Monday, February 25, 2013

Maailmareis 2013

Eessõna.
2012 ma siis reisile ei jõudnudki. Isegi Soome mitte. Masendav :(
Suvel suhtlesin Kadriga, kellega leppisime kokku, et kui järgmine seljakotireis plaanis siis lähme koos. Kadriga oleme klassiõed ja tundnud teineteist alates kuuendast eluaastast. Oktoobris Estraveli pakkumist nähes otsustasime lennupiletid osta ja minna märtsis kuuks ajaks reisile. Estravelis sattus meie teenindajaks eriti taibu mutt, kes ei osanud leida kaardilt Singapuri (me ise ka päris pikalt otsisime). Järgnes Estonian Airi jama ja meie algsed piletid Viini tühistati. Estraveli mutt meile sellest ei teatanud ja ise pidime kogu aeg küsima. Nii tüütu, minu piletid saatis Kadrile, osad piletid minule, küsimustele ei vastanud, väites, et oli kogemata meie maili ära kustutanud. Nüüd on piletid olemas ja pagasi kohta saime teada, et Viinis peame välja võtma. Tervisekindlustus tehtud, vaktsiinid kehtivad eelmistest reisidest. Sydney hotell bronnitud ja Singapuris ka üks öö. Ülejäänud vaatame kohapeal.

Reisiplaan/ajakava:

01. märts start Tallinnast. Lennud: Tallinn - Riia - Viin - Berliin - Abu Dhabi - Sydney
03. märts hommikul jõuame Sydneysse
*08. märts Sydney - Brisbane
13. märts Brisbane - Singapur
*14. märts Kambodža Phnom Penh
*16. märts Phnom Penh - Siem Reap
*19. märts Siem Reap - Sihanoukville
*21. märts Sihanoukville - Kampot
*23. märts Vietnam
*28. märts Ho Chi Minh - Singapur
31. märts alustame koduteed. Singapur - Abu Dhabi - Milano - Viin - Riia - Tallinn
01. aprill kell 23.45 oleme õnnelikult Tallinna lennujaamas

* ajakavas võib ilmneda muudatusi :)

Nüüd lugesin meie Singapuri hotelli review'sid. oehh lausa... hoiatatakse 10% lisatasu eest ja veel mingi tasu, kui oled ainult ühe öö. Iga teine kaebab, et hommikuks oled bedbugside (arvatavasti midagi lutika taolist) poolt ära näritud. Tühistasime broneeringu ja leidsime uue hotelli, mille kohta on ainult kiidusõnu kirjutatud.

Üritame siis blogi täiendada jooksvalt reisil olles. Siis meie emad saavad lugeda, et me ikka elus oleme. Nad on millegipärast veendunud, et me sellelt reisilt tagasi ei tule :/


1. märts
Tallinnas andsime pagasi ära ja kätte saame alles Sydneys. Kahtlane värk. Hetkel passime Viini lennujaamas. Pikutasime diivanitel ja ootasime oma Berliini lendu. 19.15 peaks minema. Kell juba seitse läbi, ikka veel boardingut ei toimu :/ Uurisin siis oma piletit ja seal on väljumise ajaks hoopis 19.25 ja kui veel lennunumbrit kontrollin avastasin, et meie piletitel hoopis teine number. Küsisin Kadrilt, et huvitav, mis värk on. Kadri läks tabloolt vaatama. Tagasi tuli juba väga mureliku näoga ja joostes. Olime vales kohas!!! Meie lend läheb väravast C41 me olime F08. Isegi terminal pole õige. Paanikas haarasime asjad ja hakkasime C terminali poole jooksma. Pidevalt teed küsides ja uurides varianti, kuidas sinna kiiremini saada. Meie lend on juba boarding... ja kell 19.08. Kimame mööda lennujaama. Juba kuulen kõlaritest "gate C41" ja siis veel arusaamatu jutt. Tõenäoliselt öeldi ka meie nimed. Oleme veendunud, et maha me jääme. Jälle peame läbima security check’i, õnneks seal järjekorda pole. Mõlemad piiksusime - Kadril oli püksirihm ja mina piiksusin niisama. Saime sealt läbi, jooksime kiiresti edasi. Juba näitasid sildid, et kohe on terminal C. Nägin väravat 41 ja tegin lõpuspurdi värava suunas, et siis palun neil Kadri ka ära oodata. Värav on õnneks veel avatud, meie lend hilines ja jõudsime siis nibin-nabin lennule. Pärast meid tulid veel 3 inimest. Lennukis istudes avastas Kadri, et oli oma püksirihma security checki unustanud. Tähtsaim on muidugi see, et oleme lennukis ja teel Berliini poole.

2. märts
Berliinis läks kiirelt, aga Abu Dhabis on juba olud teised. Peame leidma Etihad Airline'i leti, kus boarding passid saada. Kõik seletavad erinevat juttu. Siis saadetakse meid läbi security check ja pärast seda pidime kusagil boarding passi tegema. Läbisime edukalt checki ja siis uurisime uuelt onult, kuhu vaja minna. Ta saatis meid tagasi tuldud teed :/ Leidsime lõpuks Etihad Airline üles. Seal tohutu järjekord, vihased reisijad ja nagu välja tuli server ei tööta ja printida ei saa ja lennud hilinesid. Käisin vahepeal ühelt onult küsimas ja tema väitis, et ainult seal sabas seistes saame boarding passid. Lõpuks oleme leti juures ja üks naine teatas meile, et kui meil on ainult vaja boarding passe, siis need saame ka väravas, kuna täna on eriolukord. Läbisime jälle security checki, värav oli veel kinni ja uurisime sealt ühelt teenindajalt, kas ikka saame sealt. Ta õnneks kinnitas meile, et see on tõesti nii. Jalutasime veel natuke ringi ja tagasitulles oli juba värav avatud, hirmpikk järjekord ka loomulikult. Saime ilusti lõpuks oma boarding passid ja istekohad viimasesse ritta. Lend hilines tunnikese ja eks see 13,5 tundi lendamist paras piin ole. Aga joome veini ja süüa saab ka väga palju.
3. märts
Lennukis täitsime migratsioonikaardid ja olimegi lõpuks Austraalias. Passikontrolli mees oli Tallinna vanalinnas käinud. Mõlemad saime templid passi ja läksime pagasit otsima. Kadri kott tuli kohe. Minu oma polnud kusagil. Läksin siin uurima ja minu nimi oli onul paberi peale kirjutatud (kokku oli vist 7-8 nime). Andis juhtnöörid, kuhu vaja minna. Täitsin vajalikud paberid ja homme hommikul peaksid nad mulle pagasi hostelisse toimetama. Plaanisime alguses rongiga linna sõita ja sealt pidi olema 10-minutiline jalutuskäik hostelini. Lennujaamas püüab meid kinni poiss, kes värbab oma bussi peale inimesi. Lubab 15$ eest hosteli ette viia. Rongipilet on sama hinnaga, nii et otsustasime bussi kasuks. Väljas ootas meid väga väsinud buss, kuhu siis mahtus peale meie veel 8 inimest. Teised olid netis bookinud/tasunud ja bussi seinal oli suur silt, et bussijuhilt sulas pileti ostmine on keelatud. Meie maksime muidugi sulas juhile ja 10 minutiga olimegi oma hosteli ees. Lord Wolseley hostel on oma asukohalt väga hea. Kõikjale saab jalutada. Esimesel korrusel on baar ja teisel toad. Perefirma peaks olema. Kõik uksed olid kinni. Hosteli kõrval on park ja seal juba hiina poisid pinkidel ootamas. Ütlesid meile, et nende arvates on check-in kell 12. Sinna veel aega ja plaanisime tutvuda linnaga. Uurisime kaarti, kuhu minna. Juba tuli maikas onu baari uksest ja kutsus meid sisse. Kadri sai oma koti tuppa ära panna. Onu teatas, et tunni pärast tuleb ka tüdruk, kes meile check-in'i saab teha. Läksime siis veits linna uurima. Ilm on soe ja pilvine. Liiklus teistpidi, nii et sellega peab veel harjuma. Valgusfoori roheline tuli hakkab ka kohe paari sekundi pärast vilkuma, aga vilkumine kestab paarkümmend sekundit, selle aja jooksul jõuab vabalt üle tee. Tagasitulles saime toa ja võtmed. Pisike tuba ja selle raha eest oleks patt viriseda. Isegi telekas on kõrgel seina peal, aga pulti pole suutnud leida. Nii, et seda peab nuppudest kruttima. Järgmised 5 ööd oleme siin. Õhtul teeme plaani, mis päeval ja kuhu minna.

