Wednesday, April 12, 2023

Boliivia 2023

Lõpuks ometi Boliivia ja mitme tuttava poolt soovitatud reisifirma GAdventures kaudu. Nendelt siis maismaapakett, lennupiletid tuleb endal eraldi osta. Vahepeal mõtlesin ikkagi Ugandasse minna, et mägigorillad üle vaadata, aga seal kirjelduses olid osad ööbimised sellistes telgilaadsetes "majades", kus öösel jälle suurepärane võimalus džungli hääli kuulda ja selleks ma veel valmis pole. Boliivias tahan läbida jalgrattal surmatee, mis mul juba aastaid plaanis olnud. Nüüd vaikselt tundub, et mida aasta edasi, seda kiiremini on hakanud julgus kahanema ja enne kui see päris otsa saab...

Reisikava:
13.04 - 14.04 -> Tallinn - Frankfurt - Bogota - La Paz
14.04 -> La Paz 
15.04 -> La Paz - Sucre
16.04 - 17.04 -> Sucre
18.04 -> Sucre - Potosi
19.04 -> Potosi - Uyuni
20.04 -> Uyuni - Salt Flats
21.04 -> Salt Flats
22.04 -> Salt Flats - La Paz
23.04 -> La Paz
24.04 -26.04 -> La Paz - Bogota - Frankfurt - Tallinn

Pikad lennud võtsin jälle "extra leg space"iga ja keskmisesse ritta. Boliiviasse viisat vaja pole, kollapalaviku ja covidi vaktsineerimine on vajalik, need mul tehtud. Veel sai ette maksta selle surmatee rattasõidu ja lisaks maksin veel ühese toa ööbimise eest v.a selles soolahotellis, kus polnud võimalik ühest tuba ja tagasisõit Uyuni-La Paz, kui on ööbuss. Seal soolahotellis on ka magamiskott vajalik, õnneks saab selle kohapeal rentida 35 kohaliku eest.

13.04
Hommikune lend Frankfurti juba kella 6st. Lasin ikka pardakaardid välja printida, kuidagi ei usalda end ega oma telefoni. Õnneks läheb pagas La Pazi ja vahepeal ei pea sellega sahmima. Esimene kord üle pika aja, kus turvakontrollis ei tehtud lõhkeaine- ega narkokontrolli. Loodetavasti nii jätkub kuni reisi lõpuni. Olen sattunud istuma ikkagi exit kohale, nii et jalgadel ilusti ruumi. Enamus aja magasin. Kohale jõudes avas minu ees istuv mees selle ülemise panipaiga ja sealt sadas mulle sülle mingi tohutu kingitusepakk. Ilusti pakitud ja muidugi hirmraske. Päris valus oli, midagi see mees mulle vene keeles ütles ka, aru ma muidugi ei saanud ja ega see tema pakk polnudki. Minu taga olev naine haaras selle endale. Lennujaamas jälle see automaatne passikontroll ei tööta, õnneks see inimkontroll läheb kiirelt. Nüüd järgmise lennuni 6h passimist. Leidsin endale lebotamise tooli ka ja pikutan enamus ajast seal, kohe veel minu värava juures. Lend Bogotasse kestab 11h35min, õudne. Lennujaamas märkan veel rohelises dressis, ühe käega ja kaabuga meest, no tema satub kindlalt minu kõrvale. Mul see suurema jalaruumiga koht, keskmises reas ja ääre peal, väga mugav. Kolm kohta selles reas ja kedagi pole mu naabriks saabunud. Ühe käega ja kaabuga mees istub üle vahekäigu minu kõrval. Midagi seletab mulle saksa keeles, aga ma aru ei saa. Varsti saabub minu juurde stjuardess, kes pöördub minu poole "miss Pluum" ja ülejäänud jutt oli saksa keeles, mida ma loomulikult ei oska... jäi siis nõudliku pilguga mu vastust ootama. Palusin tal siis inglise keeles uuesti rääkida. Tuli välja, et ma peaks oma kohalt kuhugi tava istmele kolima, sest see kesmine rivi, 3 kohta, on endale ostnud imikuga perekond. Keeldun lahkumast ja näitan talle oma piletit, et olen selle eest extra maksnud ja jään oma kohale. Tema muidugi väidab, et nende süsteemis seda näha pole, et ma oleksin maksnud. Mina jään endale kindlaks ja tema kaob asja selgitama. Varsti saabub see perekond oma imikuga minu kõrvale, ega nemad ka rahul pole, sest peavad ennast kahele istmele paigutama. Alguses ehmatasin, et mingid india inimesed, aga õnneks vist ikka kohalikud kolumbialased. Stjuardess saabus tagasi selgitama... minu piletiga on kõik korras, aga nemad olid selle lisa ruumiga kohad alles lennujaamas ostnud ja nüüd siis süsteem seda ei näita. Kogu lend on ka välja müüdud ja pole neid kuhugi paigutada. Vaidlevad seal natuke, aga lõpuks jääb perekond minu kõrvale kahele istmele. Õnneks on laps suht rahulik ja suurema osa ajast magab. Nüüd see ühe käega mees ei oska oma ekraani sellest käetoest kätte saada ja siis ma olin sunnitud teda aitama. Nii palju aru sain saksa keelest, et ta tänas mind, aga ülejäänud jutt oli arusaamatu minu jaoks. Panen klapid kõrva ja hakkan filme vaatama. Bogotas maandudes on La Paz'i lennu boardinguni jäänud 30 minutit. Alguses muidugi turvakontroll ja ega seal keegi peale hispaania keele ei räägi. Lõpuks vastasin juba eesti keeles, sest ega me kumbki aru teineteisest ei saanud. Värav on nr 56, ehk täiesti viimane. Wifiga on ka kehvasti. Kõik jälle hispaania keelne, nii palju siis sain aru, et 30 minutit on tasuta. Tuli täita mingid lahtrid ja suvaliselt täitsin, mingid errorid tulid, aga siis oli see vähemalt punane ja inglise keeles, et mis infot see lahter üldse sisaldama peaks. Igatahes wifisse sain, aga juba hakkas pardale minek. Seal väravas ka eranditult on kogu jutt hispaania keeles. Kehva on see, et see lend on maskikohustusega. Kohaks on mul 18K ja arvasin, et mingi tohutu suur lennuk. Siiski on istmed 3+3, ehk a, b, c + d, e, k. Kummaline, et mis häda sellel f tähel siis on. Õnneks see lühike lend, ainult 3h. Keskmine iste jääb ka tühjaks. Hispaania keeles räägitakse lennuinfot, tutvustatakse kaptenit ja no minu arvates on selleks Kristjan Ilves. Inglise keeles teatas ka sama nime, ju siis on.

