Põhja-Korea 2019

Kuigi ma ei pidanud see aasta reisile minema..., siiski ei pidanud kiusatusele vastu ja täidan oma ammuse unistuse - Põhja-Korea. Vahetasin oma novembri puhkuse varasemaks ja broneerisin reisi. Kuna päris omakäel sinna reisida on võimatu ja Eestist korraldab reise sinna Albion, siis langeski valik neile.

Viisa saamiseks oli vaja täita tüüpiline viisaankeet ja liimida sellele dokumendi pilt. Töökohast kinnituskiri, et ma seal töötan ja minu töökoht säilib ka reisilt tulles. Consent letter ehk tõend selle kohta, et minu reisi eesmärk on puhalt ainult turism, ei ole ajakirjanik, kasutan reisil tehtud fotosid vaid enda tarbeks ja ei ole viibinud teatud Lääne-Aafrika riikides 21 päeva enne reisi algust. Probleeme ei tekkinud ja kahe nädalaga oli viisa passis olemas.

Mõned tähtsad asjad Põhja-Korea kohta:

* Olge valmis selleks, et Teie kott vaadatakse põhjalikult läbi nii riiki sisenedes kui ka väljudes;

* Kaasa ei tohi võtta Põhja-ja Lõuna-Korea kohta käivaid raamatuid (Lonley Planet näiteks) ega “välismaa” ajakirju;

* Fotoaparaadid (ka objektiivid) ja videokaamerad on lubatud – võib juhtuda, et teil palutakse näidata mida olete pildistanud, piirikontrollil on õigus nende jaoks mittesobivaid pilte ja videosid kustutada;

* Pühapaikade ja MAUSOLEUMI külastuse ajal ei tohi kanda SINISED TEKSASEID, miniseelikut, ega varrukateta särki.

* Õhtul, pärast ekskursiooni, on iseseisvalt tänaval liikumine keelatud. See on lubatud vaid koos kohaliku giididga;

* Krediitkaarti kasutada ei saa. Sularaha automaate ei ole;

* Mobiilne 3G internet on kohalikus võrgus olemas. Selleks, et seda kasutada, tuleb osta kohalik SIM kaart, mis maksab 120USD (195minutit ja 20 sms) + internet 90USD (50Mb), lisainternet 0,38USD /Mb. 

ps. nii, et seekord online blogi ei pea.

Reisikava:
05.09 -> Tallinn - Helsingi - Peking

06.09 -> Beijing-Pyongyang. Külastame Korea Sõjamuuseumi
07.09 -> Sõidame Pyongyangist Namposse. Külastame Chongsanri kolhoosi, West Sea tammi, Kangso allikavee tehast, Kwangbok ostukeskust, Kim Il Sung väljakut, Pyong-yangi õllepruulikoda.
08.09 -> Pyongyang - Demilitariseeritud tsoon - Kaesong - Pyongyang 
09.09 -> Pyongyang - jalutuskäik linnas - 9.septembri massimängud
10.09 ->  Pyongyang - sadamalinn Wonsan, külastame põllumajandusinstituuti ja revolutsioonimuuseumi.  
*11.09 -> Wonsan - Masik suusakeskus - Pyongyang.
*12.09 -> Pyongyang - Peking

13.09 -> Peking - Helsingi - Tallinn

*Enne reisi tuli juba väike muudatus: 

Põhja-Korea valitsus broneeris 12. septembri varahommikuse lennu täies mahus, tühistades kõik teised broneeringud. Õnneks korraldab ka hooajaliselt sinna lende Air China, nii et lendame 11. septembri õhtul juba Pekingisse. Seega on terve päev Pekingis. Plaanis külastada Suurt Hiina müüri ja mu enda soov oleks muidugi pandat näha. Aga eks kohapeal selgub,  kuidas ja kas see on teostatav.

05.09 (1. päev)
Ja ongi minek. Läksin lennujaama bussi ja trammiga, väga mugav. Lennujaamas läks ka kõik sujuvalt. Esimest korda lendan Helsingisse suure lennukiga, kuhu saab toru kaudu. Siiani on lennukini bussiga viidud või ise jalgsi lipanud. Seltskonna suurus peaks meil olema 11 inimest ja minu teada olen üksinda toas. 

Pagas lennuks valmis

Helsingi lennujaamas tahtsin kasutada seda automaatset passikontrolli, aga nüüd see täna ei pidavat töötama. Läksin siis ikka inimpiirivalvuri juurde. Lõhnapoes lasin endale peale Gucci Bloomi (kui keegi tahab seda mulle kinkida, siis mulle meeldib see rohelises karbis olev lõhn) ja ega nüüd polegi midagi siin teha. Varsti ongi Pekingi lend. Ehk seal lennujaamas saab veel viimast korda interneti kasutada. Pekingi lennul istun akna all. Kõrval istuvad kaks imepisikest hiinlannat. Pardakaardile lisaks tuli seekord ka jätkulennu piletit näidata, sest Hiina viisat meil pole ja muidu lennule ei pääse, kui nad veendunud pole, et me ei viibi Hiinas kauem kui 144h.

Nüüd on minu kõrval istuv Hiina plika endale lokirulli otsa ette sättinud, ju tahab endale kohevat tukka. Süüa sai vähe, võtsin kana spagettidega, salatit ei söönud, kuidagi kahtlase välimusega oli. Jõhvikad ja nagu marineeritud keedetud kartulid. Võtsin hoopis kaks topsi punast veini ja vaatasin detektiiv Pikachu filmi ära. Nüüd üritan veits magada, sest maandudes on seal juba hommik.