4. märts
Hommikul otsisime söögikohta ja leidsime enda hosteli lähedalt väga õdusa kohviku, kus kohvitada ja süüa. Õues päike paistab ja ilm on palav. Keeran teksasääred üles ja Kadrilt laenasin plätud. Kannad käivad küll vastu maad, aga noh asi seegi. Lõunaks toodakse mulle pagas ja saan riided vahetada. Linnas käisime turismipunktis, kus saime linnakaardi ja ostsime iVisitori pileti, mis sisaldas viite atraktsiooni. Paarkümmend erinevat valikut, mille vahel valida. Esimeseks valisime Sydney Eye Tower, kuhu kuulus veel 4d kino ja Skywalk 50% soodsamalt. Otsustasime Skywalki pileti ka osta. Torn ise on 309 m kõrge ja skywalk toimub 278 meetri kõrgusel. Meile anti selga sinised tunked, jalanõud pidid kinnised olema, nii et meile anti tennised ja kogu teekond olime kinnitatud trossiga torni külge. Kaamerat ega moblat ei tohtinud kaasa võtta. Enne torni minekut pidime läbima alkotesti, kus ei pidanud puhuma, vaid lugema ühest viieni. Üritasin võimalikult kaugel torust olles vaikselt viieni lugeda. Nii piinlik oleks olnud, kui poleks seda testi läbinud. Hommikul pagasit oodates, ostsime hosteli baarist mina siidri ja Kadri õlu. Tegime tornile ringi peale, ilm oli selge ja kogu Sydney ilusti näha. Giid ise pildistas ja pärast oli võimalik osta voldik (49$), kus oli kolm pilti, cd ja neti aadress koodiga, kus pildid üleval. Me muidugi ei raatsinud seda osta ja kuna see voldik oli seal meile reklaamiks väljas ja kood ka juba sinna prinditud, siis õppisin selle 14-kohalise koodi pähe ja toksisin pärast salaja telefoni, et ära ei unustaks :) Nii saimegi endale paar pilti ka. Vaateplatvormilt läbi klaasi võisid kõik pildistada. Mõne pildi ikka tegin, aga klaasist läbi pildistamine pole ikka see õige. Järgnes 4d kino, vaatasime selle ka ära, aga see midagi erilist polnud. Hommikul uurisime hostelist super marketi kohta, kust oleks võimalik toitu osta. Nüüd läksime seda otsima. Kadri õnneks oskab kaarti lugeda, kuigi vahepeal juba kahtlustas, et tänavanimed on vahepeal ära muudetud. Tegelikult oli kaart lihtsalt valetpidi käes. Kohale me lõpuks jõudsime ja vajalikud asjad ostetud. Õhtul jõime austraalia veini Seahorse. Siiani meile täitsa meeldib. Plaanime kolm päeva kauem Sydneys olla. Homme proovime leida ööbimise ka, sest siin hostelis reede isegi vist saaks, aga edasi on täis bookitud. Ilmaga on ka vedanud - päike paistab, mõned pilved ja sooja umbes 25. Tundub, et olen päikseprillid ära kaotanud. Eks ostan uued.
ps. nüüd on meil telekapult ka, näppasime selle naabertoast ;) ja mu telefonil oli vahepeal oma elu ja helistas Katrinile :/ Meil oli kell midagi nelja paiku päeval, Eestis vist hommik alles. Kõne kestis 22 sekundit, enne kui Katrin aru sai, et ma talle tegelt ei helistanud.
sydney

skywalk
5. märts
Hommikul käisime Sydney Sealife Aquariumis. Nägime: nokklooma, pingviine, haisid, raisid, kilpkonna, krabisid, meritähte ja igasuguseid kalu. Pärast jalutasime läbi botaanikaaia ooperimaja ja Harbor Bridge pildistama. Täna on väljas veel ilusam ilm. Nii palju on jooksjaid ja tundub, et koolilaste trennid on ka botaanikaaia teedel. Päike põletab, nii palav ja ei mingit jooksusammu meie poolt. 


nokkloom






6. märts
Täna oli meil plaanis Blue Mountain. Sinna pidime ise rongiga saama ja siis kohapeal kasutame oma iVisitori kaarti ja saame pileti hop on-hop off bussile. Rongijaama peaks reklaami järgi olema meie hotellist 10 minutiline jalutuskäik. Igaks juhuks hakkame 35 minutit varem minema. Rongijaama jõuame ikkagi 8 minutit enne rongi väljumist. Jõudsime ilusti piletid osta ja õigele rongile minna. Sõit kestis 2 tundi. Kohe jaamas on ka see bussipileti koht, kus onu meile püüdlikult seletab ja joonistab, kus peatuses väljuda ja kuhu jalutada. Osad teed on suletud, kuna eelmine nädal oli palju vihma sadanud ja muutnud teed läbimatuks. Bussijuht Jim uurib, kus kaugelt me oleme ja teretab meid eesti keeles. Hüppasime peatuses nr. 10. maha. Mingile vaatluskohta me jõudsime, aga sealt edasi olid teed suletud. Kõik teed on nii kehvalt märgistatud, viidad puuduvad ja meie kaardil pole üldse neid kohti... Jalutame bussipeatusesse ja hüppame järgmisele bussile. Peatus 13 ja sealt peaks nägema "Three Sisters" ja saama rajale, kus on 1000 astet alla. Eksleme pikalt, aga lõpuks leidsime õige tee otsa. Alla minnes tundus küll pigem rohkem astmeid. Trepid ronitud, läksime järgmist rada mööda läbi vihmametsa enda arvates bussipeatuse suunas. Üles ei saanud enam mitte mingit teed pidi. Kõik suletud. Mõtlesime juba, et siia me nüüd jääme. Tagasi nende tuhande trepiastme juurde ka ei tahtnud minna, sealt oleks ikka tagasi üles saanud. Muidu on lahe jalutada läbi vihmametsa. Üritame tuvastada eukalüptipuud, Kadri poolitab puu lehti ja nuusutab. Lõpuks oleme vist kindlaks teinud, milline nendest see on. Varsti tuli mingi kosk ja kari inimesi vahtis seal. Tuli välja, et sealt saaks tegelt kuhugi üles, aga tädi seisis tee ees ja teatas, et peame ootama. Kuna ehitatakse uut raudteed ja helikopterid veavad sinna kaupa, siis on tee suletud veel vähemalt tunniks. Vahtisime seal koos teistega. Lõpuks tee avati ja jõudsime tõstuki juurde, mis meid siis üles vedas. 3 tundi oli selle matka peale kulunud. Kuidagi olime tagasi jõudnud peatusesse 12. Nüüd sõitsime bussiga rongijaama. Käisime söömas, väga hea toit ja veel parem mango smuuti. Rongi peale minnes me väga kindlad polnud, et ikka Sydneysse sõidab, aga kuna rohkem ronge polnud istusime sinna. Sõitma hakkas rong ikkagi teisele poole, kui me olime arvanud ja istusime selg ees. Nägime kui üks poiss midagi seljatoega tegi ja istme õigetpidi pööras. Järgmises peatuses tegime oma tooliga sama. Nüüd oleme nii väsinud sellest päevast, kuidagi pikk ja väsitav oli, aga huvitav.