14.04

Nii kitsas on siin lennukis ja see mask on ikka saatanast. Maandudes on kell 2 öösel ja 2 kraadi sooja. Lennujaamas tuleb wifisse logida, qr-kood skännida ja siis migratsioonikaart seal täita. Kuigi alguses on keele valik ja isegi kui valida inglise keel, siis enamus tekstist on ikkagi hispaaniakeelne. Passikontroll läks suht kiirelt, tehti pilti, küsiti hotelli broneeringut, covidi passi ja oligi korras. Kohver tuli ka viimaste seas. Kogu pagas valgustati ja ise samal ajal käisin kogu keha skänneris. Kõik oli ok. Transfeeri olen endale vastu tellinud, sest ei hakka siin öises linnas üksinda seiklema. Boliiva onu ongi minu nimega ootel, haarab kohvri ja kõnnime auto poole. Vahepeal uurib, et kas ma hispaania keelt ka räägin. Auto on selline suht vana ja logisev. Esiistmel istub üks kohalik tädi, ju tema abikaasa. Mõtlesin igaks juhuks ikka turvavöö ka peale panna, aga no seda pole kuhugi pista. Pealegi ei juhil ega tema abikaasal ka turvavööd peal pole. Õues on nii jahe ja siis esiaken udune. Juht pidevalt nühib kaltsuga, et midagi näeks. See klaasipuhur vist ei tööta, aga kindel ka pole, sest sinna ette, kust see õhk peaks tulema on laotatud mingise looma nahk. Osades kurvides vajub juhipoolne uks lahti ja siis ta hoo pealt tõmbab selle jälle kinni. Istun ka igaks juhuks rohkem keskele poole. Hotelli jõudes on loomulikult see kinni ja trellid ees. Aga uksekella vajutades tuleb mees avama. Kuna mul on ööbimine alates tänasest ja check-in oleks alles 13:00, siis uurin vabade tubade olemasolu. Alguses väidab, et tube pole, aga siis ikka leiab ühe suure kolmese toa. Olin sellega nõus, maksab 135 BOB, ehk kohalikku raha. Saab maksta ka kaardiga. Suure ohkega leiab selle kaarditerminali, uurin, et kas talle sobiks rohkem kui dollarites tasun. See talle meeldis ja maksin ainult 21$. Tuba on suur, hommikusöök hinnas ja päeval siis vahetan toa ära. 
Hotell Las Brisas
Hotell Las Brisas

Installisin endale GetYourGuide äppi ja sealt ostsin linnaekskursiooni koos köisraudtee sõitudega. Kella 11:00 algab, enne teen siis oma suurest toast check-outi. Pagasi saan õnneks hoiule jätta. Orienteerun google mapsiga San Francisco kiriku ette, kus peaks tuur algama. Kuna aega veel on, siis lähen ka kirikusse. Ukse juures piserdatakse mind desinfitseerimis vedelikuga üle, maski peab ette panema ja pildistamine on keelatud. Teen sees väikse tiiru, ega ma eriti mingi kirikuhuviline pole. 
San Francisco kirik




Desinfitseerija





Väljas juba giid Fernando ootab. Kuuekesi hakkame nõiaturu poole jalutama. Ühes väikeses poes teeme peatuse. Seal Fernando seletab erinevatest traditsioonidest. Alguses arvasin, et need laamad pole päris, aga tuli välja, et ikka päris looted. Vastavalt tellimusele emad tapetakse ja looted müüakse soovijatele. Poest saab osta laama ja kogu muu vajamineva kraami. See pandakse korvikese sisse ja põletatakse. Ohverdus tehakse vastavalt vajadusele, kas siis uus maja, auto, tervis, raha, armastus jne. Suurte majade puhul on ka täiskasvanud laamad. Samas pidi siiani tehtama ka inimohverdusi. Otsitakse kodutu inimene, keda keegi otsima ei hakka, aga nende puhul ei põletata, vaid maetakse elusana. 
Fernando
Pisikesed laamad
ohverdamiseks
Köisraudtee plaan
Edasi juba läheme köisraudteega sõitma. Kohalikele on see tavaline linnatransport. 
Väga populaarsed on ka igasugused bussid. Uusi autosid ma polegi peaaegu märganud, kõik tunduvad vähemalt 15a vanad olevat. Kui muidu asub La Paz 3650m kõrgusel, siis me sõidame El Alto'sse 4095m. 
El Alto
Nõks jahedam on küll, aga hetkel veel ei tundu, nagu tohutult kõrgel oleksin. Siinne jalkastaadion asub 3665m kõrgusel ja enamus kodumänge võidetakse. Alla tagasi sõites jalutame läbi kohaliku turu, soovitus oli mitte pildistada, sest kohalikele see ei meeldi. Vahepeal teeme söögipeatuse ja Fernando oli meile ette tellinud saltenad. Soolane küpsetis, minul oli kanaliha sees. Peaaegu nagu supp on sisuks. Õigesti söödakse nii, et kõigepealt hammustad tipu ära ja siis proovid selle supi sealt endale suhu valada. Täitsa maitsev oli. Käisime ka linna peaväljakult läbi ja oligi ekskursioon otsas. 
Hotelli jõudes sain oma uue toa kätte. 18:30 peaks olema siis grupiga kokkusaamine. Grupis on meid 16, kellest 3 saabuvad täna öösel. Giid on boliivlanna Ilsen Meriles. Kõik pidime ennast tutvustama. Üle maailma ikka kõik tulnud kokku: Austraaliast, Suurbritanniast, Usast. Mina pidin olema sellele giidile esimene eestlane. Üks meie grupist, vist Guillermo nimeline, on Boliivia 105 riik. 3x lausa Eestiski käinud. Tallinn talle muidu meeldis, aga kole külm olevat olnud. Ilsen rääkis reisiplaanist üldiselt ja homsest päevast. 7:30 on pick-up. Pärast läksid osad õhtust sööma, aga mina ja mõned veel loobusime. Lihtsalt ei jaksa hetkel, sest enam-vähem 3 ööd magamata ja võib-olla see kõrgus annab ka tunda, ikkagi 3650m. Ilsen tegi veel meile omavahel suhtlemiseks WhatsAppi grupi ja lisab kogu info sinna. Kaon nüüd magama ära.