06.09 (2. päev)

Eriti ei maganud, hommikusöögiks oli ka ainult võileib. Ega see Finnairiga lendamine on minu jaoks ikka väga kehva, eriti just öised lennud. Söök on ka igakord aina kehvem. Pekingi lennujaamas tuli hirmus palju pabereid täita, sõrmejälgi anda ja pilti tehti ka. Pagasi sain ilusti kätte ja kohvikus ostsin hiina raha eest espresso. Nüüd veel mõned tunnid aega Põhja-Korea lennuni. Proovisin siin ka blogi uuendada, aga see lehekülg ka blokeeritud. Et siis alles koju jõudes saan uuendada. Ja pokemone pole siin ka, mis on ikkagi kurvastav avastus. Mäng küll avaneb, aga ühtegi stoppi ega poket pole, täielik tühjus. Oleksin tahtnud mõned Hiina poked püüda. Oeh ja nagu ikka satub mulle kõige aeglasem check-in'i järjekord. Muidugi oli see järjekord ka hirmus pikk, aga ikkagi pidevalt olen viimane. Just siis kui mina sinna leti juurde jõuan midagi juhtub, küll helistatakse töötajale, siis toimub töötajate vahetus või keegi kuidagi trügib ette. Seekord läks juba päris kiireks ja väravasse jõudes on juba pardale minek. Keskmine koht seekord ja kuidagi väga kitsas on see istumine selles lennukis. Õnneks kestab lend ~1,5h. Midagi vist räägitakse ka, aga ainus, mida tuvastada suudan on jutu lõpus thank you. Ise eeldasin, et hakkame vist maanduma, sest turvavöö tuli kinnitada, aga tuli välja, et hoopis turbulents ja siis nad väga kiiresti loopisid meile söögikarbid. Võileib oli maitsev, nagu kirde sai laste vorstiga. Siis see kimchi, isegi ei hakanud maitsema. Lõpuks mingi pruun ümmargune asi, ilusti veel vaakumpakendis. Eeldasin, et see on magustoit ja jätsin selle viimaseks… no jah, jälle sain tünga, see oli hoopis pruuni värvi marineeritud keedumuna. Jätsin selle ka järgi.

keedumuna

Lennukis täitsime kolm mingit väga tähtsat dokumenti ära, kuhu läheme, kus eelneva kümne päeva jooksul oleme olnud, mis kaasas, palju raha, kes kutsus, jne. Maandusime Põhja-Korea pealinnas Phongyang'is, ilm on siin vihmane. Pagasi sain kätte, järgnesid erinevad vormis mehed, kes neid täidetud dokumente soovisid. Viimane koht oli pagasi kontroll. Eelnevalt tuli mobiil, pass ja viimane kätte jäänud tähtis dokument piirivalvele anda ja ise läbi turvaväravate minna. Mina piiksusin, aga jälgisin enne teisi ja kõik piiksusid. Pagasiga oli kõik korras, mobiili sain ka tagasi, nii et üllatavalt lihtne. Lennujaamas võtavad meid vastu kaks kohalikku giidi ja juhatavad meid suurde bussi. Vene keelt rääkiv proua Kim istub bussis esiistmele ja inglise keelt rääkiv preili Hong istub taha. Proua Kimi vene keelse jutu tõlgib Bramanis ilusti eesti keelde. Ma ju endiselt ei tea vene keelest tuhkagi. Pyongyang'i kesklinna on üle 20km ja teed pole siin kiita. Mõned pildid teen läbi bussiakna, aga koledasti raputab ja bussi aknad on ka mustad. Muidu on kõikjal rohelus, riisi- ja maisipõllud. Autosid on liikvel väga vähe, sest lihtinimestel on autoost peaaegu võimatu. Isegi kui kuidagi saab nii palju raha kokku ja ostuloa, siis kütus on kallis (1,7€ /liiter) ja bensiinijaamu vähe, no peaaegu polegi. Autodega sõidavad valitsuse liikmed ja sõjaväelased. Lihtinimesed sõidavad jalgratastega või käivad lihtsalt jala, mõnedel eranditel on ka elektrijalgratas. Autodel on siin alati eesõigus, isegi sebra peal. Antakse lausa signaali, kui keegi sebra peal ees koperdab. Täna viiakse meid Kim Il Sung'i väljakule ehk Pyongyangi keskväljakule. Pildistame ja jalutame seal ringi. Giidid hoiavad meil ilusti silma peal, aga igal pool võisime pildistada. Kogu plats on kaetud valgete värvitäpikestega ja numbritega. Need on siis kohad, kus inimesed sõjaparaadide ja rahvapidustuste ajal seisma peavad. Üldse mahutab see väljak kokku 100 000 inimest ja on maailmas suuruselt 30.

Kim Il Sung'i väljak

Märgid paraadidel osalejatele

Kuna kell oli juba hiline, siis sõitsime hotelli. Meie hotelli Yanggakdo International asub saarekese peal Taedongi jõel. Passid korjati ära, giidid ise tegelesid check-in'iga ja minu tuba on 26ndal korrusel. Lifte on siin 8 ja kaks nendest sõidavad ka 47ndale korrusele, ülejäänud piirduvad 43 korrusega. Liftis nr 5 pole ja sinna korrusele sõita ei saa, seal on kohalik KGB, nii nagu meil kunagi Viru hotellis oli. Tuba tundub esmapilgul korralik. Käisin kiirelt pesemas ja vahetasin riided, sest õhtusöök ootas. Kogu grupiga juhatati meid saali, kus olid nummerdatud lauad ja me ainsad külalised. Istusime kõik ühes lauas. Söök oli täiesti korralik: kartulisalat, nuudlisupp, kana, kala, riis, kimchi ja lõpuks toodi isegi friikartuleid. Ootasin ka magustoitu, aga siin seda polegi. Ega Aasias üldiselt väga magustoitu ei söödagi. Õlu ja vesi on õnneks hinna sees. Giidid koos meiega ei söö, aga terve meie siinoleku aja ööbivad nii giidid kui bussijuht meiega samas hotellis. Pärast sööki läksime hotelli uurima. Suveniiripoed, karaokebaar, bassein, lauatennis, bowling… kõik on olemas, aga rahvast napib. Õhtu lõpuks läksime üles 47nda korruse baari. Kogu baari põrand pöörleb vaikses tempos ja linnavaade muutub. Mõned üksikud valgustatud hooned, aga üldiselt valitseb pimedus. Jõime veini ja õlut, seletasime niisama. Mõned turistid olid veel, aga ikkagi väga vähe rahvast. Homseks lubab taifuuni ja paduvihma, nii et homme linnast välja ei lubata sõita. Kaon nüüd magama ära, sest see vahepealne magamata öö ja ajavahe hakkavad mõjuma. Voodi võiks natukene pehmem olla ja padi vähe paksem, aga ei virise. Kui nüüd selle koridori laelambi kuidagi ära kustutada saaks, täpselt paistab silma. Kõik seinad otsisin läbi, isegi kappi vaatasin, noh ei tea, kui väga häirib, siis pean homme teises "valel poolel asuvas" voodis magama.

