Wednesday, December 16, 2009

Sri Lanka (01.12.2009 - 16.12.2009)

Novembri alguses otsustasin minna kuhugi kaugele ja soojale maale. Mitu aastat juba ilma puhkuseta järjest töötanud, aeg puhata! Uurisin trip.ee-st, kes kuhu läheb ja leidsin endale reisikaaslaseks Martini, kes kaheks nädalaks Sri Lankale puhkama sõidab. Kaks nädalat enne minekut ostan ka endale samad lennupiletid ja ongi minek. Uurin veel enne malaaria kohta ja õnneks see seal ei levi, nii et tablette pole vaja. Esimene nädal plaan ringi tiirutada ja teine nädal niisama vedeleda. Esimene seljakotireis.

01.12 Tallinn - Helsinki
Kuna homme hommikul vara on lend, pean täna juba Helsingisse minema. Hommikul käisin tööl ja siis õhtuse laevaga minek. Ööbin Randy juures, kes lubas mulle ilusti sadamasse vastu tulla. Soome vetesse jõudes avastan, et ma polegi sõnumit saanud, et tere tulemast Soome. Minu moblal polegi levi. hmm... kui nüüd Randyt vastas pole, siis ma ta aadressi ei tea, helistada ka ei saa, igavene jama. Õnneks on Randy vastas ja kõik laabub kenasti. Uudistest kuulen, et Finnair streigib ja põhiliselt jäävad ära siselennud, aga mõned kaugemad lennud ka ja streik võtab alles hoogu.

02.12 Helsinki - Frankfurt - Colombo
Hommikul viib Randy mind lennujaama ja jääb igaks juhuks ootama, juhul kui lend ära jääb. Seinalt vaatan, et kõik lennud kuni meie lennuni on tühistatud. Varsti jõuab ka Martin mureliku näoga lennujaama. Teeme check-in'i ära ja jääme ootama. Saame lennuki peale ja ootame veel tunnikese. Istekohad saime ka eraldi, Martin istub mitu rida eespool. Minu kõrval istub soomlane, kes kohe uurima hakkab, kuhu minek. Naine tema kõrval, keda ma alguses arvasin, et on ta ema, oli ikkagi ta abikaasa. Nemad lähevad Saksamaale jõululaadale nädalaks ja programmi pidi kuuluma veel muuseumid. Reisiidee oli muidugi naise oma, mina siis jahusin talle oma soojamaareisist. Aeg kulus kiiresti ja Frankfurti jõudes oli järgmise lennuni jäänud kaks tundi. Otsisime pikalt oma Sri Lanka Airlanes'i. Meie juttu kuuldes tuli üks sakslane uurima, et kas oleme Eestist. Tuli välja, et ta ise on ülikooli professor ja palus meil oma parimat sõpra TTÜ professorit tervitada, kui me teda nägema peaksime... Kohad saime lennuki lõppu ja seekord õnneks kõrvuti. Peaaegu kümme lennutundi ees. Teisel pool istub hipi välimusega vanamees, kes vahib mind ja ohkab pidevalt. Tahtis oma kohta vahetada, aga kuna lennuk on täis, siis see kahjuks tal ei õnnestunud. Ülejäänud lennuk on kõik srilankalasi täis. Mõned üksikud valged ka sekka. Süüa-juua saab hästi, vein on tasuta, stjuardessid on ilusad (aga karvased, nagu Martin teatab). Näidatakse veel videot, kuidas jalatuge kasutada, aga minu jalad ei mahu sinna kuidagi. Kuna mu pea valutab otsustasin mahla tellida, et ibumaxi võtta. Martin võttis endale apelsini ja mina õunamahla. Vaatasin, et minu mahl kahtlsaselt vahutab, tuli välja, et see oli hoopis õlu. Õnneks Martin jõi selle ise ära ja tellis mulle uue mahla. Üle vahekäigu istub mingi tüütu srilanka vanamees, kes mitu tundi järjest vajutab nuppu ja kutsub endale stjuardessi appi. Mitte midagi tal ei tööta: telekapult ei tööta, telekal pole pilti või kanalid ei vahetu, tool ei liigu, lisajooki tahab, turvavööd ei saa lahti ega kinni jne. Ja seda kõike siis kui üldtuled on juba kustutatud ja me magada üritame. Iga tema nupuvajutuse peale käib kõll ja tuluke põlema.