15.04
Kell 3 öösel muidugi ärkasin. Alguses ei saanud üldse aru, kus kohas olen ja mis kell on, see ajavahe ei mõju mulle väga hästi. Jõin siis tassi kohvi ja magasin edasi. Hommikul kohe lennujaama, kaks lendu ees. Kõigepealt Santa Cruz ja sealt siis edasi Sucre'i. Pardakaardid käes, hakkasin ära minema, muidugi hüüti senjorita Ploom ja läksin tagasi. Tuli välja, et pagasisilt tuleb allkirjastada. Igal pool erinevad reeglid. Õnneks seekord lühikesed lennud. Buss juba ootas meid lennujaamas ja viidi meie hotelli. 15 saj. ehitatud uhke maja, mis kuulus väga rikkale perekonnale. Tuba on ka nii suur. 
Hotell
Paarkümmend minutit oli aega ja siis tuldi tutvustama ekskursioone. Valisin endale homseks mägironimise, mis pidi väidetavalt algajatele sobima. Esmaspäeval lähen jalgsimatkale. Kohe sai ära ka maksta ja seekord sobisid isegi dollarid. Pärast seda jalutasime päikseloojangut vaatama ja tegime kiriku katusel pilte. 
päikseloojang
Kiriku katusel

Nõks vaba aega ja siis ootas meid Boliivia kultuuri/tantsu õhtu. Enne lülitasin toas igaks juhuks radiaatori ka sisse, sest öösel läheb siin ikka jahedaks, ikkagi üle 2800m. See tantsuõhtu mulle täitsa meeldis. Söögid sai ka tellida. Minu kana muidugi unustati ära, aga lõpuks sain ka oma söögi kätte. Tellisin veel klaasi veini ja pärast veel nelja peale kaks pudelit lisaks. oehh... ja homme hommikul on mul veel see mägironimine. Osad läksid veel pärast edasi, aga me, kes ronima lähme, tulime hotelli tagasi. Igati tore päev oli. Punane vein maitses ka hästi.
Tervitusnaps

Natuke kultuuri
Boliivia vein













16.04

Hommikul ärkasin kirikukella helina saatel. Juba enne 7:00, aa kuna täna pühapäev, ju mingi kutse palvusele. Natuke veel pikutasin ja siis hommikusöögile. Olin seal ainuke sööja, mis on eriti ebameeldiv, sest siis selle teenindaja tähelepanu on kogu aeg minu peal. Aga seal oli värske papaiamahl, mis oli tõesti hea. Kohv loomulikult ei maitse mulle, tegin toas ikka oma kohvi. Siin veekeetjaid tubades pole, aga mul veekeetmisora kaasas. Täna on Sucres autovaba päev, nii et peame oma mägironimise starti jalutama. 4x aastas on autovaba pühapäev. 
Autovaba pühapäev
Meie giid Ivan on hotelli juures juba ootamas, uurin igaks juhuks korra veel, et kas see sobib ka algajatele, väidetavalt sobib. Oleme kuuekesi, kes mägironimisele lähme, teised läksid linnaekskursioonile. Jalutame pool tundi kuni jõuame meie teise giidi juurde, kes on laotanud ronimissussid tänavale. Sealt siis valime endale sobivad. Mingeid numbreid susside peal pole ja siis silma järgi valime. Jason, advokaat Atlantast, proovib pressida endale jalga susse ja ei suuda aru saada, kuidas saab nii olla, et parema jala oma sobib täpselt, aga vasaku jala oma ei lähegi jalga. Siis märkasime, et talle olid sattunud mõlemad parema jala sussid. Sussid valitud, paneme oma tossud jalga tagasi ja need sussid peame ise ronimiskohta tassima. 15 minutit mööda väga järsku ja peaaegu olematut jalgrada sammumist. oehh... no see kaljusein tundub nii järsk. Aga on siis kolm erinevat rada. Ja mööda kaljupragusid peaks minema. Alguses arvasin, et ronin mingi 5m ja eks siis vaatan, kui ikka ei jaksa, tulen alla tagasi. Varsti saabub minu kord, valisin kõige kergema raja. Ivan on väga tore ja igati julgustab. 