Yanggakdo International hotell

nr 5 pole

07.09 (3. päev)

Uni oli hea, kuigi see koridorilamp veidi segas, järgmine öö pean ikkagi siis sinna teise voodisse kolima. Veekeetjaga tegin kuuma vett ja jõin oma head kodunt kaasa veetud kohvi. Siin toas on kahe voodi vahel (kapp)raadio, proovisin seda kuidagi tööle saada, aga peale ühtlase sahina ei tule sealt küll midagi. Hommiku parim avastus oli see, et selle aparaadi küljes on ka valgustuse nupud. Sain selle vastiku koridorilambi sealt ära kustutada. Telekast saab vaadata üheksat kanalit, üks neist kohalik, ülejäänud vene ja hiina kanalid. CNN'i ei näe enam ja see on asendatud Aljazeera TV-ga. Inglise keelsed uudised ja täiesti vaadatav. Hommikusööki pakutakse siin alates kella 6:30st ja all fuajees saame grupiga kokku kell 9:00, aega on piisavalt. Hommikusöök on minu jaoks natuke harjumatu, aga nälga ei jää. Riis, kana, kala, sai, tomat, kurk, jne. Juustu ega vorsti pole, aga saiakukkel võiga oli täitsa maitsev. Kusagil tagapool pidi muna ka saama, aga seda ma tähele ei pannud. Eks homme hommikul proovin. Ekskursiooniks laename hotelliks vihmavarjud, sajab küll, aga õnneks on õues soe. Esmalt külastame Mansudae suurt monumenti. Tavaliselt turiste sinna ei viida, aga meie siis seekord ikkagi läheme. Eelnevalt ostame lillekimbu ja siis jalutame rahulikult monumendi poole. 20m kõrgused Kim Il Sung'i ja Kim Yong Il'i kujud. Giidid loevad enne sõnad peale ja vaatavad riietuse üle (et kusagil suurt USA kirja pole või sarnased asju). Jalutame kujude ette, asetame lilled ja kõik ühes reas seistes kummardame kujude poole. Pärast võisime pildistada, aga nii, et suured juhid jäävad täies pikkuses peale. Piltidel naeratada ei tohtinud, ega ka mingeid poose teha. Pärast bussiga monumendist mööda sõites kõik sõidukid aeglustavad. Austuse märgiks seal kihutada ei tohi ja nii on see igas linnas.

Kim Il Sung ja Kim Yong Il

Järgnevalt külastame Taedongi jõe kaldal asuvat Juche torni, maailma kõrgeimat (170m) kivist torni. Liftiga saab üles sõita ja tipus ring ümber torni teha. Lifti järjekorda oodates soetan endale Korea lipuga rinnamärgi. Kohalikud kannavad suure juhi pildiga rinnamärki, aga seda turistil pole võimalik osta, nii et sobib mulle ka see lipp. Seda märgi taga olevat nõela ma lahti ei saa ja läksin müüjanna juurde tagasi, et see katkine värk välja vahetada. Proua haaras märgi, pärast väikest pusimist sai selle korda ja kinnitas mulle märgi vasakule poole särgile. Ise veel oli nii uhke näoga ja koos giidiga mõlemad noogutasid heakskiitvalt, pidavat väga ilus olema. Liftiga ülessõit läheb kiirelt, üleval on juba väga tuuline ja vihma ka sajab. Aga vaated on ilusad ja ilm soe. Suutsin seal veel mingi teras konstruktsiooni otsa koperdada, nii et tennisel on nüüd pealmine riie katki.  

Juche torn

minu uhke rinnamärk

vaade tornist

Järgmiseks vaatamisväärsuseks on Korea Töölispartei monument, mis kujutab endast põllumehe, töölise ja intellektuaali käsi, mis on haaranud sirbi, haamri ja pintsli, see kõik on ümmarguse ringi sees, ring sümboliseerib juhi, partei ja rahva ühtsust.

Korea Töölispartei monument

Nüüd ootab meid ees metroosõit. Eskalaatoriga sõidame sügavale-sügavale, keskmine metroo sügavus on 110m, 2 liini ja kokku 17 peatust. Metroopilet maksab 5 woni, mis teeb 0,05€. Alguses sõidame ühe peatuse ja siis vahetame metrood ja sõidame kolm peatust tagasi. Metrood ise on vanad ja kolisevad. Kohalikud vaatavad meid väga hoolikalt, võimalusel lähevad eemale või vahetavad vagunit. Inimesed tunduvad mulle õnnetu olekuga ja kurva näoga.

metroo

Metroosõidule järgnes maailma suuruselt teise triumfikaare külastus. Jällegi väga võimas ehitis. Liftiga sõitsime poole tee peal, kus ootas meid suur aula. Kuulasime-vaatasime filmi, aga kuna see oli vene keeles ja ma ei viitsinud väga süveneda… eks see ikka Kim Il Sung'i vägitegudest rääkis. Edasi läksime treppidest üles ja saime tipus ringi peale teha. Peale meie polnud seda kedagi, aga olid ilusad vaated linnale, "tihedale liiklusele", jne.