03.12 Colombo - Negombo
Hommikul viie paiku olemegi Sri Lankal. Juba aknast näeme palme. Täitsime migratsioonikaardid, onu tembledab passi viisa, imekombel saime isegi oma seljakotid kätte, olin terve tee veendunud, et meie pagas siia ei jõua. Tohutu niiskus ja palavus. Lennujaamast tahtsime tegelikult bussiga linna sõita, et sealt ööbimist uurida. Aga mitte ükski buss siin ei liigu, ainult taksod ja mikrobussid, kes kõik oma hotelle ja ekskursioone pakuvad. Tohutu segadus, et natukenegi rahu saada läksime natuke eemale parki istuma. Juba kolmandat korda tuleb meiega rääkima libe sell Siri, kes üritab meile hotelli sokutada. Kuna ta nii järjekindel oli, andsime lõpuks alla ja sõitsime temaga hotelle uurima. Colombost välja, kus pidid ilusad rannad olema. Esialgu odavasse hotelli, aga see meile ei sobinud. Siis natuke kaugemale ja kallimasse. 35$ kahene tuba koos hommikusöögiga. Toas on telekas, konditsioneer, väike külmik, seif. Stepsli auke on küll kolm, aga kui alumisse pastakas torgata, saab vabalt kasutada. Suur bassein ka õues. Ookean saja meetri kaugusel, lihtsalt ideaalne. Negombo linn jääb 5km kaugusele.
Hotelli bassein
Hotelli rand
Käime basseinis ujumas, Martin kukkus ja nüüd on jalg veits paistes. Natuke veel puhkame ja juba on auto meil hotelli ees, et viia linnaekskursioonile. Autojuht/giid on väidetavalt selle sama Siri vend. Kõigepealt viib meid kalaturule. Midagi nii jubedat pole enne näinud. Hais on kohutav, koerad kõikjal, linnud karjuvad, roiskunud kala hais... süda läks nii pahaks, ei tea mis atraktsioon see pidi olema?!? Ise oli ta veel nii uhke selle turu üle ja oli imestunud, et me kala osta ei tahtnud. Natuke sõitsime veel linnas ringi, käisime supermarketis. Kaupadele on hind peale trükitud ja sama igas poes. Lõpuks leidsime pizza hut'i ja Martin ostis endale pizza, minul söögiisu pole. Õhtul on Siri jälle hotellis platsis ja hakkame oma nädala ekskursioonikava arutama. Kindel on see, et meid ei huvita religioon, ei mingeid templeid ja buddha kujusid. Tänane auto meile ei sobinud, sest oli liiga kitsas ja Martini arvates siledate rehvidega. Minule ei meeldinud autojuht, kelle käelabal oli suur kasvaja (nagu kolmas käsi kasvaks), oleksin seda jäänudki passima. Jõuame ilusti kokkuleppele, et uus auto, uus giid, ei mingit usuvärki, turistilõksudesse mitte meid vedada, tahame kohalikku elu näha, ööbimised, hommikusöögid hinnas ja nädal aega.
Vaade rõdult
04.12 Sigiriya - Kandy