Giid Ivan
Tegelikult polnudki nii raske, u 20-25m mööda kaljuseina. Alla oli lahe tulla. Võtsin rakmed, kiivri, sussid ära ja mul polnud mitte mingit plaani rohkem ronida. Teised ronisid mitu rada läbi, Ivan ikka käis ja moosis, et läheksin ka teist rada proovima. Üritasin sellest mööda hiilida, aga lõpuks kõigi tungival soovil läksin. Kõige viimasena ja ergutushüüete saatel. Vahepeal oli mõistus täiesti otsas, et kuidas edasi. Polnud nagu kuhugi jalga toppida, ega kusagilt käega haarata. Ivan siis alt juhendas ja jõudsingi tippu. Uhke värk, jäin väga rahule, kuigi vaevalt seda uuesti teen. Teine giid tegi meile võileiva, enne uuris ka, et kas tšilliga või ilma. Võtsin loomulikult tšilliga. Õuna, šokolaadi ja vett pakuti ka. 
Teel tippu

Tipus

Päästekoer












Jalutasime hotelli tagasi. Väljas on nii ilus ilm. Vahetasime riided ja läksin koos Jasoniga linna peale jalutama. Ta õnneks orienteerub ja ma ei pea end sellega vaevama. Kõigepealt läksime surnuaeda. Jason oli käinud La Pazis linnaekskursioonil ja siis teadis surnuaiast rääkida. Eriti kriipi oli see, et kui raha enam pole, et selle matmiskoha renti maksta, võetakse laip sealt seinast välja. Kaelast allpool olev osa kremeeritakse ja pealuu viiakse koju. Selle silmad kaetakse, aga ülejäänud kolbast kaunistatakse. 
Rikaste matmispaik

Vaesemad maetakse seina sisse
Pärast jalutasime veel linnas ringi, kuna autovaba päev, siis rahvas tänavatel pidutsevad. 

Autovaba päev


Eiffeli torn

Tordid

Tagasi hotelli jõudes, läksime koos hommikuse mägironijatega päikseloojangut vaatama. Väga ilus jälle.

Päikseloojang

Tagasi jõudes on juba õhtuse koosoleku aeg, kus Ilsen tutvustab meile järgneva kahe päeva tegevusi. Teised lähevad kohe õhtusöögile, aga ma käisin pesemas ja riideid vahetamas. Ilsen saadab meile restorani asukoha lingi. Kohe hotelli juurest nurga taga. Tellin endale liha, väga maitsev, aga hirmus suur ports, pool jääb järgi. 

Õhtusöök
Siis tuleb salsa kursus, aga ma sinna ei jäänud. Jalutasin hotelli tagasi. Kuna ma endiselt ei tantsi, siis seal niisama passida ka ei viitsinud. Pealgi olen nii väsinud ja tõesti ei jaksa täna enam. Homme on pikk matkapäev ees.

17.04

Kell 8 on jeepid ukse ees ja me matkaks valmis. Tänaseks giidiks on Alberto. Sõidame matka alguspunkti, mis võttis üle tunni aega. Päris suured ummikud, muidugi on esmaspäev ja inimesed sõidavad tööle. 
Alberto
Matk algab kohast, mis on osa ka Inka Trail'st. Albertol on suur kott kokalehtedega, me peame sealt igaüks kolm lehte võtma (minevik, olevik ja tulevik) ja kivi alla panema. Ega ma täpselt aru ei saanudki, et vist võis midagi soovida, ei tea, igaks juhuks ikka soovisin. Pärast seda toimingut võis matk alata.




Kokalehed
Rada kulgeb valdavalt allamäge ja liigume suht aeglaselt. Vaated on muidugi suurepärased. 
Jalutame autodeni ja edasi sõidame kohaliku kogukonna elamist vaatama ja soovijad saavad käsitööd osta. 
Tagasi autodesse ja ongi lõunasöögi aeg. 
Lõunapaus
Nüüd sõidame dinosauruste jalajälgi vaatama. 

Meie jeep


Kontrollpunkt
Autod jäävad mäe otsa ja me jalutame jälgedeni. Kõrvuti kahes kohas on jäljed. Ühed neist avastati alles eelmisel aastal. Alberto ütleb meile ka, mis dinosaurused need olid, aga vist kohalikus keeles ja ma küll aru ei saanud. See oli nüüd minule esimene kord dinosauruste jälgi näha. 


Dinosauruse jalajäljed
Tagasisõit hotelli kestab üle kahe tunni. Käisin duši all ja jõin kohvi. Jube väsimus on peal, aga samas on kõht tühi. Ilsen saatis meile eelnevalt valiku õhtusöögi kohtadest. Lähen koos Jasoni ja Guillermoga sööma. Õnneks on see koht 90m kaugusel.
 Võtame kõik laama burgeri. Mina tellin ilma sibulata. Laama liha maitses hea. 
laamaburger
Longime hotelli tagasi, väsimus murrab ja kaon magama.

18.04

Siin hotellis on nii kummaline hommikusöök. Muidu kõik hästi, aga sai on eelnevat röstitud ja seetõttu ka jahtunud. Või tükid on kausis vee sees ja siis sealt saab neid kahvliga välja õngitseda. Aga papaiamahl on endiselt hea. Check outi tehes maksame kõik 5 BOBi vee eest. Kogu aja jooksul võis oma pudelit veega täita. Nüüd on ees 4h bussisõitu Potosi linna. Bussi on täitsa mugav ja enamuse ajast magan. Potosi asub 4090m kõrgusel ja ilm tunduvalt jahedam. Toad käes, lähme lõunale mõni tänav eemal asuvasse restorani. Kolmekäiguline lõuna: maisisupp, kala, puuviljasalat. Maisisupp serveeritakse keevana. 


