesime mööda jõge väheke maad. Ise pidi kaldale ujuma. Siis jätkasime teekonda, seekord istusime tagaritta. Üldse ei tundunud ohtlik olevat, kuni teine paat meile otsa sõitis ja ise kummuli läksid. Osad jäid veel paadi alla lõksu. Õnneks kõik lahenes, püüdsime nende aerud kinni (lisaks leidsime veel paar aeru ja haarasime need ka paati) ja üks tüdruk, kes teistest kuidagi eraldi sattus, tuli meie paati. Mingi aeg nad sõitsid paadi põhja peal, siis said paadi õigetpidi keeratud ja varsti olimegi lõppu jõudnud. Kokku oli 6km ja aega võttis peaaegu tunnikene. 

Hostelisse tagasi jõudes läksime päikseloojangut vaatama. Renato on meile broneerinud kohad katusekohvikus. Võtsime joogid ja nautisime vaadet. Õhtusöök toimub täna meil kohas, kus on võimalik ka merisiga tellida. Võtsime kamba peale kaks merisiga. Väga vähe liha ja enamus ikka luud. Muidu päris maitsev. Lisaks võtsin klaasi kohalikku punast veini ja praeks laamaliha. Kõik maitses hea. 

päikseloojang

merisiga

18.01

Täna on ootamas meid jälle bussisõidu päev, lahkume Arequipast, et jõuda Colca kanjoni lähedal asuvasse külakesse nimega Chivay. Enrico on bussijuhiks, giidiks Meila (või midagi sarnast). Enamus ajast magan, midagi räägitakse ka alpakadest, laamadest ja guanaakodest. Ärkasin hetkel, kui algas õpetus, kuidas koka lehti närida. Pakike lehtedega saadeti bussi mööda ringi ja kõik võisid proovida. Ma suur fänn pole, aga poest ostsin kokalehe komme, need on päris söödavad. Peatusime ka alpakade juures, kõikki võis paitada ja pildistada. 

haarasin tibu ka enda sülle

Lõunasöök oli ka väga maitsev, pooled meist on endiselt kõhuhädadega maadlemas. Ma olen veel pääsenud, joon ka igapäevaselt kanget kohvi ja vähemalt pudeli Coca-Colat. Chivay’sse jõudes hakkas vihma sadama ja veame oma kohvreid mööda poriseid teid. Buss peatus paar tänavat eemal, sest siin jälle väga kitsad tänavad. Hotell tundub korralik, aga nüüd pole siin vett. Noh tegelikult on vesi läinud terves linnas. Vähemalt on siin wifi, kuigi väga aeglane. Soovijad saavad minna külastama kuumaveeallikaid. Ma loomulikult lähen. Väga mõnus, osad basseinid on katuse all, aga mõned kohe jõe kõrval. Vihma endiselt sajab, aga see meid ei häiri. Meie saabudes on basseinid paksult rahvast täis. Õnneks seda vaid umbes 10 minutit, siis enamus lahkusid. Basseinide temperatuur oli 37-40ºC. Katsetasime kõik järele. Väga mõnus oli. Täna on võimalus õhtusööki nautida vaadates kohalikke traditsioonilisi tantse. Aga sellest ma loobun, sest mul on veel lõunasöögist kõht nii täis, kuumaveeallikad tegid mu nii uniseks, nii et võtan endale täna vaba õhtu.

Kuumaveeallikad

19.01

Jäin eile juba enne 22 magama. Oleme 3600m kõrgusel, natuke võtab aega selle kõrgusega harjumine. Hommikuks on vesi ka tagasi, aga sooja veega läheb veel aega. Kiire hommikusöök ja algab bussisõit Punosse. Esimene pikem jalasirutuspeatus on vaatekohas, kus ilusti Colca kanjon näha. Peatus venib natuke pikemaks, sest eilne vihmasadu on varingu tekitanud ja teed alles puhastatakse kividest. Enne seda veel peame tunneli läbime, mille lõppu on vesi kogunenud. Pool tundi ootamist ja olemegi jälle teel. 

vihma põhjustatud varing

Järgmine peatus on väike jalutuskäik, mille lõpus on kondorite vaatamiskoht. Hirmus palju kaktuseid on tee peal, suutsin nii mõnegi otsa koperdada. Kondorite vaatepaika jõudes, polnud seal peale inimkondorite kedagi. Ilusad vaated sellegi poolest. 

inimkondorid

Järgmises külas on võimalus proovida kaktusevilja. Hirmus hapu maitsega. Võib mahlana tellida, sel juhul lisatakse suhkrut, või siis piscoga. Loobusin mõlemast, sest suhkru maitse pole minu jaoks ja alkohol enne kella 12 hommikul samuti mitte. 

kaktusevili - enne ja pärast puhastamist

Lõunapaus on jälle rootsilaud, eriti hea on puuviljad ja küpsetatud banaan. Nüüd veel 6 tundi bussisõitu. Tegime ka peatuse laguuni juures, kus flamingosid näha, aga nad oli ikka väga kaugel meist. 

need roosad täpid on flamingod

Punosse jõuame juba pimedas, tänavad jälle kitsad, nii et meie buss hotellini sõita ei saa. Veame oma kohvreid mitusada meetrit enda järel. Hotell tundub korralik, vähemalt on soe vesi olemas ja saan oma juuksed ära pesta. Homme ootab meid ees kodumajutus.

20.01

Öö möödus rahulikult, alguses oli küll külm, aga siin on lausa 5 tekki ja pisikene padi. Hommikusöök on kuuendal korrusel ja ega siin lifti pole. Isegi müsli ja jogurt on saadaval. Muidu tavaline saiad, moos, juust, sink ja loomulikult muna igas variandis. Pärast läksin pakkima. Suure kohvri saab hotelli jätta ja seljakotti vaja mahutada järgnevaks ööpäevaks vajaminev kraam.Giid Gui tervitab meid ja tema on meie Titicaca seikluse juht. Gui selgitab, et jalutame esialgu järgmisele tänavale, kohe nurga taha ja seal on meid ootamas väga loodussõbralik sõit sadamasse. Ise ootasin mingit elektrimootoriga sõidukit, aga meid ootasid hoopis rattariksad. Kahekaupa istusime kärusse ja mehed siis väntasid meid allamäge sadama poole. 