 
7. märts
Täna käisime Featherdale wildlife parkis. Kuna sinna väga vara pole vaja minna, magasime hommikul kauem. Aga ikkagi seitsme paiku ärkasime. Tänavapuhastus autod, prügiautod liiguvad juba vist viie paiku ja linnud kisavad ka varakult. Hommikusöögi kohas sain lõpuks ometi müslit ja jogurtit. Rongijaama jõudsime ka ilma kaardita. Rong oli juba ees, uksed veel kinni, nii et istusime väljas pinkidel. Mingi 4 vaguni jutt oli tablool, aga ei viitsinud süveneda. Varsti hakkasid inimesed rongi minema, aga mitte nendesse vagunitesse, mis meie juures olid. Tuli välja, et need 4 vagunit on lahti ühendatud ja jäävad jaama. Õigesse vagunisse me ikka jõudsime ja lükkasime seljatoe ka teistpidi, et ikka näoga oleksime sõidusuunas. Rongijaamast edasi bussiga 10 minutit ja bussijuht hüüdis meile, kui õige peatus oli ja veel näitas suuna ka. Nägime: kängurusid, koaalasid, wombateid, madusid, sisalikke, dingot, igasuguseid linde. Koaalaga tegime pilti ka, aga teda sülle ei saanud võtta. Puudutada võis. Wombatit puudutasime ka läbi võre, kuigi seal oli silt "we bite". Brisbanes üritame siis ka loomaaeda minna, tahaks ikka koaalat kallistada. Rongijaama tagasi saime jälle bussiga, mis oli seekord hiinlasi täis (võib-olla polnud ka hiinlased, igatahes pilusilmad). Jube tüütud, kogu aeg pildistavad ja karjuvad. Õnneks nad meie rongi ei tulnud. Sydneysse jõudes ostsime juua: Kadri värselt pressitud mahla ja mina smuuti. Palava ilmaga väga hea. Tänavalt ostsin endale 6$ päikseprillid. Lõunat sööma läksime chinatowni. Võtsin grillitud krevetid herneste, idude ja riisiga. Kadri tellis mixed nuudlid, millest enamuse pakkis kaasa. Neid nuudleid oleks vist jätkunud neljale. Karp läks vaevu kinni. Nüüd istume päikse käes... nii hea soe. Ilmateade hommikul ütles, et 27, õnneks on soojem :) Õhtul läksime meie ööbimiskoha all olevasse pubisse. Kõik vaatasid telekast rugbit, täna oli hooaja avamäng. Ega me palju aru ei saanud, aga 28 - 4 õige meeskond võitis. Inimesed on sõbralikud ja ühel mehel oli taksikoer kaasas ja kellelgi veel mingi valge koer. Kõik on teretulnud. Minu rumm oli ka väga hea ja ikka nii segatud, et coca on värviks :) Avastasime, et seal müüakse ka Bulmersi siidrit. Väga hea!











8. märts
Hommikusöögi kohaks valisime kõrvaltänaval oleva kohviku. Õnneks sain sealt ka müsli osta. Värsked maasikad ja banaanilõigud olid ka veel peal. Kadri sõi traditsioonilised muna-sai-peekon. Täna on meil plaanis kruiis lahel. Enne ostsime veel smuutid. Kadri erinevates marjadest ja minul oli banaan, passion fruit, muna. Väga head olid mõlemad. Kruiisilaevale saime peaaegu esimestena ja kohe läksime ette istuma. Sõitsime ooperimajast veel pikalt edasi. Ligi kaks tundi kestis (minul oli kusagilt meelde jäänud, et tund aega). Pärast olime nii väsinud, läksime hotelli puhkama. Õhtust sõime all korrusel asuvas söögikohas. Tohutult suured portsjonid on siin. Võtsin barracuda, Kadri kanaburgeri, väga maitsvad jälle. Tänavapildis pole eriti ülekaalulisi inimesi, aga söövad küll kogu aeg. Täna õnnestus meil mõlemal päiksepõletus ka saada. Jalad, käed, nägu on punased, kuigi kaitsekreem oli peal. Kohalikud on siin kõik nii valged, kuigi neil ju suvi seljataga ja peaks mingi jume ikka olema. Täna viimane öö Sydney hotellis. Homme sõidame öörongiga Brisbane'i. Seal vist kellaaeg tund taga. Täpselt ei teagi, siiani on telefon ise kellaaega nihutanud.





9. märts
Hommikul pakkisime asjad, jätsime võtmed padja alla ja jalutasime rongijaama poole. Loodetavasti saab seljakoti sinna hoiule jätta ja ei pea terve päev seda seljas tassima. Jube raske on küll. Rongijaamas uurisime pakihoiu kohta, aga õnneks sai juba pagasile check-in'i teha, kuigi rong läheb alles 16.12. Leidsime veel turu, sealt ostsime banaane ja pähkleid rongisõiduks. Nüüd mõned tunnid aega linnas kolada. Teistpidi liiklusega pole ma veel ikka harjunud. Teed ületades vaatan ikka valele poole, kuigi tee peale on isegi kirjutatud "look right". Vastu tulevad inimesed üritavad mööda trügida ka valelt poolt. Muidu Sydney on väga ilus linn, ei tundugi nii tohutult suur. Ilmadega vedas ka, päikeseline ja soe. Brisbane ootab. Seal peaks enam-vähem sama ilm olema või isegi soojem. Meie rong hilineb mõned minutid tehnilistel põhjustel, aga meil on vagun D ja viimased kohad. Kahesed istmed ja ruumi jalgadele ka. Kõrvale ja ette ei istu kedagi. Vaevalt nii jääb. Järgmises peatuses juba aknast näeme väga kummalist tädi nelja kotiga. Loomulikult tuleb ta meie kõrvale istuma. Surub osad oma kompsud üles ja osad jätab alla. Ta on kohe sellise tuvitädi näoga. Kratsib ennast kogu aeg ja libistab sõrmi läbi pikkade hallide juuste. Lugedes paneb suured päikseprillid ette. Ja et sellest naabrist veel vähe oleks tuleb järgmises peatuses meie ette istuma sotsiaalabi perekond. Karvane/kondine ja küüsi näriv naine, tema õngeridvaga mees, teismeline poeg ja umbes kahe aastane poiss, kes röökis vähemalt kaks tundi järjest. Vanemad siis peksid last, käskisid tal vait olla ja magama jääda. Naine pidevalt õiendas mehega, et see kogu raha maha joob. Meie kõrval olev tuvitädi lahkus ette poole istuma, jättes osad kompsud maha. Jube kahtlane seltskond ümberringi. Võtame raha ja passid enda külje alla. Seljakotti ka ei julge üles panna, vaid on turvaliselt jalgade juures. Nüüd hakkavad hullud ka ennast magama sättima. Nii palju tekke ja patju kaasas. Naine magab üldse põrandal. Mees teatab, et tema rongis magada ei saa ja läheb vagunite vahel olevasse ruumi sõpru otsima. Varsti ühinevad ka teised pereliikmed, jättes pisikese poisi magama. Õnneks vagunisaatja käsutab nad varsti oma kohtadele ja tuled kustutatakse. Vahepeal tuli tuvitädi oma kompsudele järgi ja läks rongist maha. Siis millalgi kesköö paiku lahkusid ka sotsiaalabi perekond. Sellegipoolest eriti magada ei saanud, tekke ja patju meil polnud ja rong krigises jne.

10. märts
Brisbane'i jõudsime 40 minutilise hilinemisega. Seda nüüd ma pole veel aru saanud, kas siin on siis kell tund taga või tegi rongionu meile nalja. Igatahes on rongijaama kell ja telefoni kell sama, ehk 6.10 hommikul. Rongisõit kestis vähemalt 14 tundi. Saime oma pagasi ilusti mõlemad kätte. Kadri leidis infopunkti, kus oli tasuta linnakaart. Orienteerusime hotellini, saime pakid sinna jätta ja kolasime linnas, sõime hommikust. Kadri proovis ka täna müslit. Tagasi hotelli jõudes oli meie tuba koristatud ja valmis. Telekat pole, aga on külmutus. Konditsioneeri võib kasutada öösel, õues on bassein ja naabriteks poisid soomest. Hotelli adminn räägib veel pikalt võtme küljes olevast koodist ja midagi sellest, et kui üleujutus tuleb, siis see kood tuleb kuhugi sisestada ja mingid luugid saab lahti või siis kinni. Vaatan Kadri poole ja ta noogutab jutule kaasa. Adminni lahkudes uurib Kadri minult, kas ma sain midagi aru, sest tema ei saanud niigi palju aru kui mina. Loodetavasti mingit üleujutust ei tule :/

11. märts

Käisime Brisbane'i linnatuuril hop on-hop off bussiga. No jah, ei saa Sydneyga kuidagi võrrelda. Kuigi siin pidi üle kahe miljoni elaniku olema, tundub ikka olema väikelinn. Külastasime botaanikaaeda, sõitsime mägedesse vaateplatvormile - kogu linn oli näha. Pärast ekskursiooni ostsime lennupiletid Kambodžasse ja tagasi. Vietnami me ikkagi ei jõua, sest aega jääb väheks. Nüüd meil Singapuris rohkem aega. Seda pole ma veel suutnud aru saada, kuidas on võimalik, et siin kuud taevas pole :/ Kadri väidab, et ei peagi olema. Arvan ikkagi, et kuu on taevas kusagil pilvede taga ja ma pole lihtsalt märganud.