Kõik oli maitsev ja kiirustame tagasi hotelli, kus juba transfeer hõbedakaevandusse ootamas. 
Meie transport
Giidiks on Wilson, kes on ka ise endine kaevur. Esmalt sõidame kaevurite turule, seal müüakse isegi dünamiiti. Kohalikud võivad sealt vabalt osta. Tavaks on, et turistid ostavad sealt kaevuritele kingiks kaasa kotikese kokalehti ja limonaadi. Ostan siis ka. Järgneb riietus peatus. Saame kiivri koos pealambiga, maski, püksid ja jope. 
Wilsoniga
Sõitsime kohta, kus kogu kaevandatud kivi purustatakse, pestakse ja midagi veel. Edasi sõitsime juba kaevandusse, mis asub Cerro Rico (Rikas mägi) sees. 
Hakkasime mööda käike pugema, vahepeal möödusid meist kärudega kaevurid. Siis andsime neile oma kingitusi. 
Minu kingitud limonaad
ja kokalehed
Väga algelised töövahendid ja töötingimused on kohutavad. Eelmine aasta sai seal kaevanduses 12 meest surma. 
Kaevur
Vahepeal peatusime mingi käigu juures, mis läks alla mäe sisse. Midagi nad hüüdsid kaevurile ja siis Wilson teatas, et varsti plahvatab dünamiit. Me pidasime seda naljaks. Wilson hakkas seal meile kaevanduse ajaloost rääkima ja äkki käis tohutu pauk, kõik hüppasime ehmatusest või siis mägi ise liikus. Laest tuli tolmu ja juba oli tunda püssirohu lõhna. Õnneks hakkasime edasi liikuma, nii madalad käigud, et enamus ajast tuleb kükakil liikuda, sellegipoolest suutsin paarkümmend korda oma kiivriga vastu lage kolistada. Jõudsime altari juurde, Wilson rääkis midagi ka seal, lõpuks pidime kõik pudelist jooma, kus on kanguseks märgitud 96. Pärast piserdas Wilson seda altarile ka. Hakkasime vaikselt välja liikuma, nii hea oli jälle valgust nähe. Kogu tiir oli 400m. 


Nüüd hotelli pesema, sest mulle tundub, et kõik kohad on tolmu täis. Duši all käimine on siin päris keeruline. Kohati läheb nii kuumaks ja siis jälle külmaks, ilma et ma oleks nuppe puudutanud. Õhtul käisime söömas, aga ma võtsin ainult jäätist ja klaasi veini, lihtsalt ei jaksa enam.

19.04

Mina ei tea, kas see on sellest kõrgusest või mis, aga voodi on kuidagi ühtepidi viltu ja põrand on teistpidi kaldu. Õnneks on voodi lai ja sain ennast õigetpidi pöörata. Hommikul sõidame Uyuni poole, u 4h bussisõitu. Käisime korra veel lõunatamas ja siis olidki jeepid hotelli ees. Hakkasime kummikuid jalga proovima. Olin küll märkinud numbriks 40, aga no need olid nii suured. Proovisin 39 ja need ka suured, aga kannatan ära. Minuga on veel jeepis Jason, Guillermo ja meie giid Ilsen. Oleme juba pool tundi sõitnud, kui tehakse peatus. Antakse mustad näomaskid ja need peame silmade ette panema. Miski suur üllatus pidavat ootama. Jason veel seletab, et kui silmad avame, oleme Tšiilis ja meie organid müüakse mustal turul. Sõidame niimoodi pimeduses 10 minutit. Siis talutatakse meid autost välja, seisame üksteise kõrval rivis, loetakse kolmeni ja võime maskid silmade eest ära võtta. Avaneb imeline vaade soolaväljadele. Väga äge. 

Teeme pilte ja vaatame niisama ringi. Kuna praegu vihmaperioodi pole, siis vett vähe. Nüüd sõidame kohta, kus juba vesi. Õnneks meil kummikud, vesi on u 7-10cm soola peal ja külm. Tõesti ilus, hakkame jälle pildistama. 

Mina kummikutes koperdamas

Autojuhid tõstavad toolid, lauad vee sisse. Katavad lauad veini ja snäkkidega. Ekskursiooni hulka kuulub ka pildistamine. Eks pidin minagi seal edasi-tagasi kõndima ja päikese poole vaatama. Päikseloojangut imetledes joome veini. Väga meeldiv õhtu. 




❤️

Kohe kui päike on loojunud läheb õhk nii jahedaks. Järgneb järgmine pildistamise seeria. Seekord valgusega mängides. Lõpuks veel tähtede taustal pilt. Nüüd pakutakse kuuma kakaod ja küpsiseid. Jalad hakkavad juba vaikselt külmetama. Tagasisõites saame oma eelnevalt tellitud pizzad kätte. Ma tellisin Spicy Llama (ilma küüslauguta). Sõidame hotelli tagasi neid sööma. Laamaliha maitseb hästi. 
Pizza "Spicy Llama"
Homme hommikul on varajane start, nii et kaon magama ära. 

20.04

Hommikul pakuti isegi hommikusööki, kuigi kell oli alles 6:00. Jeepide vaheline jaotus on sama. Olen koos Jasoni, Guillermo ja Ilseniga jeepis nr. 1, juhiks on Javier, kes mind senjoritaks kutsub ja uksi avab. Esimene suure peatus on mingite kivide juures. Ootame päris kaua teisi järgi ja hulgume pikalt ringi. Tuli välja, et jeep nr. 3 on ära eksinud ja kuna nr. 4 pidi tema järgi sõitma, siis on nüüd mõlemad kadunud. Javier ronib kõrgemale kivi otsa, et neile helistada. Lõpuks jõuavad ka nemad kivide juurde. Neile jäi kahjuks nii vähe aega. Aa noh, mis seal ikka, peame edasi liikuma.
Kivid
Järgmisena sõidame laguuni vaatama. Kohalejõudes peaksime 20 minutit jalutama laguunini ja siis tagasi. Oleme kahe jeepiga seal ja ootame teisi. Ja nad on järjekordselt eksinud. Õigest kohast sõitsid mööda ja jõudsid juba järgmisesse kontrollpunkti. Ootavad meid seal. Kuna me ei tahtnud neid sinna tunniks ootama jätta, siis tegime väikse tiiru, aga laguuni vaatama ei läinud. 