Hommikusöök on päris ok, kuigi kõik soojad toidud on sarnase maitsega. Õnneks on ka puuvilju, jogurtit ja helbeid. Oma lolli peaga pole ma eestist kaasa võtnud kohvi, sest lootsin siit seda leida. Aga siin on ainult lahustuv kohv, mida ma ei joo. Hommikul ootab meid valge auto koos uue juhi/giidiga ukse ees. Väga suurte kogemustega giid, töötab juba aastast 1991 ja nüüd on giidide liidu sekretär. Raadiost kuulab kogu aeg uudiseid, kohe on presidendi valimised tulekul. Konditsioneeri lülitas ka sisse, nii et väga mõnus jahe on. Turvavööd pole kellelgi ja signaalitamine on pidev. Liiklus on teistpidi, õnneks ei pea ise sõitma. Ringteed on minu jaoks täielik müstika. Giid hüüab Martinit "Mr. Marty" ja tuletab mulle meelde fawlty towersi manueli, kes hüüdis mr fawlty. Minu nime ta hääldada ei suuda, alguses ütleb mulle madam, aga siis kui teada sai, et me abielus pole hakkas "miss" ütlema. Endal on tal kolm last, kes kõik juba koolilapsed. Sri Lankas on kooliharidus tasuta ja kirjaoskus üle 90%. Tänane plaan on minna Sigiriya'sse - kaljukindlus, mille tipus on palee varemed. Esimese peatuse teeme, et osta maisitõlvik (keedetakse soolases vees) ja banaane.
maisi valmistamine
Edasi pakub meie giid ikkagi varianti minna templisse, mis pidi tasuta olema. Seal on ka maailma suurim buddha kuju. Enne templisse minekut on vaja loomulikult minul riideid vahetada, et õlad-põlved kaetud oleks. Vaatasime templi üle.
Golden Temple

Martin tahtis veel wc-s käia, mis pidi ka tasuta olema, aga väljudes küsiti ikkagi raha. Jube palav on ikka, vahetasin riideid vähemaks. Giid seletab küll, et nii ei ole sobilik ringi käia, aga mul on õnneks tema arvamusest täiesti savi. Jõuame Sigiriya kaljukindluse juurde.
Sigiriya kaljukindlus (kaugelt)
Sigiriya kaljukindlus (lähedamalt)
Piletid on turistidele kümme korda kallimad kui kohalikele. Kohe sisenedes hakkasid meid jälitama  isehakanud giidid, jube tüütud, aga lõpuks suutsime neist vabaneda. Kalju tippu ronimine oli sellise palavusega päris väsitav. Vahepeal käin teen pilte seinamaalingutest. Tippu jõudes on vaated fantastilised. Pildistame, puhkame ja istume niisama.
Seinamaalingud
 


sisalik
 





Giid ootas meid juba parklas ja jätkame teekonda Kandy poole. Igal pool on teede ehitus ja enamus töötajatest on naised. Varsti peatab politsei meid kinni ja kontrollib dokumente, turvavööd neid ei huvita. Pildistamisega olid nad ka rõõmsalt nõus.
teetöölised
 

politseinikud
Saare kunagine pealinn Kandy oma 100 tuhande elanikuga pidi olema üks ilusamaid, kui seal muidugi linnade puhul üldse ilust saab rääkida. Minu jaoks on kõik linnad nii sarnased, tänavad räpased, suvalises kohas on kanalisatsiooni kaevud-kraavid, milledel pole mingit resti peal, inimesi palju, liiklus hullumeelne ja seda kõike on väsitav jälgida. Kuna tavaliselt veel ainsad valged, väga pikka kasvu võrreldes kohalikega, siis kõik passivad ja tüütavad oma küsimustega "hello my friend, where are you from?". Martin ikka vastab neile alguses.
Kandy

Hotelli jõuame pimedas ja see pidi kusagil mäe külje peal olema. Õhtusöögiks tellime kohalikku toitu ja kutsume oma giidi ka lauda. Martinil on kaasas Viru Valge ja otsustasime seda talle pakkuda. Toit kõlbab süüa, aga mulle eriti ei maitse. Joome viina sprite'ga. Giid on üllatunud, et ma ka joon ja see ei pidanud jälle naisele sobima. Terviseks ta ka ei julge öelda ja ei usu, et see üldse mingi sõna võiks olla. Pärast esimest klaasi muutus natuke julgemaks ja uurib edasi, et miks me koos reisime, miks me abielus pole ja kas me ikka koju jõudes abiellume. Lõpuks tahtis teemat muuta ja uurib Martinilt ta tätoveeringute tähendust, et kas ta on bändimees ja mis muusikat teeb. Lõpuks küsib bändi nime ja kui Martin teatab, et sex machine, pidi onu minestama. Aga kogub ennast ja ütleb, et kultuurid on meil väga erinevad. Hotellituba ma ka ei suuda leida, hoopis mingis siseõues olin... Õnneks Martin orienteerub.
giid
õhtusöök 
geko (ja veel mingid sitikad ja sääsed)
05.12 Peradeniya botaanikaaed ja Pinnewala elevantide orbude varjupaik