rattariksa

Sadamasse jõudes läksime poodi, et osta kingituseks pererahvale, kes meid täna võõrustavad, toitu kaasa. Pole soovitav neile raha anda ja selle asemel viia toidukraami. Ostsin jahu, suhkrut, spagette ja toiduõli. Endale banaani ka, sest seda meile hommikusöögiks ei pakutud. Jalutasime edasi sadamasse ja kogu paat on meie seltskonna päralt. Esialgu istume kõik sees ja Gui seletab meile Titicaca järvest. Korra käisin ka paadi katusel ka, aga siis hakkas vihma sadama. Esimene peatus on pisikesel ujuval saarel. Enne Covidit oli see saar suurem, aga pandeemia ajal otsustati saar poolitada. Saarerahvas on meid tervitamas, istume pilliroost tehtud pinkidel ja kohalikud näitavad meile, kuidas saar on ehitatud ja räägivad millega nad tegelevad. Põhiliselt kalapüük, pardi jaht, korjatakse ka pardimune ja muidugi käsitöö, mida turistidele müüakse. Linnas käiakse pisikese mootorpaadiga. Meile pakutakse paadisõitu pilliroost suure paadiga, aga sellest ma loobun. Nii tuuline ja jahe ilm täna. Vaatan lihtsalt saarekesel ringi. Umbes kümme majapidamist, piilun mõnda onni ka, aga kõik kuidagi kõigub ja astudes vetrub. Kõik on oma käsitöö laiali laotanud, ilusad asjad küll, aga ma veel ei osta midagi. 

sellised onnid ujuval saarel

Kuna ilm on nüüd väga tuuliseks muutunud, siis sõit järgmisele saarele võtab nõks kauem. Saare nimeks on Taquile. Sadamasse on meid tervitama tulnud selle saare meer (naine) ja tema asetäitja. 

Meer oma asetäitjaga

Hakkasime vaikselt lõunasöögi koha poole ronima. Kõrgus on hetkel 3600m, nii et päris väsitav. Gui murrab ühe põõsa küljest oksi, neid tuleb peopesas hõõruda, kuni vedelik välja tuleb ja siis hingata sisse seda lõhna mitu korda. Pidavat aitama mäehaiguse vastu. Nii me siis kõik hingasime ja ronisime edasi. Õnneks olimegi juba jõudnud lõunasöögi kohta. Pakuti juurviljasuppi, kalapraadi ja teed, lisaks ostsin ühe coca-cola. Pärast sööki tutvustasid kohalikud meile Gui abiga tradistioonilist riietust, mis mütsi keegi kanda võib ja millal. Naistel on vähemalt viis seelikut korraga seljas. Midagi seletasid ka põlluharimisest, aga see mind eriti ei huvitanud ja ei pööranud sellele tähelepanu. Edasi jaguneb meie grupp kaheks. Osad lähevad sadamasse tagasi ja sõidavad sadamasse, mis asub teisel pool saart. Teised ronivad saare tippu, et linna peaväljak üle vaadata. Ma lähen ikka sinna tippu. Õnneks liigume aeglase tempoga. Plats ise on päris õnnetu ja mahajäetud olekuga. Kirik, linnavalitsus, käsitööpood ja  veel mõned lagunenud hooned. Ostame jäätist, istume niisama päiksese käes, ootame kui osad meist oma ostud käsitööpoest ära teevad. 

Peaväljak

Edasi läks tee veel kõrgemale, tänane tipp on 4000m. Nüüd jäänud veel ainult alla sadamasse minna, sinna viib meid 524 trepiastet. Laev koos ülejäänud grupiga juba ootasid meid, veel tunnike sõitu ja olemegi kohas, kus on ka tänane kodumajutus. Sadamas on onu meid tervitamas, võtame oma kodinad laevast kaasa ja esimene kokkusaamiskoht on kooli staadion. Ikka üles mäge, lisaks veel see kilekott söögiga, mille pererahvale anname. Hirmus väsitav ja see kool tundub ka nii kaugel olevat. Kohale jõudes tõmbame natuke hinge, oleme ikkagi 3600m kõrgusel. Meie ette reastuvad mammad ehk siis perenaised, kelle juurde ööbima läheme. Ühekaupa hüütakse mamma nimi, ta astub ette, Gui veerib meie nimesid paberi pealt ja siis lähme oma mamma juurde. Alguses oli nagu jutt, et 3-4 inimest ühte majja, ja enamus meist ongi mitmekesi koos, me jätkame ikka Belindaga kahekesi. Meie mammaks on Sofia. Mammad ja grupp ära jaotatud, järgneb jalkamats kohalikega, ilma reegliteta. Ma ka ikka osalesin ja sain paar korda palli puudutada. Mitu korda oleks peaaegu värava löönud, aga lõpuks ikka kaotasime 0-3. 

jalkamats

Sellele järgnes kohalike tantsu vaatamine. Siis pidime minema oma mamma juurde, kui nüüd mäletaks milline see meie oma oli. Kõik on sarnastes rahvariietes, lõpuks tuli mamma Sofia ise meie juurde. Meid kõiki hakati riietama kohalikesse rahvariietesse. Kõigepealt kolm seelikut, vest, vöö, mingine lint üle õla, kaabu moodi asi pähe ja lõpuks veel miski tuttidega pael kätte. Jube palav on juba ja need seelikud on nii rasked. Algas tantsunumber, minu paariliseks sattus kohalik onu, kes oli mulle küünarnukini. Rivis tuli kahekaupa tantsida, no midagi vist meie perekonnavalsi taolist. Ah, eks me koperdasime ja naersime seal niisama ringi. Muusikaks mängisid poisid vilepilli ja tagusid ilmatuma suurt trummi. Õnneks see väga kaua ei kestnud. 

Meie suurepärane rahvatantsurühm

Pildid tehtud, homne info käes, tuli järgneda oma mammale, samas kandes neid raskeid riideid. Õues on ka pimedaks läinud ja jälle tuleb üles mäge minna, siis vasakule, natuke alla mäge ja vist veel vasakule. Hommikul ma pean ise tagasi kooli juurde orienteeruma, sest 8:55 saan kokku Chrissi ja Renatoga. Meil see kajakisõit Titicaca järvel ees ootamas. Praegu tundub, et meie maja asub päris kaugel, iga maja juures loodan, et see võiks meie oma olla. Lõpuks jõudsime oma maja juurde. Meil on seal lausa oma maja. Suur tuba kahe laia voodiga, järgmine uks on vannituba sooja veega ja wc. Lausa luksus, kartsin, et see kodumajutus tähendab kusagil onnis magamist ja peldik on õues põõsaste vahel. Mamma lubas koputada uksele kui õhtusöök valmis on. Köök on kohe meie vannitoa kõrval, varsti ongi koputus. Võtame oma kaasaostetud söögikraami kaasa ja anname neile. 

