Antarktika 2025

Unistused on selleks, et neid ellu viia. Nii, et Antarktika ja pingviinid - siit ma tulen!

Lähen ikka juba mulle tuttavaks saanud GAdventure kaudu. Neil nüüd uus laev ka, peaks 128 turisti mahutama. Tundub väike ja see Drake väina ületamine on ikkagist hirmutav.

Reisikava on selline:
09.11 -> lennud Tallinn - Frankfurt - Buenos Aires
10.11 -> Buenos Aireses (lennujaama vahetus, pean sinna ise orienteeruma) - Ushuaia
11.11-12.11 -> Ushuaias
13.11-23.11 -> Ushuaia - Antarktika - Ushuaia
24.11 -> lendud Ushuaia - Buenos Aires - Frankfurt - Tallinn
 

Ekspeditsiooni parka on hinnas ja selle saan endaga koju tassida, kummikud saab kohapeal laenutada. Lisaks ostsin veel telgiöö, kanuusõidust loobusin. Võimalus on ka ujuda, aga seda pean kohapeal vaatama, kas ikka julgen. Kohvri olin sunnitud ka uue ostma, sest vanal oli 3 ratast ja lukustus avanes igakord erinevate numbritega, tavaliselt tuli kaks numbrit tagasi kruttida, väga ei riski enam sellega. 

Ostsin ka Argentina e-SIM kaardi seekord, eks vaatan, kuidas see toimib. 

09.11

Lennujaamas ilusti kohal, kõik boarding passid lasin ka välja printida, kuidagi ikka kindlam tunne nii. Turvakontrollist sain ka seekord väga lihtsalt läbi. Välja tuli võtta ainult akupank, muu kola võis seljakotti jätta. Lugesin üle, olin üheksast inimesest teine, kes sai oma koti kohe kätte. Teised läksid lisakontrolli. Muidugi esimene lend on mul ikkagi traditsiooniliselt keskmine iste, välismaa meeste vahel. Üks nendest mängib mingit kanadega mängu ja teine loeb raamatut. 

Frankfurtis maandudes on siin hull udu. Õnneks viib buss ilusti õigesse terminali ja ei pea ise väga seiklema. Keegi sinna automaatsesse passikontrolli ei lähe... mingi amenikumees seisab seal ees, uurin siis temalt, et kas need ei tööta. Uurib, kuhu ma lendan ja vahib passi, kordab mitu korda Estonia. Ütles, et töötab küll ja mingu ma ikka sealt kaudu. Kõik väravad avanesid ilusti. Siiani on kõik kuidagi üllatavalt hästi sujunud, kahtlane.

Pikale lennule soetasin lisa jalaruumiga koha. Nagu ikka märkan juba lennujaamas kedagi imelikku, kes siis lõpuks minu kõrvale istub. Selleks osutus Andrei, u 190cm pikk, käis närviliselt mööda lennujaama ringi, endal põlvpüksid, mustad sokid ja plätud jalas (väljas on siin 8 kraadi sooja). Ta vanemad  istuvad rida taga pool.  Tundub väheke uhuu olevat, aga ehk ei ole väga hull. 13h 50min lendu on ees.

Lend möödus tegelikult kiirelt, kuigi Andrei mu kõrval niheleb pidevalt. Jõi veel kaks purki õlut ja nüüd muudkui jookseb wc vahet. Söögiks võtsin kana, punast veini ja coca zero. Täitsa söödav-joodav. 11 tundi veel jäänud. Kehva on veel see, et siin on kuidagi hirmus külm. Isegi Andrei pani lõpuks endale dressika peale. Aga mürasummutavad kõrvaklapid on ikka ühed head asjad. Maandusime Buenos Aireses. Juba lennukis öeldi, et kõik, kes lendavad edasi siselennuga, peavad pagasi välja võtma. Passikontroll möödus kiirelt, tehti pilti ja paremast pöidlast sõrmejälg. Pagasi sain ka ilusti kätte. Nüüd peaksin kuidagi sinna teise lennujaama minema, info on erinev, kusagilt lugesin, et pagasi saab juba seal Ministro Pistarini lennujaamas check-in anda ja siis kusagilt viib transfeeribuss J.Newbery lennujaama. Tallinnas küsisin seda, aga ta oskas ainult vastata, et Buenos Aireses pagasi välja võtma. Pagas käes, aga nagu mitte kusagil pole mingit kohta, ainult Exit sildid. Läksin ikkagi välja ja uurisin Argentinas Airlines infost. Nemad ütlesid, et mingu ma ise sinna teise lennujaama. Kindlasti kusagil oli see õige koht, aga ma ju ei orienteeru üldse. Algselt tahtsin bussiga minna, pidi maksma u 12-16 USD ja iga täistund läheb, taksoga oleks hinnaks 30-35 USD.  Õues püüdis mind loomulikult mingi onu kinni, kes siis takso peale ikka tahtis mind vedada. Hinnaks pakkus 60 USD, hehh hea suslik ikka. Keeldusin loomulikult ja lõpuks kauplesin hinnaks 30 USD. See lausa 51km kaugusel ja ajaliselt lubas 1h15min kohale viia. Aga minu surmakutsar tegi seda 50 minutiga. Üritasin mitte jälgida, aga enamus ajast sõitsime paremal pool teeservas, tema enda tekitatud reas. 

Kohale jõudes oli juba tuttavlik Lõuna-Ameerika kohalik lennujaam oma tuntud kaoses. Tablool minu lendu üldse ei ole, äkki olen kuidagi vales lennujaamas. Läksin infost küsima, sealt teatati, et täiesti õige lennujaam ja võin rahulikult sappa võtta (lennuaeg olla muutunud 15 minutit hilisemaks). Järjekord oli umbes 300m pikk ja 1,5h sabatamist. Pagasi sain ära antud, loodan selle Ushuaias kätte saada. Pardakaardi peal on kellaaeg 14:25 ja minu lend tabloole tekkinud, värava number ka olemas. Loodan, et rohkem ei hiline. Siiski suutsid nad värava ära vahetada. Jalutan siis sinna, ega siin enamus infost, mis räägitakse, on hispaania keeles, tuhkagi aru ei saa. Lõpuks väljus lend 14:55.

Mul nüüd aknapoolne koht ja kõrval istuvad jaapanlased. Ka siin lennukis on hirmus külm, nii et Jaapani tädi paneb endale suure jope selga. Lend ise möödub kiirelt, söögiks pakuti krõpse ja cocat.

Maandumine Ushuaias on nii mere ääres, et alguses tundus mulle juba, et maandumegi merre. Sooja on hetkel siin 12 kraadi. Pagasi sain ka ilusti kätte ja väljas ootas mind juba giid koos meie seltskonnaga, kes kõik läheme Albatrossi hotelli. Täpselt ei teagi, aga ehk oli 8 inimest. Ainsana oli tuttav üks poiss, kellega sattusime Buenos Aireses oma lendu tabloolt otsimas. 

selline rõõmsameelne giid oli vastas (tema taga on juhuslikult pildile jäänud ka see ehmatunud näoga poiss)

Giid vuristab bussis kogu info nii kiirelt ette, et ega mul suurt midagi meelde ei jäänud. Homme peaksime hotellist mingi infolehe või midagi saama. Ja kolmapäeval kohvri receptionisse jätma hommikul ja 15:30 sadamas olema.

Hotellis mul suur tuba, teen endale kohe kohvi, käin pesemas ja siis linna peale jalutama, enne kui pimedaks läheb. Enne tellin ka endale homseks ekskursiooni GetYourGuide kaudu. Tierra del Fuego rahvuspark ja maailmalõpu rongituur, kell 10.30 tulevad järgi. 

Linnas veits jalutasin ja tegin mõne pildi, ostsin pudeli cocat ja ega rohkem jaksu ei ole. Homme ka päev ees.

30 tundi kodunt ja olengi kohal

Ushuaia

10.11

4:45 oli uni läinud, eks jälle see ajavahe teema. Tegin kohvi ja passin netis. 8 paiku läksin hommikusöögile, mis oli täitsa korralik. Müsli, jogurt, saiakesed, värsked mahlad. Proovisin kohvi ka, aga see ikka ei kõlba juua. 