12. märts


Hommikul sõitsime koaalaparki "Lone Pine Koala Sanctuary". 130 koaalat, kängurud, nokkloom, sisalikud, wombatid. Lõpuks ometi sain koaala sülle võtta ja kallistada. Byron oli meie koaala nimi. Kadri kurvastuseks ei saanud wombateid sülle võtta, ega isegi puudutada. Millegipärast ei ole nad üldse populaarsed. Kadri ostis veel kängurutoitu ja siis saime neid toita ja pildistada. See park oli ikka palju etem kui Sydney oma. Täna on meie viimane õhtu Austraalias. Nii kiirelt on aeg läinud. Lähme veel linna shoppama ja homme juba Singapuri.









13. märts

Öösel hullult sadas vihma. Kujutasin juba ette, kuidas me oma kottidega rongijaama poole lähme, vihmakeebid üle enda ja seljakottide. Õnneks hommikul päike säras taevas. Lennujaama jõudsime ilusti, piisava ajavaruga. Pagasi andsime ära, meie lennuk läheb veel edasi Abu Dhabisse, nii et kontrollisin mitu korda, et igal piletil ikka Singapur kirjas oleks. Shoppasime veits ja läksime oma värava juurde ootama. Rahvas muudkui kogunes, varsti märkasime ühte väga suurt onu oma naisega. Arutasime siis valju häälega, kuidas nii suured inimesed peaksid endale kaks kohta ostma. Lennukis loomulikult istus suur onu oma naisega meie ette ja me veel naersime, et meil on jälle vedanud. Midagi me veel seletasime ja sahmisime, kui äkki pöörasid nad oma pead meie poole ja ütlesid, et nii tore on eesti keelt kuulda ja teretasid meid rõõmsalt. No jah, kindlasti nad kuulsid meie kommentaare. Ülejäänud lennuaeg räägime vaiksemalt. 7 tundi lennatud ja olemegi Singapuris. Õues pilvine, aga 31 kraadi sooja. Isegi oma kotid saime kätte. Suundusime metroo poole. Piletikassa tädi keeldub meile piletit müümast ja suunab meid piletiautomaadi poole. Kadri uurib lennujaamast võetud kaarti ja mina e-mailis oleval hotelli infot. Suutsime piletid ära osta, aga aru ei saanud, millisele rongile peaksime minema. Mingi rong oli ees ja enamus rahvast läks sinna... meie juhmakaid nägusid nähes, tuli üks tädi appi, andis rongiplaani ja ütles, et peaksime minema sellele rongile ja siis neljandas peatuses ümber istuma. Seda me siis tegime ja isegi suutsime oma hotelli leida. Nii kummaline tuba. Vaipa pole, ühtegi pilti ega maali pole seintel, telekat ka pole. Konditsioneer õnneks on. Dushiruum on kohe meie toa juures, aga enne tuleb koridoris vajutada lülitile, et soe vesi ka oleks. Katsetasin juba ära ja täitsa toimis. Veel öeldi, et tubades söömine-joomine on keelatud. Selle jaoks on eraldi ruum olemas. Vett võib õnneks toas juua. Hotellitädi oli ka väga jutukas ja joonistas meile terve kaardi täis - kuhu minna, mida teha ja palju maksab. Homme siis vaatame, kuhu jõuame.

14. märts
Öösel eriti magada ei saanud, miskit undas. Arvasin, et meie toa konditsioneer, aga ei. Tagasitulles peame teise hotelli valima. Hommikusöögiks oli ka ainult sai ja moos. Täna oli plaan minna Marina Bay Sandsi taga olevasse botaanikaaeda. Hommikul oli õues ikka hirmus palav. Nagu aurusaunas ja aina palavamaks läks. Vaatasime veel lõvikuju ära ja jalutasime aeglaselt botaanikaaia poole. Vahepeal käisime poodides konditsioneeriõhku nautimas. Lõpuks botaanikaaeda jõudes olime nii väsinud, et ega me seal väga palju ringi ei vaadanud. Otsisime hoopis söögikohta, kus oleks jahedam õhk. Praegu küll ei kujuta ette, kuidas me Kambodžas vastu peame. Söödud-joodud hakkasime vaikselt hotelli poole liikuma. Vahepeal ei saanud üldse aru, kus oleme ja kuidas teisele poole teed saada. Siis hakkas vihma sadama ja ootasime pikalt enne kui edasi saime minna. Leidsime enda hotelli lähedal oleva supermarketi ka üles. Ostsime puuvilju ja juua. Rikkusime reegleid ja sõime oma toas. Kadri mangot ja mina dragonfruiti :)



15. märts
Öösel oli jälle see undamine, aga seekord polnudki nii häiriv. Eks väsimus teeb oma töö. Tunnen  teist ööd järjest mingit eriti vastikut meeste deodorandi lõhna, fuihh selline odav lõhn, mida vanad mehed kasutavad. Äkki siis kuidagi konditsioneeri kaudu levib see hais meie tuppa. Hommikul uurin Kadrilt ja tema tundis ka sama haisu. Pakkisime asjad, kell 11 on check out. Enne toast lahkumist vaatame kõik kohad järgi, et asju maha ei unustaks ja meie voodi all on õhuvärskendaja, mis oli ka selle jubeda haisu tekitaja :/ Uurime võimalust, et oma suured seljakotid saaksime sinna hoiule jätta, et siis linna hommikust sööma minna ja niisama shopata. Lend läheb alles õhtul. Adminni tüdruk lubab meil lahkesti kotid seina äärde jätta. Eelmine õhtu vaatasime juba uut hotelli, kus võiks tagasitulles ööbida. Joonistasime kaardile asukoha, et nüüd juba üle vaadata, kuidas asukoht tundub. Õue jõudes avastab Kadri, et oleme oma tähtsa märkmeid täis kaardi tuppa unustanud. Kadri läks siis tagasi kaardi järgi, aga juba oli meie toas koristaja kõik minema visanud. Võtsime siis uue puhta kaardi. Enam-vähem teame suunda, kus hotell peaks asuma. Rongijaamast ostsime süüa, erinevaid puust orkide otsas olevaid snäkke. Kadri tahtis endale veel kleiti osta. Eile nägime häid pakkumisi kusagil poes. Ostsime vahepeal endale tänavalt juua - Kadri maasika ja mina papaia maitselise külma joogi. Kahtlane värk, Kadri on veendunud, et nüüd me sellest mingi kõhutõve saame :/ Pool joogist viskame minema, sest ega need eriti maitsvad polnud. Lõpuks leidsime kleidipoe ka üles. Valisime pikalt, proovikabiine loomulikult pole ja müüja saadab Kadri poe keskel oleva peegli juurde, et milles probleem, saate ju küll proovida. Lõpuks ostsime: mina 2 kleiti, Kadri kleidi ja väga moodsa pükskostüümi. Mõlema arve on 17.90$. Edasi läksime oma hotelli otsima. Täna õnneks nii palav ei ole kui eile (umbes 31-32°C). Siis avastame, et nüüd jäi see kaart sinna kleidipoodi. Kadri proovis kleite ja pani kaardi korraks riiuli peale, ise veel ütles mulle - vaata, et ma nüüd seda siia ei unusta. Tagasi kleidipoodi, õnneks oli meie kaart alles. Hotelli leidsime ka üles, parem asukoht küll, aga välisvaade väga ahvatlev ei tundunud. Eks seda meil veel 2 nädalat aega uurida. Tagasi enda hotelli seljakottide järgi. Hotellis läksin veel korra netti ja imekombel oli mulle lõpuks kinnitus saadetud. Täna õhtul Kambodžas ootab meid lennujaamas hotelli poolt saadetud juht (kahtlustame tuk-tuki onu). Olen saatnud sinna hotelli juba 4 maili viimase nädala jooksul, et tahame seda airport trensfeeri, neil see hotelli hinna sees. Aga nad enne ei vastanud midagi. Eks õhtul näeme kas, kes ja millega meil vastas on.
Kambodžas!!! Lõpuks ometi. Migratsioonikaardid täitsime juba lennukis. Lennujaamas viisataotlused. Esimene onu võttis viisataotluse koos pildiga, järgmine onu kleepis viisa passi ja siis kasseeriti 20$, olimegi Kambodžas. Järgnes passikontroll, migratsioonikaardist pool klammerdati passi, tehti pilti ja võeti sõrmejäljed. Pagasi saime ka ilusti kätte. Järgmine onu küsis ka mingit paberit (osadele lennukis anti sinine paber, mida nad hoogsalt täitsid), onu siis näitas meile seda sinist paberit. Meie teatasime, et meil seda pole ja onu lõi lihtsalt käega, lubades meid niisama edasi minna. Hotelli saadetud transfeer oli Kadri nimesildiga kohal. Jalutasime tuk-tukini. Siin need hoopis teistsugused kui ma harjunud olen. Motikas veab kaherattalist tõlda. Liiklus on õnneks õiget pidi. Hotelli sõitsime üle poole tunni. Hotell tundub korralik, tuba ka nagu päris, ei mingeid shared bathroomi enam. Tasuta wifi ja stepslid sobivad. Tuk-tuki juht pakkus juba homseks ekskursioone, eks hommikul vaatame. Ta lubas meid hotelli ees oodata, kui nüüd mäletaks, milline ta välja nägi. Aga küll ta ise tuleb rääkima. Hotelli baaris proovisime juba meile palavalt soovitatud õlu "Beerlao". Ma eriline õllesõber pole, aga päris joodav tundus. Esmamulje on hea!