Mamma toimetab pliidi juures, laud on juba kaetud. Aedviljasupp, riis aedviljadega ja tee. Varsti on kogu pere laua taga. Peremees on ainus, kes mõne sõna inglise keelt mõikab. Uuris veel, et kes meist kajakiga sõitma läheb. Arvatavasti ta ise majandabki nende kajakkidega. Toit on maitsev, aga meil on uneaeg ja kohtume oma mamma perekonnaga hommikusöögi ajal. Pidime vist hakkama hommikul koos mammaga mingeid saiakesi tegema, aga täpselt aru ei saanud. Pärast hommikusööki peaksime pererahvast nende tegemistes aitama, kas loomadega toimetama või põllutöid tegema. Aa no kuna ma lähen kajakisõidule... naersimegi Chris'iga, et no head kõplamist teile, me läheme kajakisõidule.

21.01

Voodi oli minu jaoks natuke kõva ja öösel läks temperatuur ikka päris jahedaks. Samas hunnik tekke ja värske õhk, nii et magasin üllatavalt hästi. Kell 7 koputas mamma uksele, oli hommikusöögi aeg. Kõigepealt patsutasime taiganast pätsikesed, mamma ikka parandas enne pannile panekut õigeks. Õli seest käisid läbi ja oligi valmis. Me saime veel keedumuna ja moosi, teed jõime muidugi ka. Kuna aega oli, siis läksin ka põllutöödele abiks. Korjasime kollaseid maltsa moodi taimi, et need lehmadele viia. Umbes pool tundi tegime seda ja siis oli mul aeg majja tagasi suunduda, et riided vahetada ja kajakisõidule minna. 

Mamma Sofia

ise tehtud, hästi tehtud

aitasime ka põllutöödel

nendele oligi see malts

Jalutasime sadamasse, saime veekindla jaki, sussid, päästevesti, aeru, pudeli vett ja küpsiseid. Tuli välja, et meil on kahene kajak. Mina istun ees ja Chris taga. Gui tuleb ka kaasa, tal endal ühene kajak ja siis juhendab meid vee peal. Meie ööbimispaiga peremees tuleb ka mootorpaadiga meid turvama. Chris andis talle ka oma mobla, et ta meid pildistaks. 

sõiduks valmis

Kalda lähedal aerutame, kokku 6km. Nägin täna lähemalt ka seda Titicaca järve endeemilist lindu, kes ei lenda vaid jookseb vee peal. Ilmaga on meil ka vedanud, peaaegu tuuletu ja päike särab taevas. Täitsa tore on. Enamus aega Chris aerutab ja ma vaatan niisama ringi, lained aitasid ka meie liikumisele kaasa. Pärast kajakisõitu jalutasin oma majja tagasi. Käisin dushi all, pärast kuulsin teistelt, et paljudel polnudki sooja vett. Kohe ongi juba lõunasöögi aeg. Mamma Sofia on meile valmistanud: kollased kartulid, lillad kartulid, oad, juustu, tomatit ja kurki. Alguses oli juurviljasupp ka. Teeme sissekanded külalisteraamatusse, esimesed pärinesid aastast 2012. Olen esimene eestlane seal. 

meie maja

peremees oma tütrega

Oligi aeg lahkuda, jalutasime sadamasse, tänasime mammasid, tegime grupipildi ja algas sõit tagasi Punosse. Renato hoiatas juba, et kuna täna on seal mingi festival, siis paljud tänavad liiklusele suletud. Sadamas on meil buss vastas, kes meid ikkagi natuke lähemale viib. Ilm on palavaks läinud. Hotelli jõudes on natuke vaba aega, soovijad võivad minna Renato juhendamisel supermarketisse, sest homme on meid ootamas 8h bussisõit kohaliku bussiga. Lähen ka, sest mul on kõik söögi-joogi varud otsakorral. Kõik kohad on neid tantsijaid täis. Poeme läbi rahvamassi. Saime kõik vajalikud asjad ostetud. Chris ostis lausa uue kohvri, tal see vana lagunes ära ja lõpuks tulid kaks ratast ka alt ära. 

Festival

Lähme koos õhtust sööma, võtan spagetid kanaga, klaasi punast veini ja coca-cola. Hotelli tagasi jõudes peaks hakkama pakkima, aga lihtsalt ei jaksa täna enam. Homme peab alles 8 valma olema, eks pakin hommikul.

22.01

See festival kestis poole ööni, laulsid ja möllasid tänavatel. Õnneks meie toas akent polnud, vannitoa aknast oli kuulda, aga kui vannitoa uks kinni panna, siis oli täitsa talutav. Pärast hommikusööki hakkan jälle pakkima. 8h bussisõitu ees, nii et tõmban oma lennukipõlvikud jalga. Kella 8 peame all receptionis olema, alla jõudes on seal juba tohutu segadus. Mingid rätikud on kadunud. Osad laenasid hotelli rätikud, et kodumajutuses kasutada, nüüd väidetakse, et nad pole neid tagastanud. Renato siis uurib, et kes kuhu need tagastas. Õnneks mul oma rätik kaasas ja meie toa rätikud olid kõik olemas. Bussijaama sõidame taksodega. Buss on küll ülimugav. Laiad istmed ja konditsioneer ka töötab. 

Meie buss

Proovin ikka natuke magada ka, sest homme peaks mul see Vikerkaare mägede matk olema ja selle algus on juba 4 hommikul. Kella 5ks õhtul olema Cuscos kohal. Hotell on peaväljakust paar tänavat edasi. Lähme kõik koos õhtusöögile. Minu kanavõileib loomulikult unustatakse ära ja saan selle teistest 15 minutit hiljem. Aga selle eest saan siis tasuta kombucha joogi.

Öine Cusco

23.01
Hommikul 3:47 on äratus, joon kohvi, pakin asjad ja ongi start. Meie grupist läheb 9 inimest. Pisike buss tuleb järgi ja järgmisest hotellist tuleb veel rohkem inimesi peale, nii et buss on tuugalt täis. Tunnike sõitu ja siis on hommikusöögi aeg. Joon igaks juhuks ka tassikese kokalehe teed. Nüüd peaks matka alguspunkti olema veel kaks tundi sõitu. Cusco on 3400m ja matka algus 4680m kõrgusel. Bussijuht on kindla käega ja sõidab päris kiiresti kuristiku serval. Kontrollpunktis ei taha meie giidid maksta, teised bussid maksavad rahulikult ära ja sõidavad meist mööda. Päris suureks vaidlemiseks läks, lõpuks ikka maksid ka meie giidid. Tuli välja, et nad pole rahul teede olukorraga. Raha küll küsivad, aga teid ei korrasta. See muudab nendel teedel liiklemise ohtlikuks nii bussijuhtidele kui turistidele. Alguspunktis on juba parkla busse täis. Pakutakse võimalust hobusega minna, 60 kohalikku ja hobune viib tipu lähedale. Ma ikka proovin omal jalal sinna jõuda. Liigun aeglaselt, peatusi ei tee, kui siis ainult pildistamiseks. Lõpp läheb päris raskeks, aga lähen ikka täitsa tippu välja 5036m! Pildi tegemiseks ootan järjekorras u 20 minutit jäise tuule käes. Pilt tehtud, jõuavad järgmised meie grupiliikmetest tippu. Hakkan vaikselt alla liikuma, lasen ka passi templi panna. Vaated vikerkaare mägedele on suurepärased. Tõesti ilus ja nad ongi nii värvilised, ei julgenud seda lootagi. 