Triumfikaar

"tihe" liiklus

Tagasi bussi jõudes saame teada, et pärast raamatupoe külastust ja lõunasööki, viiakse meid hotelli tagasi. Valitsuse käsk, sest õhtuks on oodata viimase 10a tugevaimat taifuuni ja kõik turistid viiakse turvalisse hotelli. Tänavatel on näha juba sõjaväelasi, kes kindlustavad kõike, mis taifuun võiks ära lõhkuda. Lapsed said ka koolist varem koju ja töötajatel lühem tööpäev. Meie sõitsime raamatupoodi, kust ostsin magnetid ja postkaardid. Lõunasöök oli maitsev, eriti riis, mis oli väga sushi maitsega. Õlu oli jälle hinna sees. Lõunasöögi majas sain osta ka jalgpalli koondise särgi (Marek tellis) ja endale ostsin koondise dressipluusi. Nüüd juba giidid kiirustavad meid, taifuun on jõudu võtmas. Hotellis tagastame vihmavarjud ja nüüd õhtusöögini vaba aeg. Kirjutasin tervitused postkaartidele ja aadressid koos indeksitega, mis olin eelnevalt kodus telefoni toksinud. All fuajees on postkontor ja viisin need juba sinna. Prouad lubasid ise margid peale kleepida. Loodan, et need veel selle aasta jooksul kohale jõuavad. Õues on ilm päris tormiseks läinud, telekal kohati signaali pole, vaatasin siis kohalikku kanalit. See oli ikka päris karm, mis jama sealt tuli. Aga jõin tassi kohvi, panin kella helisema ja magasin kaks tundi. Õhtusöök oli täna teises restoranis. Meile oli eraldi tuppa laud kaetud, muidu oli kõik hästi, aga hirmus palav ruum ja õhku oli vähe. Pärast käisime veel korra oma 47nda korruse baaris, aga nüüd on uneaeg, homme vaja varakult valma olla, sest juba hommikul vara hakkame mausoleumi poole sõitma. Uni tuleb hea, koridori lambi kustutasin ära ja kõrvalt voodist võtsin veel kaks patja lisaks.

08.09 (4. päev)

Täna siis mausoleumi külastus ees. 8:00 peaks all kokku saama. See on kuidagi nii keeruline siin, kuigi on 8 lifti. Kogu aeg on need täis ja sõidavad mööda. 5 minutit ootasin, siis läksin üles minevasse lifti ja sõitsin sellega alla tagasi. Alla sõites ka see lift 26ndal (minu korrusel) ei peatunud, sest lift oli täis. Aga nüüd siis mausoleumist, giid tegi vahepeal Bramanisele märkuse, et see on ikkagi palee. Kõik pidid viisakalt riides olema, hirmus palav on õues ja turiste ka palju. Mõned neist tundusid juba tuttava näoga, vist meie hotellist. Gruppide kaupa liiguti, et neli turisti rivis ja soovitavalt igas rivis, kas giid või keegi, kes teab mida vaja teha. Käsi ei tohi seljataga hoida või ees risti. Käed peavad olema ilusti kõrval. Midagi kaasa ei tohtinud võtta, taskud tühjaks, mobiilid, käekellad ja kaamerad andsime ära. Läbisime metallidetektori, käisime põrandale asetatud rullide peal, mis pidavat jalanõud puhastama. Edasi oli kilomeeter väga aeglaselt liikuvat eskalaatorit. Seintel naeratava näoga suurte juhtide pildid. Kõlaritest tuleb kogu aeg sama muusika (hümn vist). Proua Kim räägib suure juhi vägitegudest ja Bramanis üritab tõsise näoga tema juttu meile tõlkida. Hakkasime jõudma Kim Il Sung'i juurde. Läbisime puhurite koridori ja väidetavalt oleme nüüd tolmuvabad. Saabus aeg kummardama hakata. Nelja kaupa rivis lähed Kim Il Sung'i jalgade juurde ja kummardad, edasi vasakule poole, kummardad, pea juures pole vaja kummardada, paremale poole jõudes jälle kummardus. No igatahes nägi ta parem välja kui Lenin. Kahju oli ühest saksa onust, kelle kepp võeti ära ja eks tal oli selg haige ja raske kummardada. Suundusime järgmisse suurde saali, kus saab näha kõiki medaleid, aukirju ja kingitusi, mis Kim Il Sung saanud on. Järgmises ruumis oli rongivagun, millega ta reisis ja seinal maakaart, kus näidatud kaugel ta rongiga käis, mitu reisi, läbitud kilomeetrid jne. Isegi Leningradis oli rongiga käinud. Siis tuli jälle puhurite koridor ja Kim Jong Il'i juurde kummardama minek. Sinna sattusime koos kohalikega, paljud neist nutsid. Järgnes jälle medalite-kingituste tuba, laev ja rongivagun. Lõpuks eskalaatoril tagasi algusesse. Saame kaamerad, mobiilid tagasi ja kiirustame palee ette pildistama. Õues on juba päris palavaks läinud. Kohalikud peavad siin korra aastas käima ja seda organiseerivad töökohad. Alla 17a paleesse pole lubatud. Meil pildid tehtud, jalutame bussi, vahetame riided. Giidid olid rõõmsa näoga ja kiitsid meid, et neile ei tehtud ühtegi märkust meie käitumise kohta. 

Kumsunsan'i palee (mausoleum)

Nüüd sõidame Pyongyangi uude linnaossa, kus saame jalutada tänaval. See on ikka nii harjumatu, et siin üldse autosid pole. Jalutame, pildistame, täitsa tore on. Lõunasöök on söödav, aga vaikselt hakkab ära tüütama see toit. Lauda toodi ka kaugelt vaadates pizza lõigud, mille kohta teenindaja ütles pannkook ja lõpuks osutus see hoopis omletiks. Siis saabub juba kaua oodatud Kwangbok'i ostukeskuse külastus. Seal saavad turistid vahetada raha kohaliku Won'i vastu ja teha sisseoste. Vahetasin 20$ ja selle eest saan vist ~180 000 won'i. Ostan kommi, giidi nõuandeid kuulates ka alkot. Kosmeetikaleti juures annan oma järelejäänud raha proua Kim'ile ja palun tal mulle näokreem soetada. Väga abivalmis giid ja nüüd on olemas ka näokreem vist, sest ega mu vene keel kiita pole, igatahes mingi kreem see on. Järelejäänud kupüürid vaatab proua Kim üle ja ühe kehvema välimusega praagib välja, otsib oma rahakotist ilusama ja vahetab ära. Kohaliku raha riigist väljaviimine on keelatud, aga viiakse ikka ja proua Kim ütles ka, et peida ära. Ei teagi veel, võibolla võtan tõesti mälestuseks kaasa.