Sõitsime nende juurde, kõik on pahurad. Me vähemalt midagi nägime, aga nemad passisid mingi suvalise maja juures. Natuke veel sõitsime ja jõudsime lõunasöögi kohta. Jeepijuhid valmistavad meile söögi, maitses hästi. Jason on saanud toidumürgituse, käib ringi, näost kaame ja wc paberirull käes. Edasi vahetati jeepide järjekorda ja nr. 3 sõidab meie järgi. Nüüd sõit kuumaveebasseini. Väga ilus paik, flamingo jalutas mõne meetri kaugusel, mäed on taustaks. Oleme 4500m kõrgusel. Vesi on soe, osade arvates kuum, aga kuna õhk on jahe, siis minu jaoks väga paraja temperatuuriga. Väga mõnus, vedeleme seal pool tundi. 
Kuumaveebasseinis
Jason ei riskinud ujumisega, kahju lausa temast. Nüüd hakkame oma ööbimiskoha poole sõitma. Vahepeal ootame igaks juhuks teisi jeepe järgi, et nad ära ei eksiks. Peatume ka korduvalt, et laamad üle tee lasta. Nii ilusad vaated mägedele, päike hakkab loojuma. Jõuame oma ööbimispaika. Väljast vaadates on selline suvaline kuur, aga seest täitsa ilus. 
Ööbimispaik
Üllatavalt soe, aga karta on, et see öösel muutub. Oleme neljakesi ühes toas, koos minuga Emma, Karen ja Rachel. Tegelikult on kõik üllatavalt mugav. Vannitoas on soe vesi ja kella 23:00ni elekter. Käin kohe duši all, vahepeal tuuakse kuuma vett, et saaksime teed teha. Mina muidugi teen endale kohvi. Tunnikene molutamist ja juba saab süüa. Alustuseks oli supp, mis oli täiesti söödav. Pearoaks liha, friikartulid, vorstikesi, juurvilju oli ka, aga neid ma ei võtnud, sest seal oli hunnik sibulaid. Ilsen saabub kolme pudeli punase veiniga ja vabandused tänase laguuni värgi eest. Hakkab siis ise neid avama ja see avaja on hull nikerdis. Jason läheb appi, aga no selle avajaga on täiesti võimatu midagi avada. Pakun siis enda abi ja toon oma avaja. Avan ilusti kõik kolm pudelit. Meile on toodud vahepeal morsiklaasid ja Jason valab minu klaasi triiki täis. Väga maitsev. Magustoiduks pakutakse ananassi ja ma saan Jasoni oma ka endale. Ta võttis ainult natuke riisi ja jõi vett. Kaome kõik enda tubadesse, homme jälle pikk sõidupäev ees. 

21.04

Öösel ma muidugi ei maganud, see voodi oli jälle kaldu, nii et pidi nagu pea alaspidi magama. Võib-olla on jälle mingi seos selle kõrgusega, ikkagi üle 4000m. Õnneks väga külm polnudki, aga padi oli õhuke, ah ma olen lihtsalt pirtsakas. Täna on õnneks minu kord esiistmel istuda. Saan oma jalad välja sirutada. Kõigepealt sõidame flamingosid vaatama punasesse laguuni. Väga ilus jällegi ja lõpuks saame flamingodele üpris lähedale. 
flamingod


Järgmine peatus on selle kuulsa kivi juures. 
Kuulus kivi
Hakkame lõunasöögi koha poole sõitma, varsti näeme, et meile järgnevad autod on kõik seisma jäänud. Tuli välja, et rehv on puru ja algab rehvivahetus. Üks autodest sõidab lõunasöögikoha poole, et saaksid hakata sööki ette valmistama. Rehvivahetus möödub Javieri juhendamisel.
Rehvivahetus


Lõunasöögi kohas on võimalik isegi wifi ühendus. 20 kohalikku 15 minuti eest. Aga keegi ei kasuta võimalust. 

Sõidame valge laguuni juurde, kus teeme lühikese pildistamise peatuse. Kari guanaakosi on seal söömas, nii et väga lähedale minna ei saa. 



Järgmine peatus on vulkaani juures. Seal on väheke aega ringi jalutada. 

Selline hoiatus siis ka veel



Kohe vulkaani taga on juba Tšiili. Hakkame vaikselt ööbimispaiga poole sõitma, teeme lühikese peatuse raudtee juures, mida kasutatakse nüüd ainult kaubavedudeks. 


Pildid tehtud ja nüüd hakkab juba pimedaks minema. Igas kurvis paneb Javier ohutuled peale ja ootame teisi järgi. Teid nagu polegi, ei saa üldse aru, kuidas ta teab, kuhu sõita. Varsti on peatus kohalikus külas, kus soovijad saavad tualetti minna, pärast tehakse väike ekskursioon kohalikus muuseumis. Seletatakse kuidas kasvatatakse quinoad. Ma olen juba nii väsinud, et ega ei jaksa enam eriti kuulata. Ööbimispaika on veel tunnike sõitmist. Kohalejõudes on kottpime, oleme jälle neljakesi mingi onni taolises toas. 
Ööbimispaik

Uksed siin lukku ei käi ja mingit kütet pole. Õnneks on elekter ja soe vesi. Vee surve on nii kehva ja sellest dušiotsikust ainult veerand toimib. Kohe on ka õhtusöök. Pärast ikka käin duši all, alguses oli plaan juukseid pesta, aga see on ilmselgelt võimatu. Heal juhul hommikuks saaksin juuksed märjaks, loputamisest poleks juttugi. Padi on jälle nii õhuke, isegi kui kahekorra panna. Loodan täna öösel natukenegi magada, sest homme on bussiöö. 

22.04

Ega ma öösel eriti ei maganud. Õhk toas läks päris jahedaks ja tekkide all oli hullult palav. Nii vaikne on ka, et see on lausa häiriv. Hommikusöök oli ka täitsa söödav, saan rahulikult oma kohvi teha, mis ajab kõiki naerma. Täna ma pean kahjuks tagaistmel istuma, õnneks on lühem sõidupäev. Tahtsime ise oma pagasi pagasnikusse paigutada, aga see luuk ei püsi üldse lahti. Hoidsin siin ise seda üleval ja Guillermo tõstis pagasi sisse. Varsti jõudis Javier ja tõstis luugi üles, jälgisin huviga, et mis nupule ta vajutab, et see lahti püsiks. Ei mingit nuppu, lihtsalt toppis mingi pudeli sinna vahele. 