Hobuste rent

Vikerkaare mäed

Tipus!

Parklas ootame soojas bussis teisi, nüüd on juba kõht nii tühi. Õnneks on mul veel pool pudelit coca-colat ja pakutakse ka oreo küpsiseid. Lõunasöök on jälle rootsilauas. Kuhjasin taldriku täis ja läksime õue sööma. Kõik oli maisev, välja arvatud liha, mis oli nii vintske, et seda oli keeruline närida. Selle liha sai mu sõber Yako endale. Kõrvallaua seltskonnas oli kellelgi sünnipäev ja sain ühe tüki torti endale ka. 

Sõber Yako

Veel paar tundi sõitu, millest enamuse ma magasin ja olimegi hotellis tagasi. Kõigepealt läksin raha vahetama, Renato soovitas kohta, kus kurss pidavat hea olema. Google mapsiga orienteerusin sinna ja nüüd mul jälle sularaha. Tagasitulles käisin dushi all ja jõin kohvi. Saime teistega all kokku ja läksime viiekesi linna peale jalutama. Vaatasime poodidesse ja käisime turul. Päris turg oli juba kinni, nii et sinna ma lähen mõni teine kord. Lõpuks maandusime peaväljaku ääres olevasse teise korruse kohvikusse, kus ilus vaade linnale. Kuna oli veel Happy Hour, siis võtsime kokteilid ja ma võtsin veel lisaks ühe mango smuuti. 

Cusco hotell

Täna ma enam pakkida ei viitsi. Homme lahkume siit hotellist üheks ööks mujale ja siis kohvri saab siia hoiule jätta. Aga ma nii väsinud, et tegelen sellega hommikul. Kaon magama ära.

24.01

Öö läbi vihma sadas ja siis tundus nagu oleks ka mingi ilutulestik. Muidu päris rahulik kant. Hommikusöök ka täitsa korralik. Haarasin veel kaasa 2 banaani ja mandariini. Kohvri saab siia hoiule jätta, homme oleme siin tagasi. Täna sõidame Ollantaytambosse. 8:00 peaksime sõitma hakkama, aga meile on järgi saadetud pisike buss. Renato tellib uue bussi. Esiteks sõidame mäe otsa palestiinlaste poolt kingitud kuju vaatama. Sealt ka ilusad vaated kogu Cusco linnale. 

Tähtis kuju

Järgmine peatus on Ccaccacollo kogukonna käsitööliste külas, mida toetab GAdventures. Tädi trummiga on bussil vastas. Alguses saame alpakaid toita, paitada, pildistada. Siis näidatakse kuidas villast värviline lõng valmib ja loomulikult ka võimalus endale meeldivaid asju soetada. Ma nimme siiani pole tahtnud poodidest midagi osta. Kogu teenitud raha jaotatakse võrdselt kuu lõpus kogukonna 45 pere vahel ära. Nii, et ostsin minagi mõned asjad. 

Trummiga tädi

Saime ka alpakasid toita

Villast saab lõng

Järgnes Cuyo Chico keraamika töökoja külastus. Näidati, kuidas mudast ja kõrtest telliseid tehakse, savinõude ja muude savist vidinate valmistamist ja kaunistamist. Muidugi oli ka võimalus neid endale soetada. 

Telliste valmistamine

Paarkümmend minutit veel bussisõitu ja on lõunasöögi aeg. Meile pakutakse viiekäigulist lõunasööki. Midagi tohutult vapustavalt polnud. Ikka kartul, quinoa ja salat. Maasikajäätis oli päris hea, aga seda oli ainult kaks imepisikest palli. Õues leidsime mingi kohaliku mängu. Point oli konnale suu sisse see münt visata või siis nendesse aukudesse münt kuidagi sisse saada. Sain 350 punkti, saavutasin kolmanda koha. Võitis meie tänane giid, teise koha sai Renato. Tunnike sõitu veel hotelli poole. Vahepeal möödusime matuse rongkäigust. Tohutult rahvast, kirstu kanti pea kohal, kõige lõpus olid trummid ja pasunad. 

Konnamäng

Matus

Väheke lagunenud sild

Tänane hotell asub iidses inkade linnas Ollantaytambos. Alguses viskame kodinad hotelli receptionisse ja siis korraks linna peale. Ilus väike linn, kõikjale saab jalutada. Käime ka ühes kodus, kus kasvatatakse merisigu. Pigem endale ja sugulastele söömiseks. 

Merisead

Seinal ilutsesid esivanemate kolbad

Tagasi hotelli jõudes saame toa kätte. Selline tagasihoidlik tuba, aga nii ilusat vaadet polegi hotelli aknast olnud. Käisime õhtust söömas ja Renato tegi meile Pisco Sourid välja. Homme lähevad osad meist Inca Traili läbima. Nendega kohtume siis pühapäeval juba Machu Picchul. Söögiks võtan kana amazonase mangoga... ülihea. 

Pisco Sour

Mango kana

Jalutame tagasi hotelli. Muidu tore koht, aga wifi peaaegu olematu ja rongid sõidavad vilede saatel iga natukese aja tagant. No ma loodan, et öösel ehk on vaikne.

Vaade hotelli rõdult

25.01

Öösel sadas, koerad haukusid, kuked kiresid, nii et ega ma eriti ei maganud. Hommikusöök oli väga korralik, kuigi Renato hoiatas meid eile, et see pole väga rikkalik. Renato ise meiega täna ei tule, jääb korraldama Inca Trailile minejate tegemisi. Meile tuleb tänaseks uus giid, kes meid juba kärsitult ootab. Saame on seljakotid hotelli jätta ja jalutame läbi linna Ollantaytambo varemeid vaatama. Väravas liituvad meiega ka meie uue giidi grupi inimesed. Giid räägib varemetest ja kuidas need kivid sinna veeretati. Osad kivid on jäänud poole rampi peale. Ronime tippu ja siis jalutame seal ringi. Ilm on veel täitsa soe, aga juba hakkavad pilved kogunema. 