16. märts
Hotell meile sobib ja pikendasime oma siin olekut kahe öö võrra. Hommikusöök hotellis, võtsin müsli... neil on kuidagi teine arusaam röstitud müslist jogurti ja puuviljadega. Sain kausi külma kaerahelbe pudruga, õnneks oli sinna pähkleid ja rosinaid lisatud. Kahvliga sõin, sest lusikat ka ei toodud. Juba hiilis meid õues pisike karvane kõrvik oma tuk-tukiga. Eilset juhti pole näha, päris kindel ka pole... üks mees oleks nagu tema moodi. Pärast sööki lähme tuppa ennast ette valmistama. Ostsin Brisbane'st endale ka selle riiete all kantava vöökoti, kuhu pass, pangakaart ja sularaha peita. Kadril oli see juba olemas. Pakkisime vajalikud asjad ja hommikune plaan on Killing Fields ja National Museum. Õue jõudes on kõrvik juba ootamas ja on oma tõlla läikima löönud. Hakkab kohe meiega kauplema. Äkki ilmub nurga tagant meie eilne juht ja otsustame temaga sõita. Kuna me eriti kauplejad pole, siis... eks me saame kindlasti tünga. Liiklus on jube, igasugused motikad, jalgrattad, autod sõidavad ja trügivad vahele, aga kõik laheneb sujuvalt. Üllatavalt palju on Lexuseid. Meie tõllal suunatuled puuduvad ja juht viipab selle asemel käega. Suu ja silmad on prahti täis, hingata on raske, õnneks väga palav pole. Killing Fields of Choeung Ek (tapaväljad) ostsime audio piletid. Kuulame klappidest juttu ja jalutame mööda massihaudadest. Kohe väravas on stupa, kuhu sisse on paigutatud klaasi taha kõigile vaatamiseks üle 8000 kolju, lisaks veel igasuguseid luid. Kuna see kõik on nii masendav ja väsitav, siis selle rahvusmuuseumi asemel palume viia ennast Russian Marketile. Kadri ostis sealt endale pika kleidi. Õhku on vähe ja kõikjal haiseb, nii et tagasi hotelli. Pärast jalutasime veel kuningapalee juurde. Sisse ei viitsinud minna, õues on nii palav ja ega see palee meid eriti ei huvita ka. Selle asemel võtame ette ilusalongi külastuse. Maniküür ja pediküür kokku 6$. Üle tunni istusime seal. Hommikul ostsime veel piletid Siem Reapi ja esmaspäeva hommikul korjab mikrobuss meid hotelli eest peale. Piletid saime hotelli adminnilt juba kätte ka. Õhtul tellisime veel beerlaod (õlu) ja söögiks kevadrulle. Minu omad olid täitsa maitsvad, aga Kadri tellitud (fresh) olid loomulikult toored ja aniisi maitselised. Ei olnud maitsvad.



17.märts
Hommikul jalutasime Wat Phnomi templisse. Riietusime vastavalt, et meid ikka sisse lastaks. Jube palav on ikka, arusaamatu kuidas kohalikud suudavad nii paljudesse riietesse ennast mässida ja mitte kuumarabandust saada. Tempel ise asub 27 m kõrgusel Phnom Penhi linna ainsal "mäel". Templi ees on poisid oma linnupuuridega, et kui ostad neilt linnu ja vabaks lased, siis sinu soov läheb täide. Linnud on muidugi nii õpetatud, et lendavad pärast omaniku juurde tagasi. Lindu me ei ostnud, aga templisse sisenesime küll ja istusime vaibale, kus teised meie kõrval palvetasid. Mõne soovi ikka vaikselt soovisin, ei saa ju juhust mööda lasta, äkki läheb täide. Templi ümber allpool saab jalutada, tegime ringi peale ja leidsime varjulise istekoha, et puhata. Varsti tulid meie kõrval olevale pingile mees ja naine, kohalikud tundusid olevat. Sõid oma riisivärki ja jõid kilekotist kõrrega mingit sogast vedelikku (pambuse mahla vist). Igatahes meenutasid nad meile ahve, näod olid sellised ja kätega sõid. Varsti hakkas mees oma varbaid nokkima ja vist küüsi lõikama, naine endiselt sõi tema kõrval. Kadri veel kommenteeris, et no ainus, mis puudub on, et nad hakkaksid teineteise peast kirpe otsima. Piisas sellest kommentaarist kui juba oligi naisel söödud ja asus hoogsalt pintsetid käes mehe juustes sobrama. Midagi ta sealt leidis ka, aga me ei julgenud vaadata, mis see täpsemalt oli.
Hommikuti ja õhtul päikseloojangu ajal on siin populaarne ühisaeroobika. Kohalikud vanemad naised kogunevad staadionile ja jõe äärde platsile, et siis muusika saatel ja treeneri juhendamisel trenni teha. Täna õhtul otsustasime jõe äärde jalutada, staadion jääb meie hotellist kaugemale, pealegi keegi soovitas just seda jõe ääres toimuvat. Poole kuue paiku hakkasidki tädid kogunema ja mehed mässasid kõlarite ja juhtmetega. Varsti pandi tümps mängima ja õllekõhuga mees näitas sammud ette. Üle tunni kestis, samad laulud olid kolm korda ja sammud eriti ei erinenud. Muidu täitsa tore vaadata. Ise ei osalenud, istusime-naersime-pildistasime. Pärast läksime night marketile, ostsime pambusemahla. Nii magus ja igavesti vastik. Paar lonksu ikka jõime. Läksime veel Wat Phnomi templi juurde, tempel oli valgustatud ja draakon säras tuledes. Pildid tehtud, läksime kiirel sammul oma turvalisele River Side tänavale tagasi. Istusime õlut jooma restorani Jaan. Õhtul ka siin eriti jahedamaks ei lähe, ikka jube palav.