10:30 kobin alla, ekskursiooni pick-up, õnneks tullakse ilusti hotelli ette. Meie hotellist on veel kaks inimest, põlvpükstes John ja tema filipiinlannast naine. John sätib end minu kõrvale istuma. Bussijuhiks on Hugo ja giidiks Paolo. Juba kuulen ka vene keelt. Noored Valgevenest, väga ebameeldiva olekuga. Röögivad nagu venelased ikka. Kokku on meid 15. Õnneks teised on normaalsed inimesed. 

Kõigepealt soetame endale Tierra del Fuego rahvuspargi piletid, 30K kohalikku. See ekskursiooni hinna sisse ei kuulunud (ja ma lugesin seda punkti loomulikult alles hiljem).  Paolo seletab hispaania ja inglise keeles segamini. Kuna Ushuaia on ikkagi saar, siis siin väga palju loomi pole. Imetajatest mõned siia eksinud guanaakod, palju punaseid rebaseid ja koprad, kes on siin võõrliik. Kunagi sõdurid tõid siia Kanadast 15 paari, et hakata nende nahast mütse teha. Nüüd on saanud nendest suur probleem, sest looduses neil vaenlasi pole. Kanadas pidavat puumad neid sööma. Lindudest on levinud Andide hani.

Sõidame mööda rahvusparki ja teeme vaatluskohtadel peatusi. Väga ilusad vaated loomulikult. Käime ka Pan-Ameerika maantee alguspunktis.

Pan-Ameerika maantee algus

Jõuame kohvi-ja suveniiri peatusesse. Ilusa järve ääres, Paolo näitab kaugele järve peale, seal püüab merilõvi endale süüa. Kohvikus ostan endale kana empanada (piruka) ja klaasi veini. Pirukas oli veits kuiv, aga veini nad ikkagi oskavad teha. Ilmaga on meil vedanud. Kohati küll tibutab vihma, aga enamasti tuuletu ja päike paistab. Pärast (veini)kohviku peatust, teeme veel mõned peatused. Ja siis juba rongijaama, siit algab meie "Maailma lõpu rong" tuur. Mingi segadus on meie broneeringuga, Paolo helistab peakontorisse. Me lähme seniks sooja suveniiripoodi ootama. Asi saab lahendatud ja saame oma rongipiletid kätte koos voucheriga, millega peaks saama Ushuaias tasuta kakao. Läheme rongiga nr 7. Kaasa antakse kõrvaklapid ja vastavalt keelele teavitatakse ka kanali number. Inglise keel peaks olema nr 2. Rongi ees tuleb teha loomulikult kohustuslik pilt triibulistes riietes meestega (selle rongiga veeti vange tööle kunagi), et siis pärast saad selle pildi endale osta. Mind suunatakse istuma esimesse vagunisse, kohe rongigiidi taha, kehva asi on see, et pean istuma selg ees. Minu vastas ja kõrval istuvad itaallannad. Proovin siis ikka ennast küljega sõidusuunas sättida. Kõrvaklapid pähe ja vahetan kanalile nr 2, kus peaks siis inglise keelne jutt tulema. Seinal on ka silt keelte ja kanalite kohta, seal ka nr 2 kirjas. Minul igatahes tuleb mingi hispaania keelne jura. Katsetan teiste kanalitega ja nr 1 on hoopis inglise keelne. Nii, et algus läks mul sellest jutust kaduma, aga 1902 ehitati Argentina valitsuse käsul Ushuaiasse vangla. Tingimused olid karmid ja põhiliselt tehti metsatööd. Raudteed kasutati vangide ja puidu vedamiseks, vangla ja metsa vahel. Meie läbisime sellest teekonnast 7km kitsarööpalisel raudteel, mida vedas auruvedur. Õnneks see rongisõit on aeglane ja saan ikkagi külg ees istuda, nii et süda pahaks ei läheks. Teeme ka vahepeal peatuse, kus on suveniiri pood, saame rongist pilti teha ja soetada endale alguses tehtud vangikostüümides meestega pildi. Mina seda loomulikult ei tee. 

Maailma lõpu rong

Lõpp-peatuses on meid juba buss koos Hugo ja Paologa ootamas. Sõidame tagasi Ushuaiasse ja ekskursioon lõpeb paarikümne meetri kaugusel minu hotellist. Jalutan hotelli ja tuppa jõudes on seal juba Jules. Voodeid on nüüd ka kaks tükki. Eks see jutt muidugi oli, et ametliku tuuri alguses on esimene öö hotellis ja siis pead jagama tuba. Ta oli alles saabunud Austraaliast ja pakkis oma asju lahti. All fuajees olid juba reklaamid üleval, et seal toimub G Expeditioni info jagamine, nii et varsti suundun sinna.

Tervisedeklaratsioon tuleb täida, jalanumber (kummikute jaoks) öelda, ja ega rohkem polegi eriti midagi. Homme kell 8:00 tuleb pagas receptionisse viia, anti ka nimesildid kaasa, mis ära täita ja kohvrile kleepida. Kella 10st on check-out, 13-15:00 tuleb passiga minna jälle nende juurde, et pardakaart kätte saada ja alles siis saad teada, kellega kajutit jagad. 15:30 jalutame koos sadamasse ja sealt vist mingi buss viib laevale, päris kindel selles pole. Vähemalt ise laevale jalutada ei saa. 

Selline uhke reklaam

Tuppa tagasi jõudes käin pesemas ja siis linna peale jalutama. Päris tuuliseks on muutunud ja vihma hakkas ka sadama. Üritan leida seda tasuta kakao kohta. Lõpuks tuleb välja, et see jälle kohe meie hotelli juures. Lähen siis sinna ja vabandavad ette-taha, et neil hetkel vett pole ja nad ei saa kakao teha. Täna vist vett lähimate tundide jooksul tagasi ei tule ja tulgu ma homme kakaole. Samas pakkus võimalust kakao asemel shokolaadi valida, nii et valisin siis hoopis selle. Läksin tagasi hotelli poole ja avastasin, et meie hotelli all on veinipood. Astusin aga sisse ja seal see onu rääkis ainult hispaania keelt. Aga nüüdsel ajal on tark mobiiliäpp abiks ja siis selle abil rääkisime. Lõpuks jõin seal kaks klaasi veini, ei hakanud pudelit ostma. 

Nüüd veel vaja juuksed ära pesta ja homme hommikuks kohver pakkida.

12.11

Ega ma palju magada ei saanud, sest mu toakaaslane norskab väga kõvasti. Lõpuks olin sunnitud oma mürasummutavad kõrvaklapid pähe panema. Need aitavad väga hästi, aga kole ebamugav on magada. Ehk paar tundi ikka sain magada. Kella 8ks pidime pagasi koos oma nimega alla viima ja siis vaba aeg. Check-out oli 10 ja siis läksin linna peale jalutama. Ilm on siin väga kiirelt muutuv, aga mul oli kogu praegune varustus seljas, nii et päris mugav. Lõunaks võtsin kanasalati ja kohvi. 

Jalutasin hotelli tagasi ja juba sain pardakaardi, ilusti minu nimi, kajuti number ja päästepaadi number peale trükitud. Jalutame (poiss GAdventure lipuga ees) koos sadamasse, seal ootavad meid bussid. Laeva peale ise jalutada ei tohi, sest kai peal on kaks piirikontrolli. 

meie uhke laev

Kohvrid on juba kajuti ukse taha viidud, toas ootas mind ekspeditsiooni parka (selle saame endale), GAdventure veepudel, kummikud, tervituskaart ja pudel punast veini. 

kajut

tervituskaart ja vein

Kohe on ka tervitusjoogi-söögi aeg. Kapten Delfin (ongi päriselt eesnimi) pidavat meid isiklikult tervitama tulema. Tutvustatakse meeskonda, räägitakse reisist ja laeva reeglitest üldiselt. Ilm pidavat järgmised 2 päeva rahulik olema, aga see võib ka iga hetk muutuda. Kohe peaks ka päästeõppus tulema. Signaali kuuldes tuleb kajutist kaasa haarata päästevest, soojad riided ja minna oma kogunemiskohta. Seal siis näidatakse, kuidas päästevest selga käib, peame kõik endale vestid selga ajama ja päästepaadi juurde minema. Sellega õppus lõppes. Pidime vesti uuesti kokku pakkima ja kajutis kappi tagasi panema. Juba oligi õhtusöögi aeg. Pärast seda võis vajadusel oma kummikuid või parkat vahetama minna. Olin tellinud endale M suuruses parka, mõõdud olid kodukal kirjas. Aga no ma sellesse upun ära, nii et vahetasin S suuruse vastu. Wifi on ka saadaval, võtsin 2Gb/40USD. Arveldamine käib kuidagi nii, et saad oma kajutikaardi peale panna ja lahkudes maksad kogu oma arve. Väga mõistlik, siis ei pea nendega sahmima. Kajutiuksed lukku ei käi, aga kapis on olemas seif, kuhu väärtuslikud asjad paigutada. Kajutis on ka telekas, kus kanal nr 6 pealt näha päevakava ja tegevusi. Neli kanalit on filmidega, mis on ilusti inglise keeles. Miski kanal pidi näitama laeva ees otsas olevat kaamerapilti.