Selline süsteem siis...
Meie esimene peatus täna on kaktusesaar. Kohe alguses on pisike laama, kes sõi rohtu või midagi.





Ronisime saare tippu, vaade avaneb soolaväljadele. Sõitsime edasi väheke maad ja algas järjekordne pildistamis seeria. Dinosauruste, pudelite, krõpsupakkide jne saatel. Osalesin dinosauruse pildistamises ja krõpsupaki videos, sest seal oli kogu grupp. Lõuna toimub soolast ehitatud onnis. Eemal Dakari ralli ehitis ja kohe söögipaiga juures väike küngas lippudega. Leidsin ka Eesti lipu. 
Kung-fu


Meie suurepärane seltskond
Sellele järgnes kohaliku kogukonna külastus ja onu seletas meile, kuidas nad soola kaevandavad ja maju ehitavad. 

Soolast tellised
Muidugi ka suveniiripoe külastus. Tahtsin osta endale uue laama võtmehoidja, aga kõigil neil laamadel on liikuvad silmad ja see tundub kriipi. T-särgid on ka nii inetud. Ostsin ainult pisikese paki vannisoola. Nüüd veel rongide surnuaia külastus.




rongide surnuaed


Tagasi Uyuni jõudes on võimalus hotellis 30 kohaliku eest duši all käia ja seda võimalust ma ka kasutan. 
Ilsen on meile bronninud laua mingis uues uhkes restoranis. 5-käiguline Boliivia maitsete õhtusöök. Vot see oli tõesti hea, tellime lisaks veini, õhtu möödub kiirelt ja oligi aeg hotelli pagasi järgi minna.


õhtusöök
Meie jeepid viivad meid olematusse bussipeatusesse. Lihtsalt tänava peal tuleb oodata. Kahekordne buss ja meie kohad 1-16 on teisel korrusel. Üritan seda infot edastada ka Emmale ja Rachelile, nad vaatavad mind arusaamatu näoga. Siis sain aru, et olin rääkinud eesti keeles nendega. Buss tundub esialgu mugav, sain veel ühese koha. Bussijuht veel karjub õues "La Paz-La Paz-La Paz", et kõik teaksid, millise bussi peale tulla. Sõidu algus on täiesti talutav, aga mingi aeg lülitatakse küte sisse ja loomulikult on see radiaator minu istme all. Kogu iste on kuum ja samas laest tulev konditsioneeri õhk jääkülm. Magada on võimatu, vahepeal on peatused, kus igas tuleb lisaks kari kohalikke oma tohutute pampudega ja minu istmest mööda trügides lähevad minu vastu. No võib-olla kokkuvõttes tunnikese magasin.

23.04

Bussijaamas on meil oma buss vastas, mis viib meid juba tuttavasse hotelli. Saame toad, tunnike aega hommikusöögiks ja asjade pakkimiseks surmatee sõiduks. Ilsen saatis meile nimekirja asjadest, mis tuleks kaasa võtta. Seitsmekesi läheme, algselt pidi Sara ka tulema, aga nüüd on tema toidumürgituse saanud. Kõigepealt sõidutatakse turismifirma kontorisse. Seal on jälle hommikusöök, ehk tee ja saiake. Saame kogu oma varustuse ka kätte ja hakkame neid selga proovima. Kiiver, kindad, püksid, jakk, põlve-ja küünarnukikaitsmed. Püksid ja jaki võib enda riiete peale panna. Nüüd sõidame surmatee algusesse. Hakkame rattaid katsetama ja sadulaid timmima. Mulle tundub, et minu sadul on hirm madalal, natuke sai ikka üles poole tõsta ja kõige hullem pole. Teeme mõned pildid ja proovisõidud. Alguspunkt on 4670m kõrgusel. 
Esimene lõik on tiheda liiklusega asfaltteel. Giid Freddy sõidab kõige ees ja teine giid siis taga. Meie buss on ka sabas. Kogu see tee on allamäge ja väntama ei peagi, ainult pidurdama. Varsti saabubki hetk, kus meie ees on veokas, mis sõidab kiirusega 10km/h. Tükk aega tiksume selle taga, siis tuleb täiesti pimekurv ja Freddy vilistab, viipab käega ja hüüab go-go-go. Väntame kõik veokast suure hooga mööda. Teeme vahepeal ka peatusi, et rivi liiga pikaks ei läheks. Esimene lõik lõpeb tunneliga, kuhu on jalgratastel sissesõit keelatud. Läheme kõrvalt kruusateed mööda. Nüüd järgmise lõigu sõidame bussis, sest see on jälle jalgratastele keelatud tiheda liikluse ja kurvilise tee tõttu. Sõidame päris surmatee alguspunkti, mis on tavaliiklusele keelatud. Enne seda veel lõunasöök. Ilm on läinud vihmaseks ja oleme pilve sees. Kruusatee on kuni lõpuni välja. Sellel teel võivad sõita ainult turismibussid saateautodena. Üldiselt tuleb hoida vasakule, ehk kuristiku poole, aga kui väga kardad, võib ka paremal pool sõita. Iga 15-20 minuti järel on peatus, kus ootame kogu grupi järgi ja teeme pilte. Sõit ei tundu üldse nii hirmus, lihtsalt peab tähelepanelik olema ja mitte liiga uljaks minema. Järgmine osa on juba kogu liiklusele suletud ja autodele mitteläbitav. Meie buss pöörab ka otsa ringi ja kohtume temaga juba hiljem. Loodus on siin ikka nii ilus, ilm on ka muutumas paremaks, soojem ja vihm on ka järgi jäänud. Nüüd on lausa neli kohta, kus on varingud toimunud ja peame jalgsi ratas käekõrval minema. 