Ollantaytambo varemed

Tagasi hotelli jõudes võtame oma asjad ja nüüd edasi juba bussiga Moray inkade varemeid vaatama. Kohalejõudes vihma juba sajab. Tõmban jope selga ja lähme siis seda vaatama. Algselt arvati see olevat mingisugune ohverduspaik või amfiteater. Tegelikult olla see olnud hoopis aed, kus kasvatati kartulit, ube, maisi jne. Igal tasandil kasvasid erinevad juurikad. Hiljuti tehtud uuringute järgi pidi aastane temperatuuri erinevus kõige ülemise ja alumise tasandi vahel olema 15°C. Väga võimsa aia oskasid need inkad ehitada. 

Moray

Kuna vihma sajab on tee muutunud poriseks ja see pori on väga kleepuv. Nühime, mis me nühime vastu muru, aga ikkagi suudame bussi põranda poriseks teha. Järgmine peatus on Marasi soolakaevandus. Kõigepealt on suveniiripoe külastus, ostan isegi sealt mõned asjad. Siis sõidame kaevanduse poole. Nüüd on juba päris vihmaseks läinud, kaevan seljakotist vihmakeebi välja. Arvasin, et läheme kuhugi maa alla, aga see hoopis maa peal. Igal perel oma bassein ja kuu ajaga võivad sealt saada 40kg soola. 7 kuud aastast saavad soola koguda. 

Maras soolakaevandus

Nüüd lõpuks sõidame lõunasöögile. Pearoaks pakutakse kolme sorti liha - veis, siga, kana. Magustoiduks puuviljad magusa quinoa kastmega, no ja kokalehe tee ka ikka. Jäänud on veel ühed varemed, mida kindlasti nägema peame - Chincheros. Jällegi väga võimsad ehitised, mäed on pilvede sees, aga vihma enam ei saja. Sellega lõppes meie tänane ekskursioon ja sõidame tagasi oma Cusco hotelli. 

Chincherose varemed

Õhtul käisime korra oma väikse seltskonnaga söömas, alustuseks toodi kohe Pisco Sour, seekord mango maitseline. Võtsin spagetid ja gaasiga vee. Kurk on veits valus, tõenäoliselt sellest Vikerkaare mäe tipus pildistamise järjekorras seismisest. Nii, et hotelli tagasi jalutades ostan laimi, et siis kuuma veega juua.

26.01

Täna on rohkem selline vaba päev. Alles 10:30 saame Renatoga all lobbys kokku. Jalutame/ronime Cusco koloniaal piirkondadesse, vaatame ka Sapantiana kose üle. Enne lõunasööki käisime ka korra kohvi joomas, kus oli ilus vaade linnale, võtsin cappuccino. Toodi ka maitsmiseks nelja sorti käsitöö õllesid, ma kõige heledamat ja lahjemat maitsesin, aga see pole ikka minu jook. Lõunasöök oli kolmekäiguline, võtsin peruu traditsioonilise supi (kartul, keedumuna, spagetid), veiseliha ja magustoiduks puuviljad. Kõik väga maitsev, pearoast pidin küll pool järgi jätma, siin see portsjonid on hiigelsuured. 

Trepid, ikka trepid

Sapantiana kosk

Kuulus kivi oma 12 nurgaga

Nüüd kogu ülejäänud päevast vaba aeg. Jalutame tagasi hotelli, puhkame veits ja siis hakkame postimaja poole orienteeruma. Minu toakaaslane Belinda tahab oma matkasaapad inglismaale tagasi saata. Lisaks veel mõned juba ostetud suveniirid. Sest tal peale Peruu reisi veel Galapagose saarte tuur ees. Renato saadab mulle google mapsi lingi postimaja aadressiga ja hakkame vaikselt sinna poole liikuma. Leiame selle ilusti üles. Tuleb välja, et magneteid ja kätekreemi ei tohigi saata. Belindast tehakse pilt, võetakse sõrmejäljed, ta peab ka täitma hunniku tähtsaid pabereid. Nüüd vähemalt peaks pakk Inglismaa poole teel olema. Käisime pärast ka turul läbi. Ostsin õhtusöögiks kuivatatud puuvilju: mango, aprikoos, kiivi, pomelo. Täna ma ei viitsi enam välja minna. Nüüd Renato saatis uue info. Kuna kohalikud siin otsustasid protestima hakata Machu Picchu piletimüügi ja korralduse vastu, siis homme rong sinna ei sõida. Praeguse info põhjal peaksime hommikul kella 6:30st bussiga 6h sõitma ja edasi jalgsi kuni 3h. See oli nüüd küll päris kehva uudis. Vähemalt Machu Picchu ise pidavat avatud olema.

27.01

Kuna kokkulepe streikijatega jäi saavutamata, siis rongid Machu Picchule ei sõida. 6:30 on pisike buss ukse ees, nüüd siis 6 tundi sõitu. Jube palav, süda kipub pahaks minema, tee on ka enamuses alla mäge. 

Koer all, kass peal

Poole kahest oleme on jalgsimatka alguspunktis. Ostan veel lisaks ühe gaasiga külma vee. Siiani oli veel ilm enam-vähem, aga nüüd kui me liikuma hakkame, hakkas ka sadama. Liigume mööda raudteed. Liiprid on ka nii libedad. 3h ja 11km hiljem oleme kohal. Päris raske oli, just see, et kogu aeg sadas vihma, aga kohale me jõuame. 

Tänane 11km kulges mööda rööpaid

Viime asjad hotelli, tunnike aega pesemas käia ja riideid vahetada. Sinna kuumavee allika värki ma ei viitsi minna, lihtsalt nii väsinud ja kõht tühi. Jalutame restorani, kuna praegu on vihmaperiood, siis paljud kohad suletud. Renato alguses räägib, et kuna kõik kohad on suletud, siis peame midagi tänavalt ostma. Õnneks see oli nali ja ta on meile ikka kohad broneerinud. Võtan täidetud kana rinnaliha, klaasi punast veini ja magustoiduks mingi koogi jäätisega. Kõik maitses hästi. Nüüd selgus, et ka need bussid Machu Picchule ei sõida, nii et homme peame ise sinna jalutama. Mulle tundub juba praegu, et olen ise Inca Traili läbinud. Ja homme endiselt ka rongid ei sõida, nii et eks näis... võibolla lähme selle kodukootud raudtee sõidukiga tagasi. Mootorratas kuidagi ajab seda alust edasi. Ma oleks sellega väga nõus, sest uuesti 11km kõndida, lihtsalt ei viitsiks. 