keskpäevane liiklus

Nüüd läksime mustkunstniku etendusele. Giidid sebisid meile esirea kohad. Päris vaadatav oli, arvestades nende kasinaid võimalusi. Kaarditriki mehe trikke filmiti ja siis suurelt ekraanilt saime vaadata. Aga lõpu poole läks pilti nii uduseks, et trikist enam aru ei saanud ja keegi ei plaksutanud, no ei teadnudki, millal plaksutada. Oli veel ka see kapi trikk, kuhu naine sisse läheb ja siis igasugu torud topitakse sealt kapist läbi. Pärast kapiukse avanedes tuleb naine välja, aga seekord tuli sealt lausa neli naist, vot see oli küll üllatav. Seejärel sõidame linnast välja West Sea tammi vaatama. Linnast välja sõites on kontrollpunkt ja preili Hong läheb bussist välja vajalikke dokumente näitama. Siin niisama linnade vahel sõitmine pole lubatud, kõikjal on kontrollpunktid, kus vajalikud load ja dokumendid tuleb ette näidata. Maantee sinna on lai (3+3 rada) ja tühi, vastu tuli maksimaalselt 10 sõidukit 1,5h jooksul. Nad võiksid ometigi kitsama, aga korraliku tee ehitada, hirmsasti loksutab ja raputab. Aga no, kohale me jõudsime. Tamm ise on 8km pikk ja asub Taedongi jõe ja Kollase mere vahel. Ehitati aastate 1981-1986 ja sellepärast, et tõusu ajal soolane merevesi jõkke ei satuks. Külastasime ka West Sea tammi ehituse muuseumi, vaatasime ehitamisest filmi, mis seekord oli inglise keeles, päris lõpuni ei pidanud vaatama, sest õnneks läks elekter ära. Katuseterrassil sai pildistada, ilusad vaated mägedele ja tammile. Ega seal vist eriti turiste ei käi. Linnast läbi sõites oli ainult kohalikke näha. Hotelli tagasi jõudes arvas mu käekell, mis lisaks sammudele loeb ka korruseid, et olen turninud lausa 61 korrust. Hirmsasti loksutab see buss, ega sellel enam vist amorte polegi ja vedrude peal hüppame. Õhtusöök on hotellis ja seekord lisaks tavapärasele ka praetud lest, mis oli tõesti maitsev. Ülejäänud jälle riisivärk. Kogu hotelli giidid jäävad ootama juhiseid, kas homme võib linnast välja sõita. Lähme seltskonnaga juba tuttavasse 47nda korruse baari uudiseid ootama. Lõpuks teatatakse Bramanisele, et talle on telefon. Uudised on järgmised, et täna oli üks seltskond käinud piiri peal ja neid sinna lubati. Homme väljasõit piirile toimub, aga võib veel muudatusi tulla. Nõks aega olen veel baaris, aga uni murrab, nii et kaon tuppa magama.

West Sea tamm

09.09 (5. päev)

Täna on Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 71. aastapäev ja kõigil on vaba päev. Tänane väljasõit on juba kell 7:00, sõit kestab 3h. Sõidame demilitaartsooni, see on puhvertsooniks Lõuna- ja Põhja-Korea vahel. Kõige militaarsem paik maailmas. Kohale jõudes aetakse kõik turistid bussist välja, suveniiripoe kõrval asuvas ruumis räägitakse tsoonist ja näidatakse kaarti. Seejärel suundume õue ja võtame jälle ühekaupa ritta, avatakse väravad ja jalutame väravatest läbi oma bussi. Kummaline koht, ei oskagi seletada, aga jälle on tunne nagu oleksin filmi võtteplatsile sattunud. Hea uudis on see, et Lõuna-Korea telefonivõrk ulatub ka siia ja saan isegi netis käia. Saatsin koju sõnumi, et olen elus ja kõik on hästi, aga Eestis on vist öö alles, ega keegi ei vastanud küll. Buss viib meid majadeni, kus näidatakse rahusõlmimise kohta ja veel midagi. Nendes majades on nii niiske ja palav, turiste ka meeletult palju, et ei jaksa seal majas kaua olla. Õues sai sõjaväelasega pilti ka teha, panin selle kohe instasse ka. Salaja tegin päris sõjaväelasest pildi ka, tegelikult hakkasin mingit tähtsat kivi pildistama ja ta seisis "juhuslikult" seal kõrval. Kahjuks täna meid sinna peamajja ei lubata, kus oleks näha ka Lõuna-Korea, sest väidetavalt likvideeritakse ikka veel taifuuni kahjustusi. Sõitsimegi tagasi piiri juures olevasse linna lõunatama. Seekord sõin ainult riisi, muna ja kala.

lubatud pilt

keelatud pilt

lõunasöök

Tagasi sõites peatusime pildistamiseks rahu silla juures. Läksime keset suurt maanteed pildistame, ega siin ju liiklust pole. Nüüd hotellis paar tundi vaba aega, see bussis rappumine on päris väsitav, hetkel näitab mu käekell, nagu ma oleks täna juba 145 korrust (30 astet/1 korrus) üles läinud, kodus on mul tavaliselt päevas kaks korrust. Õhtul sõime jälle uues restoranis, aga toit on ikka sama maitsega, eks jälle riis, kala, part, liha. Siis läksime massimänge vaatama. Pidi lausa maailma suurim staadion olema, mis mahutavat 150 000 inimest, julgen selle kahelda, aga no las olla. Võimas on küll. Proua Kim oli lausa viis korda helistanud ja häid pileteid oma Eesti VIP klientidele palunud. Kohad olid meil küll super head. Massimängud toimuvad juba kolm kuud ja seda iga õhtu. Välismaalastele on oma sektor ja kohalikud istuvad eemal sektorites. Staadionile sisenedes vormis sõjaväelased suunavad ilusti kohalikud oma järjekorda. Vastas tribüün on täidetud lastega, kes peavad värvilisi plakateid tõstes erinevaid pilte moodustama. 17400 last ja kõik tunduvad kohal olevat. Etendus ise räägib Põhja-Korea ajaloost. Alates siis maa vabastamisest kuni tänaseni. Mulle väga meeldis, nii hingestatult tantsivad, kõik sünkroonis. Ega seda eriti kirjeldada polegi võimalik, soovitan kõigile vaatama tulla. Tagasi hotelli sõites tehti suur erand ja lubati meid tänavale pildistama. Saime ilusaid pilte valgustatud "kummitus" hotellist. Selle 105 korrusega hotelli ehitust alustati 1985a, pole tänaseni valminud. Klaasfassaad on ilus ja väljast vaadates jätab mulje, et see on toimiv turiste täis hotell.