18. märts
Hommikul tuli meile tuk-tuk järgi ja viis bussijaama kontori ette, kus meie mikrobuss oli juba ootamas. Elephant Express on firma nimi. Buss tundub täitsa korralik, turvavööd isegi olemas. Mahutab 15 inimest, pagas surutakse istmete alla. Vahepeal on 15 minutiline peatus ka, ostame endale jäätist. Kokku kestis sõit 5,5 tundi. Siep Reapis ootab meid bussijaamas roosa sildiga (suurelt Kadri Mats kirjutatud) tuk-tuki mees ja viib meid ööbimiskohta. Täitsa ok tundub. All korrusel baar/restoran. Iga toa ukse taga on veekanister kopsikuga... ei ole veel aru saanud, milleks see vajalik on. Lõunaks tellime endale rahvussöögi amok. Mina kanaga ja Kadri kalaga. No jah, vähemalt on ära proovitud, aga rohkem vist ei tahaks. Mina pole eriti karri fänn ja Kadrile ei maitsenud sinna sisse topitud malts. Käisime ja vaatasime kuningliku pargi ja residentsi üle, midagi erilist polnud. Hotelli kõrvalt ostsime mangod ja ananassid, tädi puhastas ja lõikus ära ka. Nii magusad, et lausa sulasid suus. Valisime homseks ekskursioonid: hommikul 5st päiksetõusuga templeid vaatama ja õhtul päikseloojangu kruiis.

19. märts
Hommikul ärkasime vara, et päiksetõusuga templeid vaadata. Kella viiest pidi tuk-tuki mees hotelli juures olema. Paar minutit pärast viite läksime õue. Üle tee on tuk-tukid ja üks mees seal on. Oleme unustanud oma juhi näo, ainult seda mäletame, et kiivri taha oli kirjutatud "Lucky". Hakkame just ukse ette pargitud tõllast mööda trügima, kui äkki kargab sealt meie juht püsti. Me muidugi julmalt ehmusime. Ta oli istme peal maganud, hall tekk enda peal. Sõit Angkorisse kestab veerand tundi. Ostame ühe päeva piletid, meist veel tehakse pilt, mis prinditakse piletile. Sõidame esimese templi juurde päiksetõusu ootama. Turiste on palju, sama palju on igasugu träni pakkujaid: raamatud, kaardid, taskulambid, kohvi, hommikusöök, giiditeenus jne. Kadri valgustab oma telefoni taskulambiga teed. Esimene tempel on Angkor Wat, jääme sinna koos teistega päikest ootama. Läbi udu läheb valgeks. Kaua enam oodata ei viitsi ja lähme templit ennast uudistama. Võimas ja ilus on küll. Treppide ees, mis torni viib on silt "cleaning one day", usume nüüd kindlasti, et just täna on koristuspäev. Kohe ongi mees meie juures pakkumas võimalust viie dollariga sissepääsu. Loobume sellest. Jalutame niisama ringi. Tagasi parkimisplatsile jõudes, üritame tuvastada meie juhti ja tõlda. Nüüd teame veel seda, et juhil on ruuduline pluus täna seljas. Varsti märkame teda kahe valge naisega rääkimas, üritas neile selgitada, et just tema on nende tänane juht. Naised jalutavad eemale ja meie juht jääb nõutult ringi vahtima. Lehvitame talle, eks talle on valged inimesed sama sarnased kui meile nemad. Sõidame järgmise templi juurde Angkor Thom. Kõikjal on jaapanlased oma pilte tegemas. Ei viitsi nende järgi kogu aeg oodata ja jalutame sadadele piltidele. Tempel ise on jälle ilus. Vene keelt on ka palju kuulda ja tädid kontskingadel turnivad mööda treppe. Üritame templist välja parkimisplatsi poole minna. Nooled näitavad "way of visit", aga mitte exit. Eksleme pikalt ja kuidagi jõuame jälle kesket templit. Siis saab kõrini ja eirame keelumärke, väljas ootab meid juba tuk-tuki mees. Tänane kolmas ja viimane tempel on Ta Prohm, kus filmiti ka Tomb Raider. Dzungli sees ja hiiglaslikud puujuured läbivad seinu. See tempel meeldis meile kõige rohkem. Tänaseks templitest aitas, sõitsime hotelli hommikust sööma. Kell 15.20 peaks olema meie õhtuse laevareisi pick up. Lähme õue ootama. Ettekandja toob meile piletid ja räägib midagi. Kuna Kadri hoogsalt noogutab, siis ei hakka üle küsima. Ettekandja lahkudes uurib Kadri minult, kas ma midagi aru sain. Meie arusaamise järgi peaks laevafirma meile ise järgi tulema. Varsti saabub meie tuk-tuki mees ja uurib, kas me vajame küüti. Nüüd on kell juba peaaegu pool neli, Kadri läheb uurima ettekandjalt. Ikkagi laevafirma peaks järgi tulema, aga vahel nad hilinevad. Ootame veel kümme minutit, ikka ei miskit. Ettekandja tuleb meile teatama, et on vahepeal laevafirmasse helistanud ja nad tõesti hilinevad, sest ühest hotellist pole kliente veel bussi saabunud ja neid oodatakse. Varsti ongi mikrobuss ees ja giidi-poiss vabandades avab meile bussiukse. Kokku on meid kaheksa, 5 mehhiklast ja 1 hispaanlane. Sõidame sadamasse ja sealt väikse 8-kohalise paadiga algab meie sõit. Kuna vihmaperioodi pole, siis jõgi on kuivanud. Heal juhul meetri sügavune sogane vesi. Mitu korda jääme peaaegu kinni. Jõuame juba mõelda, kuidas me seda paati lükkama peame. Lõpuks jõuame järvele, kus ongi kuulus "Floating Village". Sõidame ringi ja vaatame maju. Pikem peatus on suveniirimajas. All korrusel on kalade- ja krokodillikasvatus. Kolmandal korrusel vaated külale. Ronime sinna pildistame. Varsti tuleb sinna pikk mees oma naisega. Mehel on sandaalid vähemalt kolm numbrit suured. Naerame ja kommenteerime teda, eriti naljakas tundub kui ta nüüd veel eestlane oleks. Jõudsime seda mõelda kui juba sandaalidega mees läheneb meile ja küsib sulaselges vene keeles, et kas me pildistaksime neid. Kadri vastab vene keeles ja alustab pildistamist. Üldse on Kadri populaarne, mina olen ainult ühe korra pidanud pilti tegema, Kadri vähemalt kümme korda. Läksime oma pisikesse paati tagasi. Nüüd meid sõidutati järvel ankrus olevale suurele laevale, kus oli meie õhtusöök. Istusime ülemisel tekil kõik koos kaheksakesi, sõime-jõime ja vaatasime päikseloojangut. Mehhiklased on eelmine aasta kruiisilaevaga Tallinnas mitu päeva veetnud ja kiitsid meile vanalinna ilu. Väikse paadiga sõitsime sadamasse tagasi. Hotelli jõudes istusime veel õues ja jõime rummi. Täna viimane õhtu Siem Reapis. Nii lahe hotell on ka. Omanikud on inglased, enamus kliente samuti. Ettekandjad kohalikud tüdrukud, kuid nende puudumisel teenindavad omanikud ise. Hommikusöögi teenindajaks oli mees, kes nägi välja kui metsjeesus. Õhtune mees nagu Mel Gibson :) Homme hommikul bussile ja õhtuks oleme Sihanoukvilles.










20. märts

Terve päev sõitsime bussiga Siem Reap -> Sihanoukville. Hommikul 7 startisime, vahepeal pidime Phnom Penhis bussi vahetama. Kohale jõudsime õhtul 21.00. Jube oli. Terve tee olime sunnitud telekast kuulama-vaatama parimaid kohalikke filme-muusikat-estraadikavasid ja igasugu muud saasta. Kohalikud kaasreisijad vaatavad huviga teleprogrammi. Mingi eriti tobe film oli ka, alguses proovisin vaadata ja sisu oli järgmine: naine sai surma autoavariis ja kuidagi sündis oma mehe vanaemana tagasi, siis nad koos kõik tantsisid ja laulsid... rohkem aru ei saanud , lõpuks oli naine jälle elus vist või oli see unenägu... Meie kõrval istuv tädi vaatas seda ahastusega ja peaaegu nuttis.  Kuna meie buss hilines mitu tundi, siis hotelli poolt saadetud transfeeri pole kusagil näha.  Bussis meie kõrval istunud noormees uurib meiega ühinemise plaani, aga saades teada, et me hotellis ööbime, pööritab silmi ja loobub. Võtame tuk-tuki ja nüüd oleme lõpuks Sihanoukville Golden Sands hotellis.