Hommikusöögiks on suur kuhi röstsaia ja moos/või. Õiget kohvi ka pole, joon siis natuke teed. Esimesel võimalusel ostan poest coca-colat. Muidu ma oma silmi lahti ei suuda hoida.
tüüpiline töö tegemine. ülemus vahib ja siis kari mehi "niidavad"
Botaanikaaia pilet on 600 ruupiat turistile, kohalikele 60. Eks meid nööritakse kõikjal. Botaanikaaed ise oli üllatavalt ilus. Palju lilli, iidsed puud, jõgi kohe kõrval, nahkhiirte koloonia elutseb puude latvades.

Okkaline puu
 

Mina ja suur puu
Mina ja suur põõsas




Jalutasime seal mitu tundi. Mingi onu tuli uurima, et kas tahame midagi väga-väga huvitavat näha. Muidugi tahtsime, viis meid teest kõrvale, vaatas ringi, et keegi ei näeks ja näitas skorpioni. oehh, oleks ma seda teadnud... Kohe käsi pikalt ees ka ja tahtis raha saada. Andsin talle 5 ruupiat ;) Vaatas mind väga pahaselt, aga võttis raha vastu.
Skorpioni onu
Skorpion
Nahkhiired
Meie giid ootas juba meid ja sõitsime edasi Pinnewala elevantide orbude varjupaika. Pilet jälle turistidele 10x kallim. Eraldi piletit pakuti veel neile, kes tahavad elavandipoega piimaga toita. Poisikesed pakuvad banaane ostmiseks ja toitmiseks elevantidele. Meie giid teab rääkida, et elevantidel on banaanidest kõrini ja ei söö neid eriti isukalt. Elevantidega ratsutamise võimalus on ka. Nii, et me ei ostnud peale sissepääsu pileti midagi.
Elevandid viiakse kaks korda päevas ujuma. Meie giid näitas meile koha, kus siis neid oodata. Nii lähedalt läksid mööda, et sain puudutada ka.

kohalikud
 




Viisime hotelli asjad, sõime natuke ja lasime giidil end linna viia. Leppisime kokku, et tuleb meile paari tunni möödudes järgi. Martin jättis koha meelde, kus kokku pidime saama. Käisime turul, poodides. Ostsime kookospiima, lihtsalt tehti augud pähklisse ja kõrred sisse. Täitsa ok jook.
lastel kiivreid polnud
ootame rongi
rong
 

võtmete valmistamine
ehted ja patsid
tuk-tuki sõit
hirmutavad kohalikud
Õhtusöögi olime hotellist tellinud. Jälle mingi riisivärk ja vaikselt hakkab ära tüütama. Kookosõliga on kõik toidud tehtud ja see maiste hakkab vastu. Ostsime turult ananassi ja papaia. Tööjaotus on mulle sobiv, Martin peseb ja mina lõigun.

06.12 Nuwara Eliya teeistandused ja -vabrik.
Hommikul tegin veel mõned pildid meie hotellitoast, sest varem pole seda valges näinudki, kuigi veetsime siin kaks ööd. Seinal oli silt ka, et hoiaksime aknad kinni, muidu ahvid võivad asju varastada. Hommikusöögiks jälle kuhi röstsaia, praetud muna ja moosi. Kohv loomulikult ainult lahustuv. Tagasi tuppa ma minna ei oska ja olen jälle seal sisehoovis.
tuba
vaade rõdult