28.01

Äratuse panin juba 4:27, et rahulikult jõuaks kõik ära teha. See on esimene hotell, kus on olemas veekeetja. Kõigepealt ikka kohvivesi soojaks, siis käisin pesemas ja nüüd riidesse pannes läks elekter ära. Moblaga valgustades otsin mööda tuba asju. Joon kohvi ära, mul on veel shokolaadi, mis kodunt kaasa tassisin, aga olin suutnud ära unustada. Kella 5st peaks meil hommikusöök olema, eks ma ikka korra alla jalutan, lift ju ka ei tööta. Küünlad põlevad ja hommikusöök on ilusti valmis. Söön kiiresti ja lähen tagasi uuesti pakkima. Saame oma matkaks mittevajalikud asjad hotelli jätta. 5:30 hakkame astuma Machu Picchu väravate suunas. Väravas on juba politsei ootamas, hetkel veel protestijaid pole näha. 

Politsei on valmis

Näitan passi, piletit ja olengi sees. Siit oleksime pidanud edasi bussiga saama, aga nüüd need ka ei sõida, nii et mööda treppe. Hetkel oleme 2000m ja järgmine värav on 2400m. Päris ränk tõus, aga läksin aeglaselt ja peatusi ei teinud. Jõudsin esimesena järgmisesse pileti- ja passikontrolli. Ootasime teisi järgi, meid ootas seal ka tänane giid Anita. Hakkasime läbi udu tipu poole liikuma. Väga suuri lootusi pole, et ilm selgemaks läheb. Jõuame mingisse vaatekohta, Anita näitab meile pilti, milline vaade peaks olema, aga me näeme ainult udu. 

Anita on optimistlik, et varsti ikka läheb selgemaks. Ja 10 minuti pärast see tõesti juhtus. Meie ees avanes vaade Machu Pichhu endale. Hakkasime aga pidistama, sest pilved liiguvad ikka vaate ette. Liigume vaikselt edasi, Anita räägib meile ajaloost ja näitab pilte. Õnneks läheb ilm aina paremaks, isegi päike tuleb välja. Jalutame müüride vahel, väga ilus koht. 

Lõpuks on aeg ka alla tagasi suunduda. Bussid endiselt ei sõida, nii et samad trepiastmed tagasi. Väravasse jõudes on Renato meile lõunasöögi tellinud 50 soli eest ja hotellist on meie pagas ka ära toodud. Sööme ja ootame teisi veel järgi. Nüüd on protestijad jõudnud väravasse ja värav suletakse. Osad meie omadest on veel tulemata. Kui nad kohale jõudsid, said nad väravatest läbi politsei eskordi saatel. Rongid ka endiselt ei sõida. Tänane teekond tagasi saab raske olema. On ka võimalus oma pagas bussini saata, mingi käruga seda veetakse, 10 soli eest. Seda võimalust me kõik ka kasutame. See motoriseeritud raudtee käru, mis ka inimesi veab, maksab 100 soli. Tahame kuueskesi ka seda kasutada. Jaamas öeldakse meile, et peaksime 10-15 minutit kõndima ja siis tuleb see sõiduvahend. Hakkame vaikselt liikuma meie transpordi vahendaja sabas. 15 minuti kõnnitud, uurime, et no kaua veel. Ütlevad, et mõni minut veel. Siis hakkab vihma sadama ja mu vihmakeep jäi seljakotti. Õnneks varsti möödub meist meie seljakottidega käru, peatame selle kinni ja saan oma vihmakeebi kätte. No nüüd jälle lubatakse, et 15 minutit veel ja siis tuleb meie sõiduk. Varsti oleme juba paar kilomeetrit üheteistkümnest kõndinud. Jääme lihtsalt seisma ja uurime, et mis toimub. Kas on see sõiduk tulemas ja kui siis millal ja me pole enam nõus 100 soli maksma. Jõuab ka Renato kohale ja küsib. Nüüd siis selgub, et sõiduk lähima tunni jooksul ei jõua. Me lähme siis jala, ei jaksa seda oodata. Anna ja Juan jäävad ootama. Täna on õnneks kergem ka see tee, varsti jääb vihm ka järgi. Parklasse jõudes, otsime oma bussi ja istume juba sisse. Ootame veel teisi umbes tunnikese ja nendega saabuvad ka meie seljakotid. Läbiligunenud, sest ega nad sellele kärule katet peale ei pannud. Saamegi oma 6h bussisõitu alustada. Minu iste on õnneks katki ja seljatugi lamavas asendis. Kõik riided nii seljas kui seljakotis on märjad. Natuke ikka vast saan magada. Hotelli jõudes saan õnneks oma päris pagasi kuivade riietega kätte. Käin kiirelt dushi all ja kaon magama ära. 

29.01

Täna on meil Cusco linnas vaba päev. Olen ennast kirja pannud kokandusklassi. See algab alles 12, nii et sinnani on aega. Kõigepealt lähen ostan enda telefonile juhtmevaba laadija. Eilsest saati seal mingi vesi või sodi laadimispesas ja juhtmega laadida ei saa. Homme lendame džunglisse ära ja mu telefoni aku nii kaua vastu ei pea. Esimeses poes, mida Renato soovitas, olid ainult iphonele mõeldud laadijad, nii ka järgmistes 6-7s. Lõpuks siis leidsin ka oma Samsungile sobiva, katsetasin kohe poes järgi ja toimib küll. Jalutan tagasi hotelli ja puhkan niisama. Need viimased paar päeva on minu jaoks päris rasked olnud, sest polnud sellisteks matkadeks valmis. Kell 12 olen valmis ja kohe saabub ka pisike tüdruk, kellega siis turule jalutame. Seal on mind ootamas peakokk Luis ja ülejäänud kursusest osavõtjad. Oleme kuuekesi ja Luis viib meid turule. Teeme turule ringi peale, Luis tutvustab meile erinevad puuvilju, šokolaade, kohvi jne. Kõige jubedam oli ikka lihalettide juures. Hais muidugi lämmatav, mul hakkas seal nii halb, õnneks meie liha sealt ei osta. Luis ostab maisi, mingeid puuvilju ja vist ka maitseaineid. Õues ootavad meid kaks taksot ja sõidame toitu valmistama. Kõigepealt käed puhtaks, põll ette ja müts pähe, ikka nagu päris. Valmistame quinoa salati, Lomo saltado (veiseliha) ja magustoiduks oli brownie  šokolaadijäätise ja puuviljadega. Retseptid saime ka kaasa.

Väike puuviljavalik turul

Oleme valmis

Kõigepealt ikka passion fruiti pisco

Eelroog - quinoa salat

Pearoog - lomo saltado

Magustoit, seda me ise ei teinud

Õhtul käisime veel väljas söömas. Kuna mu kõht oli veel sellest lõunasöögist päris täis, võtsin kanavõileiva ja klaasi punast veini. Vein maitses hea, aga seda kanavõileiba oli 3tk, ei jaksanud kõiki ära süüa.