Täna on viimane öö siin Yanggakdo hotellis, juba täitsa koduseks on muutunud. Peaks pakkima hakkama, et siis hommikul kiiremini saaks.

rahu sild

massimängud

"kummitus" hotell

10.09 (6. päev)

Hommikusöögil võtsin ainult saia, kurki, tomatit, pirni ja pannkooki. Igatsen müsli ja jogurti järele. Check-out'i ise teha pole võimalik ja giidid toimetasid meie asemel. Bussisõit Wonsan'i linna kestab 5h ja on jällegi päris väsitav. Pärast tunnist sõitu teeme peatuse ja külastame Tongmyongi hauda. Kuningas Tongmyong (58-19 eKr) oli iidse Koguryo dünastia rajaja. Alates 2004. aastast on see paik kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väga huvitav see mulle polnud, aga vähemalt sai jalgu sirutada. Järgmises jalasirutus peatuses ostsin kartulikrõpse ja šokolaadi, arve oli 1,50$, maksin 2$, kuna ta tagasi anda polnud, siis sain selle raha eest veel kaks šokolaadi.

Kuningas Tongmyong

Loodus muutus mägisemaks ja ilusamaks. Põldude (riisi- ja  maisipõllud) kõrvale on ehitatud putkad, mida kasutatakse vahitornidena. Kui saak hakkab valmima, tulevad maaomanikud ööseks saaki valvama varaste eest. Kogu sõidu vältel ei näinud ma mitte ühtegi traktorit ega ka mingit muud põllutöömasinat. Kõik tehakse käsitsi. Kahte lehma olen siiani näinud või oli see tänane lehm sama, keda ma eile nägin. Aga pole näinud mitte ühtegi kitse, lammast, siga, hobust. Wonsani linn ise on täis koledaid maju ja lagunenud teid. Giid seletab, et linna pidi ees ootama helge tulevik, sest sellest saab kohe-kohe kuurort turistidele. Järgmine kevad valmib 4km rannariba kuldse liivaga. Kõigepealt viiakse meid imetlema endist rongijaama, mis on muudetud muuseumiks. Siit jaamast sõitis president Kim Il Sung Hiinast saabudes Pyongyangi. Rongijaama kõrval oli ka teine maja, kus sai sedasama rongi näha.

Kimi rong

Järgmisena külastame Songdowoni rahvusvahelist laste ühtsuse laagrit. Siin käivad nii Põhja-Korea kui ka teiste riikide koolilapsed aprillist oktoobrini. Kohalikele on laager tasuta, aga sinna saavad vaid parimatest parimad õpilased. Välismaalased peavad maksma 200$ või 200€, sellest täpselt aru ei saanud. Laager neile kestab 20 päeva, poole sellest veedavad laagris ja teise poole Pyongyang'is. Meie saabudes pole seal ühtegi last, sest väidetavalt olla just üks vahetus lõppenud ja järgmine pole veel alanud, kahtlane värk tundub kuidagi. Muidu ei saa midagi halba selle laagrikoha kohta öelda. Kõik on ilus, korras, puhas ja olemas: vibulasketiir, kinosaal, delfinaariumi moodi maja, kus ujusid isegi haid, botaanikaaed vist või mingi taimede värk. Käisime ka majas, kus lapsed ööbivad ja seal viis teisele korrusele eskalaator. Näidati tuba, mida praegune juht Kim Jong Un isiklikult olla külastanud ja voodi peal istunud (sellest oli seal ka pilt). Isegi konditsioneer oli selles toas olemas. Teistesse tubadesse meid ei lastud. Kaugelt nägin veel arvutiklassi, kus kuvarid olid kaetud riidega. Ise kahtlustan, et selle riide all pole mingit kuvarit. Üldse väga kummaline paik, ikkagi tekkis kahtlus, kas see ikka päriselt on tegutsev lastelaager või on ainult turistidele näitamiseks.

pioneerid

delfinaarium

seda tuba külastas Kim Jong Un

Järgneb põllumajandusinstituudi külastus. Seda peetakse üheks olulisemaks põllumajanduse ülikoolis riigis. Näidati ruumi, kus olid pildid Kim'ide külastustest ja aukirjad, mida koolile antud. Pildid professoritest nende 60ndal või 70ndal juubelil, mis pidi kõige tähtsam olema ja selle puhul kingitakse neile süüa. Veel pilte ja juttu kooli saavutuste kohta, lausa uus banaanisort olla aretatud. Sead, kes kasvavad 250 kiloseks ja uus hurmaa sort. Veel ka riisi korjamise või istutamise agregaat. Millegipärast ei olnud ühtegi saavutust ega Kim'i külastust pärast 2010ndat aastat. Meie seal oleku ajal polnud seal loomulikult ühtegi üliõpilast, kuigi hetkel pidi seal 3000 tudengit olema. Vastati, et tunnid said juba kell 13:00 läbi. Selles majas kõndides jäi mulje, et seal pole juba aastaid ühtegi tudengit olnud. Rohkem meid ühtegi ruumi ei viidud. Väljas uuriti, et kas soovime ka kasvuhoonet näha. Kim isiklikult oli saatnud selle ülikoolile suurte saavutuste eest. Muidugi tahtsime näha ja see kujutas endast täiesti tavalist klaasist kasvuhoonet, milles nad kurke kasvatasid.