Mitmes kohas on ka joad, mille alt läbi sõidame. Nii äge, see on isegi parem kui olin lootnud. Nüüd kui kõige keerulisem etapp on läbitud, saame kokku oma bussiga. Kuna ilm on palavaks läinud, saame osad riided bussi jätta. Jäänud on viimane 20km etapp. See läheb juba läbi külade, aga ikka allamäge. Lihtsalt tuleb jälgida autosid, inimesi ja koeri. Ja olemegi finishis. Super sõit. Puhkame mõnda aega, kui giidid rattaid pesevad ja me tähistame surmatee edukalt läbimist õlledega. 

Death Road - DONE!
Nüüd sõidame kohalikku hostelisse, kus ootab meid söök, bassein, pesemisvõimalus, riietevahetus. Kell on saanud juba 17:45. Imelik on see, et Ilsen oli teadlik, et oleme oma hotellis tagasi 18 paiku ja siis on aega 2h pakkida, shopata jne. Kell 20:00 on broneering restoranis, et viimane ühine õhtusöök reisikaaslastega. Uurime igaks juhuks Freddylt, et kaua see tagasisõit aega võtab. Tema vastus on 3h. Teeme siis nii, et 15minutit on aega praegu teha meil, mis ise tahame ja siis hakkame tagasi sõitma. Jõudsin selle aja jooksul pesemas käia, väike suplus basseinis ja siis veel süüa ka. Buss viib meid tagasi otse restorani, kus siis saame teistega kokku. Minu plaan viimasel õhtul suveniire osta lendas vastu taevast. Ei tahtnud enne osta, sest seekord olen oma väikse kohvriga ja peaaegu iga öö oli erinevas kohas, tohutu pakkimine kogu aeg. Meie hotelli lähedal oli nii palju suveniiripoode ja spordipood, kus ilusti jalkasärk müügil. Bussis magada ka ei saanud, sest see seljatugi oli nii püstine ja seda ei saanud ka liigutada. Kole ebamugav. 21:15 jõudsime restorani, tellisin endale jäätise ja kohvi. Nüüd Guillermo teatas, et meie lend Bogotasse on edasi lükatud. Mina muidugi mingit teadet selle kohta pole saanud. Oleme 7kesi kõik sama lennuga, mis peaks väljuma 3:10. Uus aeg on 7:25 ja Ilsen muudab meie taksode tellimuse kella 4:00ks. Vähemalt saan natuke magada. Guillermo ja Jason jäävad oma jätkulendudest maha ja peavad uued ühendused otsima. Mul õnneks aega on oma lennuni. 

24.04

Lennujaamas saan check-in'i ilusti tehtud. Pagasi peaksin Tallinnas kätte saama ja kõik pardakaardid ka olemas. Lisaks saame 8 usd väärtuses söögitalongi. Võtan kohvi ja crossanti. Ega seal rohkem valida ei saanudki. Jason saab peale pikka hispaania keelse äppi kasutamist ikka oma tee kätte. Istume meie india tädide juurde. Nad uurivad jätkulendude kohta. Jason seletab, et ta vahetas ära oma lennud ja Guillermo sai ka vahetatud. India tädi uurib üllatunult, et kes see Guillermo veel on. Tema oli kogu aeg arvanud, et Guillermo nimi on William ja hüüdis teda ka nii. Oli veel imestunud, et meie grupis polegi Williamit. Samas ta pidevalt hüüdis Jasonit Davidi nimega. 

Meie piloot ootamas lendu
Loodan, et väravate juures on ikka mõni pood ka. Enne tuleb veel mitu kontrolli läbida ja deklaratsiooni täita. Väravate juures on 3 poodi, mõned shokolaadid ostan. Nüüd on meie lend jälle edasi lükatud. Põhjuseks toodi, et viimasel minutil olevalt piloot haigestunud, otsiti uus piloot. Järgmised 2h hilinemist oli seotud uduga. Kokku hilines lend 7h. Enne lennukisse minekut, pidime kõik oma käsipagasi maha rivisse panema. Narkokoer tuli ja nuusutas kogu rivi läbi. Probleeme polnud, saime lennukisse minna. Mul on vahekäigu poolne koht, aga kuna istun üksi selles rivis, siis kolin akna alla. Nüüd Bogotas 10h vaba aega. Käisin burksi söömas ja ülejäänud aja passin niisama. Siin on küll 30 minutit tasuta wifit, aga piisab sellest kui uuesti täidad oma andmed ja laseb sisse logida. 2h enne lendu palutakse kõigil väravasse pöörduda, et midagi on vaja kontrollida. Võtan ka siis sappa. Mulle teatatakse, et koht 16D ekraan ei tööta ja kas oleksin nõus 16E kohal istuma. Olin nõus, aga ta ei saa mulle uut pardakaarti printida, sest peab eelnevalt saama nõusoleku ülemuselt. Varsti saabubki lennuki meeskond, ta peatas ühe proua kinni ja sai nõusoleku. Minu endine koht jääbki tühjaks ja saan oma jope sinna sokutada. Samas on mul nüüd topelt padjad ja tekid. Söök oli kehva ja enamuse jätsin järgi. Õnneks läks kuidagi kiirelt lend, magasin enamus ajast.  Nüüd siis Frankfurtis loetakse mitu nime, kes peavad väravasse minema. Minu nimi oli vist viimane neist, ei teagi. Lähen siis igaks juhuks sinna. Tuli välja, et kuna minu iste on exit koht, siis kas olen sellega nõus, kusjuures seda juba küsiti minult juba Bogotas. Vastasin jaatavalt. oehh... tahaks juba koju. Viimane lend möödus ka kiirelt, magasin enamuse ajast. Lõpuks Tallinna lennujaamas ja pagas tuli ka viimaste seas.
See oli küll nüüd üks ägedamaid reise, mis seni olnud. Aga nagu alati, kodus on ka väga hea olla.








1 comment:

  1. Salsakursusele oleks võinud küll ikka minna.

    ReplyDelete