Ajan endale parka selga ja lähen ülemisele tekile päikseloojangut vaatama. Pidime ka pingviinide saarest mööduma, aga selleks ajaks on juba nii pime, et me pingviine ei näe.

"Expedition" lipp uhkelt tuule käes lehvimas

Kajutisse jõudes avan veini, pakun seda ka Julesile, aga ta loobub, pidavat mingeid kangeid ravimeid võtma. Pealegi tal kõrva taha määrimiseks mingi udupeen geel, mis pidavat aitama merehaiguse vastu. Siin väga erinevaid lahendusi merehaiguse vastu: osadel on tabletid, plaaster kõrva taha, käevõru ümber randme (pead mingi pulsi koha leidma), kõige imelikumad on ikkagi nelja klaasiga prillid. Ma ise ei võta midagi, sest merehaigust pole tekkinud.

Ei kujutagi ette, et need aidata võiks...

Tahtsin veel oma kohvri voodi alla suruda, miskit jääb nagu ette. Leidsin sealt selle punase veeülikonna. Sama, mille Carlos (insener Hispaaniast) endaga päästeõppusele kaasa vedas ja ta oli ka ainus, kes endale päästevesti juba kajutis selga ajas. Õnneks natuke sättimist ja kohver mahub ka ilusti voodi alla.

13.11

Öö möödus suhteliselt rahulikult, enamus aega magasin (klapid küll peas). Vahepeal võtsin kapist endale lisateki ja padja. Laev müriseb, koliseb ja kajutinaaber Jules norskab veel sellest mürast üle. Enne hommikusööki lähen oma kohvitassiga kuuma vee jahile. Laev juba kõigub korralikult ja täis kohvitassiga on küllaltki keeruline laua juurde liikuda. Eks läheb veel aega selle kõikumisega harjumiseks. Hommikusöök on väga korralik: puuviljad, müsli, jogurt, saiakesed, sooja sööki on ka, aga sinna leti juurde ma ei läinud. Kajutisse tagasi minnes on Jules juba teki all, tal süda paha ja oli veel kõrva taha seda geeli pannud, proovib nüüd natuke magada, ehk hakkab parem. Ma ka pikutan veits, nii et esimese loengu  - “Miks liustiku jää sinist värvi on?” – magan maha. Aga kell 10 algavale binokli kasutamise workshop ja linnuvaatlusele jõuan ilusti. Haaran ka oma binokli kaasa. Seal siis õpetatakse, kuidas enda järgi binoklit sättida ja mida jälgida. Kuna minu (õigemini Kadri isa) binokli peale on veel kirjutatud “Made in USSR”, siis need digitaalsed vigurid puuduvad. Näen sellega väga hästi, ühtegi nuppu keerama ei pea. Albatrossid lendavad kogu aeg laeva taga, linnuteadlane Kevin teatas, et 4 liiki erinevat albatrosse nägime täna. Väiksemaid linde oli ka. 

Linnumees Kevin

Kohe vaatlusele järgnes loeng pingviinidest. Kevin rääkis, keda kohata võime ja kuidas käituda. Kuna endiselt on linnugripp levimas, siis juba mõned aastad ei tohi turistid istuda, kükitada, põlvitada. Päris huvitav loeng, kuigi nii mõnigi mu kõrval tukastas. Endalgi tuli hull uni peale, soe ruum ja vaikselt kõigutab. Kohe edasi järgnes lõunasöök, jällegi, kõik valikud olemas.

Läksin veel loengut kuulama teemal “Once upon the Ice”. Meru rääkis Antarktika avastamisest pikalt-laialt. Veerand kuulajatest magasid. Kuidagi on nii, et kõht on täis, soe ja siis vaikselt loksuv laev. Kohe sellele järgnes kohustuslik infotund telkijatele. Matt on meie laagrijuht. Nii palju jäi meelde, et kokku on 30 telki ja 60 inimest. 5 inimest on veel ootelistis. Igaüks saame magamiskoti, mati, telk kahe peale, padi tuleb ise teha olemasolevatest asjadest. Laevalt patja kaasa võtta ei tohi. Tuli täita veel mingi dokument, ega ma väga seda lugeda ei viitsinud, aga lõpus tuli lauanaabril (suvaline inimene, kes parasjagu su kõrval istus), see allkirjastada. Matt rääkis meile reeglitest. Võib-olla juba kahe-kolme päeva pärast toimub telkimine, aga see oleneb kõik ilmastikuoludest. Telgikaaslase sai ise valida ja mu kõrval seisis Franzesica, kes oli ka üksi. Nii, et oleme siis telgikaaslased ja grupis A. Näidati ka, kuidas telki püstitada, aga kas see nüüd mul kolme päeva pärast meeles on… vaevalt. Õnneks on Matt ja Vanessa kohapeal abistamas. Ilmaprognoos on praegu väga hea, näitab -4⁰C. Üldse on praeguseni ilmaga vedanud. Drake väin on juba poole peal ja hetkel lained 2-3m, keeruliseks pidavat minema kui on vähemalt 10m.

Telkimise infotunni lõpus pakuti veel võileibu ja kooki. Järgnes esimene osa loengust teemal delfiinid ja vaalad. John seletas, kuidas neid eristada ja mida jälgida, ega mul eriti midagi meelde ei jäänud. Suur võimalus on paljusid neist näha selle reisi jooksul. Natuke vaba aega ja juba kella 18st on kapteni kõne ja reisi ametliku alguse tähistamine. Saime kõik suupisteid ja pokaali vahuveini. Räägiti veel homsest kavast. 

Kapten Delfin peab kõnet

Meie reis siiani on kulgenud suurepärase ilmaga ja oleme oma graafikust ees. Nii, et homme juba toimub esimene maale minek. Eesmärgiks on minna Penguini saarele. Aga täpsemad juhised riietuse ja muude värkide kohta saame homme hommikul. Kuna kõik korraga ei saa minna, siis jaotatakse meid nelja gruppi. Registratuuris pidavat ennast kirja saama panna. Lähen siis sinna ja satun sellesse gruppi, mis homme peaks esimesena maale minema, ehk olen siis grupp Albatros kuni reisi lõpuni. Gruppide minekud roteeruvad, nii et järgmine kord läheme neljandana, siis kolmandana jne. Õhtusöök seekord polegi rootsilaud, vaid menüüst saab tellida. Satun väga toredasse seltskonda ja aeg möödub kiirelt. Korra pärast sööki käisin veel tekil jalutamas, aga suht külmaks on läinud. Baaris pidi esinema kitarriga mees Pablo, aga minu jaks on tänaseks otsas. Liiga palju loenguid ja infot. Nad ütlesid ka, et kuna oleme ajakavast ees, siis nad pidid ajakava kokku suruma, et jõuaks enne kohale jõudmist vajalikud teadmised meile jagada.