Täna sõidame mägedesse, teeistandused ja vabrik. Meie giid on ennast külmetanud ja juba turtsub, nii et lubame tal konditsioneeri autos välja lülitada. Vabrikus tehakse meile väike ekskursioon. Tee valmistamine algusest lõpuni - korjamine, kuivatamine, sorteerimine, pakkimine. Edasi on tee joomine ja muidugi saame teed ka kaasa osta. Isegi ühe karbi kõige kallimat teed ostan. Hõbedane tee, mis on tehtud tipulehtedest. Ekskursioonijuht uurib meie giidi käest, et kaua me juba abielus oleme ja ma pidin käituma nagu tüüpiline srilankalanna. Et Martin käib uhkelt ees nagu kuningas ja siis mina vaikselt tema taga pea maas:) irw... no ma ei saa ju ise ees käia, kui ma ei tea kuhu minna, maha vaatan, sest seal igal pool suvalises kohas augud, kuhu võin kukkuda ja kardan suuri putukaid/varaane/sisalikke, kes jala alla võivad jääda. Pärast vabrikut käime teeistanduses taimi vaatamas. Kaugelt tundusid kohevad põõsad, tegelikult teravad puised oksad igal pool. Suutsin ühe põõsa otsa koperdada, nii et jalg katki ja veri voolas.
teel mägedesse
konveier
erinevad tee sordid
giid
tee müük

tee põõsad
Sõitsime mägedesse, kus asus meie tänane hotell. Öösel läheb seal juba külmaks ~10 kraadi sooja ainult. Giid näitab meile head restorani, kus saame õhtust süüa. Viime hotelli oma asjad ära ja läheme linna kolama. Lepime giidiga jälle kohtumispaiga ja kellaaja kokku. Tegelt saaksime ise ka hotellini jalutada, aga kiuste kutsume ta endale vastu. Kõigepealt otsime puidutöökoda, Martin tahtis uurida, kuidas siin lood mahagoniga. Leidsime sellise töökoja ja vahtisime seal ringi, Martin uuris hinda, tarneaega jne. Käisime turul puuvilju ostmas ja putkast ostsime pirukaid. Erineva sisuga - kana, sealiha, muna - aga mulle tundusid ikkagi kõik sama maitsega. Restorani me üles ei leidnud, sest mina ju ei orienteeru ja midagi meelde ei jäta. Martin uuris politsei käest ja olime tegelikult päris restorani juures. Tellisime krevette, riisi, nuudleid. Hullult palju oli sööki ja maitsev ka.
Puutöökoda
kohalikud olid lühikesed
puuviljad
luua äri

uurime restorani asukohta
õhtusöök
Tänases hotellis on isegi vann. Kuna õues on külm ja siin kütet pole, plaanin vanni minna. Vesi on küll tuline, aga niriseb nii aeglaselt, et hommikuks ei saaks ka vanni piisavalt vett. Käin siis dushi all. Midagi huvitavat teha pole, telekat ka toas pole. Ostustame üldisesse ruumi, kus on ka telekas istuma minna. Võtame viina kaasa, et seda juua, hakkab vähemalt soojem. Meie giid on juba seal telekast poliitilist väitlust vaatamas. Joome ja jutustame niisama. Giid alustab järjekordselt oma juttu, et me peaksime ikka abielluma. Muretseb minu pärast, et kas mind koju jõudes perekonnast välja ei visata jne. Varsti on jook otsas ja otsustame magama minna. Läheme oma toa poole ja ukse peal küsib Martin giidilt: "wanna join?" :D Giid on nii ehmatanud näoga ja vastab no-no-no.
meie tuba

07.12 Looduspark ja safari

Hommikuks pakkus giid, et võiksime minna päikesetõusu vaatama. 4st ärkaks ja siis mingi mäe otsa vaja ronida. Kuna ilmad on mägedes vihmased ja udused, vaevalt me midagi näeme. Hull reklaam ikka küll, giid vist ise tahtis ka hommikul magada. Martinil oli sellest esimese päeva kukkumisest jalg veel valus ka. Nii, et sinna me ei läinud. Peale hommikusööki hakkasime mägedest alla sõitma, randa. Olen kogu aeg nii väsinud, kohvi pole ja silmad vajuvad kinni. Tahaks juba rannas vedeleda. Sõitsime aeglaselt, autos oli palav ja täna oli kuidagi eriti tüütu. Tee peale jäi kosk, mille juures peatusime. Riisipõllud, järved, mäed - loodus on ilus.
kose taustal
varaan vist, hirmus suured...
... ja jalutavad kõikjal

riisipõld
künnavad
koolilapsed



Meie tänane hotell asub järve ääres, kuhu võib ka ujuma minna. Ainult vahel pidi sinna mõni krokodill ära eksima. Ei julgenud katsetada krokode olemasolu, pealegi on hotellis bassein ka.