21. märts
Meil on ikka väga uhke hotell. Kõik teised siinsed kliendid tulevad autodes ja kohvritega. Meie tulime tuk-tuki ja seljakotiga :) Hommikusöök ka hinnas ja valik on päris hea. Hommikul vedelesime basseini ääres ja nautisime päikest. Nii mõnus. Eks me kindlasti ennast ära põletame. Väga kaua ei julge olla. Kadri uhke rannakleit natuke lagunes ära ja lähme tuppa, et seda nõeluda. Need on need odavad kleidid. Õnneks on mul niidid-nõelad kaasas. Kleit õmmeldud lähme randa uudistama. Käisin korra veel ujumas, nii soe vesi. Vaatasime niisama rannas ringi ja märkasime Eesti lippu. Läksimegi sinna baari kokteili jooma. Ei olnud eriti hea mojioto. Edasi peatänavale, Kadri tahtis massazi. Leidis koha, mis sobis. Protseduurid: näopuhastus; pea-, kaela-, seljamassaaz. Väga hea oli olnud. Mulle massaaz ei meeldi, jalutasin tagasi hotelli. Lebotasin terrassil. Õhtul käisime veel rannas. Sõime-jõime, vaatasime päikseloojangut. Poisid kaevasid liiva sisse kaikad, mille vahele veeti juhtmed ja siis lambid. Laudadele pandi küünlad põlema. Ainsad asjad, mis häirivad on kerjused, igasugu kola ja söögi pakkujad. Kadri lõpuks ühelt poisilt käepaela ostis. Meie ees istus seltskond: kaks valget meest ja kohalik naine. Järsku saabus veel üks kohalik naine, kes hakkas karjuma, et see tema mees seal. Tahtis teisele naisele kallale minna. Hull draama, meil nii huvitav. Varsti teine mees koos naisega lahkus ja jättis paari omavahel arveid klaarima. Päris pikalt karjus ja nuttis naine seal. Vahepeal viskas meest pähklitega. Lõpuks valas talle õlle pükste peale ja vehkis ähvardavalt kannudega. Olin kindel, et varsti ma millegagi pihta saan. Õnneks vedas mees oma hüsteerilise naise minema. Me veel veits olime seal, aga kell juba palju ja varsti uneaeg.

22. märts
Hommikul pärast sööki käisime basseinis ujumas, päevitada täna eriti ei kannata. Pakkisime asjad ja mikrobussi ootele Kampoti sõiduks. Buss tuleb isegi varem järgi. Kadri pressib ennast lisatoolile, mina sain koha juhi kõrvale. Seljakotid pannakse bussi taha. Rohkem inimesi küll siia ei mahu. Siiski veel neli turisti mahutatakse viimasele reale istuma. Seljakotid on üksteise otsas nööridega istmete taha seotud, tagaluuk jääb poolenisti lahti. Õnneks on minul ees ruumi ja sõit kestab ka ainult 2 tundi. Laseme ennast hotelli ette sõidutada. Meie järgmised kolm ööd mööduvad "Natural Bungalows" nimelises kohas. Ilusad majakesed jõe ääres. Läksime linna uudistama. Võtsime pizzad, proovisin banaanipizzat. Enne toodi meile soolapähklid, mis olid suhkru sees röstitud. Tahtsin veel vett. Küsiti, kas suur või väike. Tellisin suure, sest eeldasin valikuks 0,3 ja 0,5. Toodi suur 1,5 liitrine pudel :)
Turismi putkast ostsime homseks ekskursiooni BoKor mäele ja pärast Kampoti jõel kruiis. Õhtu veetsime oma hotelli restoranis jõe terrassil. Meile toodi laua alla moskiitosi peletav küünal tossama. Paari sääske isegi nägime. Aga tundub, et neid siin eriti ei ole. Nägime mitut rotti ringi jooksmas, see oli küll jube. Hotelli personal eriti inglise keelt ei räägi, kuidagi ikka saame hakkama.


23. märts
Öösel oli meie ukse taga mingi hull elu. Loomad või siis linnud möllasid. Ei julgenud vaatama ka minna. Hommikul oli rahulik. Pärast hommikusööki ootasime oma ekskursioonibussi. 8.30 pidi saabuma. Eilne piletimüüja teatas meile, et siit hotellist tuleb veel kaks inimest. Kaks vanakest istuvad receptioni juures. Varsti saabub buss ja juht saadab meid sinna. Vanakesed ronivad ka järgi. Juht teeb ukse lahti ja uurib veelkord, kuhu me ikka läheme. Käsutab meid bussist välja, sest tema Bo Kori mäele ei sõida. Läksime tagasi receptionisse ootama, kahtlane värk, äkki oli ikka meie buss ja see juht ei saanud lihtsalt meist aru. Lasen receptioni poisil reisifirmasse helistada. Meie buss hilineb ja tuleb 10 minuti pärast. Pressime ennast uuesti bussi. Mägedesse sõidame üle tunni, ilm on udune ja pilvine. Üleval oleme ümbritsetud pilvedest. Käisime vaatamas kirikut, maha jäetud hotelli, templeid, uut kasiinot ja lõunapausi tegime kose juures. Kuna praegu on kuivaperiood, siis vett polnud ja kosk kuivanud. Meie inglise keelt rääkiv bussijuht-giid seletas meile Kambodža ajaloost. Ega palju aru ei saanud. Uurisime veel, kas kambodža ja vietnami keeled on sarnased ja vastuseks saime jälle: "yes-yes, same-same but different" :) Sõitsime linna tagasi, kahe tunni pärast on meil veel jõe kruiis. Õlgedest katusega lootsikuga on sõit, istume seljad ääre poole. Meie grupis on ka üks väga priske tüdruk, paat täiesti viltu. Nüüd on ta veel endale õlgedest kübara ka ostnud ja kahjuks istub ta Kadri ees. Kübaral on veel kilepakend ka ümber, aga ikka pähe toppinud. Muidu oli väga lahe kruiis. Sõitsime oma ööbimispaigast ka mööda. Päikseloojang mägede kohal. Ilus oli. Õhtust sööme oma hotelli restoranis. Täna on juba tuuline ja välku lööb.













24. märts
Öösel oli rahulik, mingit möllu ukse taga polnud või vähemalt me ei kuulnud. Hommikusöögiga oli meil väike segadus eile ja täna saime teise menüü. Ainult muna ja sai olid valikus. Siin on veel eriti juhmakad teenindajad, kes inglise keelt ei oska. Jookidest ka midagi valida polnud. Tellisin külma kohvi, lootes saada midagi sarnast kreeka omaga. Sain ikkagi külma magusa lahustuva kohvi. Pärast istusime oma terrassil päikese käes, jube palav on. Ujuda ka siin ei saa. Õnneks homses hotellis on bassein. Käisime linnas lõunastamas ja proovisime rahvusrooga Lok Lak: riis, loomaliha pruunis kastmes ja praemuna. Täitsa söödav, palju parem kui amok. Hotelli tagasi jalutades läks mul veel plätu katki ja liipasin siis kuidagi hotelli. Õnneks on mul liim kaasas :) Suutsin oma sõrmed kokku liimida ja plätu on ka nüüd ühes tükis. Toas elab meil gekokene, kes jooksis Kadri seljakoti ja riiete sisse. Õhtul läksime receptionisse uurima homse kohta. Loomulikult sattus meile see tüdruk, kes inglise keelt ei räägi. Check out on vist kell 10, sest ta luges meile sõrmedel numbreid seitsmest kümneni. Kuigi numbrid ja sõrmed ei läinud kokku. Ise veel küsis meilt "bus?" Proovisime selgitada, et ta orgunniks meile tuk-tuki, bussi, takso, mikrobussi Kepi sõiduks. oehh.. vaatas lihtsalt nõutult ringi ja ütles yes-yes. Eks hommikul üritame kedagi targemat leida.










25. märts

Õhtul veel keegi jooksis katusel, Kadri kahtlustab pesukaru kui neid siin elaks. No mina eelistaksin ka pesukaru, kuigi oli vist suur rott. Öösel oli õnneks vaikne. Kuna check-out pidi kell 10 olema siis läksime varakult hommikusöögile, et jõuaks rahulikult pakkida. Receptionis oli uus poiss ja uurime temalt igaks juhuks üle check-outi aja. Ta teatab rõõmsalt meile 12.00. Kohe eile kahtlustasime, et ega see plika aru millestki ei saa ja keelt ei oska, isegi numbreid mitte. Uurisime transpordi kohta ja otsustasime takso kasuks. Väga mugav oli, konditsioneer jahutas ja juht turtsus-aevastas. Tema jaoks oli kindlasti hirmus külm. Kohale jõudsime ilusti, väike linnake Kep. Hotell tundub ka korralik. Tasuta wifi, konditsioneeriga tuba, merevaade, terrass, bassein. Kõik mis vaja. Siin oleme nüüd neljapäeva hommikuni.