14.11

Nüüd on ikkagi tuul tõusnud, kõigutab palju rohkem, meri tundub ka aknale palju lähemal olevat ja vett pritsib vastu akent. Dushi all tuleb ka käia nii nagu oleks surfilaua peal. Sööma minnes pole ikka veel suutnud harjuda, et toolid on ketiga põranda küljes. Endiselt kõik ragistavad nendega, mina kaasaarvatud. 9:15 on juba kohustuslik infotund kõigile, kes lähevad Zodiacile (paadiga maale). Peame oma kohaloleku kaardiga registreerima. Räägitakse ära kogu vajaminev info, mida on ikka päris palju. Pärast seda tuleb kajutist tuua: veekindlad püksid, kindad, müts, sall, seljakott puhastamiseks. Pidin oma mütsilt karvase tuti eemaldama. Õnneks see ainult üks õmblus. Kummikud desinfitseeriti. Registreerisid oma kaardi, et oled biokontrolli läbinud. Kuna polnud teadlik, et püksid peavad kummikute peale minema, siis need praegused kummikud on natuke suured mulle. Lähen siis uuesti kummikuid vahetama. Matt otsib mulle väiksemad kummikud nr 39,5. Need sobivad väga hästi. Lähen koos temaga uuesti oma kummikuid desinfitseerima. Nüüd peaks kõik korras olema. Õues on palju külmemaks läinud ja kaugemal on näha jäämägesid.

Ajasin oma riided selga, toast tuli ka üks teistsugune päästevest kaasa võtta (õpetus oli ka meil hommikul) ja selga tõmmata. Juba tuligi teadeanne, et grupp Albatros on oodatud zodiaci väljumisele. Haarasin lihtsalt päästevesti kätte, sest no minu mõistus sai otsa. Õnneks seal kohapeal aidati mind sellega, ma oleksin ise selle ikka täiesti valetpidi selga ajanud. Paat sõitis ette, ühekaupa astusime paati ja siis mööda äärt tuleb ennast istudes õigesse kohta lohistada. Olime kõige esimene paat. Sõitsime saare teisele poolele, seal aidati meid ühekaupa ilusti paadist välja. Aega anti 75 minutit. Penguini saar on vulkaaniline, aga viimati oli see vulkaan aktiivne 300a tagasi. Hooaja jooksul käivad nad siin 2-3 korda, kuna ajaliselt ei jõua, sest Drake väina ületus võtab palju rohkem aega. Meile on juba ette valmistatud kaks rada. Kohe alguses lühike rada, mis viib pingviinide kolooniani ja seal pidi vedelema ka mõned merielevandid (kuni 4 tonni kaaluvad). Teine rada viis mäkke, kus ka vulkaanikraater näha. 

Niimoodi GAdveture lippudega on rada tähistatud

Hakkasin mäkke ronima, kogu tee on lipukestega tähistatud, ei midagi keerulist. Päris tippu me täna ei saanud, sest ajaliselt poleks see võimalik olnud. Vaated olid muidugi fantastilised. 

kraater

Alla jõudes läksin vaatasin pingviinid ka üle. Neid seal väga palju polnud ja kuna pesitsushooaeg alles algab, siis mingit hirmsat (sita)haisu ka mitte. Selle eest on meid juba hoiatatud. Üks pingviin oli väga uudishimulik ja muudkui tuli mu poole. Ma siis taganesin natuke, sest u 5m peaks vahe jääma.  Neid merielevante ma alguses ei näinudki. Uurisin Kevinilt (meie linnuteadlane), et kus need siis on. Ta näitas mulle siis neid, ma olin ekslikult pidanud neid kivideks. Kogu selle aja jooksul nad ei liigutanud ennast. 

et need pruunid on siis merielevandid (mitte suvalised kivid)

reipal sammul...

Oligi aeg juba tagasi suunduda. Enne paati minekut, loputasime kummikud vees puhtamaks. Laevale jõudes olid kohe harjad (nagu tennises liivaväljakutel), kus kummikud puhtamaks kraapida. Sinu taga olev inimene pidi siis kontrollima taldu, edasi Kevini juurde, kes taskulambiga veel kord tallad üle kontrollis ja siis lõpuks tuli astuda roosa vedelikuga täidetud kausist läbi. Kevin soovitas veel, kui kummikud juba kuivad, logo juurest kontrollida, ega sinna mingit puru pole jäänud. Kõige lõpuks tuli kaart jälle läbi tõmmata, et oled laevas tagasi. Natuke oli vaba aega ja juba tuli infotunnile minna, kus räägitakse homsetest plaanidest. Proovime teha lausa kaks maaleminekut. Esimene juba kell 8, seekord on meie Albatrosi grupp viimane. Kella 14 juba teine maaleminek. Tuleb tihe päev. Pärast õhtusööki oli veel "tutvu oma reisikaaslastega" üritus. Korra läksin ikka sealt ka läbi. Aga uni tapab, hiilin suht varsti sealt minema. Homme varajane ärkamine.

15.11

Hommikusöök oli juba 7, sest tunni aja pärast peaks maaleminek olema. Magasin peaaegu terve öö kõrvaklapid peas, sest nüüd lisaks norskamisele on Julesil ka köha tekkinud. Hommikusöögil istus mu lauda Kenny, tal ka kajutikaaslane norskab, enne tänast polnud norsanud. Siis ta oli nii unise olekuga. Ta oli paar korda vastu seina koputanud ja lootnud, et norskaja ärkab üles, aga ei. Siis ta ei viitsinud kõrvaklappe ka kotist üles otsida.

Tänane esimene randumine on Snow saarel. Pidavat peaaegu ainus koht olema, kus alati võimalik merielevante näha. Minu grupp stardib sinna viimasena. Täna sain juba ise päästevesti õigetpidi selga. Meri on rahulik, aga kajakisõit jääb jälle ära. Nemad siis liituvad viimase ehk meie grupiga. Täna randume liivasele rannale. Kohe alguses on meid üksik pingviin tervitamas. 

uudishimulik pingviin

Lumine rada viib meid, mereelevantidest möödudes, mäe otsa. Tänane tee on tervenisti lumine ja kohe kui natukene kõrvale astud, vajud põlvini lumme. Aga kergem rada kui eile ja aega anti ka üle kahe tunni. Käisin tipus, tegin mõned pildid seal ja liikusin tagasi. 

tipus

Osadel merielevantidel olid paarinädalased pojad, need olid juba nii suured. Hiiglaslikud isased mörisesid nende lähedal. 

võivad kaaluda kuni 4 tonni

paari nädalane poeg

Tänane teine maale minek on Deceptioni saarele. Hetkel on olud rahulikud, päike paistab ja tuult peaaegu polegi. Siiski jälle kajakisõitu ei toimu. Minu Albatrosi grupp läheb kolmandana. Seekord on keerulisem maaleminek ja sellele saarele nad saavad minna korra kolme aasta jooksul. Paat sõidab kaldale selg ees, hüppame sealt siis põlvini vette ja koos pingviinidega kaldale. Nii palju pingviine. Alguses loetakse sõnad peale, et siin on pingviinide maanteed, peame nendele teed andma ja segada ei tohi. Muudkui tatsuvad ringi, osad on juba pesa peal haudumas, osad alles ehitavad pesa. Veedame seal paar tundi. Väga ilus paik. 

varandus noka vahel

pingviinikoloonia taustal

Tagasi laevale jõudes olen suutnud kuidagi pisikesed kivikesed oma püksisäärde sokutada. Kui kummikud ära võtsin oli terve põrand neid täis. Homme on ka võimalusel kaks maaleminekut ja võib-olla ka telkimine. Miski torm on liikvel ja sõidame nüüd selle eest ära. Õhtul veel Pablo laulis. Väga meeleolukas päev.

16.11

Panin endale ikka kella helisema, et enne hommikusööki tekile jalutama minna. Ilm on täna jällegi ideaalne, peaaegu tuuletu. Kajakisõitjad saavad täna lõpuks vette minna, enne nad on palju teooriat ja kuivatrenni laeval teinud. Osad nägid juba vaala, aga ma pole veel neid märganud. Ainult pingviinid ujuvad ringi. Tänane maalemine on Orne'i lahes ja lumine-jäine rada viib ilusate vaadeteni. Lähen täiesti tippu. On ikka ilus küll. Suurepärased vaated kõikjale. 

Kõigepealt minnakse luurele, kuidas jää-ja lumeolud on...

jälle tipus

pingviini jäljed

ja neid pigviine siin ikka oli

Alla minnes tegime veel zodiaci tuuri, ehk tiirutasime paadiga ringi. Jäämäed, liustikud, pingviinid, üks hüljes vedeles ka lumel. Tegime veel planktonimõõtmise ja andmed sisestati äppi. Valge ketta (läbimõõt 30cm) lasime vette, jälgisime kui sügavalt on veel ketast näha ja märkisime tulemuse üles.

Meie pisike (aga tubli) laev

Pärast lõunasööki läksime tekile vaatama oma laeva manööverdamist läbi kitsast kanalit. Jäämäed on väga lähedal. Pingviinid ujuvad ringi ja isegi mõnda küürvaala nägin. Pilti muidugi ei jõudnud teha.
Tänane teine peatus on Port Lockroy baasis, mis asub Goudieri saarel. Seal asub postkontor, suveniiripood ja muuseum. Eelnevalt olen juba laevalt postkaardid soetanud, aadressid ja tervitused peale kirjutanud. Nüüd on ainult margid  puudu. Passi saab sealt templi, nii et selle haaran ka kaasa. Poest ma midagi muud ei ostagi, margid saan ise peale kleepida ja kaardid postkasti libistada. 19 november pidi postiljon tulema ja võimalus on juba enne jõule kaart kätte saada, eks näis. Passi saan templi, natuke vaatan muuseumis ringi. Siin piiratud aeg, sest poodi/muuseumi lubatakse maksimum 40 inimest korraga. 

Postkontor-suveniiripood-muuseum

Siit nad tulevad

Edasi sõidame kohe nurga taha, kus juba pingviinid ootamas. Enamus nendest pesadel haudumas ja lumel on laisklemas hüljes. Mõned kormoroonid ka, kes on oma pesad pingviinide vahele teinud. Kalda juures hiiglaslikud vaala luud, mis on üle 100 aasta vanused. 

Hüljes omas olekus

Tagasi laeva jõudes on meie telgid ja magamiskotid hunnikutes. Telkimiskoht pidavat väga lähedal olema, Damoy Pointis. 

Pärast kiiret õhtusööki, hakkasime telkimiseks valmistuma. Olen grupis A, mis peaks siis esimesena minema. Receptionist haarame magamiskoti, telgi ja veel ühe rohelise koti (madrats, vaiad telgi kinnitamiseks ja linad magamiskoti sisse). Seljakott veel isiklike asjadega ka kaasas. Kogu selle kupatusega läheme paati, ilm on hetkel suurepärane ja meie paat esimene. Telkimisala on piiratud lipukestega. Võime vabalt endale sobiva koha valida ja hakkame telki püstitama. Õnneks mu telgikaaslane tundub seda eelnevalt teinud olevat. Siis on aeg grupipildiks ja loomulikult jalutavad pingviinid ka uudistama. Kuna peame nendega distantsi hoidma, läheb väheke aega selle pildiga. Telkimisejuht Matt pakub ka võimalust väike matk mäe otsa teha, seal juba järgmised pingviinid ootavad. Päike hakkab ka loojuma (ametlikult 22:28 ja päksetõus 3:38), kuigi minu arvates siin pimedaks ei läinudki. Mäe otsas on endale pesa teinud paarsada pingviini. Tagasi telkimispaika jõudes, hakkame ennast magama sättima. Ei teagi täpselt kui külm võib olla, jope, kummikud ja veekindlad püksid võtan vähemalt ära. Jope ja püksid topin kotti, see on tänane padi. Soojemad sokid jalga ja poen magamiskotti. Igavesti ebamugav, sest see meile antud magamismatt on pigem jooga jaoks. Nii õhuke ja see on ju peaaegu vastu lund. Temperatuur -4 ja koos tuulega -13.

tulid meid tervitama

nemad olid ka kohe meie telkimise koha juures

meie telkimisplats

17.11

Öösel tõuseb tuul ja ikka nii tugev, et telgilagi on peaaegu vastu maad. Pingviinid ka üldse ei maga, kisavad öö läbi. Ega ma ei saanudki magada, nii kõva ja ebamugav. Väga külm polnudki, aga just see madrats. Kella viiest juba kõik kohad valutavad ja enam ei jaksa pikali mitte miskit pidi olla. Nüüd on juba tuul nii tugev ja külm on kõikjale pugenud. Kuna 5:30 pidi niikuinii äratus olema, siis hakkan juba vaikselt pükse ja kummikuid jalga toppima. Enamus on juba üleval ja jalutavad õues ringi. Siin on kaks wc-d ka, aga neid ma ei kasuta (nüüd on ikka juba väga külm). Pakime telgi kokku, mis on küllaltki keeruline sellise tuulega. Kohe võtab tuule alla ja on nagu langevari. Lähme juba sadamasse paati ootama. Peaaegu tund aega peame seal tuule käes ootama, aga saame esimese paadi peale. Sõites pritsib paati nii vett kui jääd. Õnneks laev pole kaugel, pardale jõudes pakutakse kuuma kakaod. Magamiskott tuleb võtta kajutisse ja üritada see kuivama riputada. Lähen kohe ka kuuma dushi alla. Siis kohvi, hommikusöök ja väike uinak.

Tore, et ikka tegin selle Antarktikas telkimise ära. Ainukordne võimalus ja ainus kord kui ma seda ka tegin.

Hakkame läbima väga kitsast ja jäist Lemaire kanalit. Kapten on kindel, et see meil õnnestub (oleme ikkagi ekspeditsioonile tulnud). Lähen seda ka tekile vaatama, ilusad vaated ja tuul on ka vaibunud. Vaikselt manööverdame jääpankade vahel, mõnele väiksemale sõidame otsa ka. 

Lemaire kanal (11 km)

Kohe peale kanali läbimist, jääme akrusse vähe vaiksemasse koht ja toimub Polar Plunge, ehk võimalus jäisesse vette hüpata. Ma ikkagi loobun sellest, vee temperatuur pidavat olema -1⁰C ja ma pole veel sellest telkimisest toibunud. Päris palju inimesi teevad seda, me siis tekil ergutame ja naerame. Kokku 77 inimest, kellest 42 olid naised.

Polar Plunge 

Pärast lõunat hakkame vaikselt Yalour saarte poole liikuma. Pidime hetkel kõige lõunapoolsem laev olema ja suundume veel kaugemale lõunasse. Väga põnev, seal proovime ka maalemineku teha.

Jääolud on päris keerulised, aga siiski toimub täna ka maaleminek. Kõigepealt tiirutame paadiga jääpankade vahel, ühel lamas hüljes, paljudel on pingviinid. Maale minnes antakse (kuna oleme viimane paat) meile aega 45 minutit, sest jää liigub kiiresti ja on oht laevaga kinni jääda. Siin miski uus liik pingviine, näod üleni musta värvi. Osad juba hauduvad, teised alles ehitavad pesa. Jooksevad ringi kivid suus, mõned käivad teistelt varastamas kive. Nüüd jälle suurepärane ilm. 

Tagasijõudes teen oma kohvi ja võtan veel klaasi veini, praegu happy hour, nii et 5 usd.

Õhtuses infotunnis kuuleme homsetest tegevustes. Üks suur jääpank on meie lähedal, nii et proovime seda vältida ja jääme ööseks ankrusse. Hoiatati, et vajadusel sõidame öösel edasi, kui see jääpank meie poole tuleb, et me siis ei ehmataks kui keset ööd mootorid käivitatakse. Tehti tänasest kokkuvõte ja vastati küsimustele. Keegi siis uuris, et mis värk selle külmakahjustusega oli. Pepper oli eelmine õhtu (kui me telkimas olime) uurinud, et kas keegi on nõus oma varba mustaks värvimisega. Mitu inimest olid nõus. Pepper värvis ühe mehe väikse varba mustaks. Kui me täna hommikul telkimast tulime, kutsus Pepper arsti meie paatidele vastu, et on kahtlus külmakahjustusest. Arst jooksiski receptionisse ja see mees mängis väga hästi oma osa. Ütles, et hommikul telgis ärgates ei saanud enam jalale toetada, tohutu valu ja nüüd varvas must. Arst sai õnneks naljast aru, kuigi oli ka valmis amputeerima.

Pärast õhtusööki oli meil täna bingo. Kogu tulu läheb GAdventure enda loodud heategevus organisatsioonile Planeterra. Üks pilet on 10 USD, ma osalen ka ühe piletiga. Numbrite asemel on Antarktika seotud loomad, linnud, loodusnähtused, teadlased. Kokku oli neli mängu ja teise mängu võitsin MINA. Auhinnaks sain ühe kokteli voucheri. 

Bingo õhtu

Siin ka toimumas oksjon erinevate esemetega ja loterii. Homme uurin täpsemalt, palju see loterii maksab. Sest seal oksjonil ma küll osaleda ei jaksa. 

18.11
Hommikukohvi tulin tekile jooma. Peaaegu tuuletu ilm, päike särab sinises taevas. Lihtsalt ideaalne ilm jälle. Vaalad ujuvad laeva ümber. 

Hommikukohv

Tänane esimene peatus on Petermanni saarel. Kajakid saavad ka sõitma minna. Meil on rada vaatekohtadele, kus näeme jääpankade surnuaeda, pingviine on ka kõikjal. Siin on ka rist püstitatud mälestuseks kolmele briti uurijale, kes teise uurimisjaama minnes kadunuks jäid. Pärast jalutuskäiku teeme ka paadiga tiiru jääpankade vahel. 

Pärast lõunasööki teen endale veel ühe kohvi ja liigun tekile, päike paistab, jääpangad mööduvad vaikselt, pingviinid ujuvad ja kaugelt on isegi vaala näha.

Kohe järgneb ka tänane teine maale minek Booth saarele. Kõigepealt mäe otsa ilusaid vaateid nautima, pingviinid on ka kõikjal. Teel sinna näeme kaugemal vaalasi ujumas. Kohe on kuulda kui nad hingama tulevad. Ega ma väga pilti ei saanud teha ja nad ikka kaugel minu kaamera jaoks. Mäe tipp vallutatud, läksin teist rada pidi observatooriumit vaatama, John pidavat seal rääkima. Arvasin, et see mingi ehitis, kus saab taevasse vaadata või kaugusesse. Seal hoopis varemed ja kuna hetkel veel lund palju (alles kevad algas) siis näeme ainult akna ülemist raami. Vähemalt pingviinid olid lähedal. 

ka pingviinid hüppavad

Tagasi paadi juurde ja täna pidime väheke aega ainult ringi sõitma. Paadile minnes on just sellel hetkel otsustanud kari pingviine meile teele ette tulla. Kuna neil on eesõigus siis ootame nende otsust, kas nad tulevad või lähevad. Mõned minutid ootamist ja saamegi paati. 

ootame pingviinide lahkumist, et saaks paadi peale minna

Jennifer on paadijuhiks täna ja lähme korra ka vaalu vaatama. Ehk õnnestub näha, Jonathan annab meile 30 minutit aega. Kohe nurga taga olid üks vaal, jälgime teda pikalt, aga eriti head pilti ei saa. Aeg hakkab juba otsa saama, kui märgame kaugemal veel kahte vaala. Hiilime paadiga nende poole. Jonathan juba läbi raadio annab käsu, et kõik peavad hakkama laeva poole tulema. Meile õnneks sattus mitu karja pingviine ujuma ja nendest ei tohi läbi ujuda, kui vaal on läheduses, siis ei tohi paadi mootorit ka käivitada. Passisime siis nende vabandustega seal ja äkki ujuski vaal meie paadi juurest läbi, vee alt oli teda juba näha ja siis tuli veel peale. Selline ürgne hääl ja no on ikka suur küll. Kaameraga proovisin pilti ka teha, eks pärast ekraanilt ja suuremalt vaadates on aru saada, kas jäi midagi või kedagi pildile. Kogu paadi seltskonnal näod särasid. Ma polnud kunagi nii lähedalt vaala näinud, tänased vaalad olid küürvaalad.

ei saa kurta, minu lemmik reisipilt

Antarktika ja vaalade terviseks

Õhtusöök on meil laeva tekil, pakutakse grillitud liha, glögi, ja kõike head.

Õhtusöök

Täna on muusika õhtu, Pablo mängib kitarri ja laulab. Lunastan baaris oma bingoga võidetud kokteili, väga meeleolukas päeva lõpp. 

19.11

4:33 oli äratus, linnumees Kevini lahke hääl annab teada, et kella 8 suunas on näha keiserpingviini. Ajasin ka end välja ja kohe meie laeva juures ta ujuski. Väga huvitavad soengud ja riietusstiilid olid inimestel. Eks ikka enamus magas meist. Aga nüüd olen oma "päris" pingviini ära näinud. Läksin tagasi magama. 

Keiserpingviin

Tänane esimene maaleminek toimub Paradise Bays, Brown Station. Nagu ikka on ilm suurepärane, peaaegu tuuletu, temperatuur -6. Alguses ronisime mäe tippu, hetkel siin päris jäine, aga tipus kohutavalt palav. Päike lõõskab, päiksekaitse sulab näolt. 

Tee tippu

Alla tulles viib tee uurimusjaamani, mida kasutatakse suvel, ehk detsembri lõpust. Kõik majakesed on ümbritsetud pingviinidega, sest sealt hakkab lumi kõige kiiremini sulama. Majakesed on siia uuesti ehitatud, sest 1984a põles kõik maha ja tegemist oli süütamisega. Uurimisjaama arst (kes ka oma psüholoogilisele uuringule allkirja andis), ei suutnud enam hakkama saada mõttega, et peab veel ühe talve seal veetma. Kuna oli kihlatud ja lubanud tagasi minna. Pani põlema, kõik inimesed õnneks evakueeriti ja pääsesid eluga. Ta ise olla saanud väiksese karistuse. Suurim karistus oli vast see, et naine jättis ta maha.

Paadiga tegime veel tiiru kormoronide pesitsuspaika, kalju serval. Siin on nad väga hinnatud linnud. 

Kormoronid

Teine maaleminek on Neko Harbouris, seal liivane rand, seisma ei tohi jääda, vaid kohe lumele kõndida. Rannas lebavad paar hüljest ja loomulikult pingviinid. Liustikud on väga aktiivsed ja tsunami oht pidevalt. Igatahes, kui pingviinid hakkavad jooksma, tuleb neile järgneda, nemad juba teavad kui tsunami tulekul on. Kaks päeva tagasi oli siin suur torm olnud ja palju lund sadanud. Täna loomulikult sinine taevas, päike paistab, tuult pole ollagi. Teeme väikse matka poole mäe peale. Vaated jälle suurepärased. 

valmistuvad hüppeks

Pärast tiirutame paadiga ringi, vaala näeme ka, aga ta sukeldub pidevalt mitmeks minutiks, nii et loobume temast. Ühel jääpangal on hüljes päevitamas, lähme teda vaatama. Vesi on ka nii selge ja madal. Pingviinid ujuvad meie paadi juures.

Tagasi laeva jõudes on juba tavapärane kella viie tee, pakutakse küpsiseid, kooke, võikusid. Ja kuna on jälle happy hour (kella 16-19ni), siis klaasike punast veini sobib siia väga hästi. Homsed plaanid... kõik oleneb jälle ilmast. Hommikul Charlotte Bay ainult paatidega või Portal Pointis maale, pärast Palaver Point ja seal peaksime mõlemat tegema. Sõidame juba praegu põhja poole tagasi. Homme peaks olema viimane päev, kui oma jala Antarktika pinnale saame panna.

Õhtusöök möödus mul kahe Austraalia härra seltsis. Olid väga huvitatud Eestist ja jõime punast veini. Tänane meelelahutus on filmiõhtu ja rahva tungival soovil, linnumees Kevini rõõmuks on filmiks "Happy Feet". Pidime veel jälgima, mitut liiki pingviine näeme. 5 on õige vastus. Korra käisin ka päikseloojangut vaatamas, väga ilus jälle.

20.11

Hommiku veedame Charlotte Harboris, nagu ikka peaaegu tuuletu, sinine taevas, päike kütab taevas. Seekord teeme 1,5h paadituuri, maale ei lähe. Kohe alguses jääme teistest maha, sest mootor enam ei käivitu. Tundub, et kütus on otsas. Matt vahetab paagi, aga sellest ei tundu abi olevat. Kutsume Bizzi appi. Selle paagi ja vooliku vahetusega on õhk kuhugi vahele jäänud, midagi nad seal pumpavad ja mässavad, lõpuks saavad tööle. Bizz hüppab oma paati tagasi ja saame oma kruiisimisega alustada. Nägime hülgeid mitmel jääpangal päevitamas ja paar tükki oli ka vees. Kuidagi imelik on, et pole ühtegi pingviini näinud. Ehk pärast lõunat ikka näeme mõnda veel. 

Laeva tagasi jõudes teen kohe ühe kohvi. Receptionis ostan ka ühe loteriipileti, 25 USD/tk.

Teine paadisõit ja üldse viimane maale minek Antarktikas on Palaver Pointis. Kajakid saavad ka viimane kord sõitma minna, kuna ilmastikuolud on suurepärased. Tavaliselt nad siin kajakidega ei sõida. Viimast korda siis kuulen, et tiim Albatros on oodatud zodiaci sõidule. Riided selga, kummikud jalga, päästevest selga (nüüd juba õiget pidi), kaamera seljakotti, päikseprillid, müts, sall, kindad, mobiil, plastikkaart. Edasi boarding alale: kaart läbi tõmmata, kummiku taldade kontroll, roosast veest kummikud loputada. Laevatrepist alla, käsi trepil olevatele meestele, käsi paadijuhile, kolme sammuga paati, istud ääre peale ja libistad ennast mööda äärt õigesse kohta. Maale minnes ootav Jonathan, kes räägib meile paigast kuhu oleme sattunud, mitu rada on meid ootamas. Üldiselt ootab kusagil punktis pingiinide juures meid linnumees Kevin. Tippu jõudes ootab Matt ja nagu ikka: tipus avaneb meile teadaoleva universumi kõige suurepärasem vaade. Jonathan juba ei valeta, tõepoolest on vaade suurepärane. Tänane matk mäe tippu oli kõige järsem ja terve rada kaetud pehme lumega. Vajusin mitu korda põlvini lumme. Pärast tuleb sellised sügavad augud lumega kinni lükata, sest kui pinviinid nendesse kukuvad, siis ei pruugi seal enam välja saada. Tõusumeetreid mäe tippu oli üle 200m, mida polegi väga palju, aga lihtsalt see pehme lumine rada oli raske. 

Ikka tipus

Laeva minek

Pärast vaatasime veel pingviine. Paadiga sõites nägime hülgeid, pingviinid ujusid meie ümber. Enne oli ka üks vaal meie laeva juures, aga nüüd teda enam pole näha. Laeva tagasi jõudes ikka kummiku taldade kontroll, roosast vees loputad kummikud, tõmbad kaardi läbi ja ongi kõik. Toas võtad kummikud jalast, päästevesti seljast ja paned riided kuivama. Sooja dushi alt läbi, kuivad riided selga ja ongi juba kella viie tee aeg. Päeva kokkuvõtte ajaks võtan ka klaasi veini (happy hour ju). Saame ka teada Drake väina ilmateate ja ilm on isegi veel parem kui tulles. Lained kuni 2m, mis 1-10 skaalal ei pidavat isegi 1 olema. Uskumatult hea ilm.

Pärast õhtusööki esines meile laeva bänd "Monkey Eating Eagles", kuhu kuulusid meie laevas töötavad filipiinlased.  Pablo soojendas, poisid laulsid, toimus oksjon: bändi autogrammidega t-särk müüdi 340 USDga. 
Õhtul sain veel maili Aerolineas Argentinaselt, et mu esmaspäevane lend on tühistatud ja ümber tõstetud 5 tundi hilisemale lennule. See jätaks mulle Buenos Aireses aega 25 minutit, et lennule jõuda.

21.11
Kuna Lufthansas on juba nädalavahetus (kuigi on reede) ja gotraveli reisikonsultant ei saa mitte midagi ise ilma nende loata teha. Proovisin ise broneeringut muuta, aga see chat jookseb kogu aeg kokku. Tegelikult peab lennufirma ise selle eest hoolitsema. Sarah (siin laevas, kes tegeleb transfeeri, hotellide jm) soovitas oodata pühapäevani, et hotelli inimesed saavad aidata, lennufirmasse helistada. Tahaks ikka vähemalt Buenos Airesesse jõuda. Need siselennud muutuvad liiga tihti ja ma tahaks ikka novembris koju jõuda.
Tänane päev algas hiljem ja Jonathani hääl ei äratanudki meid. Mõned loengud ka täna, Kevin rääkis meile lindudest, vaevu suutsin silmi lahti hoida. Järgnes veel loeng mingil teemal, aga ma läksin kajutisse magama. Lõunaks ärkasin, siis on natuke vaba aega. Vestlusring turismi mõju Antarktikale oli päris huvitav. Topeltstandard ka natuke, et kuna siin levib endiselt linnugripp, siis turistidel on keelatud: istuda, põlvitada, kükitada Antarktika pinnal, samas käisime ju ometi telkimas.
Ilm on küll pilvine, midagi ei saja, peaaegu tuuletu. Laev kõigub küll, aga mitte häirivalt. 

Vaatasime Jonathani filmi vaalhaidest. Enne filmi rääkis pikemalt, kuidas ja miks neid uuriti ja kui vähe me nendest tegelikult teame. Kes tahab vaadata, siis Blue Planet II osa 7.
Kuna oleme hirmsa hooga sõitnud, siis on võimalus, et läheme Cape Horn'ist ka mööda. Jonathan lubas hommikul 7 paiku meid üles äratada. Maale ei lähe, sest see kuulub Tšiilile. Peaksime sadamasse sõitma ja see võtaks aega 14 tundi. Aga täna, pärast õhtusööki algab Antarctic Bluff. Mingid imelikud sõnad ja siis nad kolmekesi: Matt, Bizz ja Kevin räägivad oma versiooni sellest. Suutsin seitsmest ainult kaks pihta panna. Meie lauas üks tüdruk jäigi nulli peale ja kuna ta oli ainus, kes ühtegi ära ei arvanud, siis sai ka auhinna. Muidu võitjad arvasid mõlemad 4 ära ja kuna oli viik, tuli lisaküsimus. 

Tiim - Antarctic bluff 

Kui merejää kõik ära sulaks, mitu meetrit tõuseks üldine meretase. Naine pakkus 200m ja mees 201m. Õige vastus olin 0m kuna see jää on juba meres ja naine võitis. 

22.11

Öösel tuul tõusis ja lained on 2.5-3m, ehk siis olematud Drake väina mõttes. Jonathan äratas meid 15 minutit enne Cape Horni jõudmist, et saaksime riidesse panna ja tekile vaatama minna. Natuke sajab vihma, aga Tšiili poolt anti luba kolme meremiili kauguselt Cape Hornist mööduda. 

Cape Horn

Just kui jõudsin tagasi kajutisse, teatas Jonathan, et delfiinid on laeva saatmas. Ronisin tagasi tekile, aga enam neid näha polnud. Ehk siis lõuna ajal kui Beagle kanalit läbime. Pärast hommikusööki kuulame loengut merielevantidest.
Järgneb infotund homse kohta. Minu üllatuseks jõuame juba täna õhtul Ushuaiasse ja jääme sadamasse. Homme hommikul tuleb pagas kajuti ukse taha jätta ja minul punane lint külge siduda. Mina olen bussis nr 4 ja millalgi peab õues vaatama, et kohver ilusti koos endaga õigesse bussi satub.
Lufthansalt pole mingit vastust saanud peale selle, et 24 ja 25 nov. pole neil midagi pakkuda. Esmaspäeval siis peaks selguma, kas ja kuidas koju jõuan. 

Pärast lõunat tulin tekile binokliga ümbrust uudistama. Vahepeal ujusid delfiinid me laevaga kaasas. Albatrosid ja kormoranid lendavad, ilm on ka soojemaks läinud. Kella neljast algab viktoriin, ehk lõpueksam. Ma seekord lihtsalt vaatan ja ei osale. Seal inglise keelsed nimed lindudele ja loomadele. Kuigi kõike materjale võis kasutada, aga ei viitsinud.
Järgnes kapteni ja meeskonnaga hüvastijätt, pakuti näkse ja pokaal vahuveini. Fotograaf Carlos oli meie reisist väikse videoklipi teinud. Oli ikka võimas reis. See reis oli meie grupijuhi Jonathani ja meeskonnaliikme Bizzile viimane. 

Jonathan

Toimus ka loterii, kuhu ma ühe pileti olin soetanud. Noh, ei võitnud, kuigi seda meie reisi laevalippu oleks küll tahtnud saada. Oksjonil ei osalenud, sest seal tõusid hinnad pööraseks. Jonathani hommikune äratus läks lõpuks 220 USD. Ja meie reisi maal, kus marsruut, kaart ja nähtud loomad, linnud (meeskonnast kaks tüdrukut ise maalisid) maksis 1400 USD.
Selleks ajaks oleme jõudnud juba Ushuaia sadamasse, sööme viimast korda laeval õhtust. Soovi korral on võimalus ka maale minna. Ma jään laeva, sest vaja pakkida. Õhtul Pablo ja Carlos laulavad. Pealegi tundub, et ma peab plaanitust kauem Ushuaias veetma. 

23.11

Viimast korda äratab meid Jonathani hääl. Pakin viimased asjad kohvrisse ja lähen oma kohvitassiga hommikusöögile. Kohver jääb kajuti ukse taha, tassi pakin pärast seljakotti. Minu buss on väljuvatest viimane, kõik räägivad oma lendudest, polegi ühtegi inimest, kellel muudatusi poleks. Laevalt lahkudes kasutame viimast korda oma pardakaarti. Meeskond on tulnud meiega hüvasti jätma. Jonathanil on pisarad silmas, see ju tema viimane reis. 

Viimane kord oma nägu seal näha

Meeskond jätab reisijatega hüvasti

Hotelli jõudes on seal suur sagimine. Järgmine seltskond on oma ekspeditsiooni ootel. Kohvrid sildistatuna vastuvõttu jäetud, nüüd neil natuke aega linna peal ja nende seiklus algab. Natuke passin netis ja siis lähen linna peale. Kuna pühapäev, siis paljud kohad suletud. Kella kahest peaksin toa kätte saama, läksin juba ühe paiku uurima ja tuba oli valmis. Käisin pesemas, tegin kohvi ja magasin paar tundi. Jalutuskäik linnas, ega rohkem täna jaksagi. Maapind kuidagi kõigub ikka, vajab veel harjumist see maa peal olek. 

24.11

Nüüd tahaks juba koju. Aga loomulikult on Aerolineas Argentinasel (AR) mõni vigur lisada. Kohe kui Lufthansa oma lennu broneerib, AR tühistab selle. Nüüd olen kogu hommik sellega higistanud, lõpuks jäi hetkel nii, Lufthansa oli nõus, et AR pileti ostan ise eraldi. Õhtul Buenos Airesesse õigesse lennujaama juba, peaksin jõudma sinna 01:10 ja siis homme Lufthansaga edasi, kodus kolmapäeva õhtuks. Kohe kui olin AR-i pileti ostnud, tuli teade, et see lend hilineb 30 minutit. No sellest mul savi, peaasi, et enne mu homme õhtust Lufthansa lendu kohal olen. 

Hommikusöögi lauas nägin ka Marki. Tal oli enne reisi lendu muudetud 7 korda ja nüüd seda tänast lendu 3 korda. Lihtsalt nii kummaline, et nad süüdimatult lihtsalt kogu aeg muudavad. Hea on see, et Mark lubas oma pilte jagada, tal oli väga hea objektiiviga kaamera kaasas, aga eks sellega läheb ka aega. Nagu mu enda kaameraga piltidega. Pean neid vähe rahulikult sorteerima. 

Vedelen siis oma Albatrossi hotelli receptioni juures olevatel diivanitel. Pagasi võisin rahulikult hoiule anda. Vahepeal käisin jalutamas ja koba peale leidsin kohaliku supermarketi üles. Käsitöö turult käisin ka läbi, aga seal midagi põrutavat polnud. Huulepalsami ostsin ainult. Eks nüüd pean siin veits vaatama, kuidas pakkida, sest siselennule on lubatud ainult 15kg. Tulles oli 14,5 kg. Äkki pean selle suure jope veel endale selga ajama. Aga no, pean pagasi niikuinii Buenos Aireses välja võtma ja siis saan uuesti pakkida. 

Ja veel kord on lendu edasi lükatud, jälle pool tundi. Ega väga kaua enam ei viitsi hotellis passida. Sõidan Uberiga lemnujaama, see siit vähem kui 15 minuti kaugusel. Check-in läheb ladusalt, pagas kaalub 15,5 kg, aga see pole probleemiks. Tohutu üllatus oli muidugi, et lend veel 10 minutit hilineb. Ostan veel juustu-singi croissanti  ja coca-cola. Teenindaja poiss ei räägi sõnagi inglise keelt. Kätega-halgadega suhtleme: jah tahan, et ta uunis croissanti soojaks teeb, jah tahan, et pakib selle paberkotti. Coca-Cola kork pole ka pudeli küljes kinni, nii harjumatu. Aga pardakaart olemas, kojulend võib alata. Nüüd veel värav vahetati ära, mis on teisel pool lennujaama. Loomulikult veel 20 minutit hilinemist. Samas Lufthansa check-in'i ei julge veel teha. Kuigi seal mul iste olemas. Oma 16C ei olnud saadaval, nii et nüüd 18C. 

Buenos Aireses kohal, pagas ka tuli ilusti esimeste seas. Pean nüüd riided vahetama, hambad pesema, natuke ümber pakkima. Teen Starbucksis hommikukohvi. 

Siiani kõige huvitavam variant mu nimest

Juba lastakse jõululaule. Pole ju advent ega detsembergi, jube tüütu.

Pagas ära antud, millegipärast taheti, et ma oma telefoni numbri neile paberi peale kirjutan. See peaks neil küll süsteemis olemas olema, noh ei tea. Esialgses pardakaardi ja passikontrollis valitses täielik tühjus, olin sinna kuidagi üksinda sattunud. Kõik väravad näitasid punast risti, aga siis viibati mind värava juurde, mis meeskonnale mõeldud. Pidin kogu selle sik-saki üksinda läbi jalutama. Turvakontrollis oli kolm inimest ja jälle tohutu sik-saki läbimine. Päris passikontrollis oli juba u 10 inimest. Mulle sattus veel nätsu näriv (ja sellega ka pauku tehes) plika. Kogu jutu rääkis hispaania keeles. Mäletasin varasemast, et sõrmejälg võeti paremast pöidlast. Pilt ka ja olingi kõik kontrollid läbinud. Kogu see võttis aeg vähem kui 5 minutit. Väga üllatav, olen tavaliselt nendes passinud u 2 tundi. Nüüd 13 tundi lendu ees. Satun istuma poolkurtide vanainimeste kõrvale. Lend möödus päris kiirelt, alguses võtsin söögi kõrvale punast veini, vahuveini ja coca zero. Magasin 5 tundi vähemalt. Hommikusöök oli kehva, enamus jätsin järgi. Omleti laadne svamm (suht vastik) ja salat oli ka kummalise maitsega. Sai ja mangokreem olid head. Maandudes on Frankfurtis 5 kraadi sooja. Lennukist väljudes peame kõigepealt esimese klassi reisijad endast ette laskma, nemad tulevad teiselt korruselt, näevad väga värsked ja puhanud välja. Turvakontrollis läheb minu kraam lisakontrolli. Tehakse testid, need on korras, siis kõik kotid ja karbid avatakse. Buenos Aireses ostsin lennujaamas veel kommi, selle kohta ütles turvatädi, et need näevad väga isuäratavad välja. Siis veel kilomeeter jalutamist ja olengi lõpuks kodulennu ootamas. Tunnike veel jäänud. Lend Tallinna möödus kiirelt, enamus aja magasin. Kohvri sain kätte, takso viis koju.

Hetkel veel kõndides maapind kõigub, loodetavasti see väga kaua ei kesta.

Kokkuvõtteks: tegin oma unistuse teoks, ilmaga vedas tohutult, giidid olid oma ala tipud, nägin pingviine (ka keiserpingviini), lähedalt vaala, merielevante, albatrosse, hülgeid, kohtusin toredate reisikaaslastega. 

aga kodus on ikka kõige parem! 

 Järgmiste seiklusteni!