kokodega järv (kuhu võis siis ujuma minna)
Kuna meie safarini on mitu tundi aega, läheme linnakesega tutvuma ja puuvilju ostma. Sri Lanka on maailmas ainus paik, kus kasvavad roosad banaanid. Need on küll 4x kallimad kui tavalised, aga oma hinda väärt. Tõeliselt magusad, aga mitte imala maitsega. Kohalikele on need mesinädalate toiduks. Papaiad on ka meloni suurused, ananassid magusad. Tahtsime veel osta rohekas-pruuni värvi vilju ja uurisime, kuidas neid süüa. Selle peale vastas müüja, et ega need söömiseks pole, neid viiakse templisse altarile. Jätsime selle vilja ostmata. Kõhud täis, oligi aeg safarile minna. Jeepi taoline sõiduk tuli meile järgi ja suundusime rahvusparki. Meie kohalejõudes hakkas padukat sadama, aga safarigiid väitis, et peale vihma on rohkem loomi näha. Nii, et ostsime kassast pileti. Sularaha, mille olime eelnevalt atm-st välja võtnud, oli kohalikele tundmatu välimusega. Valitsev president oli enne valimisi enda näoga uued kupüürid trükkinud :) Ekskursioon kestis mitu tundi, sõitsime mööda parki ringi. Korra ookeani ääres saime jalgu sirutada. Nägime elevanti, krokodilli, pühvleid, ahve ja igasuguseid linde. Giidiks oli poiss, kes töötab seal mõned päevad nädalas ja vabatahtlikuna. Palgaks on 25 ruupiat päev. Andsime talle siis paarsada ruupiat tippi. 
jeepi juht

elevant

paabulind


kroko luurab


giid

India ookean

Tagasi hotelli jõudes oli juba väljas pime, vaatasime telekast mingit jaburat india filmi.

08.12
Hommikuks tellisime srilankalaste söögi. Ei taha enam röstsaia ja muna nähagi. Saime hunniku kookosjahust nuudleid ja ikkagi kuhi röstsaia ja muna. oehh lausa... kohvi ka pole. Viimane kord, kui ma reisile enda kohvi kaasa ei võta. Esimesest poest ostan jälle cocat ja jäätist. Täna on plaan mööda rannikut sõita, Colombo poole. Teeme peatuse tuletorni juures, jalutame ja pildistame. Tänane hotell on ookeani ääres ja käime ujumas. Nii hea, laineid ka pole.




Kuna täna on viimane õhtu meie giidiga, kutsus ta meid õhtuks hotelli baari. Ostis suure pudeli kookospuskarit ja sõime ka vist midagi. Martin tahtis hommikul snorgeldama minna ja uuris poistelt seda võimalust. Minu plaan oli hommikul magada, sest snorgeldada ei julge. Poisid kutsusid meid rannapeole ja kuna õhtu oli alles noor, otsustasime minna. Pressisime ennast neljakesi tuk-tuk peale ja sõitsime rannabaari, aega parajaks tegema. Rannapeoni oli veel tunnike aega. Baaris oli Bob Marley muusika ja sama plaati kuulasime mitu korda. Mina oleks sinna jäänudki, nii mõnus, ookean kohises, õhk on soe, rummikokteil külm, moskiitosi ka polnud. Varsti sõitsime ikkagi meile reklaamitud rannapeole. Täielik pettumus. Rahvast oli vähe, muusika sitt, moskiitod närisid ja Martini pettumuseks ei olnud ühtegi naist. Ainult koledad kohalikud mehed. Uurisime, et mis värk on ja poisid ütlesid, et naised on kodus, kasvatavad lapsi. vot siis. Nii igav, et sõitsime varsti hotelli tagasi. Moskiitod närisid seal ka ja öö magasime moskiitovõrgu all.