kasvuhoone

Meie grupi tungival soovil tekib ka võimalus Jaapani meres (nemad kutsuvad seda East Sea of Korea) ujuda. Mina päris ujuma ei lähe, aga vee ääres jalutan ikka. Praegu pidi ujumishooaeg läbi olema ja kohalike jaoks vesi külm. Käega katsudes oli vesi soe, isegi minu jaoks.

ujujad Korea meres

Nüüd viiakse meid hotelli ja ega see eelmise hotelliga võrdlust ei kannata. Veekeetja on õnneks olemas ja saan kohvi teha. Telekapulti pole, aga nuppudele vajutades saan selle käima, sealt läbi sahina saaks vaadata seda ainust kohalikku Korea kanalit. No tühja sellest, kohe ongi aeg õhtusöögile minna. Vihma sajab endiselt ja leidsin kohvrist kodunt kaasavõetud vihmakeebi üles. Õhtusöök ei toimu meil hotellis, vaid 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, nii et hea see vihmakeep peale tõmmata. All fuajees oodates märkasime lõbusat seltskonda välisukse juures. Tuli välja, et pulmapidu. Noorpaar sisenes uksest ja nagu proua Kim eelnevalt oli öelnud, hakkasime plaksutama. Noorpaar vaatas meie poole, jäid seisma ja tegid sügava kummarduse. Igaks juhuks kummardasime vastu. Ise arvasin, et ju meie seljataga seinal on suurte juhtide pildid ja nad nendele kummardasid, aga ei, polnud seal ühtegi juhi pilti. Õhtusöök oli seekord täiesti korralik ja sain kõhu täis. Tagasi hotelli jalutades on tänavad juba kottpimedad, ühes kohas oli veel lahtine kanalisatsiooniluuk, ilma igasuguse tähistuseta. Täiesti vabalt oleks võinud sinna sisse kukkuda (see üks mu suuremaid hirme, ma ei julge ju isegi kinnisele luugile astuda). Hotelli jõudes suundusime baari veini jooma. Samast ruumist edasi läheb ruum, mis on ka meie hommikusöögi paik. Hetkel peetakse seal pulmapidu. Varsti kogunesid tantsijad-lauljad peoruumi ukse taha, et esinema minna. Siis läksid sisse ja uks jäi lahti. Piilusime sealt vaikselt sisse, et ka pidu näha. Uurisime ukse juures olevalt mehelt, et kas võime sisse minna ja tema lahkesti lubas. Astusime paar sammu ruumi sisse, meid märgates, hakkasid külalised meid ruumi sisse kutsuma. Läksime veel paar sammu. Meid märgates tõusis noorpaar püsti ja naine kummardas ja mees viskas kulpi. Laulu lõppedes lahkusime oma baari tagasi ja sulgesime ukse. Juba tuli pool joostes meie giid preili Hong, talle olla teatatud, et tema välismaalased tungisid pulma ja tahavad pidu ära rikkuda. Minuti möödudes tuli ka unise näoga proua Kim. Mõlemad jäid meid baari patrullima kuni meie lahkumiseni. Jõid koos meiega punast veini ja olid päris lõbusad. Ega me kaua vastu ei pidanud, sest ikka väsimus ja vein teevad oma töö. Nüüd proovin siin hirmkõvas voodis natukenegi magada, sest 6st on hommikusöök ja 6:30 väljasõit. Alguses arvasin, et võibolla on siin toas kusagil madrats, mis tuleb endal lahti rullida, aga ei. Võtsin tugitoolide seljatugede padjad ja teisest voodist teki, meisterdasin sellest madratsi, palju parem pole, aga abiks ikka. Tundub, et see voodi on kuidagi viltu ka või on asi "madratsis", aga kogu aeg libisen jalgade poole.

11.09 (7. päev)

Paar tundi vist magasin. Kell helises juba viie paiku, et saaksin rahulikult kohvi juua ja asjad lennureisiks kohvri korralikult ära pakkida. Nüüd avastasin, et toas elektrit enam pole, ainult vannitoa tuli põleb. Võibolla eilne vee keetmine lõi korgid välja. Igatahes täna ei tööta miskit. Vannitoas lähevad ka juhtmed seina sisse, et seda pistikupesa ka kuidagi ei saa kasutada. Pesin siis juuksed ära, et midagi tarka teha. Vaevu leige vesi oli alguses, aga lõpu poole juba enam-vähem soe. Õues on veel pime, nii et pakin kohvri telefoni taskulambi abil. Mu kuldsed tennised on ka täiesti ära lagunenud, need jätan siia prügikasti. Sööma minnes lift ei tööta, võtsin kohvitassi kaasa, et seal kuum vesi peale valada. Kolm termost jookidega: tee, piim ja veel miski jook, aga kuuma vett neil pole. Palusin teenindajalt vett, haaras mu tassi ja kadus kööki. Eks neil selle elektriga vist natuke kitsas ole. Võtsin endale seni süüa, valikut küll on, aga isu eriti pole. Söön tomati, kurgi ja puuvilja salatit. 10 minuti pärast sain oma kohvitassi koos veega tagasi ja kõrvale tegin moosisaia. Väga hea. Söömast minnes juba lift töötas ja ei pidanudki kohvrit 5ndalt korruselt alla tassima. 

lift ainult meestele

Vihma õues endiselt sajab ja on väga udune. Buss sõidab õnneks treppi ja viie tunnine tagasisõit pealinna algab. Sama teed mööda, mis tulles, nii et teada värk. Varsti tuli päike ka välja. Täna nägin tee ääres ka kitsekarja, paari lehma ja kolme siga. Sõitsime läbi Põhja-Korea pikimast tunnelist (4km), mis asub lääne ja ida vahel ja seda kutsutakse vikerkaareks. Teeme jalasirutuspeatuse samas kohas, kus eile, seekord ostan endale Pepsi. Purgi oma on ainult saadaval, muidu oleks ikka plastpudeli ostnud. Kole kehva on seda juua rappuvas bussis. Vähemalt pole klaasist pudel, muidu lööks esihambad välja. 