Tänase päeva viimane pilt ikka söögist - kanavõileib

Nüüd on kõht nii täis ja uni on ka. Eks siis hommikul pakin. Homme lendame Amazonase džunglisse.

30.01

Õhtul ja öösel hullult sadas, müristas nii, et seinad värisesid, välku lõi ka. Hommikuks oli kõik maha rahunenud. Hommikusöögile läksin alles 8 paiku ja siis oli juba enamus asju otsas. Ei banaane, jogurtit, tomatit. Eks siis jälle sai ja muna. Ja siis hakkasin pakkima. Siselend Puerto Maldonadosse, edasi bussi ja paadiga Amazonase džunglisse. Lennujaamas läks kiirelt, turvakontrollist saab isegi veepudeliga läbi, aga lennukis pead seda käes hoidma, mitte seljakotis. Mul loomulikult keskmine iste, aga Chris on nii lahke ja lubab mul akna all istuda. Lend kestab ainult 35 minutit ja Puerto Maldonado tervitab meid 27 soojakraadiga. Lennujaam on pisikene ja pagasi saame ka kõik kätte. Vastas on buss meie järgmiste päevade giididega, kelleks on Elvis ja Luis. Sõidame kõigepealt GAdventure kontorisse. Sinna saame oma kohvrid jätta ja ainult vajalikud asjad kaasa võtta. Selleks antakse meile nummerdatud kotid, aga lisaks võib võtta ka oma seljakoti. Nii, et tegelikult on ruumi küll ja veel. Järgneb bussisõit sadamasse, vahepeal teeme peatuse ka poes ja sealt ostan kohaliku OFFi lisaks. Sest igasugused toredad putukad ja moskiitod on meid juba ootamas. Veel tunnike bussisõitu, meile jagatakse ka lõunasöögi kotikesed. Väike pott, kus see on riis, kohalik metsik kartul, liha ja juurviljad. Kaks pisikest banaani oli ka. Sadamasse jõudes on kõht täis ja ma nii unine juba. Paat on pisike, aga päästevestid olemas. 

Paat

Nüüd 2h paadiga, vahepeal oli kontrollpunktis peatus, et meid registreerida, ikkagi looduskaitseala. Teeme ka mõned peatused, et pildistada kalda ääres olevaid, kapibaarasid, kilpkonni ja ühte kaimani nägime ka, aga ta meid kuuldes läks vette. 

kapibaara

Kohale jõudes pakutakse tervitusjoogiks passion fruiti mahla. Giid seletab esmaseid tegevusi ja vajalikke teadmisi. Iga onn on paarismaja, majades elektrit pole, võimalus kasutada küünlaid. Olemas on nii soe kui külm vesi ja wc. Ohu korral on seina peal rippumas vile, mida siis puhuda. Kõik mitte riide asjad tuleb paigutada sahtlisse. Muidu loomad leiavad võimaluse selle ära süüa. Joogivett saab lobby alast. Tee, kohv ja kakao on seal saadaval kogu aeg. Elekter on ka õhtul 17-22 lobby alal, mul õnneks kõik laetud ja akupank ka kaasas. Nüüd polegi muud kui oma onn üles leida. Väga mugav tundub hetkel, samas häälekas. Kui päris öö saabub... eks näis. 

Selline uhke onn

Küünal ja tähtis vile

Tuba

Kella 19st on õhtusöök ja siis kohe peale seda lähme väiksele jalutuskäigule. Söök oli hea, enne võtsin veel kokteili Peru Libre. Riietus matkaks oli soovitavalt pikad püksid ja pikkade varrukatega jakk. Olen veel lisaks kaetud tohutu hulga moskiitotõrjega. Kavatsesin kasutada mobla taskulampi, aga Chris laenab mulle oma taskulambi, ise kasutab pealampi. Näeme igasuguseid putukaid, konni, sisalikke, väikseid ämblikke, tarantlit, hiigelsuuri liblikaid. 

Miski rohutirtsu laadne elukas

Pisike ämblik

Sisalik

Tarantel

Tagasijõudes joon veel tassi teed ja ühe kokteili Piscolo, mis koosnes kookospiim, pisco ja kondentspiim. See baarman on siin vist päris uus. Esimene kokteil läks tal segamini ja vaatas uuesti menüüst järgi, mida see peaks sisaldama. Päris kange, aga no kuidagi peab selles häältemöllus magama jääma. 

Baarmen

Onni jõudes käisin veel dushi all, soe vesi ja puha. Hambapesuks on eraldi kann veega. Ka hambapasta tuleb sahtlisse panna, et see ei ahvatleks loomi.

31.01
Ega minagi sellest õudusest pääsenud, nii et terve öö oksendasin. Hommikusöögile ei läinud. Pärast hommikusööki algas tänane 5h matk, osaliselt paadiga. Vedasin ennast sinna. Kõigepealt pidime oma jalanõud kummikute vastu vahetama. Tahtsin nr. 40, aga neid oli ainult parema jala omasid. Pressisin siis 39 jalga, sest järgmine vaba nr oli juba 42. Alguses sõitsime 30 minutit ja siis jalutasime metsas. Õnneks tempo kiire pole, aga kole palav ja lämbe ilm. Eks midagi nende puude kohta seletati, aga ei suutnud seda juttu jälgida. Meie giid Elvis räägib nii, nagu oleks mitu õlut ära joonud ja siis püüab inglise keelt rääkida. Varsti olime järve juures ja algas katamaraanisõit. Lauspäikese käes ja nii aeglaselt läksime edasi. Mul läks süda nii pahaks. Õnneks jõudsime teisele poole järve ja Elvis uuris, et äkki ma soovin paati jääda. Nad lähevad 20 minutiks mingit puud vaatama. Olin muidugi sellega nõus, sest see paat oli nüüd varjus ka. Pikutasin pingi peal, ahvid möllasid pea kohal, linnud siristasid ümberringi. Kohe palju parem hakkas. 