09.12
Hommikul ärkasime alles peale üheksat ja snorgeldamiseks lootusetult hilinenud. Poole seitsmest vist mindi juba. Üks käsi ja pool jalga on mul öösel kuidagi moskiitode poolt ära näritud, ju jäid võrgu alt välja. Ega siis midagi, jälle röstsaia sööma. Täna peaksime jõudma tagasi meie esimesse hotelli Negombo linna lähistele. Teeme peatuse kilpkonnade päästmiskeskuses. Kohalikele makstakse munade eest, et nad need siia tooksid. Siin kaevatakse munad liiva sisse, peale välja haudumist paar päeva on basseinis ja siis viiakse turvaliselt ookeani.
rand
pisike kilpkonn
munade haudumine
Colombosse jõudes käime shoppamas ja natuke jalutame ringi. Aga oleme nii väsinud, tahaks juba hotelli magama. Loomulikult otsustas meie auto katki minna. Käigud enam sisse ei läinud. Õnneks orgunniti meile uus auto koos juhiga. Olemegi oma vanas heas hotellis tagasi. Isegi sama toa saime, aga nüüd on külmutus ära viidud.

10 - 15.12 puhkus

Ülejäänud aja reisist vedeleme lihtsalt hotellis puhates. Võtame päikest, käime ujumas, sööme, magame ja vahime telekat. Selle ajaga lõhkusime kaks telekat ära ja poisid tõid meile uued telekad. Moskiitode vastu aitas valgus, ehk siis jätsime ööseks tule põlema ja teleka mängima. Teleka pigem sellepärast, et ei viitsinud pulti otsida. Moskiitovõrk oli ka kusagil kapis olemas, aga see on väga tüütu, muudkui sõlmi kinni ja lahti. Vahepeal käisime ka Negomboga tutvumas. Jalutasime ka oma hotellist teisele poole, küla vahele ringi vaatama. Üksi ma ei oleks ikkagi julgenud minna. Kohalikud on muutunud eriti tüütuks. Õnneks nad räägivad ainult meestega, nii et minul hea rahulik. Martin neile eriti enam vastata ei viitsi.
jalka
 

kalurid
kleidid
miljonärid
romantika
Ham Burger
jõulupalm 
jõuluvana

15.12 Colombo - Pariis

Palkame endale päevaks auto, sest check-out on 11 hommikul, aga meie lend alles 3.30 öösel. Veedame päeva Colombos ringi kolades, käisime isegi templis. Lennujaamas passisime ja ootasime oma lendu vist viis tundi. Jube tüütu. Lend kestab üle üheteist tunni. Jälle Sri Lanka airlanes ja väga kitsas. Vahetasin veel oma hea vahekäigupoolse koha Martini koha vastu ja seal pole ruumi ollagi. Kõrval istuvad prantslastest vanapaar. Tädi viskas onule rätiku pähe, nagu papagoile ja onu magas hommikuni. Nii naljakas, hommikul võttis tädi onult rätiku peast ja hakkasid hommikust sööma.

16.12 Pariis - Helsinki - Tallinn

Käisin hommikul lennukis riideid vahetamas, vahetasin plätud ja seeliku, teksade ja saabaste vastu. Pariisis on ainult 5 kraadi sooja. Kohe on edasi lend Finnairiga Helsingisse. Juba nii kodune tunne, loen ajalehti, joon õiget kohvi. Helsingis saame teada, et meie pagas on jäänud Pariisi ja saame selle parimal juhul homme kätte. Martini sõber on meile vastu tulnud, et meid sadamasse viia. Martin jõuab nibin-nabin oma laevale. Minu viking line läheb alles 5 tunni pärast. Ilm on külm, peaaegu -20 ja mul on ainult teksad, õhuke jope. Tallinnasse jõudes on veel külmem. Taksos näitab termomeeter juba -22. Aga alati on hea koju tulla. Järgmine päev sain oma pagasi ka kätte. Super lahe reis oli!