meie buss

Pyongyang'i jõudes päike särab taevas ja ilm on soe. Enne lennujaama sõitu ootab meid ees Korea sõjamuuseumi külastus. Väravas otsitakse metallidetektoriga läbi ja pildistada võib ainult õues. Meile räägib muuseumigiid inglise keeles, aga minu jaoks nii raske aktsendiga, et ei viitsi pingutada arusaamisega. Väljas näeme relvi, tanke, lennukeid ja siis viiakse meid spioonilaevale USS Pueblo, ainukene USA laev, mis kunagi kaaperdatud. See oli päris huvitav. Muuseumi sees tuletatakse veel viisakalt meelde, et pildistamine on keelatud. Kohe alguses on ilmatuma suur Kim'i kuju. Neid kujusid nad ikka kohe oskavad teha. Näidatakse 10 minutilist filmi, kus selgitatakse meile, et sõda alustas USA. Pärast käime mööda koridore… igasugused sõjaga soetud esemed vaatamiseks, pildid kangelastest ja laipadest. Lõpuks jõudsime viimasele korrusele, kus oli observatoorium. Istusime pinkidele ja põrand hakkas keerlema, inglise keelne meeshääl seletas midagi, seintel olevatele maalidele kuvati sõjakäiku. See oli täitsa vaadatav. Minu jaoks oli huvitav, võibolla ka sellepärast, et ei viitsinud giidi muinasjuttu kuulata ja vaatasin niisama ringi. Muuseumist sõitsime kohe lõunasöögile, mis oli üllatavalt maitsev, eriti head olid pelmeenid.

sõjamuuseum

spioonilaev USS Pueblo

rikkalik lõunasöök

Ja oligi aeg lennujaama suunduda. Lennujaama ootesaal on täiesti tühi. Täna kogu päeva peale on seal ainult kaks lendu, millest esimene läks hommikul ja nüüd veel meie lend. Check-in läks kiiresti, pagas valgustati ka kohe ära ja kellelgi probleeme ei tekkinud. Passikontrolliga sama kiirelt. Viimaseks oli käsipagasi kontroll ja isegi kaamerat ei pidanud seljakotist välja võtma. Ei mingit piltide kontrollimist ega kustutamist, telefon ei huvitanud ka mitte kedagi, kohalik raha samuti mitte. Lihtsaim kontroll üldse.

tänased lennud

Õhtul maandusime Pekingis. Täitsime lennujaamas juba meile tuttavad dokumendid ära, giid Jack oli meile vastu tulnud. Tunnike bussisõitu hotellini. Harjumatult vaikselt möödub bussisõit, üldse ei raputa. Autosid on ka palju, kõik on teistmoodi. Saabume oma viie tärni hotelli, kus veedame järgnevad kaks ööd. Selle hotelli vaip on ka pehmem kui selle viimase Põhja-Korea hotelli madrats. Hotellis võtab meid vastu Eesti mees Sten, kes seal juba mõned aastad töötanud. Tuppa jõudes on laual šokolaadist tervitus, puuviljad, pehme voodi, jne. Väga mõnus.

šokolaadist tervitus

mõeldud ka nutisõltlastele

12.09 (8.päev)

Hommikusöök viie tärni hotellis, mulle väga sobis. Müsli, puuviljad, saiakesed, jne. Kella 8st sõidame Suure Hiina müüri poole. Väravas ostsin magneteid, kauplesin natuke hinda ka alla. Gondliga sõitsime müürile, rahvast on küll, aga mitte meeletult palju. Aega ka piisavalt, et kõige kõrgemas kohas ära käia. Treppe ikka jagus, vahepeal puhkasin ka, ei hakanud tohutult kiirustama. Hiina Müüril nüüd ka käidud, väga ilusad vaated mägedele, õnneks oli pilves ilm ja väga palav polnud. Alla tulek oli samuti gondliga, aga soovijatel lisaraha eest kelgusõit. Valisin loomulikult kelgusõidu. Metallist rennis ühese kelguga sõit 5-6 minutit. See oli isegi üllatavalt lahe, olime nagu Eesti bobisõidutiim. Lõunasöök oli ka ekskursiooni hinnas ja see ka täitsa ok. Hotelli jõudsime tagasi alles pärast nelja, nii et ei hakanud oma panda soovi isegi ajama. Sest kohe on pime ka õues ja ei hakka üksi siin Hiinas seiklema. Kohalikud üldse inglise keelt ei mõika. Käisime kiirelt toas riideid vahetamas ja meie giid Jack viis soovijad metrooga shoppama. Ühe peatuse pidime ainult metrooga sõitma, Jack ise pidi edasi sõitma koju. Läksime metroost välja, meie juhmakaid ja eksinud nägusid nähes, hüppas Jack ka välja ja viis meid ostukeskusesse. Eks ta kartis, et me seal ära eksime. Ostsin sealt endale originaal nike jope. Käisime vietnami restoranis söömas. Tagasi hotelli jalutasime, tegelikult olime 10 minuti kaugusel. Hotellis on küll wifi olemas, aga ikkagi paljud lehed on blokeeritud. Ostsin endale päevapaketi ja kasutasin seda. Sain vähemalt instagrami, facebooki ja maile lugeda.

Suur Hiina müür

kelgusõit

Olümpia õlu

13.09 (9.päev)

Täna on reisi viimane päev. Mul on juba tunne, et olen mitu nädalat reisil olnud. Nii palju muljeid ja elamusi. Finnairiga koju, lennukis on juba nii kodune tunne, stjuardessid räägivad soome keeles. Vaikselt hiilib koduigatsus ligi. Helsingis saan juba Pokemone püüda ja kõik vajalikud netileheküljed avanevad.

Super reis oli, jäin ülirahule. Julgen Põhja-Korea reisi soovitada, elamus omaette. Grupp oli väga tore, sain nii mõnegi uue anekdoodi teada. Pealegi Albioni reisikorraldus on väga tasemel, giid Bramanis muidugi ka super (ps. olen muidu väga pirtsakas giidide suhtes).

Ja nagu alati on tore koju tulla!