Katamaraan

Tagasi üle järve sõites, anti kõigile pakk küpsiseid. Võisid ise süüa või kaladele pudistada. Kahjuks on siin järvel kalapüük keelatud, muidu eelnevalt nad püüdsid siit piraajasid. Nüüd jälle läbi metsa tagasi paadi juurde ja paadiga ööbimispaika tagasi. Läksin ostsin kohe kaks pudelit gaseeritud külma vett ja kadusin onni magama. Lõunasöögi jätsin vahele. Pärast oli kolm võimalust, ahve minna otsima rangeri saatel, aga see oli pikk jalutuskäik ja täna ma seda ei jaksa. Paadiga farmi vaatama minna ja kolmandaks valikuks lihtsalt magada. Läksin seda farmi vaatama. Paadiga 5 minutit ja olimegi farmis. Ega selle eest keegi nagu ei hoolitse väga, pigem on puud istutatud. Ainsad elanikud on kolm siga, keda meie paadijuht siis toitma läks ööbimiskoha toidujäätmetega. Elvis lõikab meile puu otsast võetud viljadest viilud ja saime neid maitsta. Kuna hetkel pole hooaega siis enamus viljad pole kas veel valmis või juba liiga valmis. Aga proovisime laimi, apelsini, tähtvilja ja kahte veel minule tundmatut vilja. Ega seal midagi erilist polnud. 

Elvis lõigub tähtvilja

Sead

Paadiga tagasi ja läksin jälle magama. Õhtusöögile korra läksin, võtsin ainult riisi. Pärast õhtusööki oli kaimanituur. See ainult paadiga, ainus vaev oli treppidest alla-üles paadi juurde minek. Nägime 4-5 kaimani, aga need sellised pisikesed max 1,5m. Tagasitulles tegime peatuse keset jõge, mootor lülitati välja ja 10 minutit lihtsalt loksusime kuuvalgel. Magasin enamuse sellest paadisõidust. 

Kaiman

ja suur liblikas

Tagasijõudes käisin pesemas ja kadusin magama.

01.02

Magasin terve öö, ärkasin alles 7 paiku. Õues juba valge. 8st on hommikusöök ja võtsin oma kohvi kaasa, valasin kuuma vett peale. Söögiisu on ka tagasi ja peaaegu hea olla juba. 9st peame oma kodinad lobbysse vedama. Külalisteraamat ka täita vaja ja joogiarve maksta. 

Sealt võis soovi korral banaane võtta

Hotelli kass

Siis oli veel brasiilia pähklite avamise demonstratsioon. Matšeetega purustatakse 24 pähklit on igas suures pähklis. 

Brasiilia pähklid

Oligi aeg Amazonase džunglist lahkuda. Paadiga 2h sõitu, vahepeal nägime makaosid, seekord ka punaseid. 

Sadamas tervitas meid selline tore tegelane

Nüüd bussisõit 1,5h GAdventure kontorisse pakkima lennusõidu jaoks. Seal oli ka wifi võimalus, sain märku anda, et olen elusalt tsivilatsioonis tagasi. Lõunasöök oli seekord kohas, kus maksad toidu kaalu järgi 1kg/60kohalikku. Suht kehva toit. Puuvilju ega magusat polnud. Riis on soolane ja kanakoivad küüslaugu maitsega. Külm Coca-Cola maitses hea. Nüüd jäänud veel lennujaama sõit. See buss suutis selle aja jooksul veel kaks korda peaaegu otsad anda. Konditsioneer ka enam ei tööta, väljas on 31°C. Õnneks ikka jõuame kohale. Nüüd pagasit ära andes teatatakse, et putukatõrje peab käsipagasis olema. Õnneks see oli mul pakitud kohvris eraldi ja saan selle sealt kiirelt kätte. Ja jälle võib veepudel kaasas olla. Lendu oodates saan osta veel rummi-rosina jäätise ja jälle uue külma gaseeritud vee. Limasse lend peaks kestma 1,5h. Loomulikult lend hilineb 2,5h. Lõpuks lennuk saabub ja pealeminek läheb kiirelt. Mul seekord vahekäigu poolne iste, jälle Inglismaa Chris'iga kõrvuti. Pakutakse kommi ja kohvi/vett. Maandusime Limas ja pagas ilusti käes. Muidu oli meil plaanis ka viimane õhtusöök oma grupiga, aga jõudsime hotelli alles 23 ja kõik nii väsinud. Paljud lahkuvad ka homme hommikul, nii et peavad täna veel pakkima. Nii ka mina, homme 8:25 peaks takso hotelli juures olema ja lennujaama viima. Saime küll 2 pulti koos võtmetega, aga nendes pultides pole patareisid. Õnneks ulatusin konditsioneeri nuppudeni ja sain selle käima. Nüüd tahtsin juukseid pesta, aga pole rätikuid. Vedasin siis ennast ikka alla neid küsima. Juuste pesemine siin on paras katsumus. Dushi otsik on seina küljes kinni ja mulle õla kõrgusel. Veega on ka keeruline, see on kas tulikuum või külm. Nii, et seekord kasutasin külma vett. Aga kaon nüüd magama, homme algab pikk tagasilend koju.

02.02

Hommikul pakkisin, käisin söömas ja kojusõit ees. Õnneks nägin ka Renatot ja sain temaga hüvasti jätta. Tegi tublit tööd kogu selle stregi ja muude jamadega. Ta polnud isegi enne jala Machu Picchule läinud. Hoolitses, et ilusti taksole saan ja no see juht oli tõeline surmakutsar. Kui lennujaama sõit pidavat aega võtma 45-60 minutit, siis tema tegi seda 35 minutiga. Nii, et Richard ja Sarah, kes startisid 20 minutit enne mind, jõudsid lennujaama hiljem kui mina. Mingi tohutu järjekord, siis turvakontroll ja passikontroll. Aga 1,5h ja olingi juba oma viimaseid sol'esid kulutamas. Lõpuks pidin veel Mentose ostma, et kõik ilusti kulutatud saaks. Lennukis sattus minu kõrvale istuma hiigelpaks proua, kes oli kogu oma kola juba minu istmele laotanud. Eks vist lootis, et keegi tema kõrvale ei istu. Korjab oma kodinad kokku, aga no vasakpoolset käetuge ma kasutada ei saa, sest ta lihtsalt voolab üle selle. Söögi ajal ta seda lauda avada ei saa, kandik kõhu peal kühveldab endale toidu sisse. 

03.02

Madridis 4 tundi logelemist ja Helsingi lend ees. Lennule minnes pole mu piletile mingit grupi numbrit märgitud. Seisan suvaliselt siis grupp nr 3 sappa. Sain ilusti lennule, nüüd veel mulle sattunud xl koht. Ruumi tundub küll rohkem olevat. Helsingis juba 2 kraadi sooja. Lend pidavat täis olema, siiski jääb minu kõrval olev iste vabaks. Ümberringi istub india perekod oma tuhande kotiga. Lõpuks sokutatakse india onu minu kõrvale, sest tema iste on kohvreid täis topitud.

KODUS - pagas ka käes! 

Jällegi reis kujunes väga seiklusrohkeks. Palju uusi kogemusi, uusi tutvusi ja uusi kauneid kohti nähtud.

aa kodus on ikka kõige parem!