26. märts
Täna puhkame. Kuhugi pole vaja sõita ega asju pakkida. Tunnikese lebotasime basseini ääres, kauem ei julge, muidu põleme hirmsasti ära. Jalutasime krabi turule, meie hotelli juurest saab sinna mööda mere (või ookeani) ääres olevat promenaadi. Siiani on Kep kõige puhtam Kambodža linn, kus oleme olnud. Kuigi ikka on prügi kõikjal ja kohalikke see ei tundu häirivat. Turule jõudes olime nii läbi, palav on õues. Varjus vähemalt 35. Ei taha neid krabisi nähagi veel vähem süüa. Kadri läheb maniküüri-pediküüri, et lakk maha võtta. Minu küüntelt koorus lakk maha juba kahe päevaga. Kadri väljub salongist(putkast) punaste küüntega ka seekord, kuigi kvaliteet jätab soovida. Õhtul otsustasime lõpuks krabi proovida. Lähme oma hotelli kõrval olevasse söögikohta ja tellime krabid. Väga maitsev, ainult söömine-puhastamine on meile vaevarikas ja tüütu. Päeval ostsime veel pudeli punast veini ja hakkame nüüd seda jooma.
27. märts








Viimane päev Kambodžas. Lihtsalt logelesime terve päev - päevitasime, ujusime. Kadri käis massazis ja jälle pediküüris - maniküüris. Lasi eilse jubeduse maha võtta ja nõks ilusama värvi panna. Õhtul tähistame fantastiliselt kulgenud reisi punase veiniga.


28. märts
Öösel oli vahepeal nii palav, elektrikatkestused on pidevalt ja konditsioneer kogu aeg ei tööta. Olin juba enne paksu teki tekikotist välja tirinud. Vara pidime ärkama, 8.30 läheb buss Phnom Penhi. Väljas vihma sajab ja peame vist oma udupeened vihmakeebid üles otsima. Hommikusöök oli oma tuntud jubeduses, aga õnneks vihm jäi järgi. Jalutame bussipeatusesse, üks buss peatub, aga see pole meie oma. Kell on juba 8.45, aga meie bussi pole kusagil. Jube tüütu kui nüüd bussi ei tule, siis päevase bussiga me hilineksime, peaks takso võtma jne. Jalutame putka juurde, kus eile piletid ostsime. Naine teatab meile, et buss peaks kohe tulema. Paar minutit enne üheksat saabub buss. Poiss viskab meie seljakotid õli ja tolmuga kaetud pagasiruumi. Ukse juures ootab meid suur onu, kes meile uued piletid annab. Istume oma kohtatele ja nüüd järgnevad neli tundi kuulame-vaatame jälle kohalikku karaoket. Phnom Penhis on kari tuk-tuki mehi kohe ümber. Saame bussist oma tolmused kotid ja pärast väikest kauplemist hakkame lennujaama poole sõitma. Lennuni on veel mitu tundi aega ja plaanime süüa midagi ja suveniire osta. Tuleb välja, et varajast check-in'i teha ei saa ja kogu rahvas ootab seal samas. Lähme sööme väljas ja hakkame ootama. Kaks tundi enne lendu saame oma pagasi ära antud ja boarding passi. Ostame paar suveniiri ja ongi meie aeg Kambodžast lahkuda. Kuidagi nii kiirelt läks aeg. Singapuri jõudes hakkame uurima, kus täpsemalt meie hotell asub. Aga lennujaamas oleva kaardi peal seda tänavat pole. Uurime googli kaardilt, aga sealt ka eriti targemaks ei saa. Teame aadressi Sims avenue 112. Sõidame rongiga Kallangi peatusesse ja jaamas on silt Sims av. Seda me muidugi ei tea kumbas suunas peaks minema. Maja numbreid ka ei suuda leida. Jaamas oli kaart ka, sellel oli Simsi avenue hirm pikk. Seljakott on nii raske ja pime on õues. Peatasime takso ja sõitsime siis paarsada meetrit edasi ome hotelli ette. Receptioni onu teatab, et meid ootab lausa deluxe tuba. Nojah, täitsa tavaline tuba, vähemalt ei pea kellegagi vannituba jagama. Üle tee käime puuvilju ostmas. Ostsin kolm dragon fruiti, granaatõuna ja banaane. Kadri ostis mangosid ja veel mingeid kollaseid puuvilju. Väga maitsvad olid kõik.











29. märts

Meie deluxe tuba: aknad on tänava poole ja kogu müra on kuulda, wifi levi on peaaegu olematu, telekast näeme viite kanalit, milledest neli on kohalikud ja meile arusaamatus keeles, konditsioneeril pulti pole ja ühtlaselt puhub. Aga muidu on ok. Käisime botaanikaaias, mis oli tasuta. Selle sees oli eraldi orhideede aed, kuhu tuli pilet osta. Vaatasime selle ka üle, ilusad lilled. Pärast jalutasime Singapuri peamisel ostlemistänaval. Lõunastasime kohvikus kui vihma hakkas sadama ja ootasime seal üle tunni. Metroodega orienteerusime tagasi. Otsustasime proovida meile tundmatut vilja durian. Pidi hirmsasti haisema, aga maitseb hästi. Otsustasime juba puhastatuna osta, sest ise puhastada ei oska ja tervat nuga oleks ka vaja. Üle tee olevas müügikohas ongi puhastatud durianid saadaval. Ostame ühe ja lähme hotellituppa sööma. Haiseb küll jubedalt ja maitse oli isegi veel jälgim. Sulgeme kiirelt kilekoti ja viin selle koridori lõpus olevasse prügikotti. Toas on endiselt hirmus hais, teeme aknad ka lahti. Maitse on ka endiselt suus, nii et käin endale kartulikrõpse ostmas ja tegin tassi kohvi. Igavesti vastik on see durian.
30. märts

Hommikul ärkasin selle peale, et jube palav oli. Kadri oli öösel konditsioneeri välja lülitanud, ega seda kuidagi teisiti reguleerida ei saagi. Tänane plaan on Santosa saarele minna. Kõigepealt jalutame kaks metroo peatust edasi. Seal me eelmine kord märkasime kohta, kus olid ilusad käekellad müügil. Kadri ostis endale kaks käekella. Edasi metroo peale ja saarele. Metroo peatusest oli võimalus saarele minna jala, monorailiga või skywayga. Läksime jala, pilet saarele oli 1$. Väga ilus saar. Käisime akvaariumis kalu vaatamas, delfiinide etenduseni oli kaks tundi aega ja seda ei viitsinud oodata. Ekslesime ja sattusime veel seal pisikesel saarel kuidagi matkarajale, mis viis läbi vihmametsa. Lõpuks jõudsime randa ja sealt juba bussi peale, mis viis linna tagasi. Jube väsitav on see ilm, päikest pole, aga ikka nii palav. Juba oligi kell nii palju, et hotelli tagasi sõita. Puhkasime natuke aega ja õhtul läksime linna Marina Bay äärde, kus oli tulede ja muusika show. Vaatasime seda, istusime treppidel, õues on nii soe. Meie reisi viimane õhtu. Pärast ostsime meie hotelli kõrval olevast poest punast veini ja kartulikrõpse. Hommikul peame pakkima hakkama, üldse ei viitsi.













31. märts

Ongi ainult kojusõit jäänud. Singapur - Abu Dhabi - Milano - Viin - Riia - Tallinn. Loodetavasti kõik laabub ja saame mõlemad oma pagasi ka kätte. Eestis pidi ikka veel külm olema. Kahju, et see reis nii kiirelt otsa sai. Kõik riigid suutsid meeldivalt üllatada. Nii palju kohti nägime ja veel rohkem toredaid elamusi kui olin arvanud. Ei olnud tohutut tormamist ühes kohast teise ja saime rahulikult nautida puhkust. Ehk siis - super